Lapsepõlv, see on suur paun, kuhu mahuvad kõrvuti palju huvitavaid seiklusi, lõputuid mälestusi, omapäraseid mänge, tantse ja laule. Oma lapsepõlvest võib igaüks meist jutustada lõpmatuseni ja alati on neid mõlgutusi huvitav kuulata. Täna oleme külas vabariigi rahvakunstnikule Elsa maasikul palvega meenutada oma lapsepõlve. Lapsepõlve meenutused hakkavad tingimata peale vanaemast. Minu vanaema ema poolt. Oli üks väga lüüriline, armas inimene, kes armastas ise lapsi ja oli ka meie perekonnas esimeseks kasvatajaks, kuna vanematel selleks aega ei olnud, meil oli ikkagi palju, neid oli viis last, siis vanaema elas veel ja isa pidi lisatöid tegema, käima kodust palju väljas, et petrooleumi ja suhkruraha teenida. Ja ema oli siis peategelane, siis olime võimalikult temalaviks kõik aega, ta pidi siis üksinda adra taga olema ja kirvega ja nii edasi. Isa oli üks niisugune tegelane, kes oskas meile teed armsaks teha, ema oli rahutu, selles suhteliselt, seal oli kiirus käelerali üksinda muidugi raske terve pere eest väljas olla. Isal oli vaja selles mõttes ikkagi meesterahval lihtsam. Emal ei ole, ei olnud nendeks nii mängimiseks, aega on veel praegu silmade ees, kuidas emad tampisid ühte saviosa majast mis oli määratutel korall, koidik loomadele, lauta korraga majaga koos ehitada oli võimatu. Jah, see majake seisab praegugi püsti veel ja on meile kokkutuleku koha, kas ei mäleta praegu need vanaema laule, mida ta tookord õpetas, aga jutustused siis veel oli mõnes perekonnas tee masin ja kui selle see, et hakkasid hõõguma ja masin hakkas laulma küdema ahjukoolidel oligi väga mõnus tema seltsis viibida. A. A L min. Ei poolt, nii. Arma sa. Kui. Kus kohas asub teie päris sünnikodu? Võrumaal Vastseliinas, küla nimi on ka. Kas teile on tänapäevani jäänud veel meelde ka see tore setu ja võru murre? Jaa, sellest ma ei loobugi. Kunagi mäletan, et algaastail kumma hakkasin kutselisena töötama siis heideti mulle ette, et mul olla aktsent. Varu aktsent, ma olin väga solvunud, maha mõtlesin, räägin üsna veatult ikkagi kirjakeel, mida ma koolis olen õppinud. Aga küllap ta mul oli. Ma seda võib-olla tänapäeval enam ei lähe, aga kui ma Võrumaale, siis ma ikkagi püüan, mitte ei püüa, ma tahan lihtsalt rääkida puhast murrakut. Kas on nüüd lihtsam laulda Võru murrak, kus või ütleme selles kirjakeelses eesti keeles? Kahtlemata, aga äkki siis juba murrakus, kui ta on vastavalt kirjutatud. Väga kahju, et neid on vähe kirjutatud, murrakus väga tuntud sõnalavastuse inimene, Meeta Luts kes on juba ammu surnud, Juha pöördus ikka minu poole küsimusega Elsa, tule ja näita, kuidas. Mul tuleb üks osa teha. Räägib midagi mulle ja ei näita oma ema, Girli ema kirjutas korrakus. Muidugi siis veel täiendasin neid ja tema siis ikka alati käskis lugeda mulle oma ema. Kas teie lapsepõlv möödus tervenisti Võrumaal? Lapsena? Viie aastasena viisid vanemat Vologda kubermangu elu tõmbas nii seitsmeks aastaks, nii et üks osa lapsepõlvest on ka Venemaal Need sõnad, et ma olin veel nii väike siis muidugi ei olnud mul aimugi. Venemaast ja vene keelest. Aga öeldakse, et väiksena kõige paremini laps omastab keele, näpuga, näidati esemeid ja nimetati nimetusi. Ja nii, muidugi siis sai keel omaseks, ümbrus. Vologda kubermangu mõis, mille nime ma praegu ei mäleta, oli väga heas olukorras kadesse 13. aastal. Rikkalikud põllud, metsad täis marju ümardikali pargis, kus oli väga palju alleesid küll sega. Puulehtpuu oli, et kui ka okas, puhaleesid lilli palju, rohkesti isegi selles tihkis, kus barbekad oli sõita. Tiigi keskel oli saar, püüdsime kokri korvidega. Tarbedele sai ronitud väga hulgaliselt tikkis ühe külje pealt, siis alla vajuma, niimodi sukeldusime vette. Paratamatu oli vanemad, siis hakkasid juba õpetama, siin oleks muidu õnnetus andjotada suvisel ajal, nii tore oli see park, talvisel ajal olid loomalautade juures väga sügavad suured tikid, kuhu ehitasid vanemad inimesed meile kõrged kelgumäed. Ja seal ei puudunud haldja allalaskmisega pikkade niinimetatud Lednikute, kus vanemad kaaslased pikali heitsid ja meie karjana kukil alla sõitsime, külmis, siis muidugi kadusime lumehange tihtipeale ja ümberpöördult. Nüüd. Jälgi kui need tööd. Ja kui nüüd kadakatel karjamaal seljas ruume Kanaga seljas noome. Kadaka seljas noome. Millega teie siis tavaliselt mängisite, millised mänguasjad teil olid? Ekstüdruk on ikkagi ennukuht? Ega ma ei tea, kas ma nii väga armastasin. Josis esimesel lastele ikka tuuakse mänguasju nii rikkalikult, et nende väärtus ei osata hinnata v seal kadusid ikka silmad ja käed-jalad otsast. Nukkudega olen ma palju mängida ja loomi oli seal ka kõik, kõik need koduloomad, kass ja koer ja meil mõisas oli üks väga kummaline sokk. See oli harjunud käima niimoodi majast majja. Pisemanema kartsin talle, ei hakka väga pikad suured sarved ja habemik. Ta tuli trepist vahest üles ka, kui niimoodi teda arhitati. Aga mänguasjaks seda muidugi pidada ei saanud. Kus sa käisid, kus sa käisid, sokk kui geene veskil käisin veskil, käisin harraa geene. Kuidas, jah, vaat kuidas, jah, vat soku geene suu käia, käia Anherr. Kuidas tahavad, kuidas tahavad sokusarvedega arvedega Harr Aagee. Kuidas pühid, kuidas pühid sokuhabemega, habemega härda. Mida sööd sa, mida sööd sa soku geene nisuleiba, nisuleiba, harraa keeenne kui ta süüjad, kuidas hüüad soku geene köki-möki köki-möki ÄRA. Millal üldse hakkas teie selline esimene kokkupuude muusika ja lauluga? Ehk see vist oli päris väiksena ei ole kahjuks meeles, millal esimesed häälitsused olid, ei, näete, mis juhtub nii et aeg möödub ja vanemate käest ei ole aega olnud ega meeles olnud küsida kõige esimesi kokkupuuteid. Mäletan, et isa hakkas üsna varakult nii vanemate jutu järgi õpetama meie vanaema ka vist elav loomus on mul olnud lapsena ja ju siis ikka need kilkamised vanematele isale eriti meeldisid, ta hakkas siis maast madalast midagi juba õpetama. Aga mida nimelt päris esimeses järjekorras ei mäleta. Küllap need hakastikagi lauludest pihta missugusest rahvalaulust ma arvan ikka seoses ilusa loodusega, nagu see oli Võrumaa lõuna, mina ikka tänapäeval nimetan ikka Haanja künkad on minu kõige kaunimad künkad kusnud, kui ma nende juures ei ole käinud, üks oli siis mul nagu suvepuhkust ei olegi olnud. Selles ilusas looduses, küllap need olid ikkagi midagi taolist nagu Meil aiaäärne tänavas ja seisis, hüppas värskarg, Vares, vaga linnuke, lapsetukat Tallinna, tule lumememme õues ju ja ja nii edasi ja nii edasi, siis kui läheb, need olid vist esimesed. Kas teie isa oli teile eeslaule lauljaks? Peamiselt instrumendiga, kuna temal oli lõõtspill nii nagu ta nimetas neljarealine tema valitsusse neljarealist hästi, kõik, mis tema need esimese suure maailmasõjaaeg sõdurina on mänginud Taali sõdurina Karlssonis omal ajal ja kunagi ta laosus isegi niisugusse fraasi, kui ma olin juba professionaal, et oled seal Moskvas käinud, ma ei olnud muidugi veel käinud, aga mina olen Moskvas mänginud. Tema oli väega eelistatud olukorras oma pilliga ja ka muidugi tekitas sellega võib-olla oma sõdurist kaaslaste hulgas, ma mäletan palju juhtumeid, mis ta rääkis kadedust, äkki väga kurjad hobused, talit ta sellepärast, et ohvitserid kutsusid teda ikkagi oma meeli, lollakad käiakse, ta mängis väga orkestraalselt, oskas ta neid saateid teha viksisi, mida tema kuulis, oskas ta suurepäraselt niimoodi saata oma Aiprovisatsioonidega nendega ta muidugi kui vähegi musikaalsust lapsel oi juhtus olema. Kutsus esile jäse, otsis siis üles omad harmooniat. Ja küllap vist ikkagi siis juba oli. Mingisugune niisugune laulupaistet võis mulle juba õpetada, siis aga nii ema ikka hiljem elas, 10 aastat suri ja ma hiljem, kui isa tema ikka on rääkinud niimoodi, et ma olen ikka juba üsna väiksena kahe-kolmeaastasena kilkantrega ESS isale meeldinud ja selle pesse pill siis nii-öelda mulle kõige rohkem mängitud. Oh, see ta ilu ja õnne, oh seda pidu ja põlve, oh seda lusti ja rõõmutorupill, kui kutsub mind tantsima drill allatrallal paneb pulmad jalga, alla võtab. D ja astu meie Te hiir hüppas, kass kargas vana Caroleidrummi aknast välja, nahkpüksid jalga. Ehk seda moositseerimist oli ka perekonnaga nii. Kuna ema oli ka omal ajal koorilaulja, võib-olla temal oli isegi päris tore sopran, aga alti, see oli vähe, teise Häädepidamine oli ikkagi probleem, nii teda siis pandi alti laulma, kuna tal oli hea kuulmine ja tema laulis ikka kahjuks välte. Aga need vanu laulupeo laule laulsime kodus. Nii õpilasena oli juba koolis õpitut, minul endal ja, ja nendel kantsis ikka niimoodi neid lauldi kodus lühist. Ja üks episood lapsepõlvest tuleb nii meelde, vanemad ikka omal ajal ostsid saapad ikka kasvu jaoks, suuremad seisis ees, mingisugune, ma ei tea, kas oli seal lihavad või, või jõulude püha. Laulmine kooriga minule aastati uued nööriga saapad kõrged ja nii palju suurematest loksotsid jalasema, nutsin meeletult maid, läinud kuskile nendega maid. Nii palju suuremat mainele. Ma küsisin oma koolivendade käest kihelkonnaga päevilt, kellega ma sain kokku alles möödunud suvel. Tulid mind külastama kodukohta. Kas nemad mäletavad, mis siis sellest laulmisest sai, kuidas ma ikka niimodi julgesin ära jääda. Nii sellesama põhjuse pärast, et mul olid liiga suured saapad, ostetud maid, ihkad nendega minna. Üks isa vendadest, kõige noorem, laulis alalõpmata põldudel, ilus tenor. Lutwick Maasik. Tema on ammu surnud, Laulmist ta ei olnud kuskil õppinud, aga see oli huvitav kuulda ja minu karjas käimised hakkasid kiika sealt lauludega peal. Ei olnud meil tol ajal veel ühtegi raadiot ega midagi taolist, oli küll üks grammofon mille oli isa vend toonud Peterburist omal ajal ja seda ikka mängiti, seda kuulati. Nii et minul ei olnud tol ajal veel aimugi mingisugusest laulupedagoogikast aga nähtavasti sel laulu pluss ta oli niivõrd suur, nii suur ja niisugune tung laulmiseks, et ma hakkasin midagi ise improviseerima lauluharjutuste näol. Nähtavasti oli juba siis niisugune tunne, et ma pean ikka selle ilusas looduses võistlema oma võimetega. Kuidas harjutada, et ma midagi ei teadnud, aga oota siis väga vihmased ilmad siis ei kosta, küll on hea siis loomad söövad rahulikult. Neid kaitsta ei ole vaja, nad ei põgene kuskile. Ja siis oli metsatukas. Niisamuti mäletan, et ma jätkasin koolis käies Võru keskkoolis, seda veel. Ootasin pikisilmi, kui perenaine kodust lahkusin, tuba oli tühi, siis hakkasin kah nii mingisuguseid oma hääleharjutusi tegema. Tähendab, oli tähendasine võru keeles, tahtsin ütelda. Olin mingisugune vajadus. Hääle tugevust pida ja massis, hakkasin jälle harjutama ja mäletan, et kui hommikul kooli läksin, siis lapsed sirvitasid mind õues tegid mulle järgi neid mingisuguseid katsetusi, mida ma siis kodus tekkinud. Tuuleheid juhudestapti, tormid, AC tuiskab ööl, pakane on väsimata Jõnnid järve pinnal tööl. Pakane on väsimata jõe järve pinnalt. Lapsetu ka jutt, kus sa olid koolitöö, sind ootab ju mees peab tarkust taga nõudma. Noorus on ju külvikuumees, peab tarkust taga nõudma. Noorus on ju külvikuu. Millal hakkas siis tõsisem kokkupuude muusikaga ja nii suurem huvi muusika vastu? See võis olla vist nii 1920 20 21. Kihelkonnakoolis, kus oli koolijuhataja ja õpetaja kondaid liitus hiljem sinna Juhan Saarniit, kes on vabariigis juba tuntud inimene. Kuna tema oli Vastseliinas omal ajal eriti intensiivne muusikaentusiast. Suurepärane oli tema vaimustamise oskus ja teise tõestiga läks särama, nähes nüüd nii-öelda kooride ja õpilaste kaasatulekut kõigele sellele, mis tema üritas. Nii et sel ajal oli tõesti kuidas Maniigitan, kas 20.-st kuni 30.-te või üle selle aasta 35 ma praegu võin eksida. Aastani oli aegne muusika Elvasse linnas väga kõrgel järjel, esimesed sellised omaette ülesastumised laulmises toimusid teil ikka karjamaal põldude ja metsade küngaste vahel. Just, ja need on kõige rohkem meeles, minul on väga sügava mulje jätnud ilus loodus milleta, nii nagu ma ja, ja ma nagu ma juba eelpool ütlesin, et ma ripun ta küljes ka väga selle kodu küngaste küljes, mis on Lõuna-Eestiga ühenduses. Et need vist inspireerisid, siis ma mäletan, et kiskudes peenraid, tihtipeale putukate sumin Nasva, lindude, niimoodi laurus, ma kuulsin nagu mingist orkestrit kohe. Ja kui ma siis seal metsas isee häälitsusi tegin, siis ma kujutasin kadestita endale mingisugusest saatepartiisid loodusest vihmast ja tuulest ja päikesest, see oli ilus, kui päike tõusis hommikul vara, isad paasaceysi tuli voodi juurde, ütles juba pastleid sukk hõõrudes, et need olid eelmisest päevast ära kuivanud. Otsused, kaekond tõustatule nüüd lähme karja. Need päikesetõusud ja päikeseloengut, keskpäev muidugi väga proosaline. Alati aga need päikse vikerkaare värvid, mis mängisid horisondil loojumisel ja kõik need puude, Silvi. Oi, need on väga sügaval ööbiku laulnud ja, ja vareste kraaksumised pääsupesad. Niisugune tunne, et laps, kes ei ole loodusega kokku puutunud, ei ole maaelu osanud näha kui tal ei ole võimalust või ei ole osanud. See on väga palju vaesem ja kindlasti linnalapsed, eriti kuigi nende hulgas leidub muidugi ka neid, kes oskavad linnas välja olles suvevaheaegadel ka leida ilumaa. Lapse rikkus on ikkagi loodus. Seal on peidus nii palju mida ei oskagi mõõta, millegiga peab lihtsalt omama niisuguse vajaduse võib-olla Annina või sünnipärane seda ja kuulda. Sedasi on niisugune pagas, mis eluks ajaks on ammutada mälestustena.