Lõõtspillilugu ei ole tee meie saates veel kuulnud. Seekord andsid mängijad Saaremaa oma mees, Uuno varvas ja me oleme praegu Kaarma kolhoosi hubases baaris väga soliidses kontorihoones Oskar Toompuu jutul. Ja sa kutsusid täna Tiia kõikuma, sõbrad-tuttavad üpris kaugelt Ameerika mandrilt Torontos. Ja eks ta ole nii, et kui kodus ruumi üle ja siis peab külast ruumi laieneda. Tiine lauad, istu pikk õige Saaremaa mehe tüüpi mees nagu Suur Tõll pikka kasvu. Võtke mees. Teeme siis raadiokuulajatele tuttavaks, kuidas nimi on Olivia Mihkel löövet. Pärid Kärla vallas. Kogule külast haavalu talus. Olete kodukohas ka käinud, Kooja käinud? Kõik on ära lähtudes on või mida enam ei ole. Mis siis on ja mida enam ei tulevihk, nagu murelikuks teeb tööd elu maal, ära põle ta loo kõrvalvoolus alles. Õunaaedu. Olete Saaremaapidudel ka saanud kaasa laulda publiku hulgast. Hoia kodustel koosviibimistel ja järverannas, kui te peate, kuid see on ja, ja ma olen seal sündinud-kasvanud. Teil on Jürid ja töötan Torontos kui ehitusinsener. Ja nüüd on kohe hea küsida, kuidas maja nüüd ehitud insenerid pilgu läbi välja näeb, kus me praegu viibime? Täiesti moodsalt ehitatud muidugi detailide osas, võib-olla mõni asi oleks Ameerikas või Kanadas pisut teistmoodi, aga põhiliselt on väga hästi kavandatud. Lugu on tähenduslik ja sündmus muidugi ka, sest teadupärast selle aasta lõppeva aasta Saaremaa suursündmuseks olid Saaremäe kultuuripäevad suvel ja nendest võtsid osa esmakordselt paljud saarlased, kes elavad võõrsil ja nendega oli hästi palju kohtumisi. Ja selles loos siis kohtusin Toronto grupiga, kes oli tulnud Saaremaale. Ja üks vastuvõtjatest oli Oskar toompuu Kaarma kolhoosist ja ta võttiski ühel õhtul siis kogu gruppi oma majandikeskusesse kokku ja seal need jutuajamised tehtud said. Muidugi, see oli ainult üks osake kogu sellest suurest loost ja see lugu siis oli kohalikus või lokaalses raadios, mida me peaaegu nädal aega siin Saaremaal tegime. Ja ma ütlen nüüd ka suure raadiokuulajaile, et selle idee pakkus välja Erki pööret, minu praegune küsitleja ja muidugi üksinda Saaremaal ei oleks seda suurt tööd teha saanud ja tagantjärele veel suur-suur tänu kogu grupile, kes kaunitele suvepäevadel Saaremaal olid ja seda tööd tegid ja on küll ja jõulu esimesel pühal, kui olin tegemas päevakajale lugu Kuressaarest Šveitsis ja kirikus, siis tuli üks tuttav mees ja võttis nööbist kinni ja tuletasime koos veel möödunud seda aastat meelde seda suve. Ja ta ütles, et selliseid üritusi on ka edaspidi vaja ja tänas samuti mind tagantjärele ja ütles, et kuulge, te tegite ära suure töö ja ma rääkisin paar päeva tagasi maavanema Ants Tammlehega, õigemini küsitlesin teda ühe loo tarvis ja ta ütles, et sellist üritust tuleb korrata ja tagasiside on olemas ka nende inimestega kes siin suvel käisid. Noh, ütleme võõrsil elavate saarlastega. Ma sain lugeda Kanadas Torontos ilmuvat saarlaste ajakirja Meie maa ja selle toimetaja ärni käärid kirjutab, et see oli tõesti kõigi välissaarlaste ja muidugi ka kohalike saarlaste jaoks suur sündmus ja ärni käärid oli kirjutanud ka maavanemale ja lubanud, et tuleb järgmisel aastal Saaremaale jaanipäeva paiku kogu grupiga Torontost sealsete saarlastega. Jah, ma arvan, et nii mõnedki on niiviisi mõelnud. Paljud saarlased on tahtnud Saaremaale tagasi tulla, muide, neid on tulnud varem, mitte sellel ajal, seal ma küll päris selle aasta seisu ei tea. Ja paljud kavatsevad Saaremaale ehitada kas oma suvemaja või, või vana kodu korrastada. No esialgu ei ole päris kõik nii libedalt läinud, eks me teame ise, missugused hädad ja mured meil selle kandi pealt on. Aga kui asi läheb nii edasi, ma usun, et nii mõnigi pöördub tagasi või vähemasti tuleb siia suvel. Kas oma vanasse isa Barr või võib-olla mõnedki ehitavad oma suvemajad Saaremaale ja eks muidugi kaunis suvi seda tuletatakse meelde ka vana aastat ära saates, uut vastu võttes, aga eks meil ole ju samasugused mured nagu kogu Eestimaal ja võib-olla siia Lääne-Eestisse saartele. Need mured, mis on teel Eestimaa pealinnas Tallinnas ja võib-olla mujal mandrirajoonides siia Saaremaale ei ulatu. Nii et mõnes mõttes on siin elu ehk natukene vaiksem ja vähem närvesöövam. Kuid imele üle minnes on meiegi ettevõtetel kõikidel majandit seal asutustel samasugused mured nagu igal pool Eestimaal ja eks me peame siis kõiki neid üheskoos ületama. Ja eks nüüd see esimene imeaasta näitab, kuidas me koos sellega toime tuleme. Ja ma usun seda ka, sest ma olin nüüd viimasel Saare maakonna, nüüd juba Saare maakonna volikogu esimesel istungjärgul ja seal olid saadikud, noh nagu öeldakse, saarlasliku väge täis ja nagu ütles maavanem, kõik on erudeeritud inimesed ja usume, et nad kõik võtavad oma kohustusi ja ülesandeid saarlasliku visadusega ja see peab sihile.