Mehi palju oli teadmis, märnad endas peitsid teadusega endale nad au ja kuulsust, leidsid heinad leidnud pimedusest välja viivat rada. Muinasjutuvest siduvaid ja puhkama, siis sõitsid. Kui minu jumalikku käsku kuulaks taevaring, siis teeksin nii, et hävineks kõike tappev ling ning teise uue taeva sellisena looksin. Et salasoovid täituvad, näeks iga õilis hing. Need tulekust ei olnud taeval kasu. Seda teame, ei kasva tema vägi. Kui end minekule seame. Ei ükski olles suutnud sõnakestki sellest öelda, miks tulnud oleme. Miks jälle minema? Me peame. Me teame, milline on homne paradiis, seal kaunid neiud, puhas vein ja lauluviis. Ma valin armsama ja veini juba täna. Ei nüüd või olla süüks, mis lubatud on siis. Nii kaua kui on nähtuda põlvil Koidute kuud siin veenist paremad, ei ole iial maitsnud suud veinid, kauplejaid ikka imestama, pean nad müüdud veinist paremat, mis saavad osta muud. On inimese osa sellest ilmast kaasa viia vaid surma vaevasid ja kannad, tõsi, üleliia, siis õnnelik on see kes elas ainult ühe hetke. Ja õnnelikum kriisist. Pole üldse sündinud siia. Kui surma jalge ette surunud mind hauasein, kui elulootus hävis nagu sügistuules hein sõbrad minu põrmust voolige, siis ainult kann. Ehk ärkan ellu, kuidas sisse kallatakse? Taas kevadaeda tee on Avandi joobnud ööbikule. Siin väin ja roosid naeratavad ammu oodatule. Ta tuli, lausus mulle kõrvas sõnadeta keeles. Nüüd et Kennaudi. Me jäävas taevas heleda tähe G on armastus. Me anne lennuk kõrgel lennutee on armastus, ei ole armastust kui ööbikuna kaebled. Kui kaeblematas surmale. Veel külluslikku rohelust ja õisi täis on aas. Kuid mõne päeva pärast on nad põrmuks saanud taas Saveini maitse. Lilli nopi täna kuna pea on Õilmed pudenenud ja rohi kolletanud maas. On lõpetatud read mu nooruse ajal luuleloos. Muhelge elu kevad kadus külmas talvevoos. Sa helde õnnelinud, kel nimeks oli minu noorus, nii vargsi tuli. Ja nii ruttu kadus tuulehoos. Kui kauaks lõhnade kirevuse vangiks jääd? Kui kaua iga kaunitari järel pilku sääd? Samm, sammu allikas või eluvesi, ehkki oled, kuid lõpuks raskem mulla vait sul, eks lõkatatajad. Seen more rüpes töid ja toimetusi palju on. Kuid kes ma olen? Sellest puudub sootumaksmulaim. Ei anna hõlpu targulegi, taevavõlvitoed, ükspuha, kas sa taevaid kaheksa või seitse lohed. Kui sured unistusi mates, siis on ükstaskõik. Kass sööb sind mullas, uss. Või murravad sind kõrbes, Soed. Üht kaunist kannu ülistab nüüd iga viise laad ning mõistuseltsa tema ilust palju kuulda saad. Kui taeva Potissepp, kes kauneid kanne voolib ta valmis vormib. Ja siis varsti viskab vastu maad. Medtaevavõlvikäik on üpris kummaline. Siin kõik on nii, kui varjud, teatrimängimine, sinihele, päike küünlaks, hämar maa on looriks, kus käib need tule mine sünd ja suremine. Vaid teadustele pillasin ma pika eluea ja lõpuni läbi, käisin saladuste rea. Nii 70 aastat mõtisklenud päevale. Et reetlik, loor meest, nüüd varjab homseteid Sukuumas südant, lohutagu hetkeleid. Joo veini, piigaga, kel palk kui kuu, sest kuu veel pärast sara põlvil kuid Elleyemmeid koraani lugemas õpetatud mehi kuuled, kuid tihti puhuvad neil muude kiusatust, et tuuled üks imesõnum kirjutatud peekri ääre peale sest lakkamatult loevad seda igaühe huuled. Säära räägi mööda läinud talvest. See on nukker. Kui rõõmsal ajal sai, mõtle aegu, muid. Jääb maailm kauaks eel kui Moldmeid endale kord nõuab, meie jäljed kustutab ja nime unustada jõuab. Ei olnud neid ka varem. Aga kõik käis oma rada ja pärast meid kõik olnud viisil kaugemale sõuab. Üksteise järel tõttavad meie elust päevad, kui vesi jões või väljal tuul nad tundmatusse laevad. Ükspäev on läinud. Kas targad iial nende pärast muret näevad? Nii rõõmu kui ka mure juurest võrsusime mees varjule. Armastus ja ebaõiglus. Pime. Me saame kanda alatu ja ülla nime. Meist tuhmunud peegel. Kuid Kaczani. Nii mitmes põlemas on nähtud kõrkus tuld vaid mina ning neid, kelle uhkuseks on varanduse gold vaid meena. Kui rõõmsas laabumuse Sunub muu siis ühel päeval, nii äkki ütleb sõna sekka hauamuld. Vaid mina.