Rehinade reis, paik teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere päevast, kallid raadiokuulajad. Aitäh, et kuulata rännu sajad Reispass. Mina olen ivaatsepterkin. Kui te kuulasite meie eelmise nädala saadet, siis siis te teate, et ma olen külas raadio kahe pääshmelt FM it's välja maalikunstnik oli ja nüüd ka reisijuhil Tarrvi laamannil kelle teiseks koduks on Jamaica Terjel Arvi. Tere. Tere. Raadio kaks pere. Saata meie eelmist saadet siit Tarvi koduõue laimipuude ja mangopuude sahin vahelt. Järelkuulata raadio kahe kodulehelt boot kastist kui ka raadio äppist. Aga tänu, jätkame siis vaika lainel, oleme sellises kohas, mille nimi on inglise Schmansbeeii. Me nimetasime selle natuke võsuks. Jah, nagu eestivõsusid, süvitus Rono. Oleme praegu tegelikult oleme selle küla kesk väljakul, kuigi väljakuks võib-olla ei saa seda päris hästi nimetada, aga siit jookseb läbi küla läbiv ainukene tee. Siin on pood. Siin on paar söögikohta ja tulime siis Ühte sellisesse päeva lõunat. Kas see, mille nimel tainastel aite tarvis just kanakarrit? Kui söögiks lõigates. Hommikusöögiks saab Jamaical tegelikult väga tihti praetud kana või kanaasju Kalava kalaluud ja kõrvale siis keedetud kartuleid, jammi ja niukseid, tärkliserikkaid asju, et väga tugevad on maika hommikusöögid. Selle kalaluu kohta ma kohe küsin lähemalt, aga võib-olla siis niipalju veel eelmise saate meeldetuletuseks, et kui me rääkisime hästi palju pidudest igasugustest truusade äärsetest, ristmiku pidudest, kus sound system peksab läbi läbi terve keha ja rastad keerutavad pimedas öös puusia lokke. Täna proovime siis olla natuke rohkem päevases vööndis, päike särab pähe, inimesed kõnnivad mööda, köögist kostuvad rastade rastade hääled ja jutuajamine ja igasuguseid põnevaid tüüpe liigub siin Õuniil võimeka. Aivar, kumb Tallinnas meie kõrvale toetas laua peale oma kitarri ja tuleb samuti siia? Ilmselt siis kana sööma, jah, karri kana. Ma kuulsin ta grillis, te võite kuulata, siin taustas, on täpselt seesama köögi köögimüra ja, ja ka klientide niuksed teemad ja ühtlase autotki ausad kihutavad ja seal aeg-ajalt siin müriseb ja siis üks mees eemal tagus matšeetega kookospähkleid. Jah, jah. Ja just tuli sisse ka puuvilja Auttavamisel Narvaga ta läks vist nüüd juba ära, läks ära ja, ja järgmisele platsile jäime puuviljadest hetkel ilma söökidest, kui juba söögikohas oleme, siis eelmises saates kergelt põgusalt puudutasime Jamaica ajaliste tüüpilised hommikused, ehkki, mille nimi on Aki soolakalaga ja seen siis sarvi korrigeerib, kui ma eksin, aga selline puuvili, mis pärineb Aafrikast, mis väikese sellise fantaktina on surmavalt toksiline seni, kuni ta saab pall, mis seal puu otsas ja sellest tehakse väga maitsvat, siis hommikusööki. Aga söökeanseni paigal veel reisinud reisime kõikide meeltega. Maitsemeel on hästi tähtis. Miks on summa nii, aga teine on see, et siis kuna teed on käänulised ja siis tegelikult vastutulija juba kuulaksin ka, et sa saad nagu suht ohutult liigelda, et see on ikkagi enda märku andmiseks. Sa näed meestel pandud, et see ei ole mingi eputamise asi, alati autodel ka lõugama kombe kohaselt, kui signaal ei tööta, siis tegelikult on ohtlik sõita ja pigem signaal, kui tuled ja autod sõidavad siin päris tuledega. Igal juhul sellest söögist. Väikseid kalaluust on tegelikult hästi naljakas, selline nimi ja kaks põhilist üks traditsioonist ja oma ikka hommikusööki ongi, üks on see abki soolokavaga ja teine on siis kallaluu samuti soolakalaga lihtsalt kalla luu ja kalaluu on teisisõnu spinatilaadne roheline salati moodi taim on ju, mis on väga rauarikas ja ja ülimõnus seda süüa hommikuks näiteks kohaliku keedetud keedetud juurikatega, milleks on jam, juur ja rohelised, banaanid, keedetud keedetuna ja ja, ja kassaga ja maguskartul ja kõik sellised. Mudel uuesti sülg suhu, kuigi ma just sõin. Ikka mõtlesin, et see on niisugune hommikusöök ja noh, joobes ma mõtlen, mina mõtlen tavaliselt kõrval kraanivett, et minu jaoks on Jamaica ikkagi sama ohutu kui Eestilt juua kraanivett. Indiaga võrrelda ei anna, seal ei tohiks juua kraani, et eriti. Ja seda ütlevad isegi iga reisifoorumile reisiraamat täitsa ametlik informatsioon, et enamustes kohtades jamaikalanna on kraanivesi, jooda kohalikele tüüpidele, siin olen rääkinud, kalaluu tähendab piss paun. Ja siis nad kõiki alati naeravad. Üks hea toit veel, mis on mulle siin silma jäänud, aga siis nii-öelda keelele jäänud on. Et seda ei ole kogu aeg ja igal pool, aga Tarvi jälle teab, et just sellises kohas seal sellega leian. Paaris on kolmapäeviti lehmanaha supipäev otada, kordan uuesti lugeda korda selle inimestel uuesti. Et Arvi teha, et ühes kohas kant, leia paaris. Töötab bluusi, selline suuremat kasvu proua, aga väga tähtis on see, et just luusse ja läks tööle, et kui keegi teine on, siis tema ei tee nii hästi süüa, aga just pluuside ja siis raha supipäev seal täpselt lehmanaha subt. Väga maitsev, väga maitsev supp ja seda siis tehakse lehmanahast vürtsidest ja ja võib-olla jomm, Jomsi, juur ja kartulid ja niuksed asjad, noh, vastavalt kuidas kokal tuju, aga väga mõnus kreemjas selline tõesti asuk tõesti maitsev ei usuks, ta kõlab ikka päris hästi ka mesilane minule ka, ma nagu läksin seda eksootikat kohe sinna vaatama proovima, sul jäse on ju väga äge ja tegelikult ma olen seda meelt, et et ega selleks, et maitsemeelega reisida, ei pea tingimata alati sööma. Buzz vaklasid maokeelimingeid, lehma seal õudselt, eks ole, kuigi ka siin süüakse lehma jalgu. Oma praad on olemas, okei, härjasaba aga nojah, seda isegi. Isegi seal, kus härjast ka muud osadel. Aga igal juhul ja ei pea just ei pea nagu tegema mingeid ekstreemsusi selleks, et selleks, et kogeda midagi nagu erilist ja ka lemma taha supp oligi selles osas täpselt selline selline kogemus, et ta ei olnud midagi väga nagu ekstreemselt halvas mõttes, ta just oligi nagu selline, et vaevu, et ma proovisin ära sandi, eestlase maitse väga maitsev ja just see, et ta ei ole nagu selline väga, väga, väga minuga, samas on tal ikkagi selline pikantne maitse juures seal lehmanahk sa ikkagi umbes nii nagu sa kujutad ette, et lehmanaha võiks maks maitsta, et siis maitset sa tunned mind ja tõepoolest siin on seda naha maitset nagu aga küllaltki õrn ja õrn. Ja siis, kui sul veab, siis sa leiad lehmanaha supi seest ka tükikese lehma. Jah, tegelikult sinna pannakse nagu selleks nagu iga kausinguid, väike tükikene, niisugune magustoiduks ludi, see on selline, ta oli selline, ütleme, üks kolm korda, viis sentimeetrit siuke tikutoosi suurune tükk. Jaa. Buss sõitis, sest need on lillat värvi toyota aias. Ja ja, ja see nahk on ise kanda nii pehmeks keenud, et ta lihtsalt on kadunud, söödav, aga ta ei ole nagu kuidas öelda, tekstuur on selline, ta ei ole nagu seda ei pea närima ja ta ei ole nii krõmps, ta ei ole. Ta on midagi sellist kuuendas ulatuses uus, ära selline umbes. Minu arust oli ta nagu. Ja noh, need söögid on siin tõesti nagu kas eile vaatame, sõime eile tegelikult maisi ja niukse nagu taimesuppi, võtsime topsiga, mäletad, kus kohas puujuure sees asub restoran? Päriselt, väga suur puu, mille sisse oli uuristatud varia, oluline, tegutsesid seal ees ja seal sees, nii et noh, minu jaoks oli ka näiteks esimest korda elus. Et mina sain puu sees asuvast restoranist sai suppima. Et, et see on nagu äge. Ja seal Jeltsa sellel tore linn. Maika maaelu, hästi-hästi, Mägoli nägu, Magoti magati, hästi värvilised merekonteineritest tehtud putkad järjest umbes 15 jah, erineva tükki küll toidupoed ja väiksed minivaarid söögikohad ja mis tee ääres ikka on ääretult togeeniline. Kui teest juba rääkida, siis just natukese aja tagant peatus siin poes korraks auto, mille peale on kirjutatud ruut äksi. Ja siin on ja ma ikka nagu põhiliiklusvahend on tegelikult truud tassi sis morss, suut, takso ja sinna sõidad teatud linnade vahet, eks ole, inimesed hüppavad peale, hüppad maha siis kui tahavad ja vastavalt distantsile makstakse raha sellest sinu taksosse siis paigutatakse inimeseni muidugi nii palju, kui mahub. Eksis tagaistmel ei istu mitte kolm inimest, vaid neli, vahest viis. Ja need tavaliselt on maika takso talvel tagaistmel, aga veel üks istmerida, kuhu paigutatakse kahe asemel kolm, võib-olla neli. Ja esiistmele pannakse tavaliselt kaks. Kui vaja, nii et juhi kõrval tavalises sõiduautos kaks inimest seal ruut, aegsi stiil, sa võid muidugi maksta enda kõrval koha kinni selle pool kohale, kinnistama seal rohkem jah, aga noh, seal ei ole odav jälle ja, ja see sõit on selle pärast lahe indeksiga, et need inimesed seal sees on üllatavalt rahulikult kõige selle juures üllatavalt lõbusad ja viskavad nalja selle üle, et seal on kitsas ja ebamugav, võib-olla natukene ja palav ja kellelegi jalgu on kellelegi, ma ei tea, kus kohas ja noh, see on tegelikult naljakas, minu rutaksi, kogemus, esimene oli väga tore. Selleks oli siis me sõitsime sellisesse linna, mille nimi oli tark rõivaga. Ja mingisugune tund aega siis natukene rohkem. Ja selline vana Toyota, mis on oma eelmises elus jaapanis kindlasti mingi väga suure avarii läbi teinud, sellepärast et turvapatjade koha peal armatuuris haigutavat suured augud. Sinna on ette nähtud seitse inimest panna sinna autosse, et ütleme, selle tagumise istmerea taga asub veel selline päike, väike, kahe kahe inimese jagu istmeid, aga selles autos oli meid kokku 12. Ja, ja kuna see oli jõulude aeg sisse sõita selles mõttes ääretult lõbusad. Et samal ajal kui see auto, siis sõidab Jamaica 28 kraadises kuumuses mööda neid mõnusaid asfaltteid ja kulgeme, mõnusad asfaltteed on, muidugi võib olla raske öelda, sa pead ikkagi kogu aeg järjest nendest löökaukudest läbi sõitma, et Eestis on ikkagi ka kevadel teed väga heas korras vaikaga. Ja samal ajal tuleb kõlaritest kõige aeglasem versioon loost I m dreaming White Christmas. Ja isegi mitte rege võitmes, mis muidu siin mõnes turistika omas paaris on ikkagi levinud, et nüüd kõik sinu 80.-te aastatepoolsed lemmiklood Ja no vot ja siis sellega sõitsime sisse selle hinna, mille nimi oli taak, river ja see on nagu tõeline selline piraadikas minu meelest väga sheff koht. Et umbes 150, võib-olla ka rohkem aastat vanad puumajad mida ei ole siis vahepealsed orkaanid minema pühkinud, kauplemine, elu käib, ta ei ole väga suur, ta vist on mõni 1000 inimest suur tihe lõhe jõe suudmes, eks linn ja noh, tänu sellele niukene väga ajalooline seal linnas maja, milles oli vesi ja kanalisatsioon ennem sees kui New York Citys Ameerikas. Nii et ja ja ma ikka Espakis jõudis ette nagu poolt. Ja siis, kui ma sellest tark niverest juba räägime, et tegelikult meil õnnestus käia seal kaks korda. Teinekord käisime seal paadiga ja ja siis oli pühapäev ja pühapäev oli see linn täiesti tühi, turg oli tühi, tänav oli tühi, kõik ärid olid kinni. Ja minule jättis ta isiklikult siis tegelikult veel sügavama mulje, et tal oli nagu tõeline selline, ma sain aru, et ma olen lossid. Noh, veel kord eelmises saates me rääkisime lähemalt sellest Inglismaal teist, kus me praegu oleme, et see on selline pisut võsu, siin on natukene natukene ikkagi söögikohti ja majutusasutusi, selliseid siis tartu Ivereli linn on selline Blopul loonud nagu tunned, et ta nagu täitsa kohalike pühapäeva päeval olid ikkagi liikvel nagu üksjagu ka selliseid. No kuidas ma ütlen nagu päevavargaid või natuke oport mõttes, nii et plekk seal riveris on ju, ei ole võimalik siis söögikohtadest saada praetud muna ja tõusti ja noh, nihukest välja asja, no ikka saab maitsva hommikusööki Jamaica asja. Et see on see erinevus, et seal on nagu kõik kogu asi on suunatud jamaikalased siin Võsul natukene on arvestanud sellega, et mõni inimene on võib-olla Euroopasse külla tulnud Eestis näiteks Labommikuks, süüa härjasilma ma olen, teeb selle hea meelega, vaidlesime rõõmsalt. Härjasilm siis Jamaical on päikesepoolne muna. Rääkides toidust edasi ja aga noh, niipalju veel sellest, et ma sain aru jällegi veel kord, kui äge ja kui eriline see sinu koht siin on ja on sellepärast et kui me rääkisime endast saates palju turvalisusest sellepärast, et noh, sellest peab rääkima, ma olen väga palju kuulnud, et oi, hull oled lapsega ja ma ikka pole aru saanud ja, ja siis peamegi neid müütasin murdma. Aga samal ajal ma selles tark riveris sellel pühapäeva pärast pärastlõunasel ajal või õhtusel ajal. Ma sain aru, et sa ikkagi pead natuke, et on ka kohti, kus sa pead vaatama, et kus sa ei lähe lihtsalt mingi suvalise turuputka taha või kus sa lihtsalt ei jää päris nagu ütleme, ma ei tea, üksinda õhtu peale kuskil tänaval, kus sa ei tunne ja hakkad seal Paide tänava nurga peal kaarti uurima, et pead ikka teadma, mis sa teed. Ikkagi maalitsemast ikkagi tumeda pildi arvavad, et ikkagi noh, jah, et muidugi sa pead teadma, mis sa teed ja aga ta on ikkagi väga korralik ja meie oleme praegu on, on eriliselt tugev nagu niuke naabrivalvevärk, et siin nagu ma ütlen ausalt, kõik teavad, kui sa tuled linna lähedal. Ja kes kellega käib juba enne, kui sa isegi aru saanud Et see on niisugune, et siin nagu väga hoitakse kokku, et isegi noh, ütleme, et kui sa mõni siin turist satub olema natukene võib-olla väsinud päikesepiste purjus, siis kohe teavad seda ja, ja mitte sellepärast, et noh alaverest teada, et selle pärast nad muretsevad, äkki sa oled kuhugi siin kuradima ula peale noh, purjus peaga magama kuhugi? Ei, selles ei, ma olen aru saanud, hoolitsevad selle eest, et kõik oleks hästi vaata nimelt selles mõttes kvante hoolega lihvitud Teemant sinnas. Siin hoiab kogukond kokku sõna mulle, siin inimesi olen rääkinud ka kogu aeg, kui siin on keegi, kes hakkab liigselt turiste näiteks või välismaalasi tüütama. Et kuidagi tuleb sõna välja, et see ka paljud vahad müüa kogu aeg, näiteks noh, tüütav, ütleme nii, noh ja seal iga päev sama asja räägiks oleks ja isegi kui ta ei ole kurjategija jah, just siis isegi öeldakse talle, et kuule, võta hoog maha või mine minema jah, et visatakse nii-öelda kogukonnast laiali. Et ei ole oodatud siia. Mis veel kord näitab, mõtlen lihtsalt seda, kui eriline nagu rahulik saares nagu saarsaares. Aga kogu saar iseenesest on ikkagi oma ajas kogu aeg oma tempos ja siin saareaeg ja saare aeg saare moodi kombed. Mõni mõtleb, et oh, mis seal ikka seal samamoodi värsked taimed nagu mujal maailmas mingid banaanid, mangod, eks täht villand. Tõsi, aga kas sa oled kunagi söönud mangot niimoodi võtad puu otsast nagu Jamaical võiks seda teha kogu aeg puu otseselt värske mango. Sinuga midagi ei ole vaja, sa võtad selle lihtsalt hammastega rebid naha maha vidinaks, jah. Ja siis veel hambasin otse sisse nagu õuna sellesse mangusse. Et mõtle kunagi mangod oli seal see maastamal nii magusat sa nagu tahaksin sisse pugeda selle mango sisse noh seal nagu noh vot seal mango kui see, need on, need elamused, mis paikame on mingis mõttes nagu või noh siin ei ole niuksed suuri ehitisi, punast väljakut ja Malia Kiisa piisa tornina, mille pärast võib-olla tahaks tulla, aga siin on kõik muud asjad, mille pärast tasub tulla inimesed, söögid, kõik ikkagi noh see on nagu lahe. Mängime vahepeal äkki natukene muusikat, hetkel keegi meil siin ja mängime sobivalt söögikoht ja pärast söögisööki tulid inimesed võtavad endale midagi magustoiduks. Ja panemegi sobivalt selleks pausiks. Movaada loo Wave loonud. Jubedad pioneerid. Kas oli seal sinu sinu kodu juurest see mees, kes kunsti paariskunsti paaris? Jah, see, kus me tegime kunsti workshop sama, sama, sama, sama rasta, nüüd ta tuli alla kui nii-öelda mäeveeru pealt ja, ja tuleb lihtsalt tõsi, on midagi võtma, kiiremini süüa. See tainas on ikka kohale, mõtlesin kõrvalised Macaiver ka see sees. Ja kohalikud Meil on lihtne lugu. Ühte lugu, toit, hea ja odav ja kõik tuiksoone peal ja ehe ja noh, siis on nagu mõnusa eheda kogemusena. Siin võib ka minna niimoodi hotelli sisse, kus omasuguste juurde tulla, et siis ei ole jamaikalased üldiselt seal nagu istuda, aga. Ei, aga aga okei, et kui me eelmises saates hakkasime peaaegu rääkima kanepist ja jõudsin rääkida, et üks Jamaica klišeesid või noh, selliseid noh, me teame kõike pool maailmas on Jamaica lipudjale rastavärvid ja kõik on nagu, nagu teema ja kohalises majas, noh, väga positiivne üllatus oli see, et vaikal tõesti nad käivad oma lipuriietus ja tõesti igal mehel seal müts peas ja särk seljas ja majad värvitakse lipuvärvidesse ja baarid ja nii edasi, et see on nagu tore vaadata, sa saad kohe aru, kus sa oled. Siis teine noh, kõik räägivad, Kalepaneb, kanep, rastad, suitsetab, tamine, sabu pilved igal pool, et noh, ma ei teagi, kuidas sellele teemale läheneda. Kui ma loen seda lõunei planestit näiteks rändurite piibel või nii, siis seal oli ka üksjagu juttu sellest, et kuidas ma nagu alustaks, ma ütleks, et tegelikult ei ole siin Jamaical noh, siia vaikale kindlasti ei ole mõtet nagu kanepi pärast tulla. Sest ma olen kuulnud, et seda saab Eestis ka. Aga kui nüüd mõelda niimoodi, et et ta on siin ikkagi nagu elu loomulik osa. Ma lugesin, et umbes kuni 40 protsenti ja maika elanikest ja nüüd kehtib kõikide ühiskonnakihtide kohta, mitte mingite rastade või, või seal, kuni kuni ma ei tea poliitikute, ärimeeste ja kõrgelt haritud inimestena, kes iganes välja ta tarvitab regulaarselt kanepit. Tähendab noh, minu jaoks esmamulje põhjal, et kui me käime kuskil õhtuse vööndi kuskil paarides või pidudel, siis jah, selle kohal inimesed panevad täiesti täiesti rahulikult, panevad nii-öelda pläru ette, tõmbavad seda, aga samas ei ole see niimoodi, et keegi tuleks sulle pakkuma, keegi ei tule sulle pakkuma nii-öelda kössi, et kuule, tõmba ka, sellepärast et saototasandiline, naljakas sa kartsid, et keegi tuledest sunnid suitsu. Ei, ei ei, ei ma mõtlen nüüd valesti aru, ma mõtlen seda, et ma olen kuulnud, kui ma räägin inimestega nalja. Ta ei tea, et sinnagi maikalt liiga palju kanepi teema ja kõik tõmbavad kogu aeg ja noh, et umbes, et et selles mõttes, et inimesed võib-olla tunnevad ennast natukene nagu noh, erinevad eelarvamused. Mida ma tahtsin öelda, on see, et kui sa tahad Jamaical paaria inimesed seal tõmbo see ei tähenda, et see kuidagi nagu sinusse kuidagi puutuks. Kui sa ei taha tõmmata ei, no igalühel omad mingid tõenäoliselt, et see on niimoodi, kus õhtul baari lähed ja hakkad selle peale pahandama, keegi seal suitsetab, on ju ise võtnud summaliselt viinakoksi. Siis noh, eks see on igaühe enda valida, eks mina, mina näiteks proovinud vähendada oma suhkru söömist ja ma arvan, et minu jaoks on suur vahe, kui ma lähen näiteks baari või kuhugi välja ja võtan suure jäätise ja mingi magusa smuuti, onu ei suv, et siis ma proovin sellest loobuda. Igalühel omad nagu mürgid, on ju, et mina ei tea, ma ei tea, noh, see, see on tavaline jah, et siin tehakse ja siis nad tahavad, sest see on vaba maa. Ja taim on kultuuri osa selles mõttes, nagu meil Eestis ma ei tea, õlu ja kartul või must leib, et mõnele mõni seal iga päev musta leiba täitsa muidu alustada päeva, eks. Mõni ütleb, et mis asja, millest te räägite. Ma olen ainult seda jagatavat, Valgatan Itaalia saia ja kõik. Ja vähe, aga see nagu selles mõttes elu nagu ei takista sellest hoolimata, et siin arvatakse, et kõik suitsetajad on siit ka maailma kõige kiiremad inimesed tulnud nagu näiteks poolt et ei ole ta aeglasemaks jäänud, tänu sellele ta ema või võib-olla isa suitsetas, kandjad et noh, ja nii edasi ja siin on küll osasid, kes üldse ei suitseta, ei joo mitte midagi. Käivad kirikus terapeudiga korral korralikult, näiteks. Mike on ka selline koht, siin on ka hiinlasi, kes, kellel on hoopis oma religiooni oma oma teemadeks õppinud inglise keele ära, elavad. Midagi. See ei ole kindlasti põhiteema siin Jamaika all. Et see on põhiteema, kui sa arvasid, see on sinu jaoks täpselt nii, umbes seda ma tahtsingi öelda, et ta nagu ei ole, ei olegi siin nagu kuidagi teema tal lihtsalt nii palju olegi, polegi tähele, kui Eestis vaata juba praegu on Eestis nii, on need inimesed vaatavad, kui seal täitsa sigaretti on, mingid Elleni või kuskil või e-sigaretti. Kurat, isegi e-sigareti enamasti ei taha, onju, et tavaliselt kui inimesed teevad, siis seda pannakse tähele, aga noh, samas on suht tavaline jah siin kui keegi suitsetab maised, seda pannakse veel vähem tähele kui seda suitsetamist tavalist suitsetamist Eestis veel vähem on see nagu keegi liigutasin kulmu ega peadega idee ninaga kannikus nagu lõhna ja mitte midagi, noh, et selles mõttes on tõesti nii tavalises. Kui sa ise paned tähele, siis sa paned tähele, eksju, eks ju, see on nagu sinu enda teema, ainult, mida sa, inimesed, no et kas tema on ju mõni mees naisest võib-olla tagumikku silmasid, eks okei sellest juba rääkida, siis siin pidudel küll seda tagumikku Andidega. Küll nad seda oskavad ütleme, esile tõsta. Näed fuajees ikka igast asju juhtub. Omad kõnnivad mööda suure rummipudeliga. Pea lindis olete praegu küll? Ja igal juhul ei taha sinna pidude teemasse jälle minna. Eelmises saates rääkisime päris palju sellest või siis väga suvevahepeal, võrdlesin seda. Seda maapidu või seda kruusateeäärset pidu, et ma tundsin, nagu ma oleks kuskil Rapla taga Burku külas. Mis selle vahega küll, tundsin ma ennast siinsel peol veidi turvalisemalt, et siin ei lähe Raikkülameestega ütlemiseks. Veel rahulikult, kõik respekt kõikjale. Kõik on hästi omad. Näe, egi läheb sealt tagant, rastage restorani rannas, egi on selline sortsid jalas, rastapatsid on talle otma nägingi teda ühel seal peol, kus ta kanda kasvõi üle üle üle üle tagumikku ulatuvad põlvedeni, jah, või, või põlvedeni, aga päeval siis ta kannab neid sellise suure kootud mütsi sees. Ja peata rannas sellist maailma kõige lihtsamalt välja nägevad siis paar kaldkriips mereandide restoran kus tuleb merest värske kala, värske see Lokster või merevähk, mis ta on, eks ole? Vaikselt kuskil oma selle, mingi puuplaadi peale seda lõikab, inimestele serveerib kõigile meeldib kõikjal sell, päikseloojang, registrit, mida iganes. Nojah, et Jamaical muidugi, needsamad inimesed, kõik nagu väga armastavad nagu chillida elada, ka töötada ja seda kõike täie rauaga, aga noh, elu isegi surm surma võetakse täie rauaga, surma matustel tantsitakse, eks pärast needsamad inimesed maetakse koduaeda pannakse kiviplaat sinna peale ja hiljem istutakse selle plaadi peale, juuakse naabriga õlut, eks sinna sama ema või vanaisa on sealsamas olla ja ja siin on kõik nagu ikkagi inimesed elavad nagu hooga ja armastus ja kõik on väga tähtis, et see võib olla võlubki Jamaika, kes tulevad siia, sest noh soojasid, kohti on palju, oli maailmas jah, et kus seal troopika, aga noh ja maika puhul midagi erilist, ikkagi inimesed või mingi energeetika, mis siin on. Et üle maailma vähemalt korra käia, elusam Jamaical. Kõik lubavad oma eluloo ükskord ma lähen ja maikaliku vaatan ära, mis värk on. Vainu nüüd on viimane, aeg-ajalt, võib-olla homme enam ei ole võimalust. Inglismaal, täis on ka sellised vanemad naisterahvad üksinda tulnud siia reisile on avastanud selle koha võlu, ennast tulevad tagasi ja jälle tagasi ja, ja üks Kanada proua siis selline artikkel 70 aastane, kes jalutab iga päev rannas. Oleme mitu korda juttu rääkinud ja tema ütles mulle, et süda sündis Jamaical 1981. aastal. Ja väga hästi öeldud ja Mi haarthosbornilisa Meika. Ja, ja pärast seda öelda, sest siin käinud kogu aeg võtaksin korteri, räägiks rastadega juttu, tahab õhtul soominud paari. Ja siis ma küsisin, et mis see siis ikkagi on, et päikse käes on ju saari veel ja. Ja ma ikka vist ametlik, see nii-öelda turismi slõugan Ailandinlast son saar päikese käes kes ei ole ka alati kehtima, sõitsin lobbykeelseid mäe otsa kahel päeval järjest ja kohe läks pilla rehke sellest kindlasti teist välja sain kohe tehtagi, tegid, tegid, lähed mulle selgeks, et siin on ikka mõnus olla. Ja ja, ja siis ta ütles, et need on inimesed, et need on ikkagi inimesed, needsamad, kellest sai sulle esile ennem veel kripeldama, et ma ei ole ohutusest piisavalt rääkinud, öelnud kui, kui suur müüt seal nende maika on ohtlik, et needsamad inimesed, kelle pärast see maika siis peaks ohtlik olema, ta ütles, et need on need inimesed, sellepärast tasub tulla sellepärast et, et sellepärast tahan siin Jamaical sündinud ja need inimesed ei olegi ohtlikud tegelikult, kui sa nagu aru saada, et ka noh, me tuleme nihukest suurt pimedust nagu Eestist on ju, tulen siin valge päike paistab, silmad pimedas pistis ei näegi hästi. Ei saagi aru, kas inimene naeratab või on kuri või noh niisugused eelarvamused, natuke plaane. Ma ei näe probleemi, siis. Sa ei näinud ju alguses nagu pimedaks ühtegi inimesi. Et ju ma ikka nagu inimesed vaatavad hästi nagu põhjalikult sinna, et nad vaatavad su nägu su olekut, kõnnakut ja niimoodi ja mina olen niimoodi sinna ära õppinud, ma juba näen näiteks kaugelt. Ma sain aru kohe kaugelt, et Ivol, ma ei lähe kaugele, tegelikult hästi, aga ma näen, ma tunnen ta kõnnakut näiteks. Samuti on ta kohaliku rahva ja ma tunnen ta kannaga. Ma tean Seda on muidu mees või naine on ise on ju võib-olla tumedate riietega on ju pimedas? Üldse ei ole aru saada, kes on lihtsalt ujuja. Üks väike poiss, umbes kolme, nelja aastane, mängib siin, mootorrattaks mees praegu mängumootorrattaga. Ja täpsustas, et aga, ja see märkamine, noh see jällegi see külaeluasi, et sa tunned, et sa oled oma. Ma tunnen seda, ma tunnen tõesti pärast seda mõnda nädalat, et ma olen ma tegelikult tundsin seda juba mõne päeva pärast. Kõnnid rannal, tead seal kohalikule Smokey läbist kamp, ahah, sul on mingid uued turistid siin valju from. Tšau, vastupidi, eks ole, kõik kõik tüübid juba vaikselt tunnevad sind. Et see on väga suur väärtus, mida. Noh, mida ei sünni niisama, ma usun, et, Et mis siin salata, sul on endal tarvi oma roll selles, et see väärtust luua, et keda, keda täpsemalt huvitab, otsige üles Tarrvi Laamann ja küsige, küsige temalt juhiseid, mismoodi vaikal vaikal mõnusat seigelda. Ja ma olen teinud Jamaical hästi palju pilte, videosid, selliseid asju ja tõenäoliselt kõige lihtsamini, sa leiad selle üles, kui sääst räägid ja maikareis näiteks, siis leiad enamus niisuguseid asju üles. Internetiavarustest. Et küsi oma internetibrauseri. Edgar Savi laulnud ja paikajaamal, kuule, mängime lugu vahepeal jälle tingimata seinal Heino Laimeestest, mängime armastusest ja järgmine artist on luttamfaja rastamees. Kes laulab knoking. Too. Kallis raadio kahe kuulajal elame koos Arvi laomanniga Tarvi, teises kodus Jamaical-Inglismaal Stay nimelise kaluriküla keskväljakul. Inimesed käivad mööda, kisavad karjuvad, autod sõidavad ja meie räägime Jamaica lastest, Jamaica inimestest rahastades nende heasoovlikkus müütidest, millest kõigest? Jah, et müüdid on see, et kõik on jube lohkem, tühjaagavati mõni rasta võib välja näha tõesti nagu rase, aga tegelikult ta südames ei olegi rasva ja mõni võib-olla kiilakas ilma juustuta nagu mina olen 100 korda rohkem vastavuses tüübid seal, nii et see on tegelikult ikkagi rasta rasta suus, võiks, oli veel niisugune sõna on olemas, aga rastases ikkagi tähendab seda, et et sa oled nagu südames nagu, kuidagi nagu jah, ma kujutleda, kui see vabadus on kuidagi vabaonju ja ja, ja sul on mingid asjad väga tähtsad nagu sinu pere ja, ja loodusmingid, sellised asjad. Et see on nagu rasvases Rosna värk ja noh, siin on kõik nagu räägivad, olete kindlasti kuulnud jaamal ja maal mingeid selliseid asju, eks. Et see noh, see on sellest, et kuna patro keeles räägitakse nagu lühendatakse kõiki asju siin isegi nagu naised omavahel ütlevad jess Männalia, et mis, ja siis ma jaman ja mingisugune asi ja siis ma siis ma olen küsinud, kuule naine, miks sa ütle, kummal võiks öelda, et näen aga Jamaika laevas, mis mõttes mäel human nagu lamp ja siis temaga nüüd need kõik nagu mingis mõttes, et et see on nagunii huvitav kuulata, nagu naised omavahel räägivad. Mees. Ja ei, mul on ka väga huvitav, seda keeldusin õppida rääkima. Et nad noh, praegu taustaks seda hästi kuulda, mingi mees röögib seal täpselt ja siis on selleks ka selline vanem peapaelaga proua, hästi peenike, kes jalutab mulle iga päev vastu ja tervitab. Leidsin omavahel, räägivad, aga mõlemad asuvad erinevates maailma otstes. Segane, omavahel suhtlevad. Ja just see Jesmann jaman vispectima see ei olegi, see kõik kasutavad seda ilmselt tulevad sulle vastu, ütlevad Lessel la lihtsalt jah. Tervituseks öeldud see, kui nad tunnevad sind, nad ei ütle lihtsalt veda nagu vennas. Jesprelanud, sina kindlasti täna. Ma ütlen talle kindlasti raskem, kui ma tean ta nime, mõtlen sellega. Peas on tähtis, kuidas sa nagu räägid või et no ma ei tea, kas tähtis on, kõlab nagu jube tähtsad, et see ei ole tähtis, aga kõik räägivad niivõrd maha võtta ja inimesed armastavad siin nagu rääkida. Ja noh, ilmselt teavad seda, et kui sa kedagi kiidad, ütlete välimuse kohta, et kuule, sul näge müts või lahedad tossud võivad flip-flop ib siis nagu loed talle, noh ja, ja sul tuleb naeratus näole. Ühesõnaga, inimesed nagu on väga nagu ausad, noh tavaliselt hästi nagu otsekoheselt. Eriliselt, kui sa tänaval käid, tänaval nagu päris, niisama joosta ei saa, sa käid, on ju, sa näed naabrit, sa pead ikkagi, võiks ikka tere ütelda. Ja tavaliselt isegi temaatiliselt selgitavad. Tere, kuidas läheb, ja nad selgitavad seda, kuhu nad lähevad. Naabri või miks peaks, aga noh siin niimoodi tehakse ja see on nagu väga äge, siuke soe, see on sihuke tunne, et sind hoitakse. Ja nukid ikkagi nukid, tuled juba näinud kuskil või, või tuled kuskile või midagi on ees. Ja sa näed, et see on nagu selle heasoovlik seal kõik nagu selline. Respekt, nukid, VPS, tule õnnistatud. Aga tihti siin. Niisiis küsitakse jõugud, kas alad ja tegelikult see tähendab seda, et kas sul on kõik hästi. Et see on väga tihti küsitud või? Jah, et see on kedele sidevats kauem. Aga tervitas, mis toimub? Jah, aga noh, plaan on ka ühtlasi nagu tegema, midagi minema. Sa saad koera ajal, mina sind juba maandoga. Kuule, aga inimeste teema seal meil hakkabki tasapisi aeg tarvi otsa saama. Ma käisin, ma tutvusin ühe mehega, kelle nimel son rastaks, John Cannesi liustik, rastatempel, tempel, värgid, asjad, kõik. Ta oli 20 aastat USAs elanud arhitektina, töötanud New Yorgis ja oli siia Jamaika-le, siis tuli, ostis tüki maad ja mäe otsa ehitanud sellise väga laheda maja pluss ja kunstigalerii ja väike selline siis ruum, kus ta tahab, salat kas on mingeid köögi, köögikursuse ja mida kõike korraldama ja noh, selline mõnus merevaatega mõnisada meetrit kõrgemalt Sumsest. Rääkisin temaga juttu, lindistasin seda pisut. Ja turvalisuse teemal temagi näiteks rääkis, ütles, et kui mulle siia keegi noh, kasvõi tuleks kilekorra tungiks sisse ja 20 aastat on ta siin siis olnud mingeid ukselukke seal midagi ole, ta ütles, et noh, muidugi see ei ole ju päris linnas, natukene linnast eemal maal, aga noh, seda enam võiks arvata, et, et kas seal ikka on nagu kõik täitsa sei. Tema ütles, et kui keegi siia tuleks korra vargile, seda vist koliks ära. Sest ta ütles, et ta ei suudaks siis enam seal edasi elada, et ta nagu ei taha, et see siis ei oleks enam tema kodu mis, nagu veel kord näitab seda, kui noh, kui turvaline siin tegelikult on. 20 ei ole keegi võrdudega, lahtisest uksest pannakse tähele külas küll, millal tuleb ja võõras ja märgatakse. Igal juhul ma lasen tema juttu, kust siis ma teen selle ette väikse tõlke, ma ei hakka seda jooksvalt tõlkima, siis kuulake siis seda nagu laulu. Mis annab esiteks väikese näite sellest vaika keelest ja, või noh, võib-olla siis niipalju selgituseks, et ta räägib siis sellisest rasta kultuuri nagu alustaladest, kus inimene jumal on tegelikult üks ja see sama ja kus ka lingvistilised siis ei öelda, et sina ja mina juuendai, vaid öeldakse näiteks haige taim ja muud sellised nii-öelda keele nüansid. Ja sellega võiksimegi tänase saate lõpetada tarvis, mis läks eetrisse-Inglismaal, Stay küla keskusest Jamaika all mere ääres, Tarvi, teisest kodust. Kindlasti ei pretendeeri selle saatega taas kord terve stemaikast ülevaateandmisele ja ei rääkinud rahvaarvust poliitikast ajaloost saab igaüks juurde lugeda ja, ja seda kõike ei saagi loomulikult ühes saates teha. Aga ühe saate, äkki jõuame siin Jamaical veenduda? Eetrisse lasta, sest et järgmisel esmaspäeval läheneme Kingston, issand äkki seal ja sealt. Kohtumiseni ja aitäh igal juhul, aitäh, Tarvi. Näeme ja ma ikka koht, kus kahe nädalaga saab nii kohaliku teemasse, mis mõnel maal võib võtta. Ma ei tea, mitu aastat kui satud õiget inimest otsa või näiteks Tarrvi laamanni ata. Zabeli reispass, värske vaba on raadio kaks külaline juhatuselt, Herkel ja kauni kohtumiseni järgmisel päeval. AfD viin enda finiil inforuumis süüa. Kandis endas ka ei levitseiljublažiimin.