Hästi ning see lahinguväli Abt Waltamis ohkas sügavalt, kui sõnum temani jõudis, et elu kuningas haaraldilt ränk Hastingsi lahing nõudis. Kaks munka äskot ja Henryk said talt käsu nõnda teha. Et mingu nad hästingsi väljale ja otsigu Haroldi keha. Siis munga paar kurvalt teele läks ja kurvalt tagasi astus. Oh auväärt Isamaailm on õel ja saatus on meie vastu. On otsa saanud parem mees. Võit käes on Sohikul kurjal maad relvades, vargad jagavad priil, rahval on orjus turjal. Lord brittide saarel saab mõnestki Normandia täitanud hobust. Vajööst ühte rätsepat nägin see mees kuldkannu säil kannustas hobust. Oh õnnetut, kes nüüd saaksiks jääb. Ja pidage teiegi silmas, head sakside pühakud, häbiste ei pääse ka teises maailmas. Nüüd teame, et äsjane suur komeet Me hõimule kuulutas kaotust, kui ratsaleekival luuelda käis mööda taevalaotust. Läks hästi, inksis täide kurimärk, mis ennustas häda ja häbi. Nüüd oleme lahinguväljal seal kõik laibad vaadanud läbi meie otsinud siit Me otsinud sealt. Meil lootus on lõplikult läinud. Langenud kuninga sääroldit, me mitte kuskile ei näinud. Nii äskot ja Eilric rääkisid Abd kaeveldes, käsi laotas siis sügavalt mõttesse vajust. Suu lõpuks ohates paotas. Just keset Grendelephildi Laant keskpõliste puudega koha. Kehv hütt on, kus edit luigekael on leidnud elukoha. Ta nimeks on edit luigekael sest kõik tema kaela leidsid, kui luigel olevat kuningas. Kord armastas kaunist neitsit. Ta armastas, hellitas teda küll, ent lõpuks jättis maha. Aega ruttab ja 16 aastat, sest on jäänud selja taha. Nüüd vennad, otsige seda naist ja minge tema saatel taas hästingsi kuningat leida, seal küll õnnestub naisevaatel. Ja siia Walthami kloostrisse, siis teil korjust tuleb kanda, et kristlikul kombel viimast au me võiksime talle anda. Kesköö on, kui ligineb saadiku paar, siis metsa hurtsekule. Nüüd ärka, Edit luigekael ja meiega kaasa, tule. Normannide hertsog. Võiduga on lahingust koju sõitnud ja väljal hästi inksid juures maas on Haarald, kelle ta võitnud. Nüüd tule kaasa hästi ning siis sa, et leida ta surnukeha. Me viime ta Waltami kloostrisse, siis apt nõnda meil käskis teha. Ei lausunud sõnagi luigekael. Ta kähkuend seadis valmis ta hallikad, juuksed, metsik tuul sealsamas lahti, Palmis. Ta paljajalu vaeneke käis mööda soid ja künkaid. Kui koitis päev juba märkasid nad hästingsi kriidi rünkaid, on silme ees lahinguväli, nüüd neil valges udu looris, mis aeglaselt hajub, hakid seal on võikalt kraaksumas, kooris seal haledalt raiutud tükkideks ja riisutud tuhandeid mehi, näeb veres ja hobuste märsse ka maas vedeled keset kehi. Ning kahlas edit luigekael siis vere sees paljajalu, kui nooli uurivat pilkusid. Silm läkitas ühtevalu. Ta otsis siit, otsis sealt ja vaevaga lendu, ajas eelahneid Kaarnaid taga tal, ent munkade köhaga ajas. Nii kõndis ja otsis ta terve päev Julaskus õhtusi varje. Seal äkki kuuldavale tõi ta ereda õudse karje. On leidnud edit luigekael nüüd kuninga veriselt vaimult. Ei nutnud, ei lausunud sõnagi. Ta suudles, langenud, ainult. Ta suudles ta palgeid ja suudles suud ja lauba kahvatut pinda. Ta kallistas verist kuningat ja suudles ta haavatud rinda. On Haroldi õlal, alles veel. Ta suudles näidmis, jaksas kolm väikest armi, mis õrnuse koos kord sinna tema naksas. Ja mungad samal ajal tõid puutüvesid kokku, siia sai kanderamneist, mille abiga siit kuninga ära võis viia. Nad kandsid Walthami kloostrisse, et panna ta puhkama mulda ja saatis edit luigekael sel teel oma südamed kulda.