Reisiportaal tehnoloogia kommentaari esitab Christian Paul. Oli külm, selge, aprillipäev, kellad lõid parajasti 13. Nii algab George Orwelli jutustus aastast 1984. Vanasti, kui nii saab juba öelda, tähendas jutustuse esimene lause, palju enamat mitmest järgnenud leheküljest tähendab päevases suhtluses on ju esimene lause pahatihti aga ainuke, mida üleüldse teistele edastatakse. Egan esimesest lausest selgub, kui hea looga on tegemist. Selleks tuleb teksti rohkem süüvida. Kuidas siis sünnibki sissejuhatava lausega midagi uut? See muutub oluliseks. Algasid just sellest reis loo maailma. See kujundas sinu meeleolu ja tõukas edasi liikuma. Nagu oleksid juba ammune tuttav. 1984 räägib rikkust. Jossa korvpallilugu ilmus 1949. aastal. Lugu iseloomustab meie tänast aega pelgalt juba seetõttu, et selles kasutatakse mitmeid fraase, mida kirjutamise ajastu leid, tuntud olgu näideteks suur vend mõtte, politsei, tõeministeerium, mäluauk ja näitajana, metatasemest, korvpalli, lik ja nii edasi. Igapäeva kasutuses kohtab neid kõnekäände harvem, aga seda suurem on mõistmisega kaasnev närvikõdi. Kui kõrva kostub loos kasutatud keel. Vähemalt kõik teavad, mida siis mõeldakse. Loo endaga taheti hoiatada individuaalse vabaduse kadumise ajastust ajajärgust, kui kõik sinu tegemised kulgevad kellelegi antud juhul siis suure venna valvsa pilgu all. Igaühe valikuid vormib tehnoloogia abil kõikideni ulatuda too õiget valest eristav tee ministeeriumi ideoloogia, millele allumise üle peab vahti mõttepolitsei. Totaalse kontrolli eesmärgiks on teda ja luua ebaõiglust. Kuidagi kõhe on sellele kõigele mõelda. Umbes sama kõhe nagu külmal ja selgel aprillipäeval. Kui kell võiks lüüa mõne õnnelikuma arvu kordi. Selle esimese kõrval võib mõnes raamatus viimane lause aga olla isegi olulisem nagu näiteks jumal, Noah Harari inimesed, tulevikku käsitleva homon, tõus, lõppu jäetud küsimus. Mis juhtub ühiskonna poliitika ja igapäevaeluga kui mitteteadvusega, aga kõrge intellektiga algoritmid tunnevad meid paremini, kui me end ise tunneme. Eelmisel aastal sooritas üle miljoni ameeriklase enesetapu katse kellest 47000 olid edukad. See keel on abalause. Washington Posti lugu käsitleb enesetapuennetust püüdluseid märgata inimeste käitumises. Paistab, et loodus pole pidanud kaasinimestest sellise äratundmise võime arengut oluliseks sest kurb sündmus tabab isegi lähedasi pereliikmeid üllatusena. Tee oodatava arenguna on hakatud abi otsima tehisintellektist ja masina õppimisest. Inimeste kohta koguneb kasvavas hulgas igasuguseid andmeid ja nendest ammutatud vastav informatsioon võib sisaldada killukesi hinge soppida varju jäävast maailmast. Esmapilgul tervishoiu alla kuuluva valdkonna arendustegevusest huvitanud üllatavalt paljud eraettevõtted milledel pole tervishoiuga mingit seost. Mõneti paratamatult on neist suurimaks tegijaks Facebook, mille kätte koguneb erakordselt palju inimeste elukirjel lähemaid andmeid. Facebook moodus tahtmatult populaarseks masendunute appihüüete tribüüniks, vahendades muuhulgas reaalajas kümneid enesetapu katseid. 2000 seitsmeteistkümnenda aasta alguses tutvustas ettevõtte tehisintellektile rajanema suitsiidiennetuse algatust, mille käigus püüab Masina analüüsida suhtluskeskkonnas liikuvate sõnade põhjal kasutajate meeleolusid ja tegevust. Süsteem informeeris ebatavalistest juhtumitest vastavat palvetoimkonda, mis pärast omapoolset kontrolli informeeris politseid ainult Facebooki kasutada isiku nimi kui ka tema asukohta. Aastas edastati USA politseile umbes 3500 vastavat teadet ehk keskmiselt 10 korda päevas. Teiste riikidega toob esile nähtuse süngema poole. Mitte et keegi ei sooviks suitsiidiennetusega tegeleda. Probleem on seadustes ja siis veel ühes olulises küsimuses. Ehk milline tohib olla eraettevõte roll taolise informatsiooni omamisel ja sellega raha teenimisel. Eriti valusaks on selles kontekstis just Facebook'i mainimine, mis on kogunud hulganisti inimestega manipuleerimise kurja kuulsust. Olgu näideteks kinnisvaraarendajatele pakutud teenus vältida reklaamimast elamispindu näiteks puuetega inimestele mõne usu või kultuuriesindajat, Nendele ja nii edasi. Firma on pakkunud reklaamiandjatele profileeritud juurdepääsu, masendunud ja ängist teismelistele et nende haavatavust ära kasutada. Ameeriklaste näitel on ka probleemiks, et firma võib saada suvalise inimese kuju politsei juhul, kui nende algoritm on kellelegi välja valinud ja nii edasi. Keegi ei vaidle üleva eesmärgi vastu. Aga seda enam. Peame teadma vastust küsimusele, mis juhtub ühiskonna poliitika ja igapäevaeluga kui mitteteadvusega, aga kõrge intellektiga algoritmid tunnevad meid paremini, kui me end ise tunneme. Olgu mainitud, et Orwelli peategelase vaevamise lugu lõppeb sõnadega. Ta armastas suurt venda. Eks?