Helikaja tervist, head kuulajad, MINA, OLEN nelevasteinfeld ja tänane helikaja seikleb järgmistel lainetele. Räägime Amsterdami kontsertorkestri vaimustavast külalisesinemisest Tallinnas. Teeme juttu Tanel-Eiko Novikovi debüüt esinemisest soolokavaga Estonia kontserdisaalis. Räägime age juurikase värvikast klaveriõhtust Mustpeade majas. Juttu tuleb ka Leonard Bernsteini operetikontsertlavastusest kandiid ja ansambli U virtuaalreaalsuse kontserdist. Vaata enda ümber, vaata enda sisse. Üheksanda novembri õhtu jääb aastast 2018 meie muusikaellu kindlasti oluliseks tähtsündmuseks, sest Eestit külastas Amsterdami Kuningliku kontserdimaja orkester ehk amsterdami kontsert, pauh, orkester ja dirigendiks oli neil kaasas viima Slobodan njuk. Ajakiri käma foon on tunnistanud selle orkestri maailma parimaks. Kui ma õigesti mäletan, tookordset loetelu, siis teisel ja kolmandal kohal olid vastavalt Berliini ja Viini. Filharmoonikute ja orkester tähistab tänavu 100 kolmekümnendad tegutsemisaastat ja on lõpetamas ka oma kontsertreiside sarja rajal. Kontsertorkestri jaak ja turnee käigus anti kontsert ka Tallinnas. Sari sai alguse 2016. aastal ja orkester külastas kõiki Euroopa liidu liikmesriike. Kas selle kontsertturnee jooksul on orkester võtnud südameasjaks ka saada kontakti noorte muusikutega ja viiakse läbi kaasamisprojekt, said bay, said, kus igas külastatavas riigis esitab maailmakuulus orkester ühe teose kohalike noorte muusikutega. Tallinnas said kontserdist osa umbes 25 noort muusikut Tallinna muusikakeskkoolist, kes osalesid orkestri kava esimeses teoses, milleks oli Aleksandr Zelinski lõbus avamäng. Oma kontserdimuljeid. Üheksanda novembri õhtust jagab nüüd professor Matti Reimann. Selle orkestri kontsert, asetus niisugusse ritta, mis siin Tallinnas on varemalt olnud, nagu Peterburi filharmoonia mramynski Detroidi orkester, Neeme Järvi, Moskva orkestrit, Siimanov, dirigendiks Berliini Filharmoonikute rättel, Iisraeli sümfoonikud, siis Subin veeta, nii et see loetelu on väga muljetavaldav ja siin võib mõtteid arendada, et üks asi on nõrkester. Need orkestrit on suhteliselt kõik ise ka mängima. Ja teine asi on dirigent, kes neid juhatab. Kui võtta nüüd kontsert Glebova, selle kontserti dirigent viimases lõpus njuk sest mul päris selgeks veel ei ole saanud, kuivõrd suur isiksus ta on nende eelpool nimetatud nimede kõrval. Aga üks asi hakkas mulle kohe silma, meda, kaabel tärgi, kontrollisin Vene kool. Aleksandril moosin, kes minu teada 95 aastaselt veel juhatas ja õpetas ja no see on maailma kõige kuulsam dirigentide õpetaja vist eales olnud. Ja vot need käed, need tunneb kohe ära. Ta on väga energiline, käed töötavad, ma usun, et ta on suuteline proovi läbi viima ilma juttu ajamata, mida niisugune orkester nõuab. Aga mis ma tahaks neid orkestrite kohta öelda nende ja võtke selle kontserdi kohta. Nad on kõik absoluutselt erineva kõlaga. Mis asi see on, kuidas on võimalik? Ja samas on neil kõigil üks omadus, üks ja see on tasakaal, kriik, kihid, keelpillid isegi keelpill viiulit ja tšellot ja kontra, need kihid ja edasi puupuhkpillid, vask, eks ole, kõik kuulda. Kuula, mida tahad. Hollandi orkestri oli üks asi, õigustab oma nime, kuninglik. Ja see mingisugune ajast või arust Narheline nimi vaid suure suure tööga kultiveeritud kõla milleks on ka suureks abiks nende kodusaal. See on vist tõepoolest koht, kus noh, ütleme, suured interpreedid armastavad teha oma viimaseid plaate. See kõlab ise, see mängib ise. Vaatsaal muudab kõla niisama, nagu teil juhtuks olema kodus pill, mille nimi on amati või Stradivariuse. See muudab seda mängijat. See teeb sellest teise mängija, see on umbes nii nagu inimene, kes esineb sageli kirikus, see muutub teistsuguseks mängijaks, sest ta mõtleb ja tunneb teisiti. Kava juurde minnes siis Aleksander Tsemlinski, seda nime on võib-olla lugeda siin-seal teinekord rohkemgi, kui tema muusikat on võimalik kuulda. Aga see lustlik avamäng või kuidas selle nimi täpselt nüüd oli hea kõlane muusika. Aga ta liikus ringi niisuguses seltskonnas nagu. Ja mingisugune väga meeldiv omadus on tema muusikal, mis ei lase sellesse muusikasse lugupidamatult suhtuda. See kava üldse keerles niisuguste nimede nagu Schellenberg, Vergi ja Straussi ümber. Võtame Richard Straussi sümfooniline poeem, meid on sulanud. Korraga võib rääkida keses surmast, kirgastumisest. Kuidas ikkagi kõigil neil orkestritele sellel kaasa arvatud, saavad olla niisugused solistid, eks ole. Oboe lööd, need on mul kõik meeles ja mul on nende orkestrit, solistide nimed seal paravinski omast peale meeles. Ja siin oli esimene trump, et näiteks võiks rääkida. Aga ots on, näete Hispaania trompetit ja Peterburi koolkonna puhkpillid kõik siia Tallinnasse toonud Vetkavitš, kes sind mängis, on siin juba mitmendat kordadel. Ja neid on siis tema esitatud. Trompetisoolod on mul siin kõrvas istuvad sama oli Peterburi filharmoonias pujanovskiga metsasarvemängija eile ilmakuulus üks kõige nii, siit võib tõmmata kõvend niisuguseriaalse põlenovski, kisa metsasarvemängija ja tema õpetaja Jaan Tamm, sedasama eesti puhkpillikvintett Sauluse kaudu loodud vot niukesed seosed, hakkad mõtlema. Niisiis, tehniline meisterlikkus ja, ja kuidagi muusika, karakteri loomine Richard Straussi kontserdil ikka kõige tugevam selline, et mõlemad põimib. Tomsoni algus oli ikka nii, et tundsin nagu saaliski nihukest tahtmist hakata korda saatma nihukest energiapuhangut. Ainus, mis mulle tekitas küsimusi, oli Albanbergi ja mitte see muusika vaid sõelises seatud orkestrile. Põhjus väga lihtne, et Bergilbistada orkestrimuusikat on üldse loetud minutid kokku viiulikontsert ja ooper muidugi. Aga olles seda Bergi ise mänginud, mitmeid kordi õpetanud ja teades selle muusika Polifooniat selle kõikides võimalustes jaa, Insta momendile, suunatust klaverile, antud juhul on see originaal. Ja vot minu arust seda nagu päris kätte ei saadud. Kas on siis nüüd viga dirigendist, vaat seda ei saa juhatada tavalisel kombel juhatad midagi sisse, midagi, näitan seal ainult tervikut sete ja ta natukene hägusamaks. See kogu see Polifooniline ja siis romantilise espressiivne ütleme, lausa palavikuline karakter, mis seal on selles sõnades, kui keegi tahab seda kontrollida, võtlen, kuld tegeleb sellega väga muljetavaldav, et see on olemas ja nii mõnigi teine kas orkestratsioon või siis dirigendi tekitas lihtsalt natuke küsimusi. Eili sabale ega aeg on arvel, aga ma nägin inimesi, kes reageerivad kõlale alguses ka orkestri kõlalõik, uhke ja siis muus keskel, õpilased said seal kaasa, mängid. Ja ma arvan, et ma tean, mis tunne minul oli niisugune tunne, kui mul oli vaja ruttu istuda Vivaldi aastaaegadega, Moskva suure teatrikeelpillirühma orkestris, mängida tšembale partiid. Ma tean, mis nad võisid tunda minalises ka noor. Oma muljeid, amsterdami kuningliku kontserte Pau orkestri esinemisest jagas professor Matti Reimann ja stuudios on Tallinna muusikakeskkooliorkestrist Triinu Piirsalu, Maria Mutso, Kaisa padursi heinsaart, teie olite siis nüüd need õnnelikud, umbes 25 Tallinna muusikakeskkoolinoore mängija seas, kes siis said istuda sellise orkestri koosseisus, millal selline pakkumine teieni jõudis üldse, et te saate seal osaleda? Sellest räägiti juba tegelikult eelmine õppeaasta, aga need aktuaalseks sai see alles sellel sügisel umbes septembris ja see tegelikult oli meelega üsna ootamatult, sest me olime mõelnud, et meil siiski jääb ära see projekt, aga tuli välja, et ikkagi toimub harjutasite lihtsalt oma orkestriga sedasemlinski rabamängu. Jah, kõik pidid partiid selgeks õppima ja toimus ettamängija siis pärast harjutasime kõik koos ka ikka ja siis veel valiti välja suuremast hulgast mängijatest siis teid ja veel neid ülejäänuseid õnnelikke. Jah, ja päris kõik ei saanud kahjuks. Mitu proovi teil oli koos selle orkestriga enne lavale astumist Estonia saalis koos orkestriga oli üks fraas, mis kestis 20 minutit, aga õnneks mineliga dirigendiga enne Ekspraaž, et me saime kõik läbi teha. Kuidas see 20 minutit proovis mööduseks, millised mõtted ja tunded täitsa proovis valdasid ja mida te seal igaüks enda jaoks kogesite? Kui nüüd selle dirigendi ainult oli nagu natuke sihuke kõhe tunne, siis koos orkestriga mängides kadusid nagu kõik hirmud ära. Hästi mõnus ja vaba oli mängida ja kõik olid hästi sõbralikud ja juba see andis väga palju juurde. Ei olnudki nii hirmus suursugune, tunnen, tekkis selline avatud olek. Milline teie orkestrikogemus varasem üldse on senini te olete mänginud oma kooli orkestris kindlasti. Kas midagi veel lisaks sellele suvel toimuvad Järvi Akadeemia kursused näiteks veel seal selles Järvi Akadeemia noorte sümfooniaorkestris ja kuidas siis kirjeldaksite seda hetke, kui oli tulnud siis pool amsterdami orkestrit lavale, teised pingid pultides olid tühjad ja siis lõpuks plaksutati teile ja teie siis läksite need valged rosetid rinnas nendele tühjadele kohtadele ja meenutame nüüd seda esinemist ka, mis seal nagu juurde tuli veel prooviga võrreldes või kuidas läks, minu jaoks oli see nagu unenägu. Et see tunne nagu pärast esinemist isegi ei saanud nagu aru, mis õieti toimus seal laval. See oli isegi kurbelt nagu läbi sai juba veel mängida, isegi teose ajal dist keerasin viimasel näe kella ja mõtlesin, et seeläbi hästi kodune tunne oli küll nendega mängida, isegi, et noh, võib ju hirmus olla niivõrd professionaalsete muusikute keral mängida, aga nagu hästi võtsid vastu meid ja nad isegi rääkisid puldi kaaslaseks ja tõmbasid selle pinge meil ka maha, et see oli väga hea, et üldse ei olnud kuidagi ebamugav nende kõrval mängida. Ja pärast tasa nõru õnnestus teil minna saali ja kuulata ka ülejäänud orkestri kavas. Räägime ka natukene sellest, minul tekitasid külmavärinad metsas ja tõesti, vaskpillid olid suurepärased ja, ja ei olnud seda, et oleksid nagu vased mänginud üle keelpillid. Et kõik oli omavahel nagu väga tasakaalus ja arvestades seda, et nad ju enamasti natuke suurtemates saalides mänginud, et et nad said nii hästi nagu balanssi, kõik olid nagu täiesti suurepärane, mängisid nagu üks organism. Ja see keelpilli kõlale kästi selline sametine, et võib juhtuda, et esimene viiul võib mängida üsna kõrgelt niimoodi üle ja kirkalt teravad, aga nende puhul seda küll ei olnud. Aga kui me räägime nendest teostest peale teie ühist etteastet, jäid siis kaks Richard Straussi teost ja siis Albanbergi klaveri sonaadist tehtud orkestriseaded, et mis teosena kõige rohkem teie jaoks nagu tervikmuljena esile tõusis. Mulle meeldiksid näiteks need Straussi sümfoonilised. Aga üllatav oli see, nad valisid üsnagi nagu ühe taolisega juba kaks trausi sümbolist põime viitab sellele, et ühelt helile ühelt kaks teos ühe ajastupõhine, et võib-olla oleks oodanud neilt nagu suuremat ajastada erinevust võib-olla mõnda väga palju varasemast ajast ja võib-olla mõnda hästi uute osteti, see üllatas. Kui palju te oma elus kontserdisaalis olete kuulnud, ütleme sellise klassi orkestreid? No ikka on, aga ma olen peaaegu täitsa kindel, et see oli üks parimaid, mida ma olen kuulnud. See eristab minu arust kõigist nendest, mida ma olen varem kuulnud, justama nagu kõla poolest. Mida sa oled varem kuulnud, milliseid orkestreid näiteks Berliini filharmoonia kõik olnud ja Viini Filharmoonikute ränga kuulidega, aga ma ei ole saanud sellist elamust, nagu ma sain eelmine reede. Kuidas teistel ma olen ka, kuule need neid mõlemaid orkestreid ja minu jaoks oli ka see kõige sügavamini hingamine, kontsert ilmselt läks neile rohkem hinge ka, kuna me saime nendega koos olla. See jättis ikkagi jälje nagu eluks ajaks. Kindlasti aitäh teile ja loodame, et selliseid elamusi, vägevat orkestrit, et ega tuleb teie elus veel ja võib-olla mängite päriselt kunagi ise mõnes sellises, kuigi ma loodan ka teiselt poolt, et jääte ikka Eestisse. Aitäh heliga. Seitsmendal novembril esitas pianist Age Juurikas kas Tallinna filharmoonia, Mustpeade maja valges saalis end riike granadose temperamentsed ja lüürilise ja kindlasti pianistlikult ka väga keeruka klaveritsükli Cayeskas mis on väga poeetiline Francisco Goya maalidest inspireeritud muusikaline teekond, mis kirjeldab siis inimese elu läbi armastuse ja surmaprisma. Kontserdile tegi sõnalise sissejuhatuse kultuuriteadlane Linnar Priimägi ja oma kontserdimuljeid jagab kõigepealt muusikateadlane professor Kristel Pappel. Aga juurikas on meie üks fantaasiarikkamaid ja otsivama vaimuga pianiste. Väga põnev on. Ta võttis repertuaari granadosed tsükli koi eskas, ta on tegelikult sellega juba salvestanud heliplaadile. Aga seda huvitavam oli kuulda suvel tark Tartus ja nüüd siis Tallinnas Mustpeade saalis seda vahetult pianisti esituses. Granadose tsükkel, kui eskas on väga nõudlik tehniliselt ja sisuliselt üldse peaks ütlema, et hispaania muusika puhul on mitmeid raskeid ülesandeid ja võib-olla üks raskemaid on hoida pinget emotsionaalsuse ja vaoshoitusele vahel tundepuhangud ja rangus. Kõige rohkem mind rõõmustaski Tallinnas kuuldud kontserdil. See Age Juurikas suutis seda pinget väga hästi hoida ja seda pinget väga hästi ka edasi anda. Ja niisugust emotsionaalsust, mis ometi. On teatud piirini kontrolli all, seda me leiame ju ka koja, kes on siis inspireerinud oma töödega granadose tsüklit koja maalidel. Ja järgmine moment. Me teame, kui tähtis on rütm hispaania muusikas jällegi pianisti jaoks ülesanne, kuidas võimalikult täpselt, aga samas näilise vabadusega seda rütmi edasi anda. Pluss siia juurde tingimata Ta ju see, et rütm on üks karakteri kujundamise vahendeid. Ja just selline rütmi, karakteersus ja täpsus ka need olid Age Juurikas esituses väga hästi tajutavad ning andsid palju kaasa tsükli esitus õnnestumisele. Veel üks moment, kui ma mainisin enne, et Age juurikas on üksinda fantaasiarikkamaid pianist, siis silma eriti tõstaksin esile tema kõla fantaasiat. Et ta kujutab tõesti, et erinevaid värve vastavalt teosele antud juhul siis sellised korralikud ja, ja hispaanialikud värvid ja püüab nendele leida vasteid klaveril. Siis muidugi ka juba muusikas oli granaduse poolt kirjutatud näiteks kitarri imiteerimist või linnulaulu imiteerimist, sinuga niisugust tundeist tulvil meloodilisust erksat akordisaadet, et mis ka meil näiteks kitarriga või muude pillidega võib ühenduda. Age juurika kõlakäsitlus andis kõike seda veenvalt edasi ja tõi kuulajani Mustpeade maja valges saalis on ka suurepärane klaver. Need värvid klaveri kõlas, olid tõesti väga mitmekesised ja nüansirikkad. Publik võttis ka kogu õhtu väga soojalt vastu, sealjuures loomulikult ka sissejuhatuse teinud Linnar Priimäe kes leidis just publiku jaoks sobiva lähenemisviisi sobiva võtme, kuidas seda granadose tsüklit kuulama panna. Ja just koja isiksuse kaudu. Ta rääkis koja isiksusest temast kui inimesest, temast kui kunstnikust. Temast omas ajas siis 18. sajandi teine pool ja 19. sajandi algus, sidudes kõike diska ühiskondlike sündmustega, aga rõhk oli muidugi kunstil, nii et väga õnnestunud idee. Nii nagu see, aga juurikas oli seda teha ka just sissejuhatusega kuus. Ja selle väga meeldejääv teostus. Kontserdimuljeid jagas professor Kristel Pappel. Nüüd aga kuulame, mida arvas Age Juurikas kontserdist pianist Anneli Tohver. Juurika kontserdi kohta võiks öelda, et see oli väga lummuslik kontsert, kus ta siis esitas meil harva mängitud klaveri tsükliku eskas ja kontserdi sissejuhatuseks rääkis kultuuriteadlane Linnar Priimägi Francisco ja elust ja loomingust ja pean ütlema, et see idee toimis väga hästi ühendada tekst muusikaga. Linnar Priimäe tekst andis nagu oluliselt suurema tähendusrikkuse sellele muusikale. Ja ma arvan, et seda tsüklit esitatakse harva tervikuna seepärast, et esiteks ta on niivõrd keeruline tehniliselt ja mõned numbrid on muusikalise materjaliga üsna sarnased, omavahel pianisti-le päris suur väljakutse tervikuna ühel õhtul esitada, et oleks ka publikule köitev. Ogel on suurepärane tehniline baas, mis võimaldab tal tihedati virtuoosliku faktuuri sellise vabadusega esitada, nagu ta sel õhtul näitas. Mulle meeldib väga tema ajakasutus. Ta justkui nõtkelt kulgeb pildist pilti, tihe faktuur väga heas balansis ja tundub yldse. Hispaania teema on talle nagu väga südamelähedane, sest et kõik need fraasid ja kaunid meloodiad olid väga mahlakad ja külluslikult mõjuvad. Samuti oli publikuhuvi väga suur, et ma arvan, et sellised kontserdid väga põneva kavaga ja niimoodi üles ehitatud, nagu see seekord oli selles kaunis Mustpeade maja valges saalis, siis mõjuvad väga loominguliselt ja köitvalt. Meil Eestis tavaliselt Hispaania repertuaari nii palju ei esitata aga Age jusse tema nõtke olemas ja improvisatoorne esituslaad nagu väga mõnus köitvalt selle helilooja puhul ja kuna see tsükkel ise on nagu rikas erinevate tähenduste poolest, mis tulevad koja loomingust ja saavad granadose loomingu see veel võib-olla isegi teise nurga alt natuke lähenetud see mõju seal eriti huvitavalt Mustpeade maja, väga kaunis saal, hämaral valgustatud Linnar Priimägi seal oma emotsionaalse väljenduslaadiga ja siis äkki age oma väga väljendusrikka mängustiiliga heligaja. Läinud nädalal toimusid telekonkursi klassikatähed 2018 võitja auhinnakontserdid. Võitja oli otse loomulikult löökpillimängija Tanel-Eiko Novikov, kes esines kuuendal novembril soolokavaga Estonia kontserdisaalis seitsmendal novembril Vanemuise kontserdimajas ja kaheksandal novembril jõhvi kontserdimaja suures saalis. Ja tema kontserdil käis kunagine samuti klassikatäht Heigo Rosin. Tere, Heigo, tere. Sina käisid nüüd siis Vanemuise kontserdimajast, kuidas seal see õhtu siis läks? Õhtul läks väga kenasti, oli palju meeleolukat, muusikat ja väga kõrgel tasemel. Esitatud see kava seal oli klassikatöötlusi tuntumat, vähem tuntumat asja kindlasti löökpillimängijate seas väga olulist nii-öelda tuum repertuaari. Aga kava oli väga pikk, et kuidas sa kommenteeriksid seda, et üks noor 18 aastane artist on laval üksinda järjest tund ja 40 minutit ilma vaheajata. No kuidas seda nüüd ikka kommenteerida, see on selline nooruslik uljus, ma ütleks isegi, et ma mäletan pärast klassikatähti üks, üks paar kuud hiljem oli mul üks nukuteatri kontsert, mis oli kaks tundi 45 minutit ilma pausita. Eks ta selline natuke nooruslik uljus ja selline pealehakkamine on aga sellegipoolest. Kontsert oli väga hea. Mis sulle siis kõige rohkem muljet avaldas, mis mis mõtteid tekitasid näiteks erinevad teosed Tanel-Eiko interpretatsioonis? Üldiselt oli kava ehitatud üles sellisele uusromantilisele stiilile, ma ütleks mõningaid noppeid võib-olla välja, mis päris sinna alla ei kuulu, aga enamus olid ikkagi sinnakanti. Nii mõndagi teost olen ma ka ise mänginud, et selles suhtes oli väga põnev kuulata, et kuidas minust natuke üle 10 aasta noorem intervet neile teostele läheneb. Üldiselt väga hästi valitud kava, aga minu jaoks võib-olla natukene liiga ühetaoline, et basstrummiteos Payussengi poolt oli muidugi selline väga teistsugune, aga see oli peaaegu kainus, et noh, oligi vibrofonil, aga ta ikkagi oli ka küllalt selline romantiline teos. Et minu jaoks oli, oli natukene puudu sellisest kärtsuste mürtsust, et midagi täiesti teistmoodi oleks. Aga see oli Tanel-Eiko valik ja, ja selles suhtes ma nagu ei kritiseeriks seda, et igaüks ikkagi seab oma kava ise üles ja, ja ma arvan, et see on ka tema õigus seda niimoodi teha. Mis sa arvad, miks see kava oli niimoodi valitud, kas Tanel-Eiko ongi selline hästi loominguline ja selline lüürilisem löökpillimängija või on ta ikka muudel aegadel sellist kärts, mürts repertuaari ka mänginud? Mul on natuke nagu vara öelda, Ma tunnen teda liiga vähe või tema seda interpretatsioonis lähenemist ja ma ei oska sellele küsimusele täpselt vastata, et kas ta nüüd on rohkem lüüriline või rohkem või noh, ühesõnaga kuhu poole ta nagu ise kaldub, mida ma julgen öelda, et on väga tehniline, ta on hästi tehniline mängija, et kõik on lihvitud ja, ja selles mõttes Lifiganda kõvasti vaeva näinud ja võib-olla veel teoste valiku poolest, eks siin väga palju on mänginud ka rolli, mida ta nagu nüüd siin viimasel ajal on esitanud, et ta käis Itaalias konkursil, ma tean, et eks sealt kavast oli osa teoseid ja Me kõik teosed, mida ta mängis ka seal Klassika-Eurovisioonil on siin esindatud ja osaliselt ka siis klassikatähtede omadega. Et noh, loomulikult kõik teosed ei peaaegu uued alammida iga kord lavale tuua, et see on ka minu arust väga õiget mängida lugusid mitu, mitu ja mitu korda, et esiteks on publikule äratundmisrõõm ja teiseks on ka temal väga nagu hea neid endale sügavamasse mällu Lifidat kui, kas siis kuskil konkursi küll järgmisel kontserdil vaja läheb, et siis on kohe võtta. Kas sa suudad praegu välja tuua mõne teose, mis sul siis seal Tartus toimunud kontserdil võib-olla kõige eredamalt meeldejääv? Ma tooksin välja Jon, satas konstadibon sammari. Ma tean, selle teose raskusastmetes on väga, väga keeruline teos mangot Jon sataselt ise päris mitut teost mänginud ja, ja tal on ainult üks teos, mis on lihtsam siin fragment mis on klaverile ja vibrofonil, aga, aga ülejäänud teosed meeletult keerulised ja ja see tüüdon veel, kuidas ta on, aga see seesama või nii-öelda on väga tehniliselt keeruline teos. Ja see oli tema kavas siis eriline ka selle poolest, et sellel oli taga nii-öelda linn või audiojust. Ja, aga miinuspooleks selle teose puhul oli see, et mis ei lähe nüüd üldse Tanel-Eiko nii-öelda kapsaaeda oli, oli see, et selliste teoste puhul, kus on ikkagi elektroonika taga peaks olema ka marimba võimendatud. Sest elektroonika, kui selline, ütleme võtta niimoodi ta pillina, siis ta on ikkagi elektrooniline pill nii-öelda. Ja kui sinna akustiline peale panna eriti veel suures kontserdisaalis, siis siis minu jaoks lihtsalt marimba kohati nii tagaplaanile, kuigi ma tean, et teatud kohtades ta peaks olema hoopis esiplaanil. Minu jaoks ka see heli võimenduslik lahendus oli seal küllalt. Nigel Tartus Tanel-Eiko mingis super hästi, aga, aga lihtsalt see jäi minu jaoks miinuspooleks, et ma ei saanud nagu päris täit elamust sellest teosest, kui oleks võinud saada teine teos, mis mind üllatas, tegelikult on seesama basstrummiteos, et see oli selline, ma ütleks isegi mõnus kirss tordilt midagi täiesti teistsugust ja huvitaval kombel või minule täielikuks üllatuseks läks ka see teos lõpus kordamisel, et Tanel küsis, milliste aastani uuesti soovitest mängis hoopis selle, et tavaliselt inimesed ikkagi soovivad noh, sellist väga romantilist või ütleme, võib-olla peatsollataksel uuesti, sest kõik teavad seda lugu ja see oli jah, selline põnev nii-öelda lõppu veel, et basstrummiteos läks kordamisele. Ja seal olid need põnevad männipuust tema eesti sõbra tehtud taiko pulgad ehk siis eesti taiko pulgal. Ja lisan, et Tallinna kontserdil läks kordamisele son Sibeliuse kuusk et jääb siis veel hetkel teadmatuks, et mida siis Tanel-Eiko jõhvi kontserdimajas oma kolmandal kontserdil kordas. Kuidas publikuhuviga näiteks lood on, ja saali täituvusega ja sellistes küsimustes, kuidas tundus? Kammerkontserdi kohta minu jaoks oli ikkagi täitsa palju inimesi, ma arvan, et selline kahe-kolmesaja inimese kandis oli küll saalis aga minu jaoks ütleme võiks ka kontserdikorraldaja mõelda, et kuna tegu on selliste instrumentidega siis üldiselt see saal tikub jääma ikkagi natukene liiga suureks, kuna tegu ikkagi kammerkontserdiga. Üldiselt võiks mõelda pigem sinna kammerlikum saalidelt kuskil niisugune kuni 500 kohta, ehk see oli küll, mida ma eile tundsin, et saal jääb kole suureks. Et eriti kui Tanel mängis väga-väga vaikseid kohti, siis tihtipeale pidi väga-väga teritama oma kõrvad, et see ka kuulajani jõuaks. Ja teine miinuspool, mis minu jaoks kontserdi oli, konditsioneer nii suur, kas ikka nii kõvasti, et tihtipeale see marimba selline pehme kõla lihtsalt mattus sinna konditsioneeri kõlasse ära. Selles mõttes ikkagi Taneli ees, müts maha, et üldist pilti seganud. Kui me nüüd mõtleme korraks üldiselt veel löökpillimängule seda, et nii sina osalesid klassikatähtedes kui nüüd ka Tanel-Eiko, et mida see on toonud Eesti löökpillimängule kaasa noorte seas, on sul juba tagasisidet tunda. On ikka, ma olen nüüd teist aastat Elleri koolis ise õpetaja ja kui ma nüüd võtan, ütleme üks viis aastat tagasi, kui palju oli õpilasi ja kui palju nüüd õpilasi siis see on nagu kordades erinev. Minul on ka 18 õpilast, mida on nagu meeletu palju ja seda igas vanuses, et 20 ja pluss ja samas ka kuue aastaseid on, kes, kes tõesti tunnevad suurt huvi. Ja just oli ka üle-eestiline muusikakoolidevaheline konkurss, mis oli tegelikult väga kõrgetasemeline juba sealt esimestes vanusegrupi esiikkagi on astutud ikka väga suur samm edasi. Seda on rõõm näha ja ma arvan, et sellel saatel on ikkagi ka väga suur roll selles, et ka vanemad oskavad oma võsukesi siis suunata, ütleme neid instrumente mängima väga positiivne. Ja muusikakoolide seis selles mõttes on siis ikkagi hea, et neid pille koolidel on, millel mängida Marimbadja vibrofoni, need on kõik olemas, üldjuhul. Vot need löökli klassid ongi avatud nüüd viimase, ütleme viie-kümne aasta vahel, et see pillide olukord, ma mäletan, kui ma ise õppisin laste muusikakoolis, siis see olukord oli päris nukk. Et kui juba ksülofon oli kuskil muusikakoolis, siis see oli jube hästi, rääkimata siis Marimbadest ja muudest pillidest, et see olukord on kindlasti palju parem ja nüüd viimasel aastal, kui oli see igal lapsel oma pill, projekt, siis selle raames on ikkagi väga-väga palju pille juurde saadud. Nii et olukord paraneb ja mis kõige tähtsam pillid võivad ju olla, aga see, et huvi on suur. Jah, loomulikult huvi peab olema ja, ja teine asi on, on veel see, et õpetajad peab olema, see olukord ka natukene vist ikkagi paraneb, kuigi on veel jah, päris palju muusikakoole, kus seda tööd peab tegema, siis mõni puhkpilliõpetaja tavaliselt, et kas siis puhtli orkestrikogemusega, kellel natukene ikkagi on aimu, mismoodi neid pille mängida, aga õpetajate pool ei ole jah veel nii-öelda järgi jõudnud kogu selle õpilaste nõudlusele et lepil õppida, aga küll sega, paraneb. Muljeid Tanel-Eiko Novikovi kontserdist jagas Heigo Rosin. Kelgaja. 25. augustil möödus 100 aastat armastatud helilooja, dirigendi, muusiku ja kultuurisaadiku Leonard Bernsteini sünnist ajavahemikul helilooja 99.-st sünniaastapäevast. 101. sünniaastapäevani kantakse ülemaailmse festivali raames Ta pöönstayni rohkem ja vähem tuntud teoseid. Rahvusooper Estonia juubeliprogrammiga tänavu novembris ja kontserdilavale Eestis seni kõlamata teose kandiid. Kevadel jõuab lavale aga ülimenukas muusikal quest said staari, kus astuvad üles nii Eesti kui ka rahvusvahelised muusikatähed. Tõestani kandiid toodi publiku ette 10. novembril Estonia kontserdisaalis. Dirigeeris Vello Pähn, lavastas Marko Matvere ja osades olid nii välismaised kui rahvusooper Estonia solistid, Rahvusooper Estonia koor ja orkester. Oma muljeid jagab Eero Raun. Bernstein seisis heliloojana alati näoga Euroopa poole, tema muusika sündis alati dialoogis Euroopa muusikapärandiga. Seepärast on tema muusika Euroopas olnud alati ka mõistetud ja tunnustatud. Ma olen alati imetlenud seda rikkalikku loomepotentsiaali, mis peitus selles juudi kogukonnas, mis paiknes endise Tsaari-Venemaa lääneosas, see on siis tänase Poola-Leedu põhja Ukraina ja Valgevene aladel. Tegelikult oli see tsarinna Katariina teise poliitiliste otsustega loodud piirkond, mille moodustamise eesmärk oli Venemaalt eemale ajada kõik juudid, kes ei soovinud vastu võtta vene õigeusku. Meie tunneme selle juudi kogukonna kultuur ja näiteks tänu Marksa kallim maalidele ja muusikalile viiuldaja katusel. Samadele juurtele toetub ju tegelikult oluline osa Ameerika muusikast. Meenutagem kas või heliloojad nagu George kökhinud haaram kopland ööbin Berlin topp, Dylan või ka Filipp Laas ning muidugi Leonard Bernstein. Piimamees Stevie lõputu elujaatus kasvõi kõige traagilisemate elusündmuste keerises vaieldamatult on kõnetanud kab Einsteini kui Rowno juudi pere järeltulijat. Kandiidis on pestani jaoks minu meelest koos mitu tasandit. Esiteks juudi kogukonna kogemus, ent pärast saatuselööke ikka ja jälle püsti ajada ning täiel rinnal eluga edasi minna. Teisalt Bernsteini enda ja tema põlvkonna elukogemused seoses teise maailmasõjaga ja selle järel vallandanud Makartismi nõiajahiga mis ei klappinud kuidagi kokku progressiusu ning Libnizzi ja Aleksander põupi kõikevaldava optimistliku filosoofiaga. Kolmandaks aga Wolt ääri puhtprantslaslik elegantne arrogant suurte naaberrahvaste suhtes ja paiguti lausa halastamatu satiir võimukandjate liialduste suhtes, mis selgelt on kõnetanud, kab Einsteini garantiid on jäänud samal ajal kirjutatud vestlejaid stoori varju igati mõistetavatel põhjustel. Kui Vessay story on lihtsalt ja lühidalt kokku võetav kui kaasaega toodud Romeo ja Julia lugu siis skandiid on sootuks keerulisema narratiiviga ja kaasaelamiseks palju rohkem süvenemist nõudev teos. Juba žanri määratlus on omaette küsimus ja mina nõustun küll rahvusooper Estonia eelistusega nimetada seda teost operettiks Bernsteini ja teised kandiidi autorid songleerivalt paljude kultuuriliste klišeed ega otsekui banaanid ega ilma, et ühelegi neist libastuks või ükski neist pähe kukuks. Peadpööritava kiirusega ja ootamatult jänese haakidega arenev süžee ei luba ju tähelepanul hajuda vaid pakub korraga nii tiheda teksti kui ka tähendusest äärmiselt tiinet. Metateksti. Kandid on mitmekihilise teosena ühtaegu jabur kui mehhiko seebiseriaal telenovela aga samas on ta ka teravmeelne ja intellektuaalselt vaimukas. Vaataja võib see kõik muidugi ära kohutada, mistõttu on arusaadav, kui mõni publiku hulgast eelistab piirduda esimesest vaatusest saadud elamusega. Mis puudutab teose ettekannet Eestis, siis Rahvusooper Estonia orkester ja koor eesotsas peadirigent Vello Pähn-na ja koormeister Elmo Tiisvaldiga. Kahtlematult täitsid selle endale võetud eesmärgi tähistada Weinsteini sajandat sünniaastapäeva millegi põneva erakordsega. Teine tänuväärt aspekt on ergonoomilise iseloomuga. Iga teatri orkester, kes oma argitee teeb orkestriaugus, vajab kõla kvaliteedi ja kokkumängu arendamiseks regulaarseid esinemisi lava peal. Ning Bernsteini väga mitmekesine partituur pakub sedasorti arendustööks suurepäraseid võimalusi. Miinuspoolele jäi osaliselt halvasti saali kuuldav kõne tekst, eriti orkestri foonil kõlades. Kindlasti oleks seejuures publikut aidanud tekstitiitrite kasutamine. Solistides kehtestasid ennast veenvalt lavastaja jutustaja Marko Matvere vana naise rollis juuli Lill, Maximiljanina René Soom ja paketi rollis Janne Ševtšenko. Tänuväärne oli oma partiid hästi valdavate külalissolistide kaasamine Taavi tas torga Costa Rica skandiidina Margarita Chuck Valgevenest. Kunekondena hulgalistes kõrvalrollides tegid suurepärase etteaste Mehis Tiits ja Raiko Allik. Kokkuvõtteks aga ütleks, et kandiidi selline ideaalvariant, mis jääks vähemalt oma põlvkonna jaoks üldtunnustatud standardiks on veel sündimata. Kuna tegu on ülimalt mitmekihilise teosega, vajaks selline lavastus, mis maksimaalselt toob välja nii valt ääri kui Bernsteini poolt teosesse sisse kirjutatud potentsiaali ilmselt kõikvõimalikke videotehnilisi efekte ja muid modernseid tööriistu. Et sünniks tõeliselt kaasaegne multimeedia operett. Ja miks ei võiks selline, tõsi küll, suuremat eelarvet ja pikemat tööperioodi nõudev teos ollagi Rahvusooper Estonia jaoks võimaluse enese näitamiseks kehtestamiseks rahvusvahelisel muusikaturul. Praegu aga jääme ootama Vessay stoori uut lavastust rahvusooper Estoniast tuleva aasta maikuus. Leonard Bernsteini teose kandiid ettekandest muljetas Eero Rauniraja. Kaheksandal novembril toimus Estonia kontserdisaalis selline põnev sündmus, mis on üsnagi esmakordne Eesti muusikaelus. Kontserdi andis ansambel luu. Sellel kontserdil ei olnud võimalus mitte ainult kuulata, vaid ka vaadata ja tajuda tuks muid asju, kui seda on ainult kontserdihelid. Ja sellel kontserdil käis Iierremmel kontsert, virtuaalne reaalsus 360 kraadi või VR 360 oli siis selle õhtu teemaks. Anti neli kontserti kaks erineva kavaga kontserti järjest kahel korral. Missuguse mulje see õhtusis jättis? Õhtu jättis täiesti fantastilise ja ulmelise mulje. See oli midagi erakordset, mida tavaliselt ei koge kontserdil. Püüan kuidagi kirjeldada seda elamust, mis siis tekkis, nagu neile ütles, et seal mitte ainult ei kuulnud, vaid ka nägi. Kui siis läksime sinna sisse, siis anti kõigile sellised spetsiaalsed prillid, millega sa justkui nagu läksid ühest reaalsusest teise reaalsusse. Mis tähendas siis seda, et kui kõlas kontserdi avateosena Meeke'i looja Scott Milleri raba siis sa vaidled pähe said, ühtäkki nagu oleks toimunud siis mingisugune transformeerumine olid raba vaatetornis ja ümberringi laiuski tõesti, Eesti väga kaunis ja väga geneeriline rada. Ja see oli elav pilt, et see oli tõesti 360 kraadi solidki, täpselt nagu selles kohas ise kohal sellelt, nii et, et vaatad filmi sinna jõuda vaid saalid absoluutselt kohal elavalt selle keskel ja siis sinna juurde see muusika, mis nagu teatud määral siis oli ilmselt inspireeritud tud loodusmuljest. Vot see ei olnud seesama tunne. Ta on film ja filmimuusika, nad olid nagu mingisuguse hoopis teistmoodi sümbioosis, nii see visuaalne osa kui ka see teos. Kuigi ma algul olin natuke skeptiline, sest ma mõtlesin, et see visuaalne külg võib nagu muusikalt seda tähelepanu liiga kõrvale viia. Aga tegelikult ei olnud nii nad kuidagi põimusid jube hästi ühte ma olin selles mõttes nagu väga vaimustatud sellest. Nii kirjeldan ka teisi teoseid natuke lähemalt, seda enam, et ka need kohad olid väga põnevalt valitud, et kuhu siis iga korraga võis sattuda. Siis järgmine oli Tanja Kozlova-Johannese teos, kus siis traformeerusime ühele vanale surnuaiale, vanale kalmistule, mis oli isegi natuke kõhedust tekitav tunnemisele seadeid, kes, ja siis see pilt liikus nagu sellisest hooldatud arreaalist sinna surnuaia päris äärteni, kus ta juba nagu kasvab metsaga kokku. Tanja teos oli selline väga nagu vaikuse piirel võib-olla liikuv ja nagu talle omane sellised ekstreemhelid instrumenti teilt ja systetud siuksed paberi krõbinat, mis kõik kokku tekitasid sellise fantastilise sümbioosis selle kohaga. Kuidagi väga mõjuv oli Liisa Hirschi teos, tema valitud koht oli, ma ei oska öelda Nissani metsikus metsas, kus olid nagu need puud nagu ühes käristatud koos juurtega, sealt avanesid tohutud tüved ja sügavikud ja lausa hirmutavalt oli see film niimoodi filmitud. Ja siis mulle meeldis Liisa Hirschi teos selles mõttes, et ta eristus nagu kahest eelnevast tugevalt, see oli nagu dramaatilisem. Kui need esimesed olid sellised nagu meditatiivsed, hästi jah, siis seisuline dramaatilisem järsem, ägedamas hirmutagi elamus ja kukkuse jälle oli jälle väga ere. Ja siis viimane teos oli Märt-Matis Lille merega seotud lugu siis selles neljandas reaalsuses kohuseid kuulaja viidi. See oligi mererand, merelained, kaldataimestik, kalda kivid. See oli nagu selles mõttes fantastiline see, märkamata seda, et ta jälgis looduse, neid muutusi, noh, seal ei elada seal kõik, kogu aeg muutus neid muutusi jälgis väga tundlikult ja väga huvitavalt sealsamas, nii et see jälle see tema teos, samuti eristus kõigist sellest nelikust siis mingi omamoodi stiiliga on muidugi täiesti erakordne, et ansambel luu võtab, et selliseid eksperimente teha ja nende tegemine ei ole mitte lihtne, sest et selline tehnoloogia, need prillid, eks ole, kuidas sa seda kõike näed, ma kujutan ette, et selle kõige loomine on päris suur mõtlemine, hankimine, korraldamine. Aga lõpptulemus nagu oli väga-väga seda väärt, ainult oli kahju, et oleks veel suurem hulk inimesi sellest osa saada, noh nii palju kui see uursel võimaldas, ehkki need kontserdid olid kõik rahvast täiesti täis ja ma kujutan ette, et sinna oleks võib-olla rohkemgi inimesi saanud tulla, aga ilmselt Nendel prillidele oli oma limiit, palju neid siis üldse sai nagu anda korraga, kuigi neid oli seal palju kasutuses. Ja muidugi nüüd nagu siis teada, ansambel luu on siis saanud 15 aastaseks meie kõige radikaalsem uue muusika ansambel kes kogu aeg nii-öelda kompa piire nüüdismuusika piire väga erinevate projektidega, alates seal lamamiskontsertidest, Stocauseni teoseid, ettekandest, kus ennem peab taastuma, et ennast viia, teatud seisundisse. No väga palju selliseid väga ekstreemseid asju teinud ekstreemsed teoseid esitavad, mis on suur väärtus, sest et nad on meie muusikamaastikul täiesti ainulaadsed sellisel viisil nüüdismuusikat ei tee mitte keegi teine. Ja samuti ka see number 15 on väga väärtuslik, kui me mõtleme kogu aeg selle eksperimentaalsust ja selle ekstreemsuse peale, teisalt eks ole, et, et projektid toimuvad väga järjepidevalt. Kasvõi see ka, kuidas on siis rahastust neile kõigile leida tootja saadud ja vahel ilmselt ka vähemaga läbi aetud, aga oma projekt on ikkagi tehtud ja väga väärikalt. Peale selle on ansambel luu küllalt palju esinenud siis välismaal ka Eesti uut muusikat ja mingit siukest radikaalsemat tiiba seal väga efektiivselt tutvustanud. Nii et see kõik on nagu väga-väga oluline. Mul endal on olnud huuga seoses nii mitmeidki küsimusi, millele ma olen saanud vastuseid seal, ütleme ansambli liikmete intervjuudest. Ja mingid vastused ma sain tegelikult do filosoofiast meil siin ajakirjas muusika edust nüüd novembrinumbris ilmunud intervjuust ansambli liikmed, aga mida väga loominguliselt tegi lauljatar hiiri, soja moodustas sellest nagu sellise lühinäidendi. Ja seal nad ütlesite mõningaid selliseid asju, mis siis minule teatud aspekte kommenteerisid väga palju. Kõigepealt ikkagi see ikka ja jälle esile kerkiv küsimused nüüdismuusika ikka nii keeruline niidissoneeriv, nii rubla seletusi vajav. Kuidas ta kõnetab siis seda meie inimest? Intervjuus ütleb Taavi Kerikmäe, nagu väga toredasti sele kõnetamise kohta. Ma loen selle tsitaadi sealt, et ütleme niimoodi, et elavate inimestega on huvitavam rääkida kui surnud inimestega elavad, kõnelevad teinekord neil teemadel, mis on ka sinu jaoks hetkel õhus. Põhiväärtused puudutavad ju tänapäeva inimesi täpselt samamoodi tänases muusikas sügavust täpselt samuti olemas nagu vanemas. See ei tähenda, et kõik kuus muusika meile meeldiks. Sest elus kohtad ka kõiksugu inimesi ja ka kõik inimesed ei pea sulle meeldima, aga meie ülesanne on nendega kohtuda ja suhelda. Ta algul ma siis mõtlesin, et kuidas see kõik, see visuaalne ja nii-öelda aktiivne, kuidas see kõik kokku sobib. Sain oma kogemuse kätte ja siis ma lugesin muusika novembrinumbris ilmunud ansambel liikmete intervjuust, kus ütleb Tarmo Johannes. Just, nii nagu mina ka siis kogesin, mõtlesin seal kontserdil olles, et et oluline on teatud nihe, mis tekib reaalsuse ja tajutava vahel ja see kõik kokku on loonud väga huvitavaid võimalusi. Saadud kogemus on olnud midagi väga personaalset, midagi sissepoole suunduvat. See on erinevaid võimalusi kompab. Aga me püüame vahendit kasutada nii, et iga kuulaja kogemus oleks tugev ja ergas. Ja Merje Roomere ütleb, et kui nägemine kuulmine omavahel kokku saavad, tekib helidele hoopis teine sisu ja tähtsus. Kui kuskil käib mingi krõbin ja kuulaja samal ajal näeb, et rästik roomab ühes nendest filmidest rästik roomas, tekib kohe mingi assotsiatsioon, mis muidu on lihtsalt mingi krõbin, aga seal kohal tekib seal terve assotsiatsioonide rida ja siis kogu see taju on selle võrra nagu palju-palju rikkam. Ja see kogemus, mida sa saad sealt. Tahaksin veel lõpuks meenutada seda, et see päev oligi nagu ühtne tervik selles mõttes, et need ansambel kontserdid, mis väga sobivalt hakkasid kell kuus ja olid Dideks jaotatud sellele eelnes väga ekstraordinaalset näitus või kohtumine seal Eesti kontserdisaali fuajees, kuhu siis selle projekti produtsent Heili vahust ammuli leidnud mingisugused täiesti fantastilisi eksponaat alates robot Pepper iga kellega ma ka suhtlesin, kes täitsa vastab küsimustele ja tekkis täitsa siine, veider, kummastav tunne nagu räägikski päris inimesega või siis seal oli näiteks võimalik ka samalaadsete selliste prillidega nagu sattuda ise ajaloo sisse. Siis nägin ära ka, kuidas nägi välja see mitmemõõtmeline toiduprintimine, mis oli ka väga põnev. Ja muuhulgas ma kohtusin seal ka väga huvitava leiutajaga, kes on leiutanud uue pilli sellise aldi, millega saab mängida akorde tavaliselt keelpillid, urnid nagu murdaverbeczeerida, ka seal on võimalik mängida üheaegselt kordi. Selle mehe nimi on Gabriel passov ja siis ta tutvustas oma instrumenti, millele ta oli siis saudi inspiratsiooni ungari mustlasviiuldaja. Oma muljeid ansambli ujuja virtuaalse reaalsuse kontserdilt vaata enda ümber, vaata enda sisse jagas IRL. Moodsa muusika teema, mis oli kokku pandud virtuaalse reaalsusega, lõpetas siis tänase helikaja saate ja kui kontserdiorganisatsioonid ja kõik kontserdikorraldajad ja ka muusikud interpreedid on mures, et kuidas oleks nüüdismuusika inimestele ligi tõmbavam arusaadavam ja kuidas noori saali meelitada ta siis virtuaalse reaalsuse ja muusika ühisprojektid võiksid olla siinkohal kindlasti võtmesõnaks ja tõmbenumbriks. Selline oli tänane saade, mina olen elevasteinfelt ja soovin ilusat päeva.