Heliga ja tere head klassikaraadio kuulajad. Käimas on Pimedate Ööde filmifestival ja novembrikuu viimane helikaja võtab ette muusika filmid. Karlo Funk vaatas ära kaks sel sügisel välja tulnud eesti muusikadokumentaali. Üks neist portreid tsiteerib helilooja Tõnu Kõrvitsad ja teine dirigent Risto Joosti. Selle tuules, uurime, kui palju on võimalik Eesti televaata teatel muusikafilmidest ja kontsertidest osa saada. Stuudios on ETV2 peatoimetaja Viola salu ja Eesti rahvusringhäälingu muusika ja kultuurisaadete vanemtoimetaja Heidi Pruuli. Aga veel helilooja Rasmus puur vaatas kinos New Yorgi Metropolitan Opera laval etendunud Nikommuni uudis ooperit Marni ning kuulas kammerkontserti, kus esinesid metsosopran Helen Lepalaan ja tenor Mati Turi. Mõlema klaveripartneriks Martti raide Kristel Pappel ja Harry Liivrand kommenteerivad Peterburi kammerooperilavastusi. Mina olen saatejuht Lisette velt. Head kuulamist ja kaasa mõtlemist. Hea meel on tervitada klassikaraadios Karlo funki, kes on vaadanud ära kaks sel sügisel välja tulnud muusikafilmi. Tere, tere nüüd film, millest me räägime Marianne kõrveri, Tõnu Kõrvits, Lageda laulud ja teine on Jaanus Nõgisto film mis kannab pealkirja muusikakosmose päikesepoiss. Risto Joost. No kas võib öelda, et, et te olete rõõmus selle üle, mida te nägite? Ja kindlasti ma vaataksin hea meelega isegi rohkem muusikadokumentaale, vaadake siin veel rohkem eesti muusikadokumentaale, aga kuidagi on kujunenud niimoodi, et neid tehakse siis ikkagi valdavalt sellisest kultuuris, tugevat positsiooni avatest muusikutest, orkestrites, heliloojatest ja samal ajal võib-olla natuke rohkem, tahaplaanile on jäänud džäss ja popmuusika, mulle õigupoolest ei meenugi tegelikult džässiartistidest ühtegi Eesti dokumentaalfilmi. Aga see selleks kahtlemata, et kumbki omal moel tugevad filmid üks siis võib-olla klassikalisema portreena ja teine mingis mõttes katsena Leida loomingule väljendus ka pildis nii-öelda ja dokumentaalfilmivahendid, antud juhul Tõnu Kõrvitsa teosed nagu vastavusse õhustikult omavahel. Aga kuidas neid žanriliselt ikkagi määratleda? Lageda laulud on selline mõtisklev ammesseistikum lähenemine dokumentaalfilmile ja muidugi ka peategelasele Tõnu Kõrvitsale kus ta tõesti räägib oma muusikast, aga me oleme väga lähedal sellele protsessile. Ja ka muusika ise mängib olulist rolli filmis ja ta on võib-olla siis kaetud sellise nagu pildiga, mis katsub meid viia muusikale lähemale, aga samal ajal katsub tegelikult mingis mõttes ka muusika viia neid pildile lähemale, et ma võin isegi nägin, et see ei ole tavaline portree, vaid pigem nagu mõtisklus muusika teemadel ja seal on tõesti jutuga heliloomingust endast suhteliselt palju selle sünnist, selle valmimisest ja ja seetõttu mitte ainult et ka huvitav, aga võib olla ka väljakutsuv, et on teatud tegevused, mida ei saa väga hästi visualiseerida ja kõik, mis on seotud nagu kirjutamisega, olgu see siis kirjanik või heliloomingu kirjutamine on üsna visuaalselt väga keeruline edasi anda seda jõulisem. Muidugi on see muusika ise sageli või tekst. Jaanus Nõgisto filmi puhul on see tõesti dirigendi portree. Me liigume sellistesse väärikatesse ruumides kõik seal veidi tseremoniaalne, mul on kogu aeg klassikalise muusika esitle tundunud nagu tseremoniaalses hästi, selline klassikalise kultuuri võiks isegi täna öelda ainus järjepidev vorm, mis on kandunud edasi 19.-st sajandist, samal ajal kui teised kunst on väga palju muutunud. Ja selles mõttes ainulaadne, kas või ainuüksi keskkondade tõttu, mitte ainult peategelase tõttu, et kui sageli satume kuhugi kontserti Low tagaruumidesse ja mitte lihtsalt kiirelt vilkuva kaameraga, vaid seal ongi pikad intervjuud ja ja vestlused ja selle loomingutee avamine. Kuidas tundub, kui lähedale režissöörid oma portreteeritavatest nii jõudsid? Ma arvan, näiteks Marianne Kõrver jõudis Tõnu Kõrvitsale lähemale selles mõttes, et sealt paistis välja, et see on väga rahulik vestlus, seal on pause. Helilooja ei pea midagi tõestama, ta tunneb ennast mugavalt ja võib-olla avas ennast seetõttu rohkem rajal jällegi tulles tagasi sellesama ruumi juurde. Valdav osa Lageda laulude intervjuudest olid ju tehtud kodustes oludes sel turvalises ruumis autori heaks. Ja täpselt sama vastandused Risto Joosti filmi puhul tehtud avalikes ruumides sellises muusika traditsioonilises keskkonnas, täpsemalt siis dirigendi, traditsioonilises keskkonnas. Ja kuivõrd kogu see tegevus ise on sedavõrd nii-öelda omamoodi, isegi täna ütleks ametlik siis ka see karakter ise on selle võrra ametlikum ja välja peetum. Ja võib-olla see siis ka selline töö spetsiifikat. Kui dirigent suhtleb sadade ja kümnete inimestega oma igapäevatöö raames, siis tema väljendus lihvidki selliseks, et me õigupoolest ei näe tema nii-öelda varjatud poolt. Ja teisest poolest võib-olla see varjatud pool kaobki selle tegevuse käigus, sest see on igapäevaselt nii tihe inimestega töötamine, et seal ei jää ruumi millelegi muule enam. No üks erinevus, mis filmides olid, et peategelaste kõrval olid need kõrvaltegelased, kui Risto Joosti filmis said sõna peamiselt korüfeed ja tema enda ema, siis Tõnu kõrvitsafilmis olid tema sõbrad väga erinevatelt elualadelt, seal oli tuletõrjujaid, taksojuhte, naabrinaine ja kuidas need mõjusid. Mõlemal juhul nad mõtlesid aga südant soendavalt. Mulle meeldis näiteks Risto Joosti silmi purse, kuidas tema ema kirjeldas, kuidas poiss käis väljas mängimas ja siis lõpetas lause hirmunud tõdemusega, ühel päeval ma leidsingi ta spordisaalist. Ja teiselt poolt siis Eesti omapära ju ongi see, et tegelikult, et kõik need autorid tulevad tavalistest koolidest. Kui me võtaksime siia kõrvale briti mingisuguse keskkonna, siis keegi oleks seal iidon kolledžist, kus tema kaaslased on nagu koolist peale olnud varjamatult nagu aadel või kõrgklass. Aga Eestis see nii ei toimi ja seetõttu me võimegi kohata sellist Toredat mõtisklevad naabrinaist, kes imestunud. No aga kust kohast looming ikkagi tuleb? Mis on nagu väga ehe tõdemusega annab ka selle võib-olla distantsi, et mõista, kuidas see, mis iganes pühendunud loominguline tegevus tänapäeval toimub ikkagi sellises keskkonnas, kus me ei saa eeldada, et seda mõistetakse vahetult ja kõigi poolt, kui see tegemist ei ole just popmuusikaga. Aga kuhu asetuvad need filmid sellisesse maailma kontekstis? No kui vaadata seda, kuidas nagu dokumentaalfilme võib-olla muusikast üldse teha annab, siis tegelikult mõne aasta tagant on ju Priit Pääsukese dokumentaalfilm ütleme, sellist roki avangard, et võiks öelda muusikutest mis oli mingis mõttes nagu noh, piire lõhkuv lavastuse kui ka muusikavaliku suhtes. Need on kindlasti väga palju klassikalisemad filmid ja ütleme, heliloojate portreesid võib-olla meenub vähemaga dirigentide portreesid on ju tegelikult ja muusikute portreesid on, on väga palju ja nendele annabki tegelikult sellise jõuet, et siis ju sageli see, et nad on üles võetud sellistes suurtes kontserdimajades ja suure muusikaelu keskel mis leidnud mingis mõttes samasuguseks kui järgi mõelda siis mulle meenegi, et noh, et ükski dirigent oleks ekraanil sellisel viisil nagu väga isiklikult avanenud. Nagu ka juttu oli, et see ei ole võib-olla nende loomuses. Nii et selles mõttes päikesepoisi lugu on võib-olla selline traditsiooniline dirigendifilm ja siin sõltub väga palju sellest, kui palju ta isikuna tuntud, et kas seda rahvusvahelist näidatakse või, või mitte, sest kvaliteedilt, ma arvan, tegemisviisilt on ta väga korralik. Paar väikest viga võib olla Montaažis liiga järsku lõiget välja arvata. Mulle tundub, et dokumentaalfilmide festivalide mõttes, kus siis otsitakse rohkem ka visuaalset väljendust siis on Marianne Kõrver filmil väga head šansid jõuda sellistesse programmidesse, mis on pühendunud rohkem nii-öelda kunstide vaheliste suhete otsimisele ja autorikinole. No aga mis näiteks festivali grand priist puudujad Festivali grand Prix enamasti kõikide filmide puhul ja puudu juhusest, sellepärast et see ei ole selline väga palju võrreldav sport. Seal keskmes on väga palju hetke teemad, mida inimene filmi tegema hakates kaks aastat varem ei saa mitte kuidagi ette näha. Mis teemad on nii-öelda ühiskondlikult olulised midagit, vähemalt dokumentaalfilmi žüriid reeglina hindavad ka mängufilmi žüriid ja võib-olla alati katsetamisjulgus ekraanile, et mida suuremaid riske sa võtad, riskides jääda nii-öelda arusaamatuks, seda suuremad šansid on. Kui seda järjepidevalt nagu teha ja ennast sellesse sisse elada, ennast panustada siis autorina su mõtted ühel hetkel hakkavad välja tulema, aga seda riski pole alati võimalik võtta. Iga filmiga. Aga kuidas tundub, kellele need filmid ikkagi on tehtud, kas selleks peab olema klassikalise muusikafanaatik, et neid vaadata? Ma arvan, et Tõnu kõrvitsa sinipuhul isegi mingis mõttes ei pea kindlasti olema fanaatik. Mulle tuli mõnes mõttes tema looming nagu üllatusena, et ma tõesti ei kuula väga palju Eesti kaasaegset klassikalisemalt laadi muusikat. Mõõdukalt võiks öelda ja seetõttu ma jalad ma ka nagu väga hästi tuttav, aga siis kui ma hakkasin vaatama, siis tegelikult ma sain aru, et see on väga paljudes filmides hiljuti kõlanud helikeel mulle nagu sobib ja see on ju alati paratamatult sa hindad seda filmi ka see läbi. Kas heline pool on sulle lähedane? Ma arvan, et seda maksab vaadata igal inimesel, kes on huvitatud nagu sellest, kuidas Eestis täna looming sünnib ja kuidas ta üldse sünnib. Ja Risto Joosti siin on väga paljuski võib-olla selles mõttes laiem. Et vaadates ka nagu ärisektori ja klassikalise muusika kokkupuutepunkte, eks ütleme siis, ettevõtted toetavad kontsertasutusi, palju meelsamini orkestreid, suuri sündmusi, et see on ju samamoodi, see on koordinatsioon, tähelepanu, kontroll, vastutus ühiskonna ees. Tegevused on mingis mõttes nagu sarnased, mida ma lihtsalt tahan, et ainuüksi juba seetõttu, et see professionaalsus, kõik need tegevused on väga sarnased meie igapäevase töökeskkonnaga ja me saame sellest nagu aimu, mismoodi see kõik toimub muusikas, mitte, mis ei ole meie igapäevane elu. Aitäh Karlo Funk klassikaraadiosse tulemast ja oma mõtteid jagamast. Palun. Sel nädalal kuulutati välja Eesti rahvusringhäälingu, Eesti filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitali portreefilmide konkursil väljavalituks osutunud tööd. 2020. aastal jõuavad vaatajate ette filmid Anu rauast, Merle karusoost, David Vseviovist, Leonhard Lapini ja Betti Alver-ist. Marianne kõrveri film Tõnu Kõrvits. Lageda maa laulud on saanud alguse just nimelt sellest samast sarjast. Lähemalt räägib Heidi Pruuli. Praegu juba on välja kuulutatud kolmanda hooaja filmid, mis lähevad tootmisse, aga Marianne Kõrver film Tõnu kõrvitsast oli esimesest hooajast esimene üks kuuest filmist, mis on need valmis saanud. Ja, ja selles mõttes on tore, et sinna mõni muusikafilm kaasates rohkem on teiste valdkondade kultuuri loojatest filminud Heidoga muusikutest mitte nii palju. Aga see film publiku poolt on osutunud juba väga hästi vastuvõetuks. Dominant märtsi kuus ilmunud uuring Eesti elanike muusika kuulamise harjumuste kohta ütleb, et 15 kuni kuuekümneaastaste Eestimaa elanike hulgas kuulab muusikat keskendunult igapäevaselt 41 protsenti. 18 protsenti sihtgrupist eelistab muusika kuulamisseadmena telerit. Uurime, kui palju on meie avalik-õiguslikus televisioonis võimalusi muusika, filmide ja sündmuste vaatamiseks. Stuudios on ETV2 peatoimetaja Viola Salu ning Eesti rahvusringhäälingu muusika kultuurisaadete vanemtoimetaja Heidi Pruuli kes külastas hiljuti ka muusikafilmide suur festivali kuldne Prahan ja annab ülevaate, milline muusika, filmide pilt mujal maailmas. Küsisin Viola salul, kas need kaks filmi, millest tänases saates juttu oleme teinud, jõuavad ka Eesti televaatajateni. Kindlasti jõuavad, et nüüd ongi meie kanalite vahel rebimine, kuhu täpsemalt, aga ja eetriaega ka ei oska praegu öelda, aga kas ETV või ETV2 ja võib-olla koguni ETV pluss. Aga Heidi Pruuli? Käisid alles hiljuti Prahas, kus oli suur filmifestival, kus te olete käinud aastaid ja osalenud ka žüriitöödes, milline see pilt praegu muusikafilmide koha pealt on? Ma olen seal tõesti olnud hulk aastaid ja žüriiliikmed, no on sul kohustus vaadata läbi kõik konkureerivad filmid, kuigi palju, vähemalt neist ja alati on seal ikkagi meistriteoseid, mille puhul ei ole kahtlust, et need väärivad näitamist igal pool Eestis ka muidugi neid filme neilt päris suuri meistriteoseid suureks suured nimed, nagu ikkagi film on Bernstein, isegi kaks filmi kahe aasta jooksul temast siis mõlemad filmid võidavad Kuldse, Praha oma kategoorias. Et noh, see juba näitab, et selline suurnimi tavaliselt töötab ja ka inimesed, kes teevad filmi niisugusest imest on oma ala meistreid. Aga lisaks minevikku kangelastele on ka tänapäevakangelasi näiteks sello tuua kaks millest Sloveenia televisioon tegi täiesti oma jõududega väga hea filmi. Mis oli nii roostoori festivalil nominent kui siis Kuldse Praha festivalil väga lähedal preemiale söölist, imekspandav, et Sloveenlased olid selle teinud igasugust kaastootjad. Ta täiesti ise ja väga köitva sellise emotsionaalse filmimis näitas neid muusikuid mitte ainult šõumeestena, vaid väga mõtlevate ja asjalike muusikutena. TV-ekraanile jõuluprogrammis on väga palju televaatajaid raadiokuulajaid, kes mäletavad seda neljapäeva õhtuti, sai vaadata muusikadokki pärast seda, kui oli lõppenud muusikasaade. Nii muusikasaadet miil enam ei ole ja neljapäeva õhtul tee muusikafilme ka Eesti televisioonist vaadata ei saa. Aga milline on seis muusika filmide näitamisega ETV2s, sest et ma saan aru, et need on peamiselt kolinud. Teie programmi just nii, et kuna ETV2 ongi selline filmi ja dokfilmikanal ka, et kultuurisõbra ja sellise inimese sõbra kanal, kes tahab sügavuti minna sisuga, et siis ETV kahes on nüüd olnud sellest sügisest kell 11, meil on pühapäeva päeval kultuuriblokk, seal on plekktrummi kordus, siis sellele järgneb dokfilm ja seal on valike kultuurifilme sisaldab ka filme, mis räägivad muusikutest või muusikast aga sinna vahele me paneme ka filme teistest valdkondadest nagu arhitekt tuur, film, et inimesed, kellel on laialdased huvid, kes tahavad teada ka muudest valdkondadest, kunstis, kultuuris, leiavad enda jaoks midagi. Aga kui palju on võimalik ETV2 vahendusel näha kontserte, oopereid, ballete, selliseid muusikasündmusi? Selliseid muusikasündmusi esitasime, plaanime sündmusepõhiselt, et eetrisse tuua, teisel detsembril on Jüri Reinvere teos ja väsimus õnnesena tantsima viis, et selle eeter on teisel detsembril kell 14 on juhuslikult ka Jüri Reinvere sünnipäev, nii et Eesti festivaliorkestri esituses saab kuulda ja näha seda teost siis lisaks näitame aasta lõpus BBC Promsile, kus on ka Paavo Järvi festivaliorkestriga ja noh, uuel aastal loomulikult jätkame samamoodi ka sündmuse põhiselt aasta lõpus, alati kindlasti võib rohkem oodata kontsert aga kindlasti aasta jooksul, samuti, et muusika ei ka mitte kuskile, aga lihtsalt ärme vaatame, mida suurt ja toredat on tehtud ja siis leiame sellele sobiva koha ja ja eetrima, tean, et eelmisel pühapäeval Mis oli ka Läti vabariigi 100. aastapäev, oli eetris film ooperi lauljannast Elina garandiast. Kui tihti muusika filmid nende kultuuridokkide seas eetrisse pääsevad? Täpselt ei saa öelda, aga kord kuus vast ikka, ma usun kindlasti, et sõltub ka sellest, et mis on turul uut ja toredat parasjagu saadaval, sest et, et me tahamegi kultuuri avada, just läbi filmida, mis on hästi kihvtilt tehtud ja mis on publiku jaoks huvipakkuvad ja haaravad. Et selliseid teemasid läbi filmide tutvustada on minu arust kõige õigem viis. Selle Jüri Reinvere teosega Mul meenub muidugi see, et suvel, kui oligi Pärnu muusikafestival ja Eesti festivaliorkester ja Paavo Järvi täies hiilguses suurepärase kontserdi andsid siis oli Eesti televisiooniga koos seal Jaapani avalik-õiguslik televisioon ja nende eetris on kogu kontsert olnud juba 30. septembril, Heidi, kui müüakse Jah, oli küll, nad olid selle varakult niimoodi plaaninud ja neil oli kohustus kontsert õigel ajal üle anda, lõpetada täiesti ja seetõttu oligi veidi raske vastata küsimustele Eesti inimestele, et millal Eestis seda kontserti näed, aga noh, nüüd me oleme temas teinud mitu tükki, et nad eetrisse paremini ära mahuksid. Kõigepealt oli Arvo Pärdi kolmas sümfoonia Reinvere teos ja siis on veel seal üks eetriüksus, kus on Reinvere teos koos Rovelli valsi ja lisapaladega see tõenäoliselt jääb suve ootama. Aga kui me juba jaapani ette võtsime, siis Heili, kuidas mujal maailmas riigitelevisioon muusikapill Me näitab, see muu maailm on väga erinev, Jaapani televisioonid ei ole mõtet, et võrrelda on meil võib-olla on mõtet võrrelda ennast menda Läti televisiooniga või Sloveenia televisiooniga aga Sloveenias näiteks eelmisel hooajal oli ühes nädalas regulaarselt seitse zlotti muusikale? Jah, midagi oli varahommikul, midagi oli hilisõhtul ja nii kahe kanali peale, kui aga seal oli ka regulaarne dokumentaalfilmi slaid igal nädalal kuskil kell kaheksa õhtul. Mis on, noh, väga hea soome muidugi Komeinstrikkamaga eelarvete võrdlemine näitab päris proportsioon, et neil on ka teenused kallimad. Et noh, iga asi, mida nad toodavad, on kallim. Aga nad võtavad üles kõik raadio sümfooniaorkestri kontserdid kannavad need otse üle online'is. Ja hiljem Monteerivad need ka pooleksandes näitavad üle teemas ja üleskordadest peale selle nad salvestavad neli kuni viis ooperi- ja tantsulavastust aastas. No rääkimata eriprojektidest ja mis puutub muusikafilmi, siis noh, siin on ka näiteid, lätlased on teinud mitu filmi, mille viinud rahvusvahelisele turule. Kõigepealt oli Petris vaskse film paar aastat tagasi, mida Eesti televisioonis näitasime siis Elina garantse film, nad on teinud oma lavastajatest lauljatest iga aasta ikka midagi. Ja kui nad tulevad rahvusvahelistel esitlus, tal on siis kuldsel Prahalvi Berliini festivalil siis õnnelikuks kümmekond nimetust välja näidata eesti muusika praegu nii suurt võidukäiku kui maailmas ja noh, meil on nimesid, kellega koostöös me võiksime teha suuri asju, aga see eeldab ikkagi tänapäeval kaastootmist. Ükski televisioon üksinda lausa ei Uta suures, et ei ole mõtet, on ikkagi vaja leida partnereid, kas see tähendab, et sa ise peavad olema selleks valmis, seal peab olema see kompetents see arusaamine, et see väärtuslik, et me peame niisuguseid asju tegema. Aga see on juba üldisem küsimas kuidas käib üldsuse valiku tegemine. Noh, ma kujutan ette, et tõesti, kui sul on pühapäev selleks, et anda ülevaade sellest, mis toimub kultuurifilmide vallas, siis see valik on muidugi üle mägede kasvav, et kuidas seda valikut tehakse. Ja see valik sünnib nii, et erinevad valdkonnad saaksid kajastust noh, jällegi need erinevad sihtgrupid, et igalühel oleks seal midagi, et meil on olnud arhitektuuri, filmimuusikat, kunsti, kunstiajalugu, et noh, tegelikult hästi palju erinevaid teemasid, et see ongi tegelikult üks prioriteete ka, et valik oleks mitmekesine. Ja samas me vaatame, mis on turul kõige uuemat ja mis on visuaalselt jalooliselt hästi, haarab paremad filmid, lühidalt. Nii et televisioonis näeb välja seda, et on grupp inimesi, kes vaatab suure hulga filme ja siis tuuakse paremad nii-öelda lauale. Täpselt nii, et meil on hanketoimetuse, kellel on kontaktid ja kellel on info, et mida uut on tekkinud mida tasub kaaluda ja inimesed siis andke, toimetasid, nad vaatavad tegelikult ikka päris suure hulga filme aastas läbi ja otsustavad siis nagu selle põhjal, et mis see kõige parem ja kõige põnevam. Meie vaataja jaoks Heidi, sina oled aastaid muusikafilme valinud, kuidas sinul see protsess on käinud ja see on ka väga raske valik. Ma olen püüdnud ka ikkagi lähtuda sellest laiema vaatajaskonna huvist, vaadanud suurte nimede kaasnevaid hilime tähtpäevi ja ka selliste meistrit ja tõid, kelle puhul võib juba ette kindel olla, et need on head, noh näiteks proona mansanjaani filmid. Et muidugi on keeruline valida, aga turgu nagu jälgida pikalt, siis leiavad üles need asjad, mis võiks kodusele vaatele huvitada. Pakkuda viskasin õhku mõte, mis on ikka ja jälle läbi käinud, et näiteks sümfooniaorkestri kontserti televiisorist vaadata on igav. No ma arvan, et kuna igasugune audiovisuaalne materjal on nii kergesti kättesaadav, tänapäeval see on siis kas popartiste puudutav või siis nagu klassikalist muusikat puudutav, et ei ole nagu seda eksklusiivses tänam ja mida tegelikult inimesed tõepoolest naudivad, on see nagu live esitles, aga ma arvan, et võib-olla selliste muusikaülekannete tantsuülekannete populaarsus on võib-olla natukene vähenenud just seoses sellega, et inimesed vajavad seda nagu otsekogemust, et näha, nagu esinejaid laval. Kui nad tahavad, nagu näha, kuidas keegi esineb või kuidas keegi tantsiv musitseerib, et siis see tegelikult see materjal on hästi kergesti kättesaadav. Et ma arvan, et äkki, et äkki nagu põhjus on selles, miks võib-olla nagu üldauditoorium ei ole nii väga huvitatud sellisest sisust pigem nagu sügavama kultuurihuviga inimene. Ja ma olen põhimõtteliselt nõus, sellega on ju hulga teema kanaleid, mis ongi spetsialiseerunud kas muusikale või muusikale ja kultuurile ja, ja need huvilised reeglin, jälgivad neid kanaleid. Aga silmas ja otsas, see on üks võimalik argumente. Kui on tegemist tõesti suure sündmusega, sa tahad just täpselt sel ajal vaadata, aga teine on minu meelest olulisem, isegi on kvaliteet, kui tehakse väikeste vahenditega ja erilise valguseta ja erilise eeltööta. See tulemus on selline, et, et see ei paku talle mingit esteetilist elamust. Aga selleks, et saavutada see kvaliteet, see tähendab hoopis teistsugused eelarveid ja proove ja järeltöötlust ja uhket valgust ja häid meistreid ja neid, neid on muidugi ka küllalt palju. Kättesaadaval ja metsas näed neid. Et see ongi küsimus, et kas teha palju odavamalt. Ta ei taha vähe ja kallilt või siis üldse mitte teha. Et noh, nende dilemmade eestelevisiooni kanalid on. Minu arvates üldse mitte teha ei ole ka kindlasti lahendus. Et ongi valida välja just need kõige tugevamad ja kõige huvipakkuvamad sündmused siis ressurss, pane nendesse. Et nagu Heidi ütles, et siis saab ka nagu kvaliteetse asja, mis on atraktiivne teleekraanil, samuti. Aga mis see ideaalne nägemus võiks olla, et kui palju võiks olla muusikal kohta teleprogrammis? Ma arvan jällegi, et sündmuse põhiselt, sest noh, näiteks ETV2 sihtrühma kanal, et meie programmis on ka jazzkaarega koostöös kodused kontserdid salvestame kaks uut kodust kontserdit siis lisaks sellele pärimusmuusika lõikus, pidu, etnokulbid, et see on selline iga-aastane sündmus, et noh, tegelikult isegi muusikas on erinevaid valdkondi. Et me üritame jõu ja nõuga, kata nii palju kui võimalik. Et noh, muusika nagu üleüldse, ma arvan, et ikkagi nagu sündmuse põhiselt saab kajastatud. Ja ma arvan, et, et sellega kindlasti jätkame Me eetris võiks olla natuke rohkem elamusi, et me räägime palju muusikast ja siin me ülekanded on küll toredad ja nende vastu midagi, aga et midagi, mis pakuks elamust ka, mis oleks midagi erilist, mida inimesed ise ei pääse vaatama, hästi huvitavaid teatrižanre on tantsuteatrit ja seda eriti maailmas, mis on nii sotsiaalselt ka mitte ainult kunstilised kuulsate koreograafide lavastajate tööd, et neid võiks aeg-ajalt olla. Aga muidugi kõike ei saa. Ma tahtsin lihtsalt lisada, et mul jäi ütlemata seda, et meil on isegi nagu lastele suve lõpukontserdil peame lastele ka Lähme, eks ju, et et me salvestasin jah, et nagu ühe suve lõpukontserdi Pärnumaal lastele, aga mis puudutab dokfilme, et siis tegelikult mulle meenus see, et muusika dokfilme tehakse ka hästi suur ja selliseid suure eelarvega ja kinodes näitamiseks festivalidest näitamiseks näiteks feimi Mainhosist, eks ole, Niceivist bob maalist selline film nagu söötsingu sügemann, mis isegi nagu oli põhimõtteliselt üks esimesi välisdokkimis, jõudis siia Eestisse kinodesse. Et sellised dokid jõuavad meie eetrisse meie dokfilmi zlotti teisipäeval. Sellistele suurtele filmidel on meil täiesti omaette koht olemas festivali filmidele, autorifilmidele. Kujutan ette, et klassikaraadio kuulajaskond on kindlasti ka kultuuridokkide tarbija ETV2 vahendusel et veel üle korrata, siis millal on võimalik sellest kõigest osa saada. Uuel aastal on meile kultuuri dokfilmid eetris pühapäeval kolmveerand üks päeval ja seal me näitamegi nüüd kevadel erinevaid kultuurivaldkondi, et sinna satub filme taas korda kunstist, kunstnikest, moekunstnikest, arhitektuurist, muusikutest spekter on väga lai ja igal pühapäeval kell kolmveerand üks. Teemantid on meil jah, pühendatud eesti kultuuriinimestele. Väga sageli tõepoolest satub sinna muusikuid sekka vastavalt sellele, kuidas kellelgil on juubel parasjagu. Et näitlejad ja muusikud näiteks sel sügisel Siiri Sisaski teemaõhtu oli meil, Tõnis Mägi loomulikult. Ja jutusaadetes muusikud sel aastal on meil plektrumis käinud ja noh, tõesti nad on hästi haaravad olnud need saated. Aga põnev on olnud kuulata, et lisaks dokfilmidele ja kontsertidele jõuavad muusikud meie programmiga. Saadete vahendusel aga Heidi seal Prahas sa nägid seda praegust muusika filmide sees ja mis on need filmid, mis kohe kindlasti peaksid jõudma meie eetrisse ka? Aga siin on mul küll hea meel öelda, et kõige paremad filmid, võidufilmid, juba hankisime salongi värsteni, film, uusi, siis on, no silm Gidon kreemerist, kus Arvo tardile on kandev osa, esimeses episoodis on see kaks Ellat, mis on tulemas. Ja siis oli veel üks väga tore film juudi jõululauludest mille on teinud Kanada režissöör, kes on hästi mainekas ja ta on niisugune suurte lavastuses filmide autor läriva install. Ja seal on dokumentaalne osa, kus need autoreid või pigem juba nende järeltulijad räägivad nende laulude sünniloost. Juudid, jõululaulud on väga tuntud neile ja siis sinna vahele on ta lavastanud episoode hiino restoranist, kuhu Ameerika perekonnad armastavad jõulude ajal minna ja kuidas neid seal vastu võetakse, et see on hästi hea suhtega ja, ja helge film tuleb meil ka Jul tal. Stuudios olid ETV2 peatoimetaja Viola salu ja Eesti rahvusringhäälingu muusika ja kultuurisaadete vanemtoimetaja Heidi Pruuli. Teisipäeval, 20. novembril esinesid Mustpeade majas Helen Lepalaan, Mati Turi ja Martti Raide. Kontserdil käis helilooja Rasmus puur. Pigem sellel õhtul me kuulsime nagu kahte tervikut, ehk siis üks oli see, Mati Turi esimene pool ja teine oli Helen Lepalane teine pool, et kokku tervikut nagu justkui ei moodustanud, aga eraldi võttes täiesti orgaanilised ja selgelt tervikuid, et Mati Turi ütleme hästi mitmekesine kava erinevatest ajastutest ja, ja ka Eesti muusikat ja kammerlaulu ja Helen Lepale veel, siis pigem sarnases helikeeles ja sellest siis otsitud nii-öelda erinevad värvid igal juhul mõlemat terviklikud, aga hästi erinevad, et selles mõttes oli huvitav õhtu. Mati Turi pool sai alguse sellest Meil oli plaan esitada Silvestrovi laule ja sinna ümber, siis kogunesid vaikselt ka teised heliloojad ja mis eriti tore, et muuhulgas siis ka kolme eesti helilooja teosed nii Tõnu Kõrvitsa kui ka Pärt Uusbergi varem loodud laulud ja siis nüüd ka veel esiettekanne Galina Grigorjeva. Et kas need eesti laulud nagu selles kavas kuidagi eristasid ka, sest need olid ikkagi kõik 21. sajandi looming. Muidugi Eesti, selles mõttes heliloojad eristusid ühest küljest oma helikeele poolest, teisest küljest loomulikult, et on eesti keeles ja Mati Turi on ikkagi jätkuvalt üllatan väga tekstitundlik ja, ja nett. Et Eesti poetidelt jõudsid väga hästi ka saali tagumistesse ridadesse. Kui sulle keegi laulab ikkagi sinu emakeeles, liigutab alati oluliselt rohkem. Ja ka Galina Grigorjeva esiettekanne minu arust õnnestus väga hästi, ei kõlanud üldse nii-öelda esiettekandemoodi selles tähenduses, et oleks toores või kuidagi veel rääkimata. Et väga hästi esitatud ja väga hea lugu. Grigorjev üldse on praegu väga heas vormis, et väga tore, et aga sinna kammerlaulu lisas oma panuse jälle, sellise väikese tilgakese kava oli erinevates keeltes, kuna publikus oli ka erinevast rahvusest inimesi, siis ma panin tähele, kuidas kuidas, nagu inimesi, erinevalt kasvõi seesama Silvestrof puhas vene keel. Mina nii hästi vene keelt ei oska, aga kaks inimest, kes minust natuke nõksa eespool istusid, olid vist vene rahvusest ja neil olid ikkagi silmad märjad sellel hooajal. Kuna minu jaoks tekst natuke läks kaduma, olin tõesti väga laetud ja tõstetud ka sellest ettekandest, aga kuna see kiht jäi ära, siis ta minuni nagunii sügavalt ikkagi ei puurinud sisse. Et tänu sellele või selle tõttu, siis need eesti autorid jällegi pääsesid minu jaoks oluliselt tugevamalt esile. Et kui esimene pool oli siis nii-öelda sellised vaikuselaulud ja väga palju sissepoole vaatamist, siis teine just selles mõttes jälle lõi sellise kontrasti, et hästi liikuv, energiline, särtsakas, tõeline Lõuna-Euroopa. Ja, ja kuna mina kuulsin Helen Lepalaan esimest korda tegelikult laulmas. Ma tundsin teda inimesena juba küll aastaid, aga ma ei ole sattunud, kui ta laulaks, et siis juba tema hääle avastamine oli väga põnev ja väga hea, metsosopran tõesti erinevates registrites kõlab väga hästi ja samamoodi tekst tuleb väga hästi läbi, et jää sinna vokaali varju vaid kõik, mida ta seal oli mõelnud. Minu meelest ta suutis realiseerida. Kontsert on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. 19.-st oktoobrist kuni 10. novembrini etendus Metropolitan Opera laval Nikomioli ooper mani, mis oli küll esietendunud juba eelmisel aastal Londonis, nüüd siis jõudis Ameerika Peri kuulajate-vaatajateni ja otseülekandes ta oli seda võimalik nautida ka Eesti kinokülastajatel. Stuudios on nüüd helilooja Rasmus puur. Väga põnev heliloojast selles mõttes, et ta küll tõesti flirdib sellise minimalismi ka päris tugevalt, aga, aga ta kuidagi ka selles ooperis lähebki sageli nagu välja, et ta võtab mingisuguse raamid või reeglid sellest minimalismist. Aga samas lõhub neid üsna jõuliselt, et see on nagu hästi huvitav tema puhul, et ta ei olegi nagu ühes kindlas sellises voolusängis, vaid liigub ringi, rikub omaenda seatud reegleid. Kindlasti paljud teavad ka Alfred Hitchcocki filmi kuuekümnendates samal teemal tehtud ja seda ooperit oli ehk kinovski selles mõttes hea vaadata, et see tõepoolest oligi võib-olla mõnevõrra selline filmilikult liikuv ja sõna otseses mõttes põnev. Ja ta oli hästi dünaamiline lavastus ja samamoodi muusika ja just see libreto, mille kirjutas Nicolás Rait et on hästi testi liikuv, ta ei ole üldse staatiline, ta tegevus vahetub üsna kiiresti, ta on selline noh, nagu filmis täiesti lühikesed stseenid, ruttu edasi, väga hästi pingestatud, et materjal, et jube haarab vaadata ja visuaalselt, aga hästi lahendatud nii kunstniku töö kui lavastaja poole pealt. Jah, see alusmaterjal 60.-test pärit, et kuidas siis nagu vaadata või tõlgendada tänapäeva kontekstis et kindlasti on seal üks väga oluline liin meeste võim naiste üle, eks, et eriti esimeses vaatuses, kus siis see peategelane, kes on ise selline psüühiliselt väga lõhestunud ja keerulise saatusega isiksus satub sellistesse olukordadesse, kus ta siis peab ennast nagu kaitsma? No sellest vaatepunktist ma isegi osanud seda vaadata lihtsalt võib-olla et ma olen mees, aga, aga just seesama, et inimene on pärit oma lapsepõlvest, kus talle on valetatud midagi väga suurt ja tehti talle selgeks, et on väga halb inimene. Ja siis sealt edasi kogu see tema, nende valelikus, et minu, minu jaoks ta pigem rääkis sellest inimese mingisugusest valust või, või kompleksidest, milles ta ei saa oma elu jooksul üsna tihti vabaks. Ja antud juhul oli siis tõesti tegu sellega, et on nii-öelda sarivaletaja see naisterahvas, kes seal peaosas mängis ja ta ei suuda oma elu sellest puntrast seda mitte kuidagi välja keerutada. Ja kui ta lõpuks siis saab teada, kuidas tõde tegelikult oli, et siis mingis mõttes on juba hilja, et sa pead kõik oma senised väärtused ja maailmapildi ümber hindama ja ütleme siis tänapäeva kontekstis pigem selline noh tõesti tõe ja vale vahe ja kuidas siis inimene saab luua endast sellise kuvandi nagu mingis mõttes ta tahab, see, kes sa tegelikult oled, eriti just selles virtuaalses maailmas ei omagi tähtsust, et samamoodi see Niko eelmine perre do pois rääkis virtuaalmaailmast ja kuidas siis üks teismeline poiss võtab endale ühe naise identiteedi ja otsib kedagi, kes tema selle naistekuvandis ära tapaks? Tõestisündinud loo põhjal seal on nagu tehtud ja samamoodi see virtuaalse maailma ohud ja inimliku pale mingis mõttes kaotamine oli minu meelest siin ka hästi esil. Ja selles mõttes mulle tundub, et tegemist on heas mõttes, aga ooperliku materjaliga kuigi seal kindlasti just äärmiselt psühholoogiline ooper. Igal juhul ja see, kuidas need lauljad ikkagi väga hästi mängisid, see just neid draamarolle ja kõik need sisemised vastuolud kuidagi mängisid nii lihtsalt ja nii selgelt esile, et sellist tõesti väga head näitlejameisterlikkust ka kohta ikkagi väga harva. Ja, ja samamoodi see koori ütleme tõesti lihtsalt lavastaja näitejuhi töö oli ikkagi väga-väga muljetavaldav. Mul jäi selline mulje, et tegelikult just lavastaja Maicel Mayer oli see tänu, kellele see ooper ikkagi niivõrd hästi õnnestus, et see, kuidas tali seda tegevust suutnud niivõrd hästi pingestas, et minu meelest üks kõige nii-öelda sõna otseses mõttes ägedamaid kohti lavastuses oli siis esimese vaatuse lõpp, kus siis juba maani elu praktiliselt ripub juuksekarva otsas. Ja väga palju pöördeid ja tõesti selliseid dramaturgilisi lahendusi oli väga põnevaid, mida ka tõesti noh, väga sageli ei juhtu, pigem on üsna ettearvatav kõike, aga seal huviga jälgisid, et mis saab edasi ka ühtlasi mitte ainult et mis, kuidas inimene areneb vaid et kuidas lugu areneb, et libretistil Nicolás Rait on väga kuulus näitekirjanik tegelikult Inglismaal ja selline 77 kaheksa aastane, et üsna kogenud, et tegija, et see kindlasti nagu määrab ka lisaks sellele, et on ju läbiproovitud Hitchcocki film väga menukas raamat ja nagu seal vaheaja intervjuudest välja tuli protsess tegelikult sellise ooperi puhul on läänes. Et kõigepealt valitakse materjal, mis oli umbes viis aastat tagasi, siis pannakse kokku meeskond, hakatakse kõik koos seda libreto arendama ja seal on veel mitmel etapil sealhulgas siis nii-öelda esimese versiooni läbi laulmine, ehk siis kus tekib see struktuuritaju pärast seda tehakse veel muudatusi, proovitakse läbi, siis tehakse seal Inglismaal esiettekanne, siis tehakse veel muudatused, tuleb Metropolitan is, et tee, Kell täiusliku ooperipoole on seal ikkagi väga Vicky, väga põhjalik. 12. ja 13. novembril andis rahvusooperis Estonia külalisetendusi Peterburi kammerooperitrupp. Blanketti operetiga, õnnevilli, kellad ja Mozarti oopereid. Haaremirööv kuulasid ja vaatasid. Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Kõigepealt mulle pakkus huvi repertuaari ja siin ma pean silmas just prantsuse koomilise ooperiklassikat blanketti Kornavli Kelly, mis üheksateistkümnete lõpul kantsland jalgsi olid tohutult populaarsed, mida palju ka Eestis mängibki nii saksa teatri poolt kui ka tõesti tärkava eesti professionaalse teatri poolt. Kui nüüd üldiselt püüda lavastuste ja etendajate stiili iseloomustada, siis mulle tundub, et oleks kergem neid ette kujutada nende endi Peterburis olevasse saali, mis on neobarokk kliku interjööriga ühes palees ja kus on kuskil paarsada maksimum 300 kohta. Et võib-olla selline interjöör tingib ka teatud maneerliku mängitseva mitte mängleva, vaid mängitseva esituslaadi, mis kohati on ka nagu kunstlik. Ja selles suhtes ma pean ütlema mõlemal juhul nii karnevali kellade puhul kui ka siis Mozarti haaremiröövi puhul niisugune mängulaata siiski häiris, kohati tuli seal ka labaseid noote ja niisugust Kapusniku laadset blanketi teos oli huvitav teda laval näha. Muusikaliselt ma päris ei jäänud teostusega rahule, haaremirööv oli muusikaliselt paremal tasemel ja üks pluss, mis ma tahaksin siin välja tuua, oli see, et kui üldiselt Mozarti laulmine on vene kooli lauljatele suureks komistuskiviks, teda tahetakse sellise suure ooperi maneeris laulda, siis see oli minu jaoks tiivne, et kui ma võib-olla ka alati jäänud rahule hääletämbri või mõningate tehniliste momentidega, siis sellist fraseerimise kergust ja ka nüanssed mitte lault ainult fortes oli siiski seal taotletud. Tundub, et dirigent maksin Walkoholi just lauljate orkestriga selles kerguse suunas tööd teinud. Kui ma jätkaksin nüüd Kristeli öeldust, siis ma oleksin võib-olla kraadi võrra siiski kriitilisem, sest Kornamiidi kellad oli tegelikult operetilavastusena ikka väga eilne päev. Ta mõjus nagu nõukogude aegse operetilavastus kusagil Venemaa teatris, mida kaheksakümnendatel aastatel oli võimalus näha. Ja tema suurimaks puuduseks oli see kunstlik, kus just seega mida Kristjan mainis siin ja mõtestamata, mis on stseenid, mida tegelased peavad laval tegema, miks nad niimoodi käituvad. Kas tegelaste põhiline motiiv laval olla on lihtsalt ainult edvistada publikule või väga nõrgad tantsustseenid, mille puhul sa ei näe üldse seda põhjust, ei loe välja, miks need tegevused laval toimuvad. Ja ka mina olen arvamusel, et võib-olla ei olnud Estonia teatrisaal selle Castroli jaoks kõige parem koht, arvestades, et kindlasti lavastaja on mõelnud mõlemat tüki lavale tuues just eelkõige nende enda, Piiteri kammersaali mõõtmetele, võib-olla äärmisel juhul oleks ta Tallinnas sobinud ehk vanasse kinoteatrisse Klooria Palazz ehk siis uuema nimetusega Vene teater mis oleks hästi sobinud ka laval nähtud esteetikaga väga hästi kokku, ehk siis tõeline seene kloun, aadlik üle pakutud kolm korda baroki tõstetud kujundus ja ka tegelaste kehakeel oleks mõjunud siis võib-olla paremini kontekstuaalselt. Kuid Ma arvan, et, et Kornevilik kellade kõige olulisem põhjus siin näidatud saada oli see, et meie publik tutvus ju Eestis ära unustatud, väga hea operetiklassikaga ja sedasama võib tegelikult öelda ka siis haaremiröövi või siis röövimine, see railist ooperiga, seda pole ju Eesti laval ka paarkümmend aastat kindlasti mängitud kauemgi veel, eks ole, ja seetõttu tuletab meelde, kui head ooperiliteratuuri on olemas ning see, et vene trukt esitas korrani, kelle vene keeles ei olnud minu jaoks probleemiks operetti esitatakse paljudes maades veel oma emakeeles, mitte originaalkeeles. Kuid nüüd Mozarti haaravi röövi puhul ma eelistan seda vana pealkirja siiski sellele, kuidas me oleme võib-olla harjunud nüüd seda nimetada. Haaremiröövi puhul segas mind küll see Tretsitatiivid olid vene keeles ja aariad saksa keeles, kusjuures kui me tuleme ainult korraks siin teksti andmise juurde, siis teksti andmisega oli vene trupil väga suur probleem. Sest väga sageli ei saanud saalis aru, mis keeles lauldakse. Ma olen absoluutselt Harryga nõus selles suhtes ja tegelikult minu jaoks meeslauljad, haaremiröövi, slaid, saksa keelega paremini hakkama ka ma näiteks eriti esimeses vaatuses hiljem nagu nende tähelepanuga natuke hajus näiteks kas või siin tenor, kes veel maantee oli, laulis, aga daamide puhul konstantse ja longer puhul oli täiesti võimatu aru saada, mis keeles on konstantse kõikide staariatest, ma sain aru, neljast sõnast, üks oli mainet armes, herts, vabaaine süda ja teine oli nihts. Ja, ja nii ei saa, tähendab, seda ei tohiks ka dirigent läbi lasta. Keel annab karakteri fraasidele, keel annab tähenduse ja lihtsalt see oli vokaliseerimine ja see mind tõesti väga häiris kahe aasta tagusest Peterburi kammerooperikülastusest, Pärnu ei mulle just meelde see, et nende trupp oli väga ühtlase tasemega, see oli kuidagi selline heas mõttes ansambliteater. Kuidas tundus nüüd? Nendel kahel etendusel olid erinevad koosseisud ja operetikoosseis oli vokaalselt kahjuks nõrgem kui Mozarti puhul ning võib öelda, et Mozarti trupp kohati laulis täitsa korralikult ka, mis eriti puudutab meessolist, kelle hulgast ma tõstaksin esile ped, Rillo osatäitjad, Vladislav Mazankinit, jaga pashasse Limmi soolod, kalmukovi ning ülemvalvur osminni laulnud siis Jevgeni Solodovnikovi, et osmani puhul aga suureks miinuseks oli selle bassilaulja alumise registri mittevaldamine ning et ta ainult markeeris tegelikult siis neid sügavaid bassinoot, et see väga puudu. Aga ütleme, ta kompenseeris selle minu jaoks oma näitlejameisterlikkusele ja oli selline elav inimene seal laval. Kuid Coremini kellade puhul operetitrupp jäi keskpäraseks. Haaremirööv oli lavastatud niisuguses võtmes, et lavale oli toodud ka moodsat, õigupoolest siis tenori roll Bel Monte oli samastatud Mozartiga Mozart justkui, kes siis oma konstantset päev kätte saada, see tuntud mitte päris tõepärane seik Mozarti biograafiast ja põhimõtteliselt kui mingi 20 aastat tagasi oli küllalt levinud just haaremiröövi puhul Mozarti enda isikliku loo kaasamine. See võis nii olla, aga ta ei andnud ka midagi olulist juurde. Siin oli veel mõningaid tummrolli, näiteks nagu Mozarti lapsed, mis oli küll täiesti tarbetu, nad olid korraks lavastuse alguses ja siis lõpuks lavastuse lõpus ja kummardasid, aga see tundus küll rohkem nagu publikule silma pingutamisena. Ja veel üks võtta, mida ka sageli kasutatakse. Kui orkestripartiis on soolopilvi soolo pillid nagu näiteks siin olid konstantse suure Saarias, et need pillimängijad nagu tegelased lavale tuua. Antud juhul aga oli nii, et mittepilli mängijaid ise ei toodud lavale. Vait, jälle tumm rollidena, kooriartistid markeerisid pillide mängu, mis selles mõttes oli nagu halb vahevariant, et siis oleks võinud juba tõesti need solistid tulla, ise sealt orkestriaugust lavale ja mängida. Üldine lavastuslaad ka siin oli, nagu ma enne märkisin küll kergust taotlev, aga kohati just natukene labasevõitu. Ja nende kahe etenduse põhjal või kahe lavastuse põhjal samuti kui vaadata kavalehe vahel olnud buketi selle teatri repertuaarist. Jääb mulje, et väga suur roll lavastustes on pandud väga teatraalsele ülespuhutud visuaalile. Aga valgusrežii oli väga hea ja sellega osati vormida teatud meeleolusid mingitel hetkedel. Samuti oli väga osav ja kiire piltide vahetus ning stseenide toomine eelseid ette. Sel ajal, kui käis parajasti dekoratsiooni vahetus. See mulle väga meeldis. Peterburi kammerooperi külalisetendustel käisid Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Heliga ja selline oli novembrikuu viimane helikaja. Saate pani kokku helioperaator, trimaadik ning toimetajad Anne promic jälis hektarilt. Lõpetuseks meenutame Arvo Pärdi kreedo skandaalset maailma esiettekannet, millest möödus 16. novembril 50 aastat. Arhiivilindil meenutavat esiettekanne Toomas Velmet, Ene Üleoja, Ivalo Randalu, Hugo Lepnurme ja Merike Vaitma. Kuueteistkümnes november 1968 loen seda üheks niukseks samba püstitamise teoseks. See ei olnud lihtsalt muusikas. Mina olin vapustatud. Saalis on tunda pinget püha taevas, saadavates Siberis. Päri kreedo toovad esiettekandele Eesti raadio ja televisiooni segakoor Neeme Järvi juhatusel ja pianist, kes nüüdseks on Eestist Soome lahkunud. Mart Lille oli möödunud sajandi 60.-te aastate muusikalise palge üks kujundaja Eestis. See oli seitsmekümnendatel aastatel, kui Arvo Pärt kirjutasime kolmanda sümfoonia siis sellele püüti kangesti kallale tungida olevat vaimuliku sisuga. Muidugi Se vaimulikus õigus tõusis kuidagi eriliselt, eriti kui ta kirjutas oma kreedo, mis on ju tõepoolest usugunnisse, tekstile ja iseendast väga meisterlikult lahendatud, siis seda teost otsekui meil ei lubatud ette kanda. Neeme Järvi ise kah sattus selle tõttu ebasoosingusse. Kuno areng mäletab, et kreedo tuli ettekandele kaks korda. See oli fantastiline, milline ovulatsioon oli ja sellest tuli suur skandaal, tegelikult. See oli nii selge protestiaktsioon tolleaegse vale ja režiimi ja kõige selle suhtes talil looritatud nüüd selle kreedo algteksti, eks ole. Sirp ja vasar, 22. november 1968. Õhtu naelaks kujunes ette kandeliselt kõige paremini õnnestunud kreedo. Usutavasti saalisviibijate enamikule oli see elamus, mis ei unune aastate jooksul. Merike Vaidma sõnad osutuvad prohvetlik. Eks kreedo sündi mõjutasid ka ühiskondlikud protsessid. 68, augustis, paar kuud enne seda olid olnud Tšehhi sündmused, need mõjusid Eestist tõesti vapustavalt kõigile ehmatusena jahmatusena, kellelt televiisorit ei olnud, tookord minul ka ei olnud, paljudel ei olnud, veel, käisid sõprade pool vaatamas neid Soome TV-s reportaaže kõik nagu tajusid, et nüüd võib kõik minna hullemaks. Läkski.