See võidumarss Verdi ooperist Aida kõlas mehele, kes hulk aastaid on seotud olnud Vanemuise teatriga. Nüüd on ta Vanemuise seltsi eesotsas. See mees on evalt Bush, kes eile sai 70 aastaseks. Kõiki tema elutööde ja tegemiste juures on ta edendanud eesti kultuuri ja eestimeelsust. Pärisin, millised aastad on tema jaoks olnud kõige murrangulisemad. Ma ei ole, kuna, Omaenda elu peale on niimoodi tagasi nagu vaadanud aga näikse, nagu küll kõige olulisemat aastat minu kujunemises on olnud tihemetsa metsatehnikumi aastat 1944 kuni 1946. Ma olin enne seda pinud Viljandis poeglaste gümnaasiumis ja hiljem saksa okupatsiooni ajal gümnaasiumis ja sattunud 16 aastase noorukina mobiliseerib tol ajal Saksa sõjaväkke lennuväe abiteenistusse. Aga. Septembri teisel poolel 44 tõi meie üksus Saksamaale viidi siis mina hüppasin Mõisakülas ära ja jäin Eestimaale. Olid niisugused kuulujutud. Gümnaasiumist hilisemast keskkoolist võidakse mobiliseerida vene sõjaväkke ja sinna ma kuidagi minna ei tahtnud ja räägiti tihemetsa metsatehnikum on üks sääraseid koole, mis võib mobilisatsioonist päästa ja see kuulujutt tõeks osutuski ja sinna kooli 1944. aasta hilissügisel läksin. Ma ei usu, et iialgi varem selles tehnikumis ja ka hiljem ja ülepea eestimaa tehnikumides oleks kogunenud niisugune õpilaskontingent, kui tollal seal leitus ülikoolis käinud mehi. Gümnaasiumilõpetajaid, gümnaasiumis õppinuid. Ja enamust oli sinna toonud ilmselt sama taotlus nagu mindki suurtest linnadest ja keskustest Narva rohkem niisugusesse maa oludesse uue võimu eest peitu pugeda. Ütlesite enne jutuajamise algust väga kenasti, et tihemetsa poisid ei ole küll Wikmani poisid, kuid ometi võite nüüd tagantjärele mõelda, et seal oli oma vaimsus, oma meeleolu, oma. Selline ühtekuuluvustunne. Oli minu jaoks tähendas esimest kõige suuremat kokkupuutumist soome vaimustusega. Nimelt oli seal õpilaste hulgas üks mees Kalju Kivimägi, kes oli soomepoisina lõpetanud allohvitseride kooli Soomes. Teine mees, Heino Mikk oli lõpetanud ohvitseride kooli ja loomulikult, et oma niisuguseid poliitilisi kaarte ei avata tutt nii kähku üksteisele, aga kui juba oldi nakku tuttavamaks saadud, kes on kes siis julgeb juba ka nagu rohkem rääkida, kuigi mõni seik tõi ka ilma sõnadetagi selgesti välja, kes on kes nimelt nagu teisteski koolides oli tehnikumis ka sõjaväeõppus ja sõda juhtis Eesti korpuses sõja läbi teinud major tarvitsest alandavaid käsklus rivi drillis vabalt, kui iga mees automaatselt, et just tegi niisuguse liigutuse, nagu seda vastavas sõjaväes eesti, soome, saksa ja ka punaarmees oli tehtud. Major nägi seda suurepäraselt, muigas, aga ei öelnud midagi. Tali täitsamees koolivennad kutsusid teid jorsaks, kus ta hüüdnimi tuli. Jumal teab, kust need hüüdnimed tulevad. Mul kli ja tänaseks jäänud heaks koolivennaks kaljule kelle ametiks on olnud aastakümneid testima, et varustada kooliõpikut, ega ta on isendit terve hulga kirjutanud ja pedagoogi-lise vaimsusest hoolitsenud, teda kutsuti näiteks listiks. No päris selge, et see on venekeelses tõlkes seesama, mis lehm. Et selle hüüdnime põhjuseks sai ilmselt Ungari helilooja Särentslist Kalju Leht mängis küll viiulit, aga ta väliselt ka kangesti selle ferenduslistimaadi. Nonii, ja minu hüüdnimeks pandi jorsa, pole aimugi, kust see tuli, aga pärast hakkasin siis nagu otsima, kust, mis võiks olla, seda võiks siis noh, enda upitamiseks seostada Norra kuninga Sigurd jorsarfari nimega, aga võib-olla tähendas poiste suuska midagi pis nõrkavat. Muidugi on kriigil vastava nimeline teos olemas ja kõik on mulle alati meeldinud. Ja võib-olla oli selles juba mingisugune enne, et selle kõigi muusikaga tuleb nii kõvasti kokku puutuda ja tihemetsa metsatehnikumi ja Tallinna koolide kaasõpilaste hulgas olen ma tänapäevani jorsaks jäänud, aga tus ei tea keegi, et ma niisugust hüüdnime kannab. Lisaks metsaalastele teadmistele andsite oma näpuga muusikale ja kirjandusele. Ja ma läksingi sinna kooli juba võib-olla natukene teistest suurema kirjandus ja ajaloo lugemuse ja huviga ja huviga muusika vastu Viljandis koolis käies kooli puhkpilliorkestris trompetit mängib. Ja ka seal tihemetsas asutasime päikese kestri, mida siis kaljuleht juhatas ja orkestreeris. Ja ma olen maailmas ringi rännata mõttes maailmakuulsate ooperiteatrites ja kontserdisaalides suurepärased kontserte, kuulnud aga alati, et kui kuskilt esitatakse Valtoyfeli valssi uisutajad ja Straussi valsi roosid lõunast läheb süda eriliselt soojaks, kuna need olid palad, mida me seal oma orkestriga püüdsime mängida. Ja pidudel esinesin ka trompeti soologa klaveri saatel, nüüd ka järele, on muidugi häbi selle peale mõelda, see rütmiline häbartlik, kus oli minu juures ilmne aga ka mõnedki tegemised, näiteks näitemängu mängimised siin ja seal koolis või isetegevusteatris annakanud Molales hiljem häbi tegema siis, kui ma olen ise nagu põhjalikumalt kokku puutunud sellega, mis teater tegelikult on. Naljamehed on teinud väga toreda sõnamängu, öeldes, et austerlastele on Lood Viini metsades, aga meil Viin loodi, metsadesse, loodi, on üks Viljandi tehtud. No muidugi muidu mina küll viljandlane tean seda loodit muidugi jaa, ssevini kiindumustele tuli. Võib-olla on see seotud abikaasa ja perega, tema oli inglise ja saksa keeleõpet Ta ja noh, muidugi. Sellega tuli siis õpetamisel kokku puutuda, aga mina kui muusikahuviline loomulikult teadsin väga hästi, missugust rolli on viin maailma muusikaloos mänginud ja praegugi mängib. Ja kui ma pool elu sellest olin ära unistanud, siis lõppudel box pääsesingi paarid korralviini ühele rahvusvahelisele kongressile, mida seal siis iga aasta korraldatakse. Ja Peab ütlema, et mõnigi kord kui millestki väga unistab mingist kohast või asjast siis tegelikkuses kui see asi kätte jõuab, on tegemist siis pisikese pettumusega ja minugi puhul pidas see paika. Nimelt sattusin iseendas et minu fan taas ja osutus nõdrajaamaks, kui see viin oma kultuuri ja kunstiväärtustega. Tegelikult on nii, et see linn, lummastajaid ja lummab seen. Ja, ja üks teine Meelis maa on mulle olnud eluaeg Norra des-Norra kirjandusest ja kriigist. Ja sellel suvel õnnestus mul lõpuks sellel maal ka ära käia ja viibida riigi paikades. Muidugi ma kõike seda teadsin enne, et mida ma seal näen ja aga see nähtuja koge too ikkagi üle, kas kõik ootused ja loomulikult põhjamaalasele, nagu meie oleme, tähendab norra võrratult siiski rohkem kui viima. Tihemetsa tehnikumi lõpetanud, kuid läksite kohe Tallinna Õpetajate seminari, siis tulid kõrgkoolid ja 57.-st aastast olete siis seotud tõesti Vanemuise teatri 40 aastat. Nii see on, kuigi sellest neljast 10-st aastast päris kui range olla kõik aastad ei ole olnud Vanemuise teatriteenistuses. 1970.-te aastate algul olin kaks aastat Eesti teatriühingu Tartu osakonna vastutav sekretär, aga loomulikult Vanemuise teatri ruumides sained teatri asju täpselt samamoodi edasi kui enne ja pärast ka kirjandusalajuhatajaga juhatajana ja tolleaegse selle tegeliku teatriühingu juhi Ants päieliga. Ka Viljandimaamehega oli väga mõnus näit maailma ja teatri ja eluasju arendada. Vanemuise selts on ju algusaastatest peale olnud lahutamatult seotud meie kultuurieluga. Ta korraldas esimesed laulupeod Vanemuise seltsis, pidas Jakobson oma kuulsad isamaa kõned ja see aktiivsus andmist Vanemuise seltsil jäänud tänaseni ja nüüd te olete ju kaua aega selle seltsi ees. Ega me päris esimene selts ei olnud, kes nüüd pärast seltside taas loomahakkamist kohe oma tegevust alustas. Meile on nüüd vanemaks kolleegiks jäänud Estonia selts, oleme temast eeskuju võtma, no aga Vanemuise selts nüüd pandi uuesti käima 1994. aasta sügisel. Nii et siis nüüd on juba kolm aastat selja taga. Ja tõepoolest, me oleme tahtnud ja ilmselt meil on ka mingil määral õnnestunud jääda niisugust seks, eestlust ja rahvuslikku kultuuri. Väärtustava. Arendavaks seltsiks meile on valitsuse poolt antud võimalus korraldada loteriiviisid ja me oleme neid ka jõudu pidi teinud. Ja kahe aasta jooksul oleme me mitte ainult oma sõnaga ja koosolek kutega ja esinemistega Eesti nii kõrg- kui rahvakultuuri püüdnud toetada vaid ka rahaga rohkem kui miljoni krooniga ja ühe seltsi kohta peaks Eestimaaoludes mitte väike panus olema. Nii et teie tegevus ei piirdu ainult siin, Tartu linnal? Ei, me oleme taotlenud ikkagi niisugust laiemat tegevuspiirkonda ja nüüd, mitme aasta jooksul oleme pidevalt korraldanud Eestimaa eri paikades Eesti kultuuriseltside kokkutulekuid ja tänavu kevadtalvel Vanemuise seltsi põhilisel niimoodi eestvedamisel. Lükkamisel õnnestus meil luua ka eesti kultuuris sideühendus. Ja paistab, et meid on tunnustatud tõepoolest ka natukene kaugemal kui tark tus. Näiteks tänavu aasta ta augustikuus tähistas Narva-Jõesuu eestlaste selts Kalju oma viiendat tegevusjuubelit. Mis juubel see viis on? Kuid niisuguses teestilikus ümbruses on see suur saabunud, kus see on ülev tegevus, mida see kalju seal on arendanud. Ka meie käisime seal nagu juubelil, esinesime ja meid oli terve suur bussitäis. Ja selle tulemus oli, et Narva-Jõesuu linnavalitsus tegi meile ettepaneku kokku osta Vanemuise seltsile. Seal seisab praegu tühjalt seisev ja noh, kohutavalt suurt remonti vajav suvila lausa mere ääres parimas paigas, mis Eestimaal saaks üldse olla. Kahjuks meie oma rahasid niisuguseks otstarbeks kasutada ei tohi ja siis tehti meile ettepanek koguni suvila, noh nii umbes 700 ruutmeetrit põrandapinda, keda, kuid me ei võtnud seda kingitust vastu. Teades, et me ei suuda Vastutada, et suvila selle maha ei põleta. Ta, nii nagu mõnedki majad seal Narva-Jõesuus on maha põletatud ja veel vähem ei ole meil neid miljoneid, et teda ehitada ümber niisuguseks konverentsikeskuseks, milleks meil plaan on. Kuid see ettepanek tehti meile just seda eeseestilikku vaimsust arvestades. Ja me tegeleme kõvasti selle projektiga ja oleme loomas niisugust ühendust, kes selle maja tõesti välja ehitaks, kus saaksid, siis leiaksid varjupaiku ka mitte ainult see Narva-Jõesuu Eesti selts vaid ka sealsed vähemusrahvaste rahvuste kultuuriseltsid. Ja me oleme juba mõnda aega ikkagi astutud samas Vanemuise seltsi ja Eesti kultuuriseltside ühenduse ajakirja, kus me saaksime siis regulaarselt tuua andmeid seltsi tegevuse kohta Eestis. Praegu ajalehed selle vastu mingit huvi ei tunne, eriti Postimees, näiteks Postimehe jaoks tähendab seltsielu, niisugune rubriik ilmub kuulutuste osakonnas diskoõhtuid ja striptiisibaar ja nii edasi. Niisugune arusaamine valitseb siis seltsielust üldse ja lisaks me tahaksime sealt siis hakata regulaarselt tooma ka teateid Eesti vähemusrahvaste kultuuriseltside tegevuse kohta. Kuigi meie oleme nii eestluse eest võitlejad, ei tähenda see, et, et eestlus ja Eesti oleks maailmas parim, meie jaoks on see parim, kuid kõik rahvad ja kultuurid, kes väärtustavad iseennast, on meie jaoks võrdväärsed partnerid. Ja me loodame sellega siis tuuri abil aidata näit. Teisi rahvusi kindlamalt Eesti ühiskonda integreerida. Kahjuks on, et rahalised võimalused siiamani nii nõdraks osutunud, et me ei ole nii kaugele oma plaanidega jõudnud. Ja võib-olla põhiline probleem on selles, et parlamendis ja valitsuses õieti tihti ei teadvustata, mis asjad need seltsid on. Ei mõisteta seda, et riiklik käin institutsioonide eraettevõtluse kõrval on seltsid kujunemas ka meil. Kolmanda Üheks tähtsaks jõuks, mis aitaksid meie ühisele Eesti riiklusele kaasa, kuid üldiselt seadusandluses valitseb selles suhtes nagu umbusk, kardetakse, et me hakkame mingisuguseid kingavabrikuid või kalossivabrikut asutama ja paneme raha sinna. Need võitlused seltsidele tähenduse väärtustamise eest seisavad meil veel ees. 16. jaanuaril on Vanemuise selts see esinduskutsutu. Riikliku komisjoni ette, mis jaotab Tapa ja otsustab näiteks sellest meie Lotarist tagasi saadavate rahade kasutamist, meid on kutsutud aru andma nende rahade kasutamise kohta, see on seaduses ettenähtud ja nii see kahtlemata peabki olema. Oleks kena, kui meil küsitaks lihtsalt rahanumbrite kõrval ka seda mismoodi meil nende rahade abil on õnnestunud seda rahvuslikku kultuuri ja vaimsust edendada. Nii et töid ja tegemisi on teil palju ja. Ma soovin ikka samasugust head energiat ja tarmu nagu teil siia naa. Palju tänu teile.