Ja selle aasta ringi viimase jutuajamise tahaksime teha täna mehega kes meie Tartu stuudios kaastat pakub ja tänu kellele me saame siia programmi lõppu veel natuke pikema jutuajamise, kui on olnud senised meie reporterite hetkevälgatus, et möödunud asjade kohta. Sest see jutt, mis puudutab nüüd natukene ka meie tulevik Toomas Kutti saanma sinu ja Vadim senini omavahelist jutuajamisest just niimoodi aru Täpselt nii ta ongi. Ja kui ma täna hommikul Vello veresse sõitsin ja mõtlesin selle peale, et olen töötanud raadios ainult aasta, üheksa kuud ja 16 päeva siis kuivõrd palju on see vanem härra nimelt veebruari alguses saata juba 80 üheseks kuivõrd palju on olnud temalt õppida lihtsalt sedasama igapäevast silmade lahti hoidmist, enda ümbervaatamist, märkamist osata näha seda kui ilus tegelikult on kõik meie ümbrus ja ka seda näha kui koletul viisil me oleme selle ümbrusega ümber käinud, see on lihtsalt kohutav. Sellest hoolimata on ta on ta optimist. Ja oledki sina optimist. No peab olema optimist, sest noh, kuidas nüüd öelda, kui ei usu millessegi sisse, ei ole vist mõtet elada, aga elada tuleb, tuleb elada ilmselt parema tuleviku nimel. Ja see viimane lugu, kui ma nüüd võib-olla natukene ette ruttan, ei olegi niivõrd sellest, et milline ilm uue aasta esimesel päeval on. Kuigi jah, me sellest juttu alustasime, vaatasime nagu tagasi sellele täna lõppevale aastale. Aga jutt läks nagu muuseas ikka üle jälle sellele loodusele enesele kas või needsamad jõulud, mis äsja selja taha jäid. Ja, ja mitmed mitmed muud probleemid veel ja noh, nendest me muidugi räägime ja mind on alati hämmastanud see, et alati, kui ma lähen, siis alati on vanahärra valimisennil rääkida jälle midagi uut, mille peale tõesti noh, ma olen ka koolis käinud ikka üsna pikka aega ja ülikool läbi ja kõik nii edasi, aga mille peal lihtsalt ise ei ole tulnud, sest tegelikult ei ole midagi nii väga keerulist, kõik on ju väga lihtne. Aga me ei oska seda lihtsalt tähele panna. Aga kuulame siis kuulane. Aga Toomas on meil midagi tagasi anda. Kas me saame härraselini küsimusele kuidagi vastata? Sina kui noorema põlvkonna ja kamina kui noorema põlvkonna mees. Ma arvan, et on muidugi väga konkreetselt öelda nüüd, et tingimata peab minema metsa koristama ja nii edasi, see on muidugi üks võimalus. Aga ma arvan, et kõigepealt me peame siiski muutma oma suhtumist. Ei taha sellel aasta viimase päeva pärastlõunal öelda ränki sõnu, aga, aga siiski võib-olla tuleb öelda. Ja tuleb öelda väga halvasti, isegi selle peale näiteks, et kui palju tegelikult me maa peale sülitame. Kui iga mees näiteks iga päev mõtleks selle peale, et ma seda ei tee. See on ka juba midagi, mis vast muudab rahva suhtumist maasse. Meil on seda prügi ja rämpsu nii palju. Ja tihtipeale käib ikka niimoodi, et mis on tarbetu, läheb üle õla. Jätame sellega maha viskamata, paneme ta prügikasti, viime ta sinna, kus on selle koht. Ma arvan, et kui me nendest kahest võib-olla tõesti esialgu pisiasjast alustame, siis moorast tuleb iseenesest. Ma tulen veel alguse juurde tagasi, selle vähem kui kahe aasta jooksul olen ma isehakanud hoopis teistmoodi suhtuma ümbritsevasse loodusesse. Kuigi seda oleks pidanud tegema kool millest ma läbi olen käinud, õigemini koolid. Aga seda on suutnud teha üks vanem härra ja mitte käsu ja keeluga, vaid lihtsalt südamesoojusega.