Me oleme siin ruumis mille ühe seina peal on neli sinu isa tehtud pilti. Jaa. Teisel pool on kaks sinu tehtud pilti. Ütle palun, mis on need asjad, nähtused või hoiakud, mida suisa on sulle õpetanud? Ja. Isa on õpetanud väga palju. Ma ei oskagi neid üles nimetada, nüüd neid nähtustena. Aga ma tahan rääkida sellest, et mida aeg edasi hetkest, kus isa enam minu kõrval ei ole, ma mõtlen tema tööstiilile temale kui käsitöölisele hoopis rohkem kui varem, kui isa oli mu kõrval ja ma võisin küsida ta käest Ma mõtlen maalides praegu isegi sellistele lihtsatele asjadele, kuidas isa pesi pintsleid kuidas ta puhastas balletti ja kuidas ta värvituubist pigistas. Ja ma märkan, et mina ei oska nii. Ma tahan osata, aga ma ei oska nii enam. Mind huvitab väga, kas sa ütleks, kuidas ta seda tegi, kuidas ta värvituubist pigistas. Ja see oli omamoodi rituaal. Närvid olid karbis, kõik reas, nadolid, toonide kaupa soojad ja külmad värvid. Millegipärast mäletan just hästi pruune toone, need olid kuidagi ilusasti reas mulle meelde jäänud. Ja ta pigistas nii värvi, et ta ei raisanud mitte tiba sellest kuigi oli aeg, kus värvi oli rohkem kui praegu minul. Ja see on see, millest me isegi varem oleme rääkinud ja hambapastatuubi sündroom, et tänapäeval pigistatakse keskelt. Aga vanasti pigistati otsast, joots keerati ära ja mu isal on kõik need värvituubid, tinatuubid, nii nagu nad olid, nüüd on isegi on nad üle värvitud. Ta hakkas ilusti keerama, isegi viimase otsa pigistas näpitstangidega välja, nii et mitte tibagi värvi läinud kaotsi. Ja miks ma sellest praegu räägin, on sellepärast, et see on see väike veetilk, milles tohutu suur maailm peegeldub suhtumine töösse. Suhtumine oma töövahenditesse. Ja kui ma olen, et ma hakkan sellest aru saama nüüd aastad edasi, tundub, et see päris arusaamine on mul veel ees. Nii et ma mõtlen isa pintslitele praegu. Närvidele, sest mul on enne olnud näha ka niisugust toimingut, kus tuup võetakse tagant lahti ja täidetakse taas uue antud juhul siis trükivärviga, kuna tuube jälle eriti häid tina tuube ei olnud saada ja vaevalt, et praegugi neid nii palju on. Tina, võib-olla üldse nüüd on värvitud üle? Jah, ja need neid ei annagi keerata, nii nagu me rääkisime lähevad pooleks katki. Kui ma käsitöö peale mõtlen ja me oleme sellest enne rääkinud mõnelgi korral Siis tuleb meelde üks nimekiri mille tegi minu isa. Kui ta kavatses hakata õppima raamatuköitmist. Ta ei olnud siis veel raamatuid köitnud, ta tegi nimekirjariistadest ja materjalidest mida läheks vaja. Nimekiri sai kaunis pikk. Kas sa võiksid. Praegu nimetada oma töövahendeid ilma milleta sa ei saa üldse hakkama rääkida sellest kõige väiksemast hulgast vahenditest. Hea siis ma peaksin kõigepealt määrama ära kuidagi liigitama enda kui kunstnikud, kui ma teen õlimaalipilti, siis ma vajan natuke rohkem neid tööriistu. Ja kui ma maalin raamatu kaant või raamatusse minevat pilti illustratsiooni, et siis ma ajan vähem, siis võib-olla piisaks paberist ja ühest harilikust pliiats-ist. Ja ma saaksin hakkama. Aga õlimaalide puhul ma pean vist tegema samasuguse nimekirja, nii nagu tegi sinu isagi ja see saaks vist päris pikk. See algaks lõuendist Jonaaltest. Seal oleks vähemalt neli numbrit erinevaid pintsleid. Erineva karvaga. Siis oleks seal üks noh, tugev tosin värve, toone, mida kallab siis omavahel segada ja annab minimaalse vabaduse mulle kätte, et ma ei pea ainult valge mustaga maalima, mis on ka võimalik. Ja siis siis on veel giid ja siis on veel lahustajaja Õlyya. Mina olen muidugi õppinud saama vähemaga hakkama kui mu isa, sest ma mäletan, et isal oli neid laki pudeleid ja neid armsaid Kaksikuid palju rohkem. Kui minul praegu ma ei oskagi isegi neid enam kasutada, mis mu isast järgi on? Ma ei tea, tahad sa täpsemalt teada, mis seal nimekirjas? Ma kardan, et me ei jõua, sest rääkida oleks palju ja aeg on lühike. Aeg on väheaeg, ei ole lühike. Anna andeks ja aega on vähe ja sul on ka modelli kogemus. Sa oled istunud või seisnud oma. Isa ees, kui ta maalis Tule ütleksid sa midagi selle kohta millised peavad olema, võiksid olla või millised on olnud. Modelli ja maalija vahelised suhted tundmused mitte kui maali all vaid kui inimesel, keda maalitakse. Ja ma arvan, et ma seda teemat või tunnet tunnen päris hästi. Ma olen lugenud ühte raamatut, mis on antud välja kunstnikest ja modellidest ja ja üllatused, ma vaatasin, mitte keegi, räägi asjast, et luuakse mingi romantiline võltspilt kunstnikust ja modellist, noh nii nagu rahvas, ütleme selles halvas tähenduses tahaks seda asja näha. Et tegelikkus on hoopis midagi muud. Ja isal oleme olnud tõesti modelliks palju. Ja alati ma ei ole pidanud ees istuma ega seisma, nii et see on nagu Nagu mingi tüüp, inimene on inimesed, kellega sa saad rääkida ja kellega sa ei saa, keda sa saad vaadata, keda sa ei saa vaadata. Ja nii on ka kunstniku ja modelli vahel, et see on veel eriti täpselt paika pandud suhe. Sest kunstnik peab saama sinuga nii rääkida, nii vaadata kui tunda sind. Ja ta peab taluma sind selles samas ruumis, mis on veel eriti raske. Kaks inimest peavad olema ühes ruumis pikka aega ja neil peab olema hea mõlemas ja nad peavad taluma teineteist. Jaa. Modellikogemus mul on olnud ka ütleme, fotoalal ma olen olnud. Ja ka hiljem modelliks ja isegi vist rohkem mitte see ees istudes ja ees seistes, vaid. Tunnetuslikus Taanis. Nii et ma ütlen, et see suhe, see peab olema absoluutne usaldus kahe inimese vahel. Et see ei ole miskisugune, väsitav, et ühest kellaajast kellaajani keegi istub ja ja peab veel liikuma olema, et et nii see nüüd küll ei ole. Peab olema kontakt, sa võid rääkida ja sa oskad olla vaid siis, kui on vaja vaikust ja. Ta on keeruline ja pikk ja ma arvan, et ma lähen vaatajale väga segaseks, kui ma hakkan seda põhjendama. Ja muidugi nii võib see olla. Aga räägime natuke lihtsamatest asjadest, mis on ju veel keerulisemad näiteks nagu piltide nimed ehk piltide allkirjad. Kas sa paned nad enamasti enne pildi tegemist või tulevad nad sulle, paned sõnad pildi tegemise ajal? Paned sõnad hiljem või paneb neid hoopiski keegi teine, sest sõnaline osa Su teatud töödes on olnud küllalt oluline. Kõik su välja pakutud variandid on õiged, ma igalühel leian olnud hetke praegu vasteks on olnud väga tihti pealkiri ennem minu mina kui kunstnikul on väga literatuurne mõtlemisega. Ma mõtlen enne loo ja see sellel lool on pealkirjas on alles teda maalima. Aga on olnud ka jah, neid on natuke vähem olnud pilte, kus kus ei ole pealkirja kuni lõpuni ja nüüd viimasel ajal on olnud väga mitu korda, kus on keegi teine pannud pealkirja, aga keegi mulle väga lähedane ja keda ma usaldan. Nii et ma müün ja päris kolm neli pealkiri ja öelda, mis ei ole minu pandud. Aga on pärast pandud Jan väga täpselt pandud, nii et mina ei ole ise selle peale tulnud. Aga pealkiri on oluline, jah, nii niivõrd olen ma tõesti literatuurne. No siitsamast saab edasi rääkida näiteks sellest, et. Et ma kirjutan üles selle tunde, mida ma tahan maalida maid Eestigi kavandit, joonistada tikutopsi peale ega ajalehe serva peale. Mul on väike päevaraamat ja ma märgin üles. Ja see märkimine on. Nojah, sellest on vist ainult mina aru, see võib päris segane olla lugejale, et see on mingi mingi valgus või lõhn või tõepoolest sihuke. Ja see tuleb mulle tuttav ette, mammer kinga üles. Aga olen proovinud teha nii ka selleks, et paremini mäletada mõnda maastikunähtust või inimest vaadata läbi slaidiraami musta raami, mis on pulgake otsas. Et seda hetke ja kõike selles sisalduvat mäletada. Muidugi mitte kõike, mis seal sisaldub, aga tähtsamat olulisemat sellest. Ja see on mind küll aidanud ja siit tuleb niisugune seos, et inimesed on ikka tahtnud paremini näha. Nad on leiutanud prillid luubi teleskoobi objektina võib-olla täpsemini. Muidugi isegi kaugenägemise ehk televisiooni olnud leiutanud soovist näha täpsemini. Ma muidugi ei tea, kas see on õnnestunud ja millal see aitab. Ja millal mitte. Aga. Kui. Küsida nii et. Heal jutul ja heal näidendil peab olema hea algus. Keskpaik ja lõpp. Mis võrdväärne peaks olema heal pildil? Esiteks, hea pilt peab olema tasakaalus. Tasakaalus see tähendabki seda, et et kaader, kui see kaadri raamikene pildi ümber tõmbab ta kokku ja moodustubki, siis see hetk või tunne, mida sa tahad jäädvustada. Aga selleks peab olema tasakaal. Ja selle kohta ma võin isegi päris konkreetse näite enda puhul tuua, et ma maalisin tööd, mille, mis ei noh, pikaajalise maalimise peale ta ei läinud tasakaalu, seal oli üks udune maastik, üks kuldne Veski ja ja naine, teema, mida ma olin palju juba maalinud, tundus, et ma peaksin olema nagu kala vees. Kummaline, et ei ole iial ei ole mul tunnet, et ma olen kala vees, ma kindel, et maastik on tehniliselt seda ja teist. Ja see pilt ei läinud ega läinud tasakaalu enne kui ma maalisin tema ümber. Just sellesama sinu nimetatud musta kaadri raami. See oli natukene nagu perspektiivis, et et pilt oli vaataja suhtes. Mudil pool põiki või peaaegu nagu laua peale, et ma võin seda vaadata, eemalt vaadelda. Ja siis tasakaalus, nii et. Noh, ma räägin seda sellepärast, et siin on kohe otsene side sinu jutuga kaadrist, et inimene tahab täpseni näha ja selleks ta raamib selle, mida ta näeb. Ja see vaateviis on mulle väga lähedane, sest ka raamatu lehekülg On raamitud selle tühjusega, mis ja sinna ümber jäägalt ja ka Harjumuspärane vana teatrilava on raamitud ja. Ja kõik, mis, Tahab vohada üle raamide väga. Võib tekitada palju kaost ja paha. Jah ja see mingi süsteem või kord, mis siiski peab olema, et elu säilitada ja justkui noh, teha nüüd niuke suur. Olen sama meelt. Ütleks midagi niisuguste. Ürgkujundite kohta mis on sulle kõige tähtsamad, ilma milleta sa ei kujuta ette oma pilti, mis on see, mida sa tahad ilmtingimata oma pildil näha või kujutada? See on küll raske küsimus, nüüd. Ärme räägime inimestest, keda sa oled kujutanud. Ei see jah, ei ole oluline. Ja need asjad. Su piltidel on esinenud asju, sellepärast ma küsin. Ja väga palju asju on olnud üks periood, kus ma olen kuhjanud sinna kõike pudi-padi niisugust igapäevarämpsu, mis on tänaval näha. Aga mida ma tahan? Vastan sellele ka niimoodi ebamääraselt, et siiski kõigest hoolimata ma olen siiamaani elusse tohutult kiindunud. Ja, ja vot seda, seda ma olingi Mailo kaost, kuna maalisin kunagisi lette ja siis platsis. Ei see olnud teise ilma väljamanamine. Ikka olen ma siin elu poole peal seisnud ja ma arvan, et kuni mõistust ja tervist seisan ma seal edasi. Ma võtsin ka ühe asja kaasa, võtsin ühe kivi kaasa, et oleks pigistada käes. Ja ühe päevapildi. Siin on hästi palju asju peal ja nad seisavad ka elu poole peal, nad on poeriiuli peal ja see On üks Antsla küla pood kus on hästi palju asju. Ma ei tea, kas on vaja seda kaameras näidata, kindlasti ei näe, või näeb, ei tunne asja seda vist. Peaks näitama küll, sest muidu ei saa vaataja aru millest ma räägin. No ja see haakub absoluutselt selle mõttega, mis ma praegu välja pakkusin, et Enda kohta, et ma seisan elu poolel. Vaat siin on kujutatud üks mees, võib-olla ma peaks kuidagi hoidma seda nii, et kas siit saab ja president Et vaata ära, näeb. No mis ma ütlen Väga hea pilt, siin on kõik olemas. Siin on olemas mees, kes kes armastab oma elu ja oma tööd ja see, et oma tööd armastab, on näha kõigist nendest Liiulitest ja millise hoole ja armastusega õnnet kausid üksteise sisse pandud. Kandilised, kandilised, kausid valged. Muide, minul oli ka selline kauss, vanaema kauss ja sinna sisse tehti šokolaaditorti, kui mul sünnipäevad olid. See mees on lillevaasi ka koor lilledega lauale pannud, siis letile. Ja need on metsroosid, kibuvitsad nagu ma arvan. Ja see kaal ja kaalupommid ja kuidas need harjad on laotud? Selles kõiges on jah, seekordse süsteem, millest me rääkisime, see pilt võtab selle jutu praegu kokku. Ja siin on seesama kultuurse tuubi pigistamise kultuur nii et ühtegi tiba ei läheks kaotsi ja raisku. Hooli teine asi on see, et mõtleminega homsele homme on ka päev. Homme algab hommikuga päev ja homme on ka õhtu. Pärast homme tuleb isegi veel ülehomme. See mees teab seda. Ja mõtleb sellele. Aga mina vist küll iga päev ei mõtle, nii. Aeg on jah, teine. Läheme natuke teise asja peale, sa oled. Teinud ka raamatukujundusi. Ja raamatukaasi. Ja. Mitte palju, päris vähe ja ma olen kuna miski mind ei kohusta, see ei ole see töö, millega ma leiba peaksin teenima, siis on olnud mul noh, tõesti suurepärane võimalus ise valida ja sa oled valinud ja ma olen valinud, kelle raamatuid ma olen. Kaks Doris Kareva raamatu ka teinud. Ja niit siis Viivi Luigele K2 ja üks on ilmumata, tuleb Seitsmenda rahukevade kordustrükk. Ja see esimene ilmus Soomes, nii et noh, Eesti vaatajale seal ta ei ole seda näinud. Ja eriti see viimane on olnud mulle väga meeldiv töö. Ja ma jätkan ka seda tööd, teen ka tema järgmisele romaanile. Jah, see on jah, see on see ideaalne vabaduse tunnet ja koostöötunne, et ma teen, teen ma teen koostööd ja me teame mõlemad, mida me tahame, et milline see tulemus peaks olema. Et viini mõtleb. Samas värvis järsku ma ei ole talle ette öelnud, millist värvi mina tunnetan, lugedes neid lehekülgi. Ja mina sõnastan midagi samamoodi, mis. Tema isegi oleks öelnud, et see on selline väga harvaesinev. Kui ma õieti kuidas seda nimelt koostöö on natukene? Jäik sõna selle kohta. Sõnade ültse hõljuvad tähenduste kohal ja joon ainult märgid. Noh, see märk jah, kõige õnnestunum pole. Aga see on ja millega ma olen olnud rahul? Kuule, meie aeg on otsas, meid ei lubata rohkem rääkida. Sest saade lõpeb ära. Räägime siis teinekord teinekord aitäh, aitäh. Oh kui palju oleks võinud küsida, kas tõesti sai 19 minutit otsa juba? Vist. No võib-olla ongi nii, et ei teadnud, valati vahtima. Mis pilti sa praegu teed? Praeguse pildi pealkiri on magab metsas. Kes seal peol? Seal on üks naine, kes kas magab või magab igavest tundvat, ma täpselt ei tea. Ja ta on metsas, nii et mets on pisikene all. Ta on kuuskede vahel, kuusk ulatub vaevalt poolde kehasse ja väikekuu on seal. Hõbedane taevas. Mustjasroheline. Vot see rahu, mida ma igatsen, mida mul ei ole. Ja siis ma maalisin ta endale. Äkki saavad siis inimesed, kes seda vaatavad? Ka. Ja peab olema soov aru saada ja siis siis ma arvan, et see rahu tuleb vähemalt mõnda vaatessell. Sest ma teen pilte väga vähestel, ega ma ei mõtle, et ma panen ta näitusele ja on palju vaatajaid. Ehk siis neid, millega lõpetada selle, selle nihukese sihiliku lõpu Kuperdamise ja