Pükstantsuvorm, ja see on üks koreograaf, kelle koordinatsioonimeetod on nagu läbi löönud ainuõigena ja ei osata näha, et balletiajalugu on väga pikk. Ja see koreograaf, kelleks on petipa, töötas ainult Venemaal küll väga pika aja, vaid siiski väga lühikest aega, et enne seda oli e taga oli suurt balleti ajalugu, et tegelikult et sai alguse juba Vana-Kreekast ja, ja see ei ole sugugi ainuõige vorm, mida meie nüüd näeme selles, ütleme, Vene imperaatori paletina, et see on ainult üks väike osakene ja minu meelest see osake, kus hakkas tantsukunsti juba tegelikult minema dekrateeruma muutuma lihtsalt vaatemänguks ja tsirkusega ja minu meelest see oleks kõige kriisi kriisirohkemaid aegu tantsukunstis, kus ta kaotas oma humaansuse, kus ta kaotas need omadused, mis on mis tantsukunstis üldse kunsti. Ja kahjuks me oleme neid omadusi veelgi kultiveerinud ja kogu aeg. Me kaugeneme tantsukunstist kunstiliigist. See tähendab seda, et kui me võrdleme muusikaga, siis muusik on sammunud nagu hoopis kaugemale võrreldes tantsu. Ei no muidugi sellepärast, et muusikas on ma Uniformatsioon ju palju hõlpsam kui tantsuinformatsioon praegu, meil on informatsioon suurem pärast tänu videotele, aga muusikainformatsioon on ju palju lihtsam on olnud ja sellepärast on, on loomulikult kunst või muusika on meil arenenud palju loomulikumalt ja, ja nüüd on, meil on tõeliselt kaasaegseid heliloojaid ja, ja nagu me teame, kes maailma mastaabis võivad osa võtta nii-öelda muusikaelust mida me siiski koreograafia kulisse kohta terve liidu ulatuses siiski öelda ei saa. Seda puudujääke olen ma ise püüdnud korvata õppimisega, noh, nii palju kui ma olen saanud informatsiooni ükskõik kust. Nüüd me võtsime endale isegi moderntantsuõpetaja, et me püüame neid süsteeme nagu endale põhjalikult selgeks teha ja sellega, et laiendada neid. No niisuguseid võima võimaluste hulka muidugi ma ei ütle, et kui me praegu hakkasime õppima seda moderntantsu, siis ma muidugi leidsin, et tegelikult moderntants on kahjuks surnud ja kinnine süsteem, mis iseenesest ka enam kaasajal ei õigusta ennast nii nagu õigustena, puhas süüria muusika võitjate võttudega, Fonne ütleme süsteem nii ei, ei õigusta, aga tegelikult nad oleksid kinnised süsteemid, mis tegelikult ka ennast päris ei õigusta ilmselt kaasa ja kaasaja tantsukunst on siiski täiesti väljendusvahenditest täiesti vaba ja individuaalne. Väljendusvahendite valik on ainus õige tee, mis praegu kaasa, kuid seal on muidugi selleks, et neid väljendusvahendit vabalt valida, selleks peab need väljendusvahendid täielik. Ja vot see teadmiste hulk, et me tantsijatega jõuame nii kaugele, et me keha on täiesti vaba, et me võime neid valida üks, mis mic, mis stiilist. Me võime valida, et me oleme selles suhtes vabad. Vot see on nüüd see, mida me peame saavutama, mitte õpime seal veel moderntantsusüsteemi, see on juba ka minevik ja see on ka tegelikult surnud süsteemid. Need enam kaasa ei eksisteerinud ja selles mõttes on jälle huvitav, et ma vaatan tugevasti on siiski paralleelid muusika ja tantsu vahel, need on täiesti paralleelselt siiski eksisteerivad kunstid ja kõik nad nüüd kõik need süsteemid on omavahel täitsa võrreldavad ja ajaliselt langevad kokku, aga kahjuks meil Liidus nad ajaliselt ei lange. Muusika on muidugi palju kaugemale jõudnud kui tantsudest. Muidugi veel töö, nii nagu ei rahulda, see on see, et meil kurat, praktilistes koolides terves liidus ei õpetata küllaldaselt muusikat ja ei õpetata, tähendab, lõpetanu, muusikaõpetaja meil on eraldi ja tantsuõpetaja on eraldi ja need asjad omavahel ei ole seotud ja lõpetavad inimesed, nad ei oska oma kehaga musitseerida, aga tegelikult õige tantsijaga musitseerima kehaga. Nii et vot see on ka suur puudujääk, mida ma ei tea, kuidas tegelikult see on kõige suurem puudujääk minu meelest ja kuidas seda hakata arendama, ilmselt seda peab juba korragraafilises koolis. Kas teatakse võimalik metantsijaid seda puudust kõrvaldada? Ma lihtsalt ei ole kindel, et see võimalik on. Aga missugused inimlikud omadused peaksid tantsijal olema? Noh, kui ma nendest hakkame, äkki ma siis muidugi tuld on äärmiselt naiivse inimesena ja igaüks, kes vähemalt igaüks meie intelligentsi hulgas muidugi vaatab, nojah, see murdmaa 50 aasta küll, aga laps, mis laps selles mõttes, et, et, et ma olen praegu võimalust, on mul elada pikka, palju aega Võrumaal ja seal ma vaatan. Inimlikud omadused nagu ausus ja, ja sõbralikkus ja seltsimehelikkus ja on täitsa loomulikud küla inimeste omadused. Ja nad üldse ei kujuta Ta kett teisi omadusi. Aga kui ma vaatan meie teatris ütleme ja kunstiinimeste hulgas, siis need on Harbati juhtuvad omadused. Me kuidagi ei arvesta, et need omadused peavad olema kunstnikul kõigepealt. Ma isegi leian, et väga suur noh, tähendab, et otsene kajastus inimeste eetilisest moraalsest minast ja kunsti ja ütlete selles produktsioonis, need on täiesti. Niuksed peegelpilt, mida sa, mida sa oled inimesena, seda sa oled kunstilise, mida sa inimesena ei ole, seda sa ei, ei ole kunstis, need on, ma olen jälginud tantsijaid. Kuidas kajastub siiski, mida õilsam ja parem on inimene, seda suurem on tema kunst ja siin ei, ei poe kuskile peitu mitte mingisuguste intellekti ja mitte mingisuguste muude muude rõngaste taha ei poe kahjuks peitu. Ma ütlen muidugi, et minu jutt on naiivne, aga ma olen jõudnud sügavale veendumusele ja mida suudame ennast inimesena suuremaks teha, seda paratamatult paisub suuremaks. Ma lihtsalt teeme nüüd ühe hüppe, julge hüppe tagasi minevikku. Kuidas see juhtus, et baleriin murdmast sai ballettmeister murduma? Seda aega on hirmus raske nüüd tagasi tagasi vaadata, muidugi põhjus oli väga lihtne, lihtsalt mul oli suuruse maania, ilmselt siis ma tahtsin ta kõrgele hüpata, aga hüppasin liiga kõrgele, ei suutnud seal kõrgustest enam alla tulla ja kukkusin jala ühesõnaga katki. Ja oli trauma kaua, püüdsin taastada jalga. No see ei õnnestunud. Siis ma alguses läksin Tartu Ülikooli kunstiajalugu õppima, aga noh, balletis siiski eemale jääda ma ei saanud ja ma päris ausalt öeldes läksin sinna Kitisesse pooleldi juhuslikult, ega ma ei teadnud, et mul mingisugune eeldus üldse ballettmeistriks saada on. Aga siis ma kirjutasin libreto nii nagu ma oskasin ja tegin lavastuse nii, nagu ma oskasin ja tuli välja, et isegi lõpetajad käisid vaatamas ja leidsid, et et see on väga omapärane. No ja siis nimodi selleks. Muidugi tantsimisest loobumine oli mul väga raske ja ma põdesin seda väga kaua. Ja väga-väga alguses alguses, kui olin ballettmeistrimaa, muidugi meeleldi tantsisin rohkem kui tantsijad proovisaalis tungida kaugemale, seda vähem muidugi ma ise tantsin proovisaalis ja. Aga see muidugi on. Niivõrd mis on see oluline omadus ballettmeistri töö juures, mis teeb balletimeistrist balleti meistrid? No ma arvan, lihtsalt kujundlik mõtlemine et mõtlemine toimub kujundite kaudu ja antud juhul siis puhtalt koreograafia. Kujundite kaudu tähendab, et sa lihtsalt sul lihtsalt tulevad silma, et need tantsu et need ühesõnaga liigutused ja ja muidugi mida, mida kaugemale ütleme alguses ma pean ütlema, et loomingul võrdlemisi intuitiivne näiteks kui ma tegin polid sümfooniat, siis ma hommikul veel ei teadnud proovisaalis teed, ma tähendab absoluutselt, ma ei kujutanud ette, ei, mitte midagi, kuskil alateadvuses toimus kõik, aga no nüüd ma ikkagi näen niimodi täitsa pildina pildina niimoodi, et ma enam isegi ei pea liikuma, ma tean täpselt igat liigutust visuaalselt, aga see pilt on nüüd pealtvaatajate poolt või tantsijate noored. Huvitav et siiamaani olnud olnud nagu kulisside tagant. Aga nüüd viimane kuu aega korraga, nii et ma olen hakanud nägema publiku poolt ilmselt ma kauge, väga juba tantsijad. Ja ka muidugi see on küll imelik, et alati sa lähed, ma isegi võin öelda, et kas ma olen näinud neljandast klassist seda tantsuga esimeselt kõlistatud täpselt isegi mõnda tantsu lööd esimesest kulisest mõõdukalt. Huvitav, eks ole, alati selja taga. Mingisugune mõttetu, näed oma fantaasias seda pilti ja siis püüad tegelikkuses rakendada ja aga ma teeksin jälle hüppe, nüüd seekord hüppelist tuleviku poole. Missuguseid plaane sa pead ja mis mõtet on suur seoses Estonia balletitrupiga? No hinge praegu meil on ikkagi plaanis hakata õppima tõsiselt, et ka see tantsu ja ma tahan ikka väikese trupi välja koolitada inimesi, kes seda kaasa tantsu väga põhjalikult tunnetavad. Ei ole, viie kuidas me siis, kui me oleme selle omandanud, no ilmselt siis meie plaanid sõltuvad ka sellest, kui kiiresti me selle omandame teates praegu plaanis teha Akultaksingi sünni ja surma laulud täitsmetraažilise kvalitina. Ja hiljem on keri Žanna tark, aga noh, need kuuluvad nagu juba minevikku programmi tegelikult minu enda programm oleks hoopis muud, aga selleks peab natuke, me teeme kõik selleks. Tema. Nüüd on muidugi balleti puhul ju see lugu, et ta on, elab siis, kui teda haaval ette kantaks. Ega seal ka niisugused mõtted, et mõningad niukseid olulisemaid töid ikka ka edaspidi repertuaari soovida. No see ei olene minust, see oleneb teatripoliitikast, nüüd mina muidugi tegelikult peaks hoidma. Aga paraku me kui linn on niivõrd väike, et ta lihtsalt ei toida niisuguseid lavastusi, mis kaua on repertuaaris lihtsalt linn ei toida. Nii, millest sa veel tahaksid rääkida seoses balletiga? Ei, ma ei hakka, mis ma ikka räägin. Stopi pähe pähe. On ju olnud? Tegelikult. On olnud ju väga palju kokkupuuteid väga erinevate inimestega. Kas mõned neist on eriliselt mõju avaldanud Mai Murdmaa kujunemisele? Noh, on ju väga tuntud ütelus, et inimene tuleb oma lapsepõlvest ja nii muidugi olen ka mina kujunenud oma väga keerulisest ja raskest lapsepõlvest. Aga loomulikult mind on kujutanud kõigepealt muidugi minu perekond minu vennad-õed ja ema ja põhiliselt muidugi vanaema ja vanaisa sest ma mäletan, et viimane kui minu vanaisa n murdma viimased aastat olime enne surma temaga väga lähedased sõbrad. Ja ma mäletan selgesti, kuidas ta mulle ütles, noh, ma olin ju väga väike plika, siis ikka kordades, kui sa tahad saada kunstnikuks, siis kõigepealt katsu ikka inimeseks saada. Ja noh, see on olnud mulle väga oluliseks elus. Muidugi, mis puutub kunstniku, mina kujunemisse, siis on minule väga palju tähendanud Anno maitseemne Ekstra.