Eesti Raadio alustas 22. juuni hommikul 1941 saateid kell kaheksa äratusmuusikaga heliplaatidelt ja vana saatekava. Teadet lugedes selgub, et veerand tunni pärast kaheksa 15 andis Türi saatja eetrisse navigatsiooniteate vene keeles. Tallinna ja Tartu saatja kaudu kuuldi aga auberi. Avamänguorkestrile. Kaheksa 25 oli kavas juhtkiri, kaheksa. 40 õige aeg, teated ja hommikukontsert heliplaatidelt kus viibis neil esimestel hommikutundidel ringhäälingu juht. Paul Uusman. No mina olin sel ajal Pirital rahvakomissaride nõukogu puhkekodus. Olin sinna nädala lõpuks sõitnud, et laupäeva õhtu seal veeta ja ka pühapäeva hommikupoolse pühapäeva pärastlõunal ma pidin juba jällegi nagu öeldakse, oma tööpostil olema. Meenutades nüüd neid juba kaugele minevikku kui jäänud aegu. Ja seda olukorda küsisin ma endalt üks päev, et kas sõda tuli siiski täiesti ootamatult ja leidsin vastuse, et ootamatult ta ei tulnud. Mäletan 1941. aasta aprillikuud, kui lugesin ühte tassi lühikest teadet milles räägiti, et üks saksa väeosa on suundunud Soome. Ja kohe kerkis mõte, et riik kellega Nõukogude Liit äsja oli alles sõda pidanud. Et selle territooriumile oli asunud saksa väeosa. Ja see oli minu arust hoiatav märk sõja lähedusest. Aga aeg läks edasi ja kaheksa päeva enne sõja algust avaldas TASS ulatusliku teate, milles ümber lükati kuuldused, mis Euroopas levitati vastuoludest Saksamaa ja Nõukogude liidu vahel. No seda teadet ma lugesin ka väga suure hoolega, aga see väike teade oma mõjult oli siiski rabavam. Kuigi see suur teade mõjus ka selles mõttes rahustavalt. Et ta oli nagu kindel Nõukogude Liidu rahu tahte avaldus, kuna seal rõhutati, et Nõukogude Liit täidab tingimusteta ja täpselt mittekallaletungi lepingukohustusi. Saksamaa poolt sellele minu mäletamise järel mingit vastust ei järgnenud. Ja nõnda siis jäi ikkagi püsima selle esimese väikese teate mõju. Vot need mõtted koha Piritalt Tallinna poole sõitsin autos, need libisesid kiiresti peast läbi ka Tallinnas juba olid sõjamärgid või vähemalt sõjaeelse olukorra märgid selgesti näha, mereväelased olid ulitsatel peaaegu kadunud, neile ei antud linnalubasid samuti oli oli kuulda, et ohvitseride puhkused on tühistatud. See tähendab kõik kokku jälle omakorda seda, et laevastik oli häireseisukorras. No ja jätsingi siis pilgu laevadele, mis asetsesid reidil parajate vahemaade kaugusel. No seal oli küll ka kõik väga rahulik, ainult üks laev signaliseeris valgussignaale miinisadamasse ja sealt vastati samaga. See rahulik ja päikesepaisteline olukord. Kuidagi mõjus nii, et nagu ei uskunud, võiks sõda puhkeda, kui, kui mulle Piritale helistati ja öeldi, et auto saadetakse järgi juba siis oli mulle teatatud, sest Moskvast ülelist raadiokomiteest oli helistatud eesti raadiokomiteesse ja öeldud, et sõda on puhkenud ning tuleb valmis olla ülekannet vastu võtma. Aga kui ma siis Estonia teatrimaja ees peatusin, sest sel ajal ringhääling asus Estonia teatrimajas ja siis ruumidesse astusin ja nägin, et saatejuhi laua juures oli minu kaastöötajad täiesti nii ärevil nägudega ja isegi mures nägudega siis kuidagi järsku lõi nagu välk minust läksid ja ma tunnetasin täie teravusega. Sõja puhkemise fakti kõnemis oodati, oli, muidugi oli Molotovi kõne ja seal öeldi selge sõnaga. Täna hommikul kell neli tungisid hitlerliku Saksamaa väed üle Nõukogude Liidu piiride. Ja siis oli kõigile selge, et rahuaeg ülesehitustöö on nüüd minevikuks muutunud ja minevikuks muutunud oli ka ühtlasi meie ette välja töötatud järgmise nädala saatekava ja nüüd pidime selle saatekava küll kehtetuks tunnistama. Pärast kiirkonsultatsioone keskkomiteega suurendasime nüüd kõigepealt päeva uudistesaateid seniselt kolmelt viiele päevas. Ja ühtlasi määrasime neli kellaaega, kus meil teatasime järgnevat saatekava, sest olukord oli esialgu niisugune, et noh, seda sõja puhkemise kohast saatekava ei olnud ju kohe kuskilt võtta. Sai siis intensiivselt selle juba sõjaaegse kava koostamisele ja mõtlemisele asutud, kuidas seda teha? Ma ei hakka üksikasjalikult kõiki neid, neid mõtteid ja seda olukorda nii nii väga kirjeldama, aga ma tahaksin küll öelda ühte asja rõhutada, nimelt väga kiiresti, juba esimestel sõjapäevadel kujunesid välja need iseloomulikud jooned meie saatekava sisu suhtes mis jäidki kogu isamaasõjaks. Ja huvitav on märkida seda, et Johannes Vares-Barbaruse luuletus aeg on saabunud, sisaldab nagu kokkuvõttes kõik meid kõiki neid iseloomulikke joone 1000 940. aasta revolutsioon, esimene nõukogude aasta sellest saavutused. Ja mis eriti pärast kujunes väga nii oluliseks ideoloogilise rünnaku osaks sakslaste vastu, see on meie esivanemate võitlus sakslaste vastu, ka sellele vihjab Vares-Barbaruse luuletus. Aeg on saabunud, aeg on saabunud, liiskon heidet, ei siin ole mingit kahtlust, võit on meisse meheta heidet teritagem aina tahtlust. Seda värssi meie järgnevates saadetes väga tihti. Tsiteerisime sõja esimestel päevadel. On teil meeles, millal Vares Barbarus kirjutas selle kuidas sattus ringhäälingusse On küll ja nimelt. Nüüd ma ei tea nüüd just oma pead pakule panna, kuivõrd täpne on see kirjutas ta, särada dateerib ise oma luuletuse 22. juunil. Aga kas ta kandis seda sõja esimese päeva? See, see tähendab sama päeva õhtul ette või järgmine päev, seda me just nii väga täpselt ei oska öelda, tõenäosuslikult oli see siiski sõja esimese päeva õhtul mäletan aga väga väga selgesti seda, kuidas Vares, Barbarus minule helistas ringhäälingusse ja ütles, et temal on valminud niisugune luuletus ja tema avaldas soovi seda ette kanda. Ja meele on jäänud see huvitaval kombel just sellepärast see helistamine ette aasta tagasi, 21. juunil 1000 940. aastal, kui sündis pööre, Vares Barbarus määrati peaministriks ja 21. juuni õhtul, kui ma esimest korda olin ringhäälingus, siis ma otsin telefoni teel taga teda ja helistasin talle ja palusin teda tulla. Ja ta tuligi, ütles oma sõnad rahvale. Sõja esimestel päevadel oli, oli meie saatekava ja üldse kogu kogu olukorda iseloomustas teatud informatsiooni vaesus. Aga rahvainformatsiooni nälg oli muidugi määratu suur, sest seda oli nii või teisiti kõikide elu ja saatuse küsimus. Vaenlase des orienteerumiseks räägiti võitlustest n punktis b linna juures ja nõnda edasi. See ei võimaldanud mingit reaalset pilti võitluste arenemisest ja sellest, kui, kui kaugele siis vaenlane on jõudnud selguse olukorda teid, Stalini kolmanda juuli raadiokõne, sellest teatati, et vaenlasel on, on õnnestunud enda kätte haarata suured maa-alad Lääne-Ukrainast Valgevenest, et ta vallutanud Leedu ja Läti NSV-d. Selle kõne niisugune mõju inimeste siis oli väga suur pilt sai korraga selgeks. Ja selgeks sai ka see, et tegemist on ülivõimsa vaenlasega, keda võit on võimalik ainult raskes aega nõutavas võitluses. Kohe selgus ka olukord vabariigis, sest viis päeva hiljem pärast seda kõnet olid sakslased juba Pärnus ja koondusid löögiks Tallinna suunas. Oli arvata, et nad püüavad mereni jõuda ka läbi Virumaa, et Tallinnat ära lõigata idapoolsest tagalast ja ja Leningradist. Noh, peale selle sai teatavaks, et Virumaa metsades oli tegevust alustanud vaenlase diversantidel grupid, kes püüdsid organiseerida kohalikke metsavendi. Virumaa töörahvas vastas, sellel muidugi hävituspataljonide organiseerimisega ja nende tegevuse aktiviseerimisega. Otsustas ENSV kaitsekomitee et tuleks rahvakomissariaati de ja teiste keskasutuste juhtivkoosseis või vähemalt osa sellest viia. Narva Meil raadios oli väikene parteiorganisatsioon ja igal mehel oli niikuinii väga palju tegemist raadiosaatekava koostamisega. Kuid käsk on käsk ja nõnda valisin siis Narva viimiseks kaks meie paremad toimetajad Leonhard Hallop ja August korruseni. No praeguseks on saanud nendest mõlematest mitte ainult manalamehed, vaid üldse minevikumehed ja praegused põlvkonnad, neid. Sellepärast võib-olla paar sõna selgituseks. Leonhard Hallop oli lõpetanud õpetajate seminari võtnud osa revolutsioonilist liikumisest, niisama ka ka kui August korsem, kes oli lõpetanud Tallinna kolledži Hallop, oli mitmekülgselt andekas, oli kirjamees, sealjuures ka luuletaja, kelle värsid mõnigi kord ka trükivalgust nägid. Hobiks oli tal viiulimäng, nii et huviga muusika vastu arsenali spetsialiseerunud eesti keelele. Ta võis töötada ka korrektorina, põhielukutse oli ta trükitööline. Selle juures olid mõlemad hästi sobivad oma suurte teadmiste ja suure lugemuse poolest raadiotoimetajateks. Nad tegid ühiskondlik-poliitilisi saateid. Otsustasin nad siis ise Narva viia, et saada ülevaadet ka sealsest olukorrast ja osata siis hiljem hiljem kui edasi edaspidi tarbe korral neid Narvast leida, kui olukord peaks muutuma. Sõit Narva möödus algul kuni Viitnani häireteta, aga seal seisis üks relvadeta mees ühe maja aia juures ja tõstis käe. Kas peatuda? Mehel võis olla mõni pakiline põhjus käädestmiseks? Allup kui meist kolmest kõige sõjakam torkas igaks juhuks oma püssitoru üle minu õla välja. Sest istusin esiistmel, tõrjusin selle tagasi ja lasin peatuda. Vaevalt olime seisattunud, kui nagu maa alt ilmus äkki välja umbes tosin püssimees torud meie poole. Ainult paaril oli punane lint ümber randme. Kas nad olid omad, olidki, aga üsna kurjalt päris nende ülemus või nende peale, ühesõnaga kes me oleme, kuhu sõidame, miks meile on nõnda palju relvi, oli kolm inglise püssikott käsigranaatidega muidugi ei näinud ta, et igal mehel oli ka veel püstol taskus. Seletasin siis, kes me oleme. Aga dokumendid ulatasin partei Tallinna linnakomitee tõendi, milles linnakomitee sekretär tõendab, et ringhäälingu kaitseks on välja antud need ja need relvad. Ringhääling on ju Tallinnas, kuidas te siis siin metsa vahel teda kaitsete? Seletasin veelkord, et meid kamandeeritakse Narva. Ja kuna Narva on komandeeritud ka teiste keskasutuste töötajaid, kes ka siit läbi on sõitnud, siis peaks neil ometi teada olema et Narva sõit on just praegu käsil. Vastuseks kuulsin, meil on õigus teid kinni pidada ja teie relvad konfiskeerida. Võtsin siis taskust vabariigi kaitsekomitee kirja, milles partei ja nõukogudeorganeid ning sõjaväevõime paluti ringhäälingule igasugust abi osutada tema tegevuses rindepiirkonnas allkiri oli, Johannes Lauristin, kaitsekomitee esimehe asetäitja. See muutis suhtumise. Linnakomitee sekretär võis siinsetele meestele tundmatu olla, kuid Lauristini mitte. Ta oli väga populaarne, teda teadis, iga mees. Lubati siis edasi sõita. Vabandust ei palutud, küll oli aga nagu väikene kohmetu katse kätt kõrva äärde tõsta, kui ära sõitsime. Olime juhtunust nagu mõneti solvunud. Teiselt poolt aga meeldis meeste Trakitus. Narva jõudes läksime partei linnakomiteesse, kust meid juhatati vaksali läheduses asuvasse väikesesse võõrastemajja. Jätsin siis sinna oma seltsimehed ja asusin varsti tagasi teele. Sõitnud vist juba umbes paarkümmend kilomeetrit. Kuulsime nagu mingit kauget mürinat. Alles hiljem sain teada, mis mürin see oli. Saksa lennukid pommitasid Narva raudteejaama. Jaamas olid laskemoona vagunid, mis õhku lendas. Kui nüüd sakslastele ime peatuti Kesk-Eestis ja eriti pärast Märjamaa lahingut. Siis tulid mehed Narvast tagasi ja jutustasid juba üksikasju. Korsem oli sel ajal pikutanud numbritoa diivanil. Õhusurve oli nõnda tugev, et purustas akna, keeras pesukausi koos veega kummuli ja lõi toauksetahvli välja. Korsten ise jäi siis diivanile pooluimasena siiski teadvust kaotamata. Allopoli ära linnas jalutamas. Kui plahvatus käis tema lähedal, purunes ühe kaupluse suur vaateaken. Hallop vaatas ringi, kuhu varjuda. Sest järgnesid uued plahvatused ja astus kaupluse vaateaknast sisse, jäi seisma ja märkas nüüd, et tema kõrval on keegi daam, kes tema poole noogutab. Ta vaatas terasemadki, nägi, et seda on kipsist tehtud ja üle värvitud kaupluse manner, uhke, uhke kleit seljas. Imekombel oli ta püsti jäänud ja ka praegu ta ainult kõikus. Hallop otsustas teda toetada, sest juba Schopenhower olevat öelnud, et raskel tunnil peab inimene midagi tegema. Lõpetas, allub oma jutustusega. Nõnda pääsid mõlemad toimetajad kergelt, samal ajal kui pommitamisel oli ka inimohvreid. Sõda tõi Ringhäälingutegevusse palju muudatus. Muudatused algasid õieti juba eelmise aasta lõpul kui mindi üle nõukogude raadioorganisatsioonile. Nii nagu ta oli Nõukogude liidus välja kujunenud. Ettepanek oli anda terve raadiotehnika nii hästi stuudiotehnika, reportaaži, masin kui ka saatejaamad üle sidevalitsusele. Mina tegin omapoolse ettepaneku, lähtudes praktilise töö vajadusest. Ja minu ettepaneku mõte oli see, et jäta stuudiotehnika ja reportaaži masin kui saatekava tegemise otse otseselt vahendit raadiokomiteele. Selle poole kaldus siis ka Lauristin, kuid tolleaegne partei keskkomitee esimene sekretär Karl Säre otsustas kogu tehnika üle anda. Raadiokomiteele jäid ainult toimetused ja muusikakollektiivid. Esialgupärast ümberorganiseerimist laabus meie töö siiski ladusalt, sest kollektiiv oli ju ühtne. Tehnikamehed olid harjunud saatega huvisid teenima ja piisas telefonikõnest või ka isiklikult ütlemisest, et asju korda saada. Pikkamööda kasvas siiski ebameeldiv paberlik bürokratism tulid käiku tellimuslehed, arvestused ja nõnda edasi. Sõja puhkedes kasutasime reportaaži autot muidugi täiskoormusega kogu vabariigis tuntud populaarne hõbehall sõitis tehastesse vabrikutesse ka maarahva juure kalurite juure mobilisatsioonipunktidesse ja tegime rahvast vastupanule mobiliseerivaid saateid. Kuid kõik see sai kesta ainult lühikest aega. Juba juuni lõpul vist oli see või oli see juuli algul. Kuuldus aga, et valmistuti evakuatsiooniks ning ühe päeval sõitiski ülemäära koormatud masin, inimesed ja mitmesugune kraam peal Leningradi poole teele. Esialgu jäi meile masina saatus teadmata. Hiljem aga selgus, et masin oli leitust mahajäetuna otsapidi maanteekraavis. Mis sundis väärtuslikku vast isegi unikaalset helilõikeseadmetega masinat maanteekraavi jätma, jäigi selgusetuks. Vähemalt mina ei ole mingisugust informatsiooni selle kohta ka nende aastakümnete jooksul saanud. Õnneks olid masinaleidjad Leningradi raadiokomitee mehed, kes Masina Leningradi toimetasid ja korda seadsid. Masin teenis siis Leningradi raadiokomiteed, olles korduvalt sõja ajal kadule all. Meile jäi siiski kaks heas korras sõidumasinat prantsuse tsiploueen ja Ameerika Buick. Citroën jäi rohkem linnasõitudeks aga ruumikas, võimsa mootoriga Buick käis meie reporteritega Kamaal rindelähedastes piirkondades. Tarbe korral paluti intervjueeritav masinasse ja sõidutati Tallinna mikrofoni ette. See oli väga nii aega võttev töö, aga teistmoodi sel ajal ei saanud. Sõjalöögid tabasid ka saatejaamu. Kui sakslased Tartu vallutasid, langes rivist esimesena välja Väike-Tartu saatja. Liiga vara plasti õhku Türi suur saatja tol ajal moodsamaid Euroopas, sest ta oli valminud just enne sõja aastatel, 30.-te aastate lõpul. Kujunes olukord, kus jäi ainult kasutada Tallinna saatja, mis siis nüüd teha. Korraldati nõupidamine, millest ka mina osa võtsin. Nõupidamine tegi ainuõige otsuse tõsta Tallinna saatja võimsust seniselt 10-lt kilovatti 20-le kilovatile. Seega laienes Tallinna saatja kuuldavus ka Lõuna-Eestile, kuigi see muidugi enam nii nõnda hea ei olnud kui Türi saatja kaudu. Tunduvalt aga laienes Tallinna raadioleviala Soomes ja ka osalt Skandinaaviamaades. Tallinna saati andis tollal saateid ka Soome. Ja need saated olid soome keeles rootsi keeles, aga inglisekeelsed saated olema olid meie kasutades just seda olukorda nüüd uut olukorda ära. Testime siis soomesaadete arvu, mis seni oli üks kord päevas kahele korrale päevas. Suured muudatused tabasid raadio kuulamist. Kõik sõdivad riigid rakendasid nii või teisiti vahendeid vaenlase raadio kuulamise takistamiseks. Nõukogude liidus oli võimalik kasutusele võtta kõige resoluutselt kõige mõjusam vahend. Vastava määruse alusel võeti raadiovastuvõtjat kodanikelt ajutisele hoiule selleks kohandatud ruumidesse. Ja see oli võimalik nimelt selle tõttu, et Nõukogude liidus suurem osa raadiokuulajaid kuulas raadiot traathäälingu kaudu nõndanimetatud transaktsioonivõrkude kaudu, millesse lülitati siis korterites asuvad väikesed valjuhääldit ehk reproduktorit. Nõnda olid näiteks Leningradis ja Moskvas, mujal suuremates keskustes peaaegu Vias, kopteris oli reproduktor olemas. Baltikumis traathäälingu võrk ei olnud ja siin oleks pidanud rakendama mingit teistsugust süsteemi. Kuid kuna määruse rakendamine toimus ajal või Leedu, Läti ja pool Eestit olid juba vaenlase poolt okupeeritud, siis ei hakanud enam keegi selle küsimusega tegelema, et siin mingisugust erikorda maksma panna. Ometi oleks ekslik arvata, et me jäime selle tõttu ilma kuulajateta. Määrus lubas nimelt organiseerida asutustes, ettevõtetes, koolides ja nõnda edasi kuuldepunkte mida siis ka nüüd üsna rohkesti tehti. Peale selle osa kodanikke jäänud aparaate üldse ära. Praktiliselt neid ka ei kontrollitud, kuigi see võimalik oleks olnud, sest kodanlikus Eestis oli raadiomaks. Ja selle raadiomaksu tasumise kartoteek registreeris kõik 100000 raadiokuulajat, mis, mis sel ajal olid, registreeris kõik sel kombel ära, et oli kirja pandud inimese nimi ja aadress. No aga hoopis teistmoodi kujunes olukord Lõuna-Eestis. Sest siin jäid vastuvõtjad üldse hoiule andmata, kuna Lõuna-Eesti oli juba okupeeritud sakslaste poolt. Noh, see kujunenud olukord võimaldas sakslastele, kui nad edasi jõudsid Põhja-Eestisse ja okupeerisid lõpuks Põhja-Eesti teha niisugust kasulikku poliitilist žesti, mida siis ka vapsid, kes sakslaste ajal tähtsale kohale tõusid reklameerisid kui väga positiivset nähtust, kuju, vabaduse väljendust ja nii edasi. Nimelt vastuvõtjat anti nende omanikele uuesti tagasi. Aga kuulajaid tabas siiski ikkagi pettumus, sest samal ajal avaldati lubatud jaamade nimekiri, mis seal lubatud kuulata kus puudus enamus Euroopa jaamu, sealhulgas isegi sakslaste liitlaste jaamad. Nimekirjas mitte olevate jaamade kuulamine tõi kaasa rängad karistused kuni surmanuhtluse nii välja. Ja mis puutub aparaatide tagasiandmisele omanikele siis kõikidele ka ei antud tagasi eriti maal, kus iga inimese meelsus oli teada, kui oligi kahtlase meelsusega või nõukogudemeelsusega inimene, siis talle aparaat tagasi ei antud. Noh, kuna Tallinna kaitselahingute ajal raadiokuulajate arv vähenes, saatejaamad kaks tükki olid rivist välja langenud, siis võis ju isegi niisugune küsimus kerkida, et kuidas siis, kas ongi mõtet raadiosaateid jätkata? Kas see küsimus kerkis? Ei, see küsimus ei, ei, ei kerkinud. Sest riiklik kaitsekomitee pidas raadiosaadete jätkamist väga oluliseks nii sise- kui ka välispoliitiliselt. Lauristin rõhutas korduvalt. Niikaua, kui töötab Tallinna raadiosaatja teab kogu maailm, et fašistid ei ole suutnud Tallinnat vallutada. Ja antigi meile väga kindel korraldus jätkata saateid kuni viimase võimaluseni. Ja muuseas, Lauristini need sõnad leidsid kohe huvitava kinnituse. Kui sakslane oli päris Tallinna all, siis olles kindel oma võidus, ta juba teatas Tallinna vallutamisest, aga mina kuulasin sel ajal BBC saateid. Tallinnas siin raadiokomitees ja BBC lükkas selle sakslaste teate ümber põhjendusega, et Tallinna raadiosaatja veel töötab. Üheks tähtsamaks takistuseks hitlerlaste lahinguteel Tallinna suunas oli Märjamaa lahing. Sellest lahingust õnnestus meil päris huvitav saade, tehasest saime paar-kolm hävituspataljoni võitlejad mikrofoni ette tuua. Oluliseks saadet lõikes kujunes ka tsiviilelanike osavõtt Tallinna kindlustustöödest. Ka minul endal tuli neist kindlustustöödest osa võtta. Koos Valter Korbiga, kes oli sel ajal tekstiilitööliste ametiühingu esimees anti meile partei linnakomitee poolt ülesanne organiseerida ja kindlustustööd paunkülasektoris. Kas ei olnud keeruline ülesanne juhtida raadiotööd ja samal ajal kindlustustöid? No muidugi oli, aga paunküla asub oli juba ainult 50 kilomeetrit Tallinnast ja sinna sõitsime oma selle juba mainitud Buickiga. Pidasime Tallinnaga ühendust nii hästi autoga kui ka telefoni teel, nii palju kui võimalik võimalik oli. No mul oli sel ajal üks hea abimees, kellest ma seni ei ole maininud. See oli nimelt Villem Reiman, kes oli varem Leningradi raadios töötanud ja oli siia komandeeritud siis meile, meile tööle, ma jätsin siis asjad rohkem tema hooleks, kellele ta töötas. Tema töötas ühiskondlik-poliitiliste ja päevauudistesaadet. Ta oli juhtival positsioonil, ta oli selle osakonna juhataja. Kui aktiivselt lõi kaasa haritlaskond, eriti kirjanikud Ja meie saatekavas tuntud inimeste esinemised ja eriti kirjanikke esimesest mängisid tähtsat tähtsat osa. Aga neid organiseerida juba sel perioodil, kui sakslane lähenes Tallinnale. Ei olnudki nii väga lihtne. Sest kui sõda puhkes, oli osa inimesi ka kirjanike ja kultuuritegelasi juba puhkusel oli ju juunikuu. Mitmed olid sõitnud Lõuna-Eestisse Pärnusse, Pärnumaa kanti nendele aladele, mida sakslane kiiresti okupeeris. Kes siis esinesid, no need enamasti kõik meie vasempoolsed ja mõned mitte vasempoolsed esinesid ja mõned nendest väga vaprad. Mulle on sügavasti meelde jäänud just üks esinemine sel ajal, kui hitlerlaste olid väga Tallinna lähedal ja võisid juba olla homme-ülehomme, kui neil oleks õnnestunud läbilöökrindest. Tallinnas ja nende esinejate hulgas, kes sel ajal esinenud oli ka Rudolf Sirge. Minu mulje järgi sirge oli sel ajal juba ise otsustanud, mitte evakueeruda. Aga ta oli ka otsustanud oma veendumuste juurde jääda. Kui ta stuudiosse läks, oli ta natukene kahvatu, huuled justkui kokku pigistatud. Aga fašiste ta oma esinemises piitsutab. Ja juhtuski nii, et saksa fašistid muidugi koostöös nende eesti käsilastega kui neil Tallinna õnnestus vallutada, vangistasid sirge ja üks süüdistusi tema vastu oligi raadiva esinemised. Niisamuti esitati ka süüdistus Juhan Sütistele, Aleksander Hanssonile ja mitmele teisele. Teil oli ju nüüd juba kaks kuuljad, üks, kes oli oma kuulaja siin Tallinnas ja selle ümbruses ja teine kuule, kes asus juba sakslaste poolt okupeeritud Eesti aladel ja kas see, nagu neil komplitseeris Ma ei ütleks, et ta just komplitseeris aga meie arvestasime seda momenti väga tugevalt ja kutsusime üles võitlusele ka neid, kes olid sakslaste poolt juba okupeeritud aladel. Ja näida arvestasid ka meie esin esinejad. Lauristini raadiokõned näiteks arvestasid seda momenti lõpuks. Aeg läks muidugi edasi, võitlused kestsid ja oligi käes see päev, kus paistis, et tuleb ära minna. Kalender näitas siis 20 kuuendat augustit. Viisin õhtul oma Tseidrueeniga abikaasa ja mõned ametiühingu vabariik liku komitee töötajad suurele põllule, mis seisis sadamasilla ääres. Suurem osa vabariiklikust partei ja nõukogudeaktivist oli juba laeval. Teiste hulgas oli seal ka Anton Vaarandi, kes kuuldes, et linna tagasi sõidan alus noorte hääletoimetusest läbi astuda ja seal olijatele öelda, et viimane minut on laevale minna. Sõitsingi siis noorte hääle toimetusse, seal selgus, et järgmise päeva number on juba trükimasinas, trükitakse parajasti nägin hetkes ka toimetajat Rein alasood, head tuttavat noort sõpra, kes raadiosse tihti sisse astus. Kas esinema või ka lihtsalt niisama juttu ajama ja mõnes küsimus ka konsulteerima. Tema jutust sain aru. Ta jääb kohale võitlusülesandega Eesti territooriumil ja nii ka sündis. Nagu mulle hiljem inimeste jutustasid. Pärast numbri äratrükkimist surus ala zoopüstoli sügavamale tasku ja astu suulisele ning kadus. Hiljem ta võeti kinni kuskil jaanuaris, vist järgmisel aastal. Ja ta lasti maha. Sõitsid raadiosse tagasi, kus mind ootas Artur Ader, soomekeelsete saadete toimetaja ja teadustaja ühtlasi. Tema saade oli ette nähtud järgmise päeva hommikul esimese saatena. Jäime siis mõlemad ööseks raadios. Tegelikult olime seal juba võib-olla nädal aega ööbinud sõjaolukorra tõttu. Mina pikutasin siis kabinetis diivanil, relv käeulatuses. Ja püüdsin uinuda. Nolla lahingukära kostis juba sisse, akna taga käis üle taevahelgiheitjate kiirtevihk. Uni oli muidugi nagu linnuuni, kõrv oli valvel ning ega suurt sõba silmale ei saanud. Hommikul kuulsin läbi une, kuidas tehnikud ja valveteadustaja tööle tulid. Valdav enamus raadio kollektiivist käiski väga kohusetruult tööl. Saate alguseks oli siis saatejuhi puldi kõrval, kõik läks korralikult, Ader alustas oma saatelugemist aga kell seitse 20. Helistasin siis saatejaama, mis asus Lasnamäel. Ei vastanud, helistasin side valitsusse, ei vastanud. Istusin autosse ja püüdsin sõita Lasnamäele, aga Kadrioru pargi alguses sõjaväepostid pidasid kinni, ütlesite, Kadriorg on nüüd rindepiirkond ja sinna ei lasta. Rohkem ei olnud kuhugi pöörata. Tulin siis tagasi, helistasin rahvakomissaride nõukogusse, sealt olid juba töötajad lahkunud. Oli mingi sõjaväeline valve, kes teatas, et tema mingisugust informatsiooni mitte kellelegi ei anna. Helistasin siis keskkomiteesse keskkomiteesse sattusin inimesel, kes mind isiklikult tundis. Ja ta andis siis arutame numbri, et ma saaksin talle helistada. Helistasingi Karotammele ja galatav, ütles siis niukse raipa toreda raipe häälega. Et kui te viis minutit hiljem oleksite helistanud, siis te poleks mind leidnud. Sest ma vahetan asukohta. No ma siis kandsin talle olukorrast. Karotam andis siis luba laevale minna. Sõitsime siis koos Aderiga laevale sinna, kus eelmisel õhtul oli Tõll seisnud ja meie nii sügavaks. Noh, nii üllatuseks selgus, et elluselena polegi. Aga ellu peale olid ameti meie teised toimetajad, kes evakueeris, minul oli abikaasat ellu peal, tuli välja, et l oli siis Freidile sõitnud ja seisis kuskil Paljassaare juures. Püüdsime siis leida teed, kuidas meiegi saaksime Tõllu peale sõita, kuna sadamas meile midagi laevade mehed ei osanud öelda, pakkusid küll oma laevu, olge head, astuge peale neid, laev oli palju sadamas sel ajal ja töö käis veel täie hooga, haavatuid toodi laevadele isegi kaupa Vellaadik laevadele. Ja siis me mõtlesime, et äkki kalarannast leiame mingit paati või võimalust, sõitsime siis kalaranda. Seal olidki tõesti üks mootorpaat oli ja kaks kolm, vist oli neid kolm meest, kes sealjuures toimetasid seal paat oli isegi nii suur, et üks väike lootsikoli talvel köie otsas järgi. Aga kui nendega rääkima läksime, siis nad ütlesid, et ei, et no nišš lahingu ajal, vaadake ise reidil tulistatakse ja meie merele küll ei lähe ja meie meiereid abistada ei saa. Mis mehena olin, see on hullem tänapäevani selgusetuks jäänud. No siis oli mõte sõita edasi miinisadamasse, aga ma mõtlesin, et miinisadama sõjasadam. Ei tea, missugune valve ja kuidas seal Gordon ja otsese uuesti tagasi sõita sadamasse ja laevamehed siis. Selle laevamehed, mis seisis Tõllu koha peal, ütlesid me meile väga lihtsa ja huvitava sel hetkel lihtsalt päästma mõte, et miks te mitte sadamakapteni poole ei pöörda. Tõepoolest, igal sadamal on ju kapten veel rohkem sõja ajal. Ja sadamakapten on ju sadama ja kogu selle liikumise ja transpordi. Läksime sadamakapteni juurde, seal mõni inimene, laevade kaptenid nähtavasti olid ka varem sees ja mingisugused vaidlused olid seal. Sadamakapteni jäid meile kohe väga sümpaatse mulje, see oli brünett noorevõitu mees, tal oli abiks tõlk. Siis oli veel üks teine abiline ja ta selja taga oli siis uks, kui see uks avati, abiline käis ikka seda vahet, siis nägime, et seal asus sädetelegraafijaam. Ja siis kandsime oma asja etta, ta kuulas meid ilusti ära, nõudis dokumente, mina esitasin ülemnõukogu, saadikukaardi ja raadio tähendab dokumendid ja, ja siis esitasin ka selle juba eelpool mainitud Lauristini kirja. Ja see avaldas kõige rohkem mõju sadamakaptenile. Ta ütles, et ainuke võimalus Moldeid abistada on see, et kell 16 tuleb siia laevastiku kaater. Ja tema siis hoolitseb selle eest, et me saaksime laevastiku kaatrile, mis sõidaks läbi Tõllu juurest ja me pääseksime tallu peale. Jäime siis ootama. Vahepeal tuli lennurünnak veel sadamale kaks lüli kummagis, kolm lennukid sõitsid üle sadamalt, tulistasid kuulipildujatest ja viskasid seal kuskil kaugemal, viska pomme, aga nad said ka niisuguse kuulisaju, nii et nad. Mulle paistis küll, et nad katsuvad, et kiiresti sealt üle saavad. Kaater tuli keeras ilusa kaarega sadamakaptenimaja ees on niisugune paadisillataoline, väike tee keeras ilusa kaarega selle silla äärde. Majas tulid siis välja sadamakapten ise ja tema mõned abilised, kes tassisid mingeid nahkkotte, need toodi kaatri juure pandiga, tri peale kinnitati. Ja siis mina oma veel veel ühe kohvri käes seljakotiga ja ader ka oma suure kohvriga juhatati meid siis selle kaatri komandöri selja taga, seal on niisugune vaskvõre, hoidsime sellest kinni ja hakkasime sõitma. Merel käis täiesti lahing. Aga noh, meie mõtlesime niiviisi, et meie väikene kaater vaevalt nüüd selle peale keegi tähelepanu pöörab. Aga siiski, eksmürsk langes alguses paremale, poole küll tükk maad eemale kaadrist, mõtlesime, et see on juhuslik, aga teine tuli varsti juba märksa ligemale vasemale poole. Kaatri komandör, mul on see hästi meelde jäänud. Pani seda nagu naeruks seda seda püüdmist meid tabada ja osutas üle õla nii pöidlaga, et noh, et lollid umbes nii. Ja muutis siis järsku kaatri suund, ta tegi siksakke ja oligi tellu juures. Ja kolmas mürsk, siis langes Tigmad meie taha ja kaugemale vist ka kahurid ei ulatanud, sest ega Dell ka ilmaasjata sõna saare juuri ei viidud ta viidiga, sellepärast. Ta oleks tulepiirkonnast väljas. Nodellul oli palju inimesi. Igatahes nõnda palju, et kui saabus õhtu, oli tekil raske leida kohta, kuhu pikali heita. Pean pilk sealt põllu pealt põlevale Tallinnale, Tallinn põles mitmest kohast, see oli ikka väga masendav. Ka lahkujate meeleolu oli küllalt sünge. No mina muidugi olin heas meeleolus, sest ma olin päästnud laevale omade juurde kohanud abikaasad, kes mind reelingu ääres Bottas, ma nägin juba eemalt tema punalillakad spordidressi. Minul oli hea meeleolu, aga seal laeval ajal kasti peal istus üks mulle ja, ja avalikkusele väga tuntud mees, nimelt professor Ants Kruus ja oli väga löödud ja väga-väga nii kössi vajunud, ma ütleksin. Mul tuli meelde, et kuidas seesama kruus Landeswehri sõja ajal kodanliku vabariigi asutavas kogus, esines vägeva kõnega, kus ta kutsus üles Lanschweril vastu panema niikaua kui veel küünlapikkune poisikene või kuidas see vanade eestlaste ütlemine käis. Alles on. Ja optimistlik meeleolu sel ajal, kuigi ma ütleksin, et see muidugi see põleva Tallinna pilt, masendus ka mind, siis ma läksin pluusi juure otsustada, temaga natuke rääkida. Hakkasin talle jutustama oma sõidust kaatril ja kiitsin laevastiku meeste tublidust ja Kruus kuulas väga tähelepanelikult ja siis jälgisime veel koos laevade tulistamisi laeva, tantsid tõkketuld poolringis ümber linna. No ja pikkamööda kruiisi siis paranes, muidugi ma saan Cruzist aru. Ega see üks rõõmustav sündmus ei olnud. Ja kruus muidugi, nagu me kõik oleks näinud, et meil oleks võimalik olnud Eestis edasi võidelda. No möödus korralikult kõigiti, järgmine hommik oli väga ilus. Päike paistis, päike paistis ja kõik passis järsku teistmoodi kui öösel, sest öösel oli pilt, oli palju süngem, kui nüüd päeval need suitsusambad küll tõusid, aga noh, ei olnud enam neid tuleleekide helkeina midagi. Ja eriti siin Paldiski maantee ja Pelgulinna kant, Ta oli, oli nii peo peal ja nii rahulikult. Mehed hakkasid naljatades rääkima, et lähme käime kodus ära. No see oli muidugi niisama nali. Mina vähemalt mõtlesin, et ei, ma enam siit laevalt ei lahku, et kogu vara juba siia peale said. No ja siis panime tähele, et kõrgel taeva all keerleb sakslaste luurelennuk. Meie laevad püüdsid teda tabada, aga ta oli küllalt kõrgele, nähtavasti oli see raske, nii et ta tegi oma ringiga laevastiku kohal ära ja hakkas teist ringi tegema. Kui ta hakkas teisest ringist välja minema maa poole vaid just siis teda tabas, ta hakkas langema, siis tema hakkas langema, langema, langesid kiiremini, paks suitsu juvad taga ja langes üsna Paljassaare lähedale Tõllust mitte mitte eriti kaugele, nii et me nägime seda nagu pealt. Ja vaat see lennuki allatulistamine. See võeti vastu võimsa hurraaga, ma arvan, et, et inimesed, võib-olla vanemad inimesed või ka noorukid, kes seal põllu peal olid, kes elu sees veel hurra ei olnudki harjunudki, et need seekord kindlasti karjusid. Terve laev tegi niux võimsa hurraa ja see oli nagu see meeleolu tõus tuli peale seda, see oli nagu üks väikene temaks sakslastele, kes olid põhjustanud nii palju kannatusi ja Tallinnat rünnanud. Järgmise päeva õhtuks koondusid Tallinnast lahkuvad laevad Aegna saare juurde. Me nägime ka, kuidas aegne merekindlused õhku lendasid, õhku lasti. Noh, seda Tõllu reisu on väga paljud kirjeldanud, mina olen neid kõiki, niipalju kui kätte olen saanud. Lugenud ka teie kirjutamata memuaaride saadetes on sellest juttu olnud, igaüks räägib seda, mis tal muidugi kõige rohkem on meelde jäänud. Ja minule jäisel ajal kõige rohkem meelevõib-olla võiks ehk öelda see. Meeleolu meeleolu Tõllu peal, mingit paanikat seal ei, ei olnud. Aga muidugi hirm oli. See on ka loomulik olukord, oligi küllata bar. Aga hirmuga on lugu niisugune, et temale tuleb vastu astuda, muidu ta võib ka paanikaks üle minna ja vot selles laeva osas, kus mina asusin seal tegi seda üks salkkond noori mehi, nii umbes 20 viiesed. Need olid Eesti NSV ametiühingute nõukogu töötajat ja ametihiiglast mulle kõik hästi tuttavat kodanlikus Eestis me tegime opositsiooni just ametiühingute kaudu ja minagi töötasin ametiühingutes.