Täna on meie teadlaskonnal väga tähtis päev ja nii nagu teie akadeemik Peeter Saari siin Teaduste Akadeemia presiidiumi saalis Akadeemia üldkogul ütlesite, esimest korda on ka siis teadlaste liit täieõiguslik kaasarääkija teadusküsimustes. Tuleb nii välja ja loomulikult on meil hea meel selle üle, see tähendab seda, et teadusküsimustes saavad täieõiguslikult sõna sekka öelda lihtteadlased need, kes ei ole akadeemiku tiitliga, need, kes võib-olla ei töötagi kõrgkoolis või akadeemias, vaid töötavad kusagil ametkondlikust asutuses ja teine põhjus on vast selles, et me tunnetasime praeguse aja kiirust ja lihtsalt operatiivselt sai tehtud samm edasi sai ette valmistatud konkreetne seaduseelnõu projekt mitte lihtsalt kontseptsioon. Muidugi selle sätete üle võib vaielda, kuid see on siiski midagi konkreetset. Ma tuletan meelde, et Eesti talupoeg pani vähemalt ühe lapse alati kooli, kuigi, kuigi pidi võib-olla maha müüma viimase lehma. See on teaduses ja hariduses raha mahutamine kõige rentaablid kapitali mahust, jutus Eesti tuleviku huvides ja läbi hariduse läbi üldise üldise sellise kultuuritaseme läbi, eks oled hinnangute, mis oleks meil näiteks fosforiidiprobleemiga praegu, kui meil ei oleks Eestis olnud fundamentaalteadust, kes suutis selle asja ära kaitsta. See oli siis kild Teaduste Akadeemia novembrikuiselt üldkogu istungilt ja Hubert, ma küsiksin nüüd kohe, miks valisid sa oma aasta väga paljude tegemiste hulgast? Just selle? Aastakümnete jooksul on mul võimalus olnud jälgida meie teaduste akadeemia tööd, arengut ja teadlaste osavõttu. Ja teadlaste töid meie ühiskondlikust elust ja see neljanda novembri üldkogu oli üks pöördelisem me täna meie teaduste akadeemia juures olen näinud. Esimene oli aasta tagasi kus muudeti Teaduste akadeemia nimi, võeti aluseks Eesti Teaduste Akadeemia sünd 1938. aastal. Nüüd aga, esimest korda. Novembrikuus. Kõneldi Eesti teaduspoliitikast TEMA suundadest, arengust, kuhu ta peab minema, kes peab määrama Eesti teaduspoliitika suunad. Ja seetõttu just oli valitud see osa uuest Eesti Teadlaste Liidu esimesest ülesastumisest või võrdväärsest partnerist Teaduste Akadeemia üldkogul. Noored teadlased on seal eesotsas ja tähtis ongi see, et ka teadlaste hulgas tekiks organisatsiooniliselt niisugune jõud kes pisut lööb selle nõndanimetatud akadeemilise ja pisut konservatiivse õhkkonna liikuma. Ja selle tõttu toimub nüüd juba järgmisel aastal kohe jaanuarikuus Akadeemia üldkogul Teaduste Akadeemia presiidiumi osakondade juhatajate ja osade instituutide teretada. Rektorite valimised no Hubert födermanni võiks pisut nimetada ka ennast akadeemikuks ajakirjanduse akadeemikuks diletan. Seda enam, et sulle Hubert omistati lõppeval aastal teenelise ajakirjaniku aunimetust, mida erialaliselt sulle on andnud aasta 1989. Milliseid tähelepanekuid oled sa sel aastal teinud ja, aga kas ka ajakirjanduses on tänavune aasta olnud murranguline? On küll väga murranguline, lehed on põnevad, kui sealt lugeda, kuid ringhäälingu jaoks tundub. Mulle küll, et meie jaoks oli see enesereklaami aasta. See mõte iseenesest on, on natuke paha, halb enesereklaam, see sõna iseenesest on juba inetu, kuidas ikka ennast reklaamid. Nähtavasti on see kinud sellest vabadusepuhangust vabaduse mõttest, ringhäälingusse on juurde tulnud väga palju noori inimesi. Paljud, kes on suhteliselt väheringhäälinguga tuttavad ja enesedistsipliin on vähenenud. Selle tõttu on meie mõtete täpsus selgus, eetris pisut kaduma läinud, kui mitte rohkemat öelda. Ja meie eneseharimise tahtmine on siiani väike olnud. Selle tõttu on eriti tähtis. Ringhäälingu aastapäeval võeti kõne alla see esmane kõige vajalikum meile. See on sõna, see ilus emakeel, kuidas oskame meie seda kasutada? See on minu arust praeguse elementaarsem, millega kõik ringhäälingutegijad, ütleme, reporter kond vaatamata tema ametile, mida te siin Ringhäälingumajas peab. Ühesõnaga, tuleb hakata uuesti õppima ja sellepärast Mati Hint on õigus, kui ta meid väga tugevalt kritiseeris. Ja hea on, et just väljastpoolt Meie maja, et kuulaja kritiseerib meid, võib-olla see on meie jaoks hoopis tervendavam, kui me ise omavahel siin vastastikku tähelepanu juhime. Nii et Mati Hint pääskamist lõpetama meie jutukeelest. Eesti Raadio eesti keelega ei saa asi olla palju parem kui eesti keelega mujal massiteabevahendites ja see on üldiselt halb. Minu arvates on kõige suuremad ohud praegu meil stiilivahede kadumine eesti keeles ja üldine lohakus, keelekasutus tamises. Kuid on üks teine valdkond, kus professionaalide abi on tingimata vajalik. See on ülemäärased ülitugevad ja eesti keele grammatilist struktuuri laastavad vene keele mõjud. Me peame koos nende vastu välja, kui ma õieti öelda. Me vajaksime niisugust keele puhastamiskampaaniat, mis selle sajandi teistkümnendatel aastatel Eesti keeles tegi euroopaliku keele. Nüüd me läheme ju tagasi Euroopasse ja meil peab olema kaasa võtta oma omapära, säilitanud puhas eesti keel.