Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud Kunstiministeeriumi kuulajad, tere tulemast kuulama selle aasta viimast, et saadet ja tänane saade on eriline aasta kokkuvõte. Saated on alati väga erilised, loomulikult aga täna on meil kunstiministeeriumis sõpruskohtumine. Nimelt on hea meel tutvustada siin kolleege idaraadiost kunstis, sest vita mind ka, aga enne, kui ma annan sõna kaugematele kolleegidele annan teada, et kunstiministeeriumis on loomulikult kohal ka Indrek Grigor, teleIndrek pere. Ja nüüd siis ongi rõõm tervitada. Lilian Hiiob. Tere. Siim Reimann, tere. Tere. Ja nüüd me teeme teile, kallid kuulajad, sellise asja, et tuleb üks suur maraton kokkuvõtte kunstiaastast 2018, mille esimest osa kuulata Kunstiministeeriumi saates, aga teise osa jaoks peate üles otsima IDA raadio ja lülitama ennast sellele lainele. Aga sellest kõigest räägime me selle lülituse hetkel juba teile täpsemalt. Aga ma arvan, nüüd võibki sisulise teemaga edasi minna ja meil on siin ette valmistatud märksõnad, millest siis pooled jõuavad eetrisse. Kunstiministeerium, mina ja pooled jõuavad eetrisse vitamiin Ghana aga kõigepealt alustaks seda kokkuvõtet siis nagu ikka kütustest. Millised olid Eestis tugevamalt silma jäänud väljapanekud, kuidas Eesti kunst oli esil näituste kujul mujal maailmas ja mida tähelepanuväärset, et siis kõik kallid kolleegid mujal kogesid ja võib-olla ma teeksingi siin siis selle otsa lahti, et kas alustame suurte välisnäitustega, mis siis mõjutavad sellist globaalset kunstimaailma nagu manifest ta Berliini biennaal, siit lähemalt siis Riia biennaal, ribokaja, Balti trennal. See on väga hea mõte. Ma isa sinna oma, selles liftis tegelikult üldse ei toonud, nii suuri näitas häid välja. Mina mõtlesin rahvusvahelistest näitustest just pigem võib-olla nende peale, kus Eesti kunstnikud olid esindatud. Et minu jaoks, mida ma küll ei ole veel näinud seda näitust, aga ma olen kuulnud, et väga oluline on Tretjakovi galeriis Moskvas Eha Komissarovi kureeritud Eesti selline ülevaatlik kunstinäitus, kus neil klassikalisemad kunst natuke kui ka kaasaegset. Et mul oli kuidagi see välja toodud ja samuti ka nii kohalik kui ka rahvusvaheline oli Balti triannal mis kindlasti väärib tähelepanu just sellepärast see oli sellises mastaabis ja ka tiimi poolest, aga rahvusvaheline. Ja see tase oli tõesti väga hea, et ma jõudsin kahele, mis oli Tallinnas ja Riias. Ja tõesti, ma jäin väga rahule ja Ma võib-olla mainiks, et lisaks sellele kunsti Ena, mis seal head näeb, oli ka väga oluline selle poolest. Siuke kolaboratiivsus oli palk kunstiinimeste vahel, mida võib-olla tavaliselt igapäevaselt nii palju ei näe ja ka selle võrra, et mitte ainult Baltikumis, vaid ka väljastpoolt balti riike oli kaasatud kuraatoreid ja erinevaid kunstiinimesi, kes tegelikult muidu üldse siia regiooni ei satugi, et ka ise sain paar väga head tuttavat endale. Ja ma arvan, et selle mastaabi tõttu milline see Baltidena see aasta oli, et see kindlasti tõi Baltikumi riigid ja selle regiooni kunsti nagu fookusesse heas mõttes ja siiv hakkab rääkima ja see trennaaridega Indrek on muidugi detailsemalt seda kajastanud ja hammast ihunud sellel teemal, aga jah, tõesti niisugune suur võidusõit oli, et kes on suurem, kes on vanem, et kuidagi sihuke ülivõrdes iseenda kirjeldamine turundusvõttena käis nagu läbini ribokal kui Balti triennaalil kui ka Survival Kit ka kindlasti. Aga Balti regionaaloli selles mõttes nagu väga lahe näitas, et vähemalt see Tallinna omaette ma arvan nagu ruumiliselt hästi õnnestunud tehniliselt hästi kirev, väga selle asukoha kuidagi atmosfäärile välja mängitud. Et minu meelest see on niuke kummaline, kahe otsaga asi, et ühtegi, see on nagu kõige suurem kompliment näitlejale üldse, kui ta lihtsalt vormiliselt ruumiliselt on mõjus ja mitmekülgne. Võib-olla tooksin siia kõrvale siis selle Riia biennaali, mis tekitas palju furoori siin? Tahaks loota, et kogu regioonis, aga minule endale Katariina Gregose kureeritud biennaal väga meeldis mulle tegelikult meeldis ka, mida ta tegi nii-öelda, et kuidagi kehtestas sellise kunstiproduktsiooni. Ma arvan, normaalsuse koos kõigi sinna juurde käivad elementidega nagu rahvusvaheline kommunikatsioon publikuprogrammil ja nii edasi ja nii edasi, aga ma saan aru, et seda on ka tõesti palju kritiseeritud just nimelt selle nii-öelda siis jutumärkides normaalsuse pärast, mida siis tajutiga teiselt poolt kunstnikkonna poolt seda vana ja võib-olla sellise liiga vananenud mudeliga, aga minule tõesti avaldas produktsiooni ja üldse ka see kuraatoritöö tervikuna tegelikult suhteliselt muljet, et ma arvan, ta kasutas ära väga hästi Riia erinevaid mitte näitusenäitusepindu ja siis ka mõningaid näitusepindu. Ja töödel oli palju ruumi, palju õhku. Mina jäin sellega väga rahule, aga nüüd ma loodan, Grigor vaidleb mulle kohe vastu. Ei, no selles mõttes on sellega täiesti nõus, et mulle meeldis lihtsalt sellepärast et kogu aeg oli selline tunne, et sa oled nagu hiigelsuures kaasaegse kunstimuuseumis, väga turvaline oli olla, väga mõnus oli. Aga ma ei tea ka pattu kahetsema hetk vist või ma pean küsima, et kuidas teistele näib, et ühelt poolt see, et ta oli nii turvaline muidugi tingis ka selle minu retseptsioon biennaalile tikkus seetõttu mitte väga palju rääkima näitusest, sest kõik muu seal ümberringi tundus palju olulisem või noh, et see normaalsus sedapidi nagu maksis kätte heitusele, aga tekitas kummalise olu koera, et kui näitus ise kehtestab normaalsuse, siis ta on meie ringkonnas või Meie piirkonnas paratamatult täiesti ebanormaalne, et selline eelarve nagu nagu ribokal eeldatavasti võlgnik kuulduste kohaselt mitte kinnitamata andmetel puhtalt nagu visuaalse vaatluse vahel, ma mõtlesin, et see on väga kaugel igasugusest normaalsusest, et noh, et see tingis paratamatult noh, ka minu retseptsioonist sellise kallutatus või et noh, et ma pean nüüd rääkima millestki muust. Seda enam, et kaks aastat enne biennaali millestki muust ei räägitudki, et nad neid kuulujutte oli nagu väga palju õhus, et nendele mulle kuidagi tundus, et okei, et kui ma nüüd olen seal nagu Riias ja ühesõnaga multuga eeldatakse, et ma nüüd peaksin ütlema midagi. Et see kallutas natuke retseptsiooni, aga ka kõik muu, ma sattusin tõepoolest see suvi ja sügis sellest dünaalindusest, nagu ma ei tea, viiest erinevast asendist kirjutama. Ja mul nüüd tagantjärgi sellele vaata seal natuke kummaline tunne, et näiteks kui me reisime balti triennaali istun siis Mul oli tegelikult alguses killust plaan, kuidas ma jõuan kõiki kolme vaatama ja lõppkokkuvõttes ma jõudsin Riiga või olin Riias ei uskunud, et ma kirjutasin kuidagi võrdlemisi palju biennaalindusest kui sellisest ja ühesõnaga mul tagantjärgi on endal küsimus, mida ma võiksin nüüd siin teie poole pöördudes küsida, et see, et meil oli riboka nii suurelt siin kohapeal Riia biennaal ja et meil oli balti triennaali, mis siis ka läbis, nagu kõiki kolme riiki andis, selles mõttes kõigis kolmes kohas on põhjust rääkida, kui repokati oleks olnud ja balti trienaal oleks olnud ainult Vilniuses. Kas meil oleks siis ka nii palju Kirnaalindusest põhjustanud rääkida? Et kui ma nüüd ise oma artiklit kirjutasin, siis ma küll väga suuresti põhimõttelisi on sellele friis kirjutas palju kenaalindusest, aga samast kirjutati ka kirjutati trienaalist kirjutajaid Tribakas. Et need olid ka seal justkui kohal, et nad said nagu palju tähelepanu ja, ja noh, lihtsalt nagu informatsiooni otsides siis Artnjuusletaril oli eraldi biennaali eri Art Baselis toimus suur pionaalinduse biennaal, et mulle ühelt poolt nagu tundus, et ka rahvusvaheliselt tulise pionaalindus kuidagi nagu väga üleval. Aga samas, kui natukene nagu kunstikriitikast tagasi lapata, siis tegelikult on nagu pidevalt üleval, et kuidas teile tundub, kas pionaalindus oli ainult siin meie pisikeses lombis nagu kuidagi järsku nii nii teema lihtsalt selle tõttu, et sa toodi nii koju või, või oli ka kuidagi mingisugune suurem põhjus, kui me räägime siin manifestist ja Berliini Pennalist ka, mis see aasta toimub, et kas oli ka nagu suuremat põhjust ikkagi rääkida pionaalindusest või, või oli seal kohalik mull, mille Grigor suutis ainuisikuliselt tekitada? Olen seal mull, mille Grigori suutis tekitada. Minu meelest küll tegelikult see tõi mingid teemad üles just kohalikult sellepärast et muidu, kui sa loed mingit suurtest Pennaalidest kuskil välisajakirjanduses, siis seda on hästi kerge nagu mööda lasteaia keskenduda millelegi muule. Aga kuna nüüd see on nagu täiesti nii-öelda koduõuel, siis mõnes mõttes puudutab meid kõiki ja paneb nagu mõtlema nendele asjadele ja ka nagu laiemalt ennaalindusele. Ma ei tea, kas see on sihuke mull, mis on ise tekitatud, ma arvan, et selle ikkagi tõi esile see, et meil siin oli sellised Benaalid, mida meil kogu aeg ei ole. Olde sellises mastaabis Jah, ma arvan, et see teema tekkis siin samamoodi nagu see tekkis näiteks dokumenta puhul Ateenas lihtsalt et nüüd me võib-olla tundsime seda seda omal nahal, et kui see suur miljonitega produktsioon linna kappab ja siis näitas ta hakkab tegema, et mis küsimused siis nagu esile kerkivad Ja ma arvan, et ongi oluline tegelikult selle meid tabanud mulli sees mõnes mõttes need teemad nagu kohalikul tasandil läbi mõtestada, et ma arvan, diskussiooni tõstatamine on väga, väga õige ja kuna kõik need asjad plaanivad edasi minna ja et mitte nüüd järgmine ülejärgmine aasta on meid tabamas, siis uus laine, eks ole, ja siis balti triennaali natuke kauem oma aja pärast taas. Aga ma arvan, et see selle mulli läbimõtestamine on absoluutselt põhjendatud, aga üldiselt see ei ole ju midagi selles mõttes uut, et et seal biennaalil buum on olnud ju ma ei tea, alates 90.-test meeletult massiivne. Et on ime, et see siin ei olnud varem kanda kinnitanud tegelikult et siin piirkonnas on erinevaid, formaate, aga, aga kindlasti midagi uut juhtus nüüd sellele. Seal küll minu meelest saab põnev olema näha seda, et kuidas kriboka järgmise kuraatori käe all välja kukub, sel aastal ongi, et ühtesid nagu uus ürituse teistpidised, Katerina Gregor, selline oskus kuidagi hästi ligipääsetav, temaatiline komplekt kokku panna, et olgugi, et ikkagi 100 teosega ja viie asukohaga näitus on natukene liiga suur, et inimlikult päeva või kahega läbi käies testida ei olnud, nagu ei mõjunud mulle. Nii kurnevana kui mõni teine sarnase mastaabiga näitas, et selles mõttes oli ta jälle ebanormaalselt suure näituse kohta normaalselt külastatav või vaadeldav. Aga äkki lähenesid näituste juurde, mis toimusid Eestis Eesti produktsiooni naer. Kuigi tegelikult see teema, mida Lilian juba mainis, siis Eesti kunstimuuseumi selline välisturnee, mis sellel aastal aset leidis ja mille osa oli ka siis Eha Komissarov või Eesti kunsti näitus Tretjakovi mainiks täiesti eraldi, ma arvan, analüüsi eraldi käsitlemist ja analüüsis Eesti kunstiviimine maailma, millele see EV 100 ilus raamistik andis, erakordse tõuke, ma ütleksin, ressursside näol. Aga võib-olla nüüd ma küsiksin, millised olid teie isiklikud hitid siin näitusemaastikult Eestimaa pinnal? No mulla isiklikult oli väga huvitav. Ta üllatus, Kaarel Kurismaa isikunäitus kumus. Sekundeerin jah, ei oskagi nagu midagi öelda, ma ei tea, kas see on ikka veel üleval ja see on minu meelest uuel aastal ka veel täitsa jupp aega, nii et jõuab minna ja see on tõesti kohalik. Täiesti kindlasti ainus, mis oleks nagu veel tahtnud veel neid masinaid ja maailmu ja värve ja multikaid. Kas te vaatasite neid dokumentaale ka, mis seal näituse lõpus olid minu meelest sajandist päris ja siukse lisadimensiooni ka sinna juurde. Ja kindlasti see ja samuti see üks mu totaalsetest lemmikutest seal EKKM-is toimunut. Katisaaritseja Laura Põllu kureeritud näitas omavahel oskustest mis tõi kokku kui vanema generatsiooni ja noorema põlvkonna kunstnikud, kes tegelevad natuke eri vormides kaasaegse kunstiga ja mitte võib-olla nii klassikaliselt, et just siukest käsitööasju hästi palju ja see on tegelikult väga trendikas teema praegu ka. Et selles mõttes hästi tabatud ja väga ilusti kureeritud ja kokku pandud ja ma tõesti nautisin seda tundlikkust väga ja oli, nagu näha, et nad ei olnud tegelikult isegi kui ma mainisin, et see on trendikas teema, siis oli näha, et nad ei olnud lähtunud tegelikult trendidest, vaid väga nagu tugevasse oma huvist ja seda oli väga värskendav ja hea vaadata. Ma kindlasti sekundeerin sellele. Aga lisaksin juurde, et kuna see näitus oli paarike alumisel korrusel oleva Marika Agu kureeritud kuidas elada virtuaalsete biograafiat ega mis oli minu arust väga läbi põimunud, siis et ma lisaksin sellega siia välja tõstetud näituste juurde ja et ta oli nagu kolmest paelast nagu läbi seotud, mitte kahest sellest generatsiooni asjast. Indrek, mis sinu Hailaidinan? Vot kui ma nendest välismaa asjadest räägime, kuidagi tundub, et nagu paratamatult kipoja aasta lõpu peale koonduma, aga midagi parata, et minu jaoks just Helsingi taidehallis avatud Jass Kaselaan Neeme külma alis kase Trio on lihtsalt nagu suurepärane, et taidehalli ruumi eripära õitseb kõige paremas tähenduses, ütleme Neeme ja Alisson enne ka teinud koosseliseid maaliinstallatsioone, aga minu jaoks seal taidehallis see kõik hakkas kuidagi noh, kes näiteks läheb, saab aru, kui ma ütlen, et hakkaski kohe õitsema. Mis mulle veel, kas silma võib-olla Holger looduse teekond maailmalõpu kuugaleriis, Watson jälle tekivad, kui, kui mõne kunstniku loominguga satub nagu pikemalt töötama mingisuguses olukorras, sest pidevalt tuleb tagasi ja siis minu arust Holger oma ampluaaga suudab mind pidevalt üllatada või kuidas ta teeb siukseid mediaalseid hüppeid või nende erinevate meediumitega töötamine on mulle tema puhul väga-väga meeldinud. Ma korraks mainin siia vahele ka taidehalli näituse kuraatori nime Tamara Luuk ja kollase valguse orkester, ehk siis Kaarel Kurismaa loomingut kureerisid kumus kokku Ragne Nurk ja Annika Räim. Ja tagasi Indrek. Kuule kurismaga tahtsin muidugi öelda, et see kriitik peamine tilkuma, et ma 10 aastat tagasi nõudsin, et tuleb teha 10 aasta pärast maalinäitus Kurismaalt panin talle vajutama. Väga hea, siis saate lõpus küsime midagi. Kriitik tahab nüüd 10 aasta pärast, et siin sellist isetäituvad ennustusi. Ma oskan veel midagi lisada mammuti suurepärane heliinstallatsioon, kus sai 15 minutiga teispool ära käia ja siis nagu üks etendusel osalenu pärast etenduse lõppu võttis kokku, et ahah, et niimoodi siis suremine käibki, et üks mees tuleb nüüd tulete kohale, võite üles tõusta. Ma ei tea, Marin pommitasina. Mina lisaksin siia juurde veel Tallinna kunstihoones toimunud ja mari laanemetsa kureeritud näituse abstraktsioon kui avatud eksperiment, mis siis ka tegelikult sõlmis väga ilusti kokku neid erinevaid võimalikke lähenemisi teatud perioodi kunstile, et võttes seal kuskil seitsmekümnendatel tehtud eksperimendid, siis nii siin kui sealpool raudset eesriiet ja tõesti põimides väga huvitavalt kogu kunstniku positsiooni, kes töötasid kuidagi sarnaste märksõnade sarnaste otsingutega. Aga ma arvan, et see ongi just väga hea kuraatoritöö tunnused. Et sina, vaatajana hakkad ka nägema neid siis üksteisega mingis dialoogis ja sul ei olnud enne aimugi, et need võivad selliseid dialooge moodustada. Mulle meeldis ka selle näituse puhul, et tegemist oli naiskunstnike väljapanekuga, milles ka väga selgelt kirjutatakse ümber sellist kunstiajaloo senist kaanonitet, abstraktsionism kui selline modernistliku kunsti tipphetk. Eks ole selline Apoteoosed, kuidas ei kuulu ainult valgele keskealisele mehele vaided, kuidas nende märksõnadega on võimalik väga huvitavalt, et ringi käia, nii et minul peab see kindlasti siis mina tahaksin esile tõsta Tartu Kunstimaja tervenisti hõlmanud ja Peeter Talvistu kureeritud igavuse esteetika näitust, millega kaasnes ka väga huvitav konverentse ja selle järellainetused on minu meelest nähtavad ühes nüüd hiljutises vikerkaare numbris aga samuti, et tegelikult, et väga tihti võib-olla ei ole selliseid ambitsioonikaid nagu teemanäituseid, et tehakse selliseid grupinäitused, dialoogi, näitused, mis loomulikult nad ringlevad mingite märksõnade kaupa, aga, ja siis on suured isiknäitused ja nii edasi ja siis on meil kriminaalid. Aga et mina tunnen puudust vahepeal sellistest testi julgetest kinda viskamisest mingitele teemadele või kuidagi mingi teema alla kokku kirjutada erinevat kunstnikku positsioonid ja kuna see näitus hõlmas siis ka kunstimajas võimalikud ruumid, juba see probleem ise, et, et mis on see igavus kunstis, millised on igavat tööd, kelle jaoks need on igavad, eks ole, no loomulikult üldse ei olnud igav püüdistada ja, ja tooksin veel välja siin ka kumu kunstimuuseumis, nüüd suhteliselt äsja avatud ja pikalt lahti oleva Eha Komissarovi Anders Härmi kureeritud üheksakümnendad. Sellised ääreala said ja, ja igasuguseid unustatud materjale lubava näituse Salatoimikud, mis siis ka heidab jälle uue pilgu kogu sellele 90.-te eripärasele kümnendile ja vaadates näiteks seriaali Pank praegu, et seal on minu meelest kuidagi väga huvitavalt astuvad need ühiskonna eri kihistused omavahel jällegi mingisse dialoogi minu jaoks ka üheksakümnendad ikka veel on selline müstiline periood, et kuna ma ise ei osalenud siis kunstielus ja ei mäleta sellest ajast suurt midagi, siis samasse kogu aeg kummitab minu meelest, et ikka edasi, võib-olla viimasena ma tõstaksin välja Margem onkoloomingu, sest et tal on ka olnud mitmed näitused sellel aastal nii Eestis kui välismaal ja osalemised ka suurtel Piagnaalidel näitustel ja nii edasi. Aga jah, et minu meelest see suund, kuidas ta praegu vaatab sellist kapitalismi iha masinaid ja kuidas ta nendega nii sellises kriitilises dialoogis, aga samal ajal ka ütleks, sellises nagu ihalevas dialoogis on minu meelest tema loomingus väga huvitav uus suund. Viskan palli siis nüüd Siimule. Jah, ma olen ise ka välja toonud Margem anko linna Krary näituse eelmisest jaanuarist, siis teemandit kivide vastu, mis ka mulle, kuna ma osalesin selle näituse tegemisest, siis vaatasin ka neid videosid läbi ja ma ei suutnudki. Võib-olla teie oskate välja mõelda, ma ei suutnudki välja mõelda, et mis võiks olla siis nagu niisugune hea paralleel täiesti väärtusetust esemest, nii nagu seda on teemalt, nii nagu seda näitab siis Marge Monko, et ma ei tea isegi, mul on tunne, et päts leiba on palju väärtuslikum kui see tehislik kristallitükk ja ma tooksin välja veel Margit Säde kureeritud pilve purustajad graafikatriennaali siis suure näituse EKKM-is. Ma muidugi otsisin kohe pilguga seda, et kas Triin Tammann jälle osalenud näituse valmimises, aga seekord ei olnud. Aga võib-olla see ongi selline küpsemise näitus või seal oli kuidagi see Margit sädelik selline mängulisus tagaplaanil või kuidagi hästi, pigem nagu läbipõimunud sellise Grow ka tõsidusega siis nüüd aasta lõpupoole hiljuti lõppenud mari valentsinäitus vaikne pöördhobusepea galeriis tundus mulle mitmel põhjusel kuidagi resoneeruvad erinevate trendidega või siis erinevate minu enda huvidega. Kui ma proovisin mariga nendel teemadel rääkida, siis tuli välja, et ta ei olnud mitte ühegi sama asja peale mõelnud, mis, mis mina mõtlesin näitust vaadates, aga, aga meil oli väga huvitav vestlus sellegipoolest, et see niuke pöörlevad justkui ellu äratatud kontorikardinad ja soe valgus ja mingi nihuke meditatiivne muusika, et kummaline, selline külma aja tehissoojuse mäng ja siis muidugi Liinasiibi praktika üldse sellel aastal, et tal on pikk projekt praegu käimas, kus ta on siis reisinud Võru, Tallinna ja Helsingi vahet ja vahepeal käib Lääne-Eestis filmimas ja mulle eriti meeldiski hiljuti Helsingi Synne galeriis väljas olnud siis linna sümfoonia peatükk. See on ikka kolmveerandtunnine video, kus ta oli siis intervjueerinud erinevaid Helsingust töötavaid eesti naisi ja need olid nagu väga lahedad lood, mis sealt välja tulid, või koorus selline nagu nagu argipäev, et väga Liinalik selline tundlik ja empaatiline pilk nagu väga nagu tavalisse ellu või kuidagi sellisesse argipäeva peidetud kurdu. Aga ometi, mis on hästi oluline või kuidagi sealt tuli ka see välja, et et kui kõik need 30000 eesti naistelaevadega koju tuleksid, siis Helsingi jääks seisma päevapealt, et ei olegi nagu mõelnud selle peale niimoodi varem, et missugused seinad kõik värvimata jääksid ja küüned lakkimata ja nii edasi ja nii edasi. Nõnda näitused on nüüd üle vaadatud, loomulikult toimus tohutult palju rohkem väga-väga häid näituseid, aga liigume siit edasi. Nüüd samasuguse tohutu mahu juurde on siis 2018. aastal ilmunud trükised ja publikatsioonid. Mis teile silma jäi? Mulla sattus viimasena laua peale Jaanus sama trükis, mis tähendab ta isikunäitust, mis praegu Roomas Nomas Foundation, mis väljas on. Nii näituse kui ka raamatu pealkiri on out Ostaile Churchill ehk siis käimla kiriku kõrval mille algmotiiviks on Lõuna-Eestis Kodavere kiriku kõrval asunud vana puidust välikäimla. Jaanus aja looming on minu jaoks hästi huvitav. Ta lisaks väga tähtsale rollile, mida ta kunstnikuna täidab, ehk siis kaardistab Eesti käia ajalugu ja mitte lihtsalt kirja said läbi tõsiste kui ka mänguliste ajad ei osta, aga ma olen alati väga kütkestatud sellest, kui kedagi, kellel on minust nii erinev huvi, ehk siis antud juhul välikäimlad ja üldsegi käimlad. Muidugi tuleb silmas pidada seda, et käigultuurismavad olulisemat rolli kui heteromaailmas, et nad olid enne sotsiaalmeediat paljudele geidele kohtumispaigaks, kust leida sama huviga inimesi ning suhelda kas siis seinale, riimi kirjutades või siis läbi tualetis olevate aukude või siis näost näkku. Aga ühesõnaga, see on väga huvitav ja salapärane, kui sa ei tule sellest maailmast ja Jaanus kaardistab seda teemat. Ta väga tundlikult ja rafineeritult. Ja seda on väga suur nauding vaadata, kuidas ta seda kõike teeb, aga tulles tagasi publikatsiooni juurde, siis see konkreetne Kodaverekäimla küll ei käsitlenud käia ajalugu vaid pigem vaatas kiriku kõrval olevat käimlat kui sotsiaalset pinda, kus toimus nii-öelda alternatiivne külaelu natukene klatši, natukene nalja, mõni tundepuhang tabuteemasid ja muidugi see kontrast pühahoone ja rooja maja vahel. Ta eriti huvitav oli selles raamatus Andreas kalkuni essee, mis rääkis ja ühendas tualetti ja seksuaalteemasid folklooriga. Ja tegelikult ilmselt sellepärast raamat mulle hästi kuidagi jäigi meelde, et. Ma sain sealt midagi täiesti uut teada või seal väga lahe, kuidas Andres Kalkun seal selles raamatus kirjutas, et Eesti ja Soome sihukestest tuntud rahvalauludes on hästi palju ühist ja mis ühine teema on see, et seal on personifitseeritud genitaalid, kes reisivad üle maade, et üksteisega võidelda. Et hästi sihukene, tõsine teema mingis mõttes, aga samas väga humoorikas, kui ma räägin Jaanus sama sellest raamatust. Indrek, kas sinul on lisada midagi trükiste publikatsioonide rubriiki? Ma lisaks ühe ajalugu pildis pilt ajaloos ja miks ma siia suruda tahan, on see, et see seal võrdlemisi palju väga head kriitikat ega head isegi tingimata nagu kiitlase mõttes, vaid vaid selles mõttes, et rootor tekkis arvestatav retseptsioon, mida esineb väga harva. Miseks rahastat viitsib lugeda, nokkige vähemalt retseptsioon üles, lugege aerdaks nagu metakriitikat. Ma olen, siit ongi hea minna tegelikult just selle kriitika kriitika juurde ja kunsti kajastamise juurde ja küsisin, et mis teile sellest valdkonnast silma jäi, et olen siit ise välja toonud selliste märksõnadena EV100 mõjud, mistõttu toimus Eestis tohutult palju üritusi kõigis valdkondades, aga kindlasti see aitas mõjutada nende sündmuste kajastamist. Tundus, et ka kohati oli isegi raske orienteeruda kogu selles peomeeleolus ja mina tahaksin veel kord tervitada siinkohal meie kaassaatejuht, et ja siis tuletada meelde, et tegelikult see sündmus, et Eestisse tekib uus kunstisaade raadioeetrisse, seda ei juhtu, eriti kui rase juhtuski Gulagi kunstiministeeriumiga tänu klassikaraadiole ja siis nüüd see on juhtunud jälle ida raadios vitamiin K näol, nii et minu meelest see on väga oluline sündmus. Ja mina tahaksin veel omalt poolt välja tõsta Juhan Raua tegevust Postimehe kultuurikriitikuna. Minu meelest see on ka selline uus tase sellistes päevalehtedes kultuurikülgedel ilmuvates tekstides, et on väga äge, et lõpuks ometi midagi seal ka loksub paika ja lõputu mure sellel teemal, et kuidas nii väikese tähemärkide hulgaga üldse on võimalik midagi mõistlikku öelda on, ma arvan Juhan Raua tekstide näol saanud tõestused on küll ja on võimalik sisukalt öelda ja, ja enda huvi korral ja sellise piisava silmaringi ja, ja väga hea silmaringiga, seal on võimalik intelligentselt kirjutada publikule arusaadavalt ka kaasaegse kunsti keerulisematest teemadest, nii et minu meelest see on ka väga hea areng. Aga mis teile selle kunsti kajastamise puhul silma jäi, sellest aastast? Ma olin ka üles märkinud Juhan Raua kultuuritoimetaja töö, mina ka, aga ma lisaksin siia veel kaarin Kivirähu sellised populariseerivate artiklite ka minu meelest Postimehes. Et mul on tunne, et kunstikriitikuna ma leian nagu seda pinda, aga just nagu sellised lihtsad populariseerivate kunstitekstid, neid on nagu hea meel lihtsalt näha ja ja põnev ka nagu lugeda, et okei, et kuidas siis kokku võtta mingisugust nähtust või teemat kuidagi niimoodi. Leimend põhimõtteliselt. Kui populariseerimisest rääkida, siis minu jaoks Eero Epner omandanud nagu mingi uue taseme kõigepealt lihtsalt kumu raamatupoest seda Konrad Mäeraamatutena hea vaadata, eestikeelne inglisekeelne vist prantsuse ja venekeelne ka või ja siis nad on kõik seal ilusti kõrvuti nurgake ära lõigatud vastava siis nagu keelelipuga, et see oli nagu muljetavaldav tellis, aga mitte ainult see, vaid ka Vikerkaares, tal oli hiljuti Elmar kitse, kelle iganes perekonna maalilugu varasemast subi. Raamat, mille Eero Epner kirjutas, on ju kus, kus nagu teadlikult puuduvad viited, näiteks et kunsti kätte, nii et ma kirjutan, aga ma ei viita ja et see on nagu väga teadlik otsus ja selline kergelt ameerikalik loo jutustamise mõte või ma hiljuti või iseenda jaoks avastanud ja raadiot tehes. Aga üritanud seda ka kirjutamises üle tuua, selline inglise keeles father arktika nagu selline noh, otseses mõttes nagu jutustav tekst. Et mul on see formaat väga meeldib ja, ja minu arust Eero on suutnud tekitada sellise uue noh, et järsku on nagu kunstiteksti lugemine järsku popp teema või noh, et nagu selline, et sa näed, et, et et tekib nagu uus lugejaskond. Mis ma veel tooksin välja kunst e teine number on jälle, kui me räägime metakriitikast. Kunstiline teine number on suurepärane number, sest seal on ainult kunstikriitikute tekstid, nõusakate teooria nurk nagu sisuliselt puudubki. Et kui keegi tahab saada sellist head läbilõiget, et kuidas ja millest eesti kriitikud kirjutavad, siis selle aasta kunstinumber kaks saate väga hea läbilõike. Mis mul veel jäi silma, kreeklase, kui me rääkisime ennist ribokast, siis Kadrina Gregose vastulause Rebecca Põldsamile sirbis, et see oli nagu selline relvituks tegev või et aeg-ajalt, eks Facebookis satud mõne kommentaari otsa, millele lihtsalt Nad ei olegi nagu võimalik kuidagi reageerida või nad lihtsalt nagu tekib see pakatamise efekti. Et see Gregosse tekst oli ka natuke selline. Et ma olen aastaid töödanud erakordselt suvinistlikus kollektiivis, et ma kujutasin ette sellist väga joobnud seltskonda, kes kuskil lauas võiks ennast umbes taoliselt Rebecca aadressil väljendada. Seda siis nagu lugupeetud kuraatori sõnastuses sirbist lugeda, sest ma noh, et lihtsalt ma sõna otseses mõttes nagu vakatasin. Ma võin siit kohapealt kõnepulga edasi anda. Jah, ma ise võib-olla midagi konkreetset ta enam välja ei tookski, et ma arvan, et ma sekundeeriksin siin oma kolleege, kes just ennist ta rääkinud, aga võib-olla ma tooksin välja sellise teema, et kõik need kriitikapalad, millest me siin rääkisime, on eestlastelt ja eestlastele, et tegelikult mis on Eestis hästi puudu, me rääkisime enne seda, kuidas tegelikult eesti kunstil rahvusvaheliselt läheb väga hästi ja on inimesi ja kuraatoreid, kes on väga huvitatud selle regiooni kunstist aga meil on tegelikult puudu inimesed, kes kirjutaks välisajakirjandusse. Ja see ei ole tegelikult lihtne tegevus on kindlasti see, et sa pead jälle õppima mingisugused nii-öelda reeglid, mille põhjal. On ju iga ajakirja, võtab vastu mingi kirjutamisstiili, sa pead pidžimaste kõike ja see eeldab seda, et sul on aega, et sulle makstakse selle eest palka, et sa sellega tegeled. Et tegelikult kõik, mis siin Eesti sees kirjutatakse, et selles mõttes, et kui sa oled tark inimene, mida üldiselt kirjutajad on, siis sa võid selle lihtsalt valmis kirjutada ja võib-olla ei võta ülipalju aega, aga ma arvan, et selline õppimine kirjutamaks tähtsates välisväljaannetesse nõuab mingit õppimist ja ümberõppimist ja mingisuguseid siukseid asju, mis praegu ma arvan, et on eesti kunsti kirjutajatel nagu puudu seal Scenes, ja see ei ole mitte etteheide üldse kirjutajatele, vaid lihtsalt pigem nagu selle probleemi esiletõstmine. See et kahjuks lihtsalt ei ole nagu maksta palka neile inimestele, et nad võtaksid selle etaja, teeksid seda, sest et see on ikkagi nagu niisugune eraldi töö. Ma lihtsalt sooviksin sellele tähelepanu juhtida. Jah, minu kogemuses väliskajastus tähendab ikkagi seda või noh, mille taha ta kinni jääb, on see, et see tähendab seda, et asutus koostöös kuraatoriga peab nagu leidma selle ajakirjanik, kui kes on nõus tulema ja siis ta kohale lennutama, saaks näitust näha, et tihti ma saangi aru, et et ka need kunstihoone poole pealt rääkides mõne üksiku näitusega on see nagu õnnestunud, aga lihtsalt ongi keerukas. Võib-olla näituste eelarvest nagu leida seda raha, et tuua välismaalt kedagi vaatama ja kirjutama. Absoluutselt, ja ma isa teemikuga Kasela galeriis ikka üritame ka alati välisajakirjanike kutsuda ja nii edasi, aga tegelikult, mida ma sellega mõtlesin, oligi see, et nagu sa mainisid, siis nende lennutamine siia on väga kallis ja sa ei saa alati loota selle peale, nad kirjutavad, ei ole nende kohustus, isegi kui sa lennutanud nad siia seda näitust vaatama. Meil olekski vaja lokaalset inimest, kes oskaks kirjutada välisajakirjandusse niimoodi, et see oleks mõju, oleks huvitav, seda võetakse seal tõsiselt ja nii edasi. Et ma arvan, et just niisugune kohal käin, meister on, äkki keegi ajas kõrvad kikki praegu kuskil ja et see on väga huvitav teema tegelikult, mida minu meelest ka arutatud selle aasta jooksul kunstiväljal päris palju on see kogu see kommunikatsiooniküsimused. Et ühelt poolt, siis siin tulid need kaks poolt välja, et, et praegu on mindud seda teed rohkem, et tuua sisse kriitikuid, mis ongi, et see annab täiesti ette ennustamatu tulemused vahel nendest artiklitest jääb mulje, et tõesti on see nii-öelda tasuta reisimaik selles mõttes kuidagi juures, et inimene tundub, ei ole läinud väga sügavuti, et on lihtsalt põhimõtteliselt nagu pressiteate ikkagi ümber sõnastanud, lisanud juurde paar sellist meeleolupilti lubisest Tallinnast, eks ole. Ja Gustab kolleegidega hängisid, mida huvitavat nagu juhtus, eks ole. Et see ei ole ka tegelased tase, kuhu neid õhukesi ressursse nagu investeerida ja loomulikult sa ei saa ette tellida sellist sisuturunduslik, artiklit või tootearvustust, et see ongi väga keeruline. Aga jah, et, et võib-olla oma Liliani kommentaarile kommentaariks ütleksin seda, et tegelikult on ju ka ikkagi puudus nendest, kes siin ka kohalikul tasemel kirjutavad, et selles mõttes, et seed adresseerida veel seda nagu välismeediat, et mulle tundub, et keda siin üldse adresseerida või et aastast aastasse, ma arvan, meil on siin kokkuvõttes on see kõikide kirjutajate puudus, tuleb ka tegelikult välja, et meil ei ole Eestis elukutset põhimõtteliselt nimega kunstikriitik või isegi kultuurikriitikut vist kui sellist ei ole ja mis tähendab seda, et see, et hoiaksid ennast isegi eestikeelses meediaruumi soojana pidevalt, et isegi seda võimalust ei ole ja sealt siis see ambitsioon edasi minna tundubki peaaegu täiesti võimatu. Aga selles mõttes mul on väga hea meel, et sa selle nii konkreetselt välja tõid, sest et see ongi tegelikult selline suunavõtmise või ambitsiooni küsimus. Et aga see jah, nõuab mingit eraldi tunnetust ja eraldi taju ja ka minu jaoks näiteks isiklikult vaadates põhiselt ka seda ambitsiooni ennast sellesse nii-öelda mainstream kunstimaailma kõnepruugis Sargoonis kuidagi arusaadavaks teha ja mingit reeglit, et järgi mängida. Aga ma ei tea, äkki peaks tegema uuel aastal mingi sellise seminari, kus need, kes on kirjutanud, jagaksid mingit kogemust, et kuidas see siis oli, kuidas see salapärane friis töötab või ei tööta või ma ei tea mis iganes muu ajakiri ette võtta, kellel, kuidas on nagu läinud, sest et seda kõike nullist alustada. Ta, ma arvan, on ka päris pelutava. Ma arvan, et nullist alustada saab niimoodi, et sellesse, et hakkad neid ajakirjasid regulaarsemalt lugema. Siis pommitama võib-olla ja kindlasti jah, nagu mingis plaanis on ka isiklikud kontaktid, et olulised, aga õnneks Eestis saab lihtsasti välja reisida, inimestega, tutvuda sotsiaalmeedia ja nii edasi ja võib-olla see ei ole võimatu. Ja siis ei ole kindlasti võimatu, aga mul tekib kohe kus see jaks tuleb. Et kus see nagu energia. Ei alahindaks seda pidžimist toimetajatele lähenemisel nagu töömahtu, sest ma isegi Eesti kontekstis on see tegelikult üsna nagu koormav, et kui sul ei ole otsest tellimuste, sa üritad midagi kuskile maha parseldada, siis kohutav ja sa lõpuks võid kulutada vabalt sama palju aega selle artikli mahamüümise peale, kui, kui sa kulutasid selle kirjutamise peale. Nõus, ja sellepärast ma tõin selle palga ja rahateema välja, et okei, et sa saad sealt selle artikli seal füüsilise artikli eest nagu mingi kopika, onju, aga see töö, mis kaasneb nagu selle kuskile normaalsesse väljaandesse saamisega, et see on ikkagi täiesti täiesti eraldi nagu töö nõuab väga palju energiat ja ressurssi. Käge kui tuleks peale mingeid noori kriitikuid, kellel on jaksu ja ambitsiooni ja kes on juba tegelikult õppinud näiteks välismaal, kellel on mingid kontaktid juba sealt olemas, aga kes tõesti teadlikult võtaksidki selle selle kuidagi sihiks endale, nii et siin küll on, jääb üle ainult loota, et kuskil mingid kõrvad läksidki. Ma just hiljuti töötasin jälle läbi selle 12. aasta kaasaegse kunsti diskussiooni, mis meedias lahvatas pärast Marek Tamme artiklit, ma ei mäleta, kas seal oli vist üheksa või 10 artiklit, mis järgmisel sellele, kui välja arvata nagu, mis seal artist kuku, nuttis alguses toimus, mis üldse tamme kirjutama pani ja kuidagi see kõik resoneeruvad nagu praeguses ajas ka tagasi oli väga lahe lugeda, sest ma jäingi mõtlema, et kas see nüüd ongi see viimane suur kaasaegse kunsti selline sõda või diskussioon, mis meil viimastel aastatel meedias on olnud, võib-olla kevadel tam, kirjutas jälle ka selle riik ei ole kunstiteos kataloogi tarvis teksti ja üldse see näitus kunstihoones tõi kaasa mingisugust vastukaja, võib-olla laiemalt kui muidu. Jah, aga seal võib-olla tuleb välja see, mis sina, Marian ütlesid, et see oli ka temaatiline näitus, et hästi niimoodi temaatilise teravikuga, mis võib-olla ärgitabki igasuguseid inimesi rohkem kirjutama, et ta ei ole selline tunnetuslik komplekt. Aga läheme muudkui edasi ja järgmine märksõna võiks olla sündmused, üritused, festivalid, eksperimendid ehk kogu see pool käesoleva aasta kunstielust, mis ei ole näitus, mis ei ole trükis ja mis ei ole kriitikat. Et mis teile selles valdkonnas silmahaiguste osalesite ja kust te väga tahtsite, aga ei jõudnud osaleda, sest see on ka akuutne probleem. Mina kohe räägiksin sinu projektist kunstnikud kogudes, ma ei tea, võib-olla sa ütled, sa ei lähe sellest, et see ikka oli näits, aga ütleme, et ketina ta ei ole, näitust on üritusteseeria. Mis mulle väga meeldis, mina kahjuks jõudsin vist kah vaatama, Laura Põllu näitasid, nägin Kunda tsemendimuuseumis Marge Monkot, vana Võrumaa kultuurikojas ja Marge boksiga juhtus minu jaoks selline naljakas lugu, et tahtsin inimestele näidata, kus seal oli see endine nõukogude aegse ekspositsiooni Võru maakonna põllumajanduslikke saaduste mingi infotuba ja siis see oli hoopis asendunud Marge Monko 20.-te sellise kodanliku ajaveetmisinfo poksiga. Aga väga lahe, jälle selline kohaspetsiifiline installatsioon ja üldse kogu see projekt, tundub, et kunstnikele ka nagu pakkus mingisugust elevust või töötas ka võib-olla ütleme sellise nagu residentuuri aseainena võib-olla paljudele, et siin siin meil mõned võimalused residentuuri tegemiseks on, aga noh, töötada mingisuguse koguga süvitsi või üldse kuskil väiksemas asulas viibida. No ma olen kuulnud head tagasisidet kunstnike enda poolt sellega. Ja mina olen täiesti nõus, mul oli ka see esimesena üles kirjutatud kunstnikud, kogudes aitäh selle projekti eest, Marin. Kõik sama, mis tegelikult siin juba rääkis, et ühest küljest see on kindlasti kunstnikel, on väga mõnus kogemus kuskil eesti väikses kohas töötada natukene süveneda, siis endasse või mingisse kogusse või mingisse teemasse, mis seal parasjagu üleval on. Ja samuti kesa aktiveerib selliseid vaiksemaid kohtasid kogukondaside muuseumeid, kuhu muidu võib-olla ei sattukski. Et igati õnnestunud projekt minu meelest. Aga jah. Residentuuri liikus pikema töötamine, Ma arvan, seda oskad ainult sina, Maarin öelda lõpuks, et kas ta päriselt ka niimoodi toimis, aga noh, ütleme, et kui EKKM-i kohatu oli nagu rändtsirkus, et sõitis autoga sisse linna, siis pakkis ennast lahti, ta ei ole nagu nagu rätsep, näitus on ju mingisugusele konkreetsele asukohale, et kilometraa skulptuurid valmis omal ajal natuke pikemas, sellises koostöös, et ma arvan, seega on väga suur väärtus, et ta sündis tegelikult seal kohas, et mind ennast ka paelub, regionaalne kunsti tegemine aga oma tegevust, siis ma olen nagu aru saanud, et, et kui seal lihtsalt suure hurraaga nagu kohale sõidad, et siis keegi ei tule sind vaatama lihtsalt sellepärast, et et mannid tulin midagi näitama. Väga ei saa seda kommenteerida, aitäh, aitäh tagasiside eest. Aga võib-olla see asi küll, et selleks, et seal kohapeal toimetada või mis iganes see koht on ja jõuda seal publikuni, et tuleb ikkagi päris palju ka tööd teha, et et see kultuurielu on tegelikult üle Eesti päris tihe ja, ja inimeste elu üldse on tänapäeval väga tihe, nii et selles mõttes, et seda tähelepanu saada, et see ei ole selline vaakum, kuhu sisse lennata. Ta oma suurepäraste ideede, inimeste ja mingi sellise asjaga nagu kaasaegne kunst veel. Et selles mõttes pikaajaline ja niisugune vaikne tiksumine on, ma arvan, ongi ainuke versioon, kuidas seda asja võiks üldse toimetada. Oma punkte koostas siis ma ei olnud kindel, et kas kunstnikud, kogudes sündmuste all või poliitika all ma panin ta poliitika all, aga nende asjade kohta, kuhu me jõudnud siis kunstnikud, kogudes oli nagu see üks koht, kuhu ma jõudnud sarnaselt pokaga mõisnike ilus plaan, et ma jällegi noh, nagu kleidike või eksperimendi korras, et ma lihtsalt nagu üritan igale poole minna. Aga ütleme, et liiga palju toimus, et ma oleksin seda, seda projekti nagu tegelikult ette võtnud, aga miks ma tahtsin üritada seal ma võin ühe väikese loo varal näitlikustada sellesamuse kunstiteose tellimise žüriis maanteemuuseumis ja siis ma uurisin, et kas mul oleks võimalik minna seda nagu ruumi näha, kuhu seda teost tellitakse. Et loomulikult on võimalik, aga bussiga ei ole võimalik, et buss käib korra nädalas ja pärast tagasi saada, siis saad nädala aja pärast sealt tagasi. Et mul selle kunstnikud kogudes sellest tekkis niisugune tunne, nii et peaks nagu proovima siis kirjutama sellise reisipäeviku, et noh, et kuidas sinna siis nagu saada oli ja nii edasi, aga ma tooksin sündmustest esile siis veel lisaks kogu galerii avamise Tartus aparaaditehases Riina Raus avas oma pisikese galerii, mis Tartu esimene selline. Esimene, aga ütleme hetkel ikkagi, ma arvan, ainukene selline kommertsgaleriis ja noh, mis nagu müübigi professionaalses tähenduses kaasaegset kunsti. Irooniliselt, et noh, et kui meiega Tartust räägib, siis loomulikult tuleb rõhutada, et oli Pallase 100. juubel. Kunstiühing oli 100. juubel, sellega seoses võib-olla ka mitte sellega seoses, aga Tartu kõrgem Kunstikool sai omale lõpuks Pallase nime. Nad on selle nimel, arvad juba kümnendeid nagu võidelnud, mis sa arvad sellest? Jube palju segadust tekitab, sest talas siiani tähistas seda Konrad Mäe ateljees, noh, et siis olid kõik nagu selge nüüd, kui need pressiteated Ahtifas tiksuvad nooruse galerii pressiteated, mis räägivad sellest, kuidas ballase ahhaa-näitus on, esialgu läks ikka natukene aega, et aru saada, Otud, kes nüüd avas mida, aga igas muus mõttes mul on üsna nagu noh, ükskõik või noh, et ma ei tea, ma saan aru, et see on huvitav kaubamärk, aga, aga ma tegelikult ei saa aru, miks kribussi kogu selle kaubamärki nii väga tahtis endale, et noh, et see kaubamärki maksab väljaspool Tartut, mitte kellelegi. Et miks neil seda vaja oli, et ma mõtlesin, et ei saa aru mausoleum. Ja lihtsalt ei tea oma saba tuleb ju kergitada, eks ole. Et kevadel toimus Riias fotokunstibiennaal, mul oli au selle raames sümpoosioni neile korraldada ja ja ma olen jube uhke enda üle, et mul õnnestus ära rääkida Margus Tamm, et ta tuleks Räiks Peeter Liina pist. Poodiumi teemaks oli fotoajaloo historiograafia ehk siis vabaajaloo kirjutamise ajalugu. Ja Margus esitas suurepärase stand-upi, et kui me siin ennist rääkisime kunstikriitikast Nendest uutest võtetest, mida vaja õpilasi, siis üks nagu neid mõtteid, mis mind seoses kunstikriitika viimasel ajal väga palju köiteid on just stand-upi formaat, et noh, et kuidas nagu inimestele lähemale tuua tuleb naljade ja Marguse standard teemal. Peeter linnapea jättis mind nagu kõik mu senised katsed nagu kaugelt varju. Keda see tähendab, nagu huvitab, siis see on kunsti ees ilmunud, et annab sealt üles otsida. Kahjuks ei ole laivi, millest, et ikkagi see laim komponent läheb seal lehekülgedel kaduma, aga see on väga huvitav, et tekib selline Kiievis kirjutada siukse stand-up'i aja loe. Kuula kõigepealt Anders Härmi aastaid tagasi tehtud tranca, very very drunk ja sealt edasi tulevad Sandra Jõgeva. Tähendab tragöödia standab tragöödiad ja nüüd me paneme siia otsa siis kuulduse järgiga. Margus Tamme, väga huvitav. Jälle, ma loodan, kiige ajas kõrvad kikki ja bakatöö teemat valima. Kuulge, aga tegelikult väga oluline sündmus juhtus veel see aasta ja see on Eesti kunstiakadeemia maja avamine. Sekundeerin. Ja ei, ei, ei, me alles jõuame. Jah, ei see tõesti, seda ei tasu alahinnata, sest et mina näiteks olen sellest generatsioonist, kes õppis siis, kui ei olnudki maja, ma ei saanud mitte kunagi majas mina ja mida see eelkõige pärssis, oli suhtlus teiste erialadega ja tegelikult see ikkagi on väga oluline, et okei, et sa muidugi võid kuskil peol ja baaris ja Eka mingi rebastepeol teiste inimestega kokku saada, aga ikkagi sellist igapäevast nagu söökla vestluseid ei toimunud, mingeid ideede vahetusi ei toimunud, kõik nokkisid kuskil oma kateedri nurkades, mis üle linna laiali. Skulptuuri osakond, kus mina õppisin, oli nõmmel no täiesti eraldatud, et sellel ei ole kindlasti mingisuguseid positiivseid külgi, aga üldiselt ikkagi ühes majas õppimine on essential. Ma arvan jah, ja see maja mulle tundub, töötades seal igapäevaselt on ka ikkagi väga hästi välja tulnud. Mulle tundub, et see maja väga kiiresti omaks võetud nii tudengite kui õppejõudude kui kõigi inimeste poolt, kes selle tegutsevad ja selles mõttes ta on ka, ma arvan, sellise ruumikogemuse mõttes ikkagi eeskujulik näide, et ja see väljakutse teha uut, et just kunstikooli kunstiakadeemiat kõrghariduse õppeasutust on arhitektidele päris hea väljakutse, kuidas seda kaasaegselt teha, ja tegelikult EKA puhul on see tema ruutmeetrite arv, mis oli ette antud, on minu meelest Eesti kõrgkoolidest kõige väiksem, et kas on 10 ruutu inimese peale või midagi sellist, et see maja on selline väga kompaktne. Ja nüüd terve see sügis on olnud tegelikult päris pöörane, kuidas seal see sisseelamine kõik läheb ja kuidas nüüd vaikselt, et need töömehed on sealt pildist ära hakanud kaduma ja kõik juhtmed lõpuks ühendatud ja kõik asjad töötavad ja nii edasi ja nii edasi, et nüüd ongi see katsetamine, kuidas see maja nagu tegelikult ellu argust, mina arvan, et see EKA olukord, kus ta oli aastaid nii-öelda killustatuna üle linna laiali, et, et ainult uus maja veel ei lahenda seda, aga ta annab väga, väga tugeva tõuke ja tegelikult on sellised huvitavad asjad nagu näiteks kui on avatud kuraatoriõppesuund. Kuidas siis kuraatori ja vabad kunstid avasid just hiljuti oma projektiruumi endises EKA galeriis Vabaduse väljaku ääres, Vents päis, et juba siuksed, väiksed nagu põrkumised on hakanud toimuma, et see ongi täpselt see, millest räägid, et see tuleb, aga, aga minu meelest see on täiesti super ja maja on tõesti tore ja hästi välja kukkunud, inimsõbralik inimnäoline, huvitav on seal ringi käia? Et selles mõttes see on küll kindlasti üks väga-väga hea asi sellest aastast. Ja ma olen nõus olles nüüd mitu aastat juba tunniandjana töötanud, siis Ekased siis alles nüüd saad nagu aru, et keda saate nagu oma kolleegidega kutsuda või keda sa näed maja peal ja kõik muudkui naeratavad, kui sulle vastu tulevad, et see uus maja vist on nagu kõigile mingi väikse särtsu andnud, aga ma nägin just paar päeva tagasi trepipiirete peal olid sildid, värske värv. Ja ma olin jumala kindel, et et noh, see on lihtsalt jälle mingi kunstiprojekt, et mingid tudengid on teinud, ma tea, mingi võrksopi raames lihtsalt missuguseid erinevaid nagu eksitavaid viitasid võib nagu majja panna ja siis mingi hetk nagu keegi võttis mul varrukast kinni ja tõmbas mind seal piirdust eemale, ütles, et siin on värske värv. Siis mul tuli meelde, et see ongi tõenäoline, et praegu siin veel võib-olla selliseid kohti, kus ma ennast natukene ära määrinud. Aga nüüd on kell nii kaugel, et meie kunstast esimene saatetund tuleb kokku tõmmata. Ja kunstiministeerium annab siit eetrijärje üle idaraadiole. Ja äkki Siim Lilian, teie toote välja mõningaid märksõnu, mis siis sellesse Ida-raadiosaatetunnis kõlama saavad. Kunstiaasta ei ole veel kokku võetud. Ei ole kokku võetud, jah. Meie teine saatepool läheb eetrisse. Jaanuari lõpus, nii et vahepeal saatasin marineerida, marineerida, kindlasti pühad on rikutud, sest et ei saa ei tea ju veel, mida Indrek Maarintseemia Lillian arvavad viimase aasta trendidest ja kõige esil olevamatest teemadest, mida me arvame kunstipoliitikast, mis sai, ütleme, ergastatud tänu Airi ja marini korraldatud kohtumisele EKKM-is hiljuti. Ja muidugi teeme sellist kokkuvõtete kokkuvõte kokkuvõtete kokkuvõtet, jah, et mille üle saab ikka aastast aastasse nuriseda ja mille üle võiks lihtsalt head meelt tunda. Aga kunstiministeerium ütleb symbol aitäh vitamiin K kolleegidele ja meie kohtume kõigepealt siis idaraadios, aga siis juba aastal 2019. Mina olin Maari mürk ja kunstiministeeriumis olid Indrek Grigori, Lilian Hiiob, Siim Reiman. Kuulmiseni.