See oli läinud talvel, tähendab siis selle aasta algul, kui Tartu Ülikooli rektori kabinetis kirjutati alla koostöölepingule Kiili ülikooliga. Väike seltskond istus ümber laua, olid sealsed mehed ja meie rektor prorektor ja paar-kolm pressiesindajat ja kui ametlik tseremoonia oli läbi, siis tõusis rektor professor Jüri Kärner ja ütles, et annab nüüd kabineti vabaks, sest enne seda oli ka Kiili rektor küsinud, aga kuulge, härrad, et mul pidi olema veel kohtumine pressiga. Ja see oli kuidagi väga ootamatu rektori kabinetti, kuhu vanastika siseneti. Suure aukartusega. Rektor annab oma kabinetti lihtsalt võõraste meeste kätte ja me siis tegime ära intervjuu, see kõlas ka päevagas muidugi eetris ära. Ja seejärel sundimatu vestlus siiski iili härra tega, eriti sealse rektoriga, Inglise keeles, saksa keelt ma ei mõista. Ja mind lihtsalt üllatas see, mille vastu Kieli Ülikooli rektor huvi tundis hakkab muidugi kodu tanumalt pihta. Näiteks ta tahtis teada meie raadio kohta, kas meil on venekeelsed saated, kui palju me neid saateid anname ja millest me räägime ja kuidas on ja ta tundis täitsa siirast huvi. Seda masti meeste puhul tavaliselt ei lasknud. Nagu pikemasse vestlusse tähendab Tartu peale Antar muudki teha kui ühe raadiovahega jutelda. Ja siis sai veetud selliseid ajaloolisi paralleele Eesti ja Saksamaa vahel ja kulutasime seal oma paarkümmend minutit püstijalu vestluseks. Nii et see on kuidagi väga kirkalt meelde jäänud. Lihtsalt ootamatu oli see Nii et see ei olnud siis pressikonverents tavalises mõistes, et ajakirjanik küsib ja esineja vastab, ta kukkus siis pigem nagu vastupidi välja. Jah, ta oli, kuidas öelda, lihtsalt lihtsalt vestlus tõesti. Nii, aga oled sa Madis, tähele pannud? Kas üldse suhtumine ajakirjanik, kes ma ei mõtle, siis nüüd ainult väliskülaliste poolt, aga ka siitpoolt on miskit moodi muutunud, sest me teame, et et küllaltki pikka aega olid väga paljude kabinettide ja, ja kõrgete uste lävend suletud ajakirjanikele või sinna pääses sisse tõesti väga suure vaevaga ja väga selliseid kõveraid teid kasutades. Või kui pääsesid siis saadetisele ümmargust juttu, nii et raske oli sellest pärast lugu välja lõigata või öelda üheselt, et ei, et seal teemal me ei räägi. Ja siin aasta lõpul oli ka veel üks firma, kes ütles, et oi, et me ei tahaksin mitte kuidagi ikka näha, aga noh, nad said ka asjast aru, korra ikkagi avalikustamine on läinud üleüldiseks. Suhtumine muutunud küll, sest siiski tunnetatakse ajakirjanduse jõudu, tema mõju ja tulenevalt sellest iga mõtlev inimene saab aru ka, et ajakirjanikke ei tasu mõelda, tülli minna ja peale selle on ju siiski ka raadiosse või trükisõnas pääsemine oma kaaskodanike mõjutamine. Ja kui sa viitasid siin nendele kõrgetele suurtele kabineti telesiis siiski äraütlemist ei ole olnud ja näiteks kui siit Tartu linna pealt ja rajooni pealt võtta ja noh, sama võime öelda ka meie terve tsooni tähendab Lõuna-Eesti kohta siiski suhtumine on heatahtlik. Sest noh, me teeme ka oma tööd ja võib-olla kui üks või teine asjamees pääseb mikrofon ette ja saab oma muredest rõõmudest rääkida, siis on tal ka hiljem ehk lihtsam asju ajada. Est näib ka niiviisi, et need, kes pressist järjekindlalt eemale hoiavad nõnda nende laul on lauldud peatselt. Ma paar päeva tagasi juhtusin kuulma teie viimast Tartu veerand tundi ja siis tundus ka, et kirja teel teieni jõudnud vastukajad saadete kohta annavad tunnistust sellest, et usaldus teie vastu on tõusnud. Et inimesed loodavad pressi peale ja loodavad selle peale, et et press ei ole lihtsalt mittevahend, aga ka suuteline tõstma üles probleeme ja neid ka lahendama, nii et, et inimene ei kuula raadiot mitte selleks, et lihtsalt midagi teada saada, aga ka selleks, et, et sealt midagi loota. Ojaa tähendab kaasaelamine ja, ja mõtlemine on ikkagi märgatavalt kasvanud ja see on tegelikult Erki üleüldine tendents, tähendab, et meil on julgus rindude vahele või alla tagasi tulnud ja inimesed tahavad ja julgevad oma arvamust välja öelda. Vaat seda siiski siiani ei ole olnud. Miks te kõik kõikide teiste asjade puhul on täpselt samamoodi, tähendab ikka julgus on tagasi ja sellest johtuvalt tulenevalt tuleb ka kõik muu. Selge on seal madise jäänud sellel aastal ka mõni lugu noh, nii-öelda tegemata või, või või on midagi jäänud selle aasta peale midagi kripeldama ka, et mida oleks tahtnud teha, aga mida ei jõudnud vä? No eks neid ole kindlasti, tähendab mida ei jõudnud, sest vantega raadioautod sõidavad bensiiniga ja ausalt öeldes ma olin ikka varasematele aastatele, võib öelda ka niiviisi kolmveerand sellest aastast aktiivne Lõuna-Eestis käia. Ja siin just enne saadet sai veel helistatud ühele võrumehele, kes, kes ootas ja no lihtsalt, kui ei ole, millega sinna Võru poole sõita, midagi eriti paaki panna ja naasta lõppurutuse jäänud ka enam aega, siis ikka jääb ka selliseid asju õhku, mis lükkuvad järgmisesse aastasse. Nii et selle pinna pealt ma tunnetan, et ei ole nagu kuulajate ees võlgu. Kuid ma Nerkki ühte asja tahaksin veel lihtsalt meenuta ainult ühe lausega, et üks meeldivamaid kohtumisi mu sellest aastast oli Vigala Sassiga Aleksander heintele kui passi nime öelda. Ja ma tegin tunnise saate sellist ero pühapäeval ja oli ka kordus ja oleme šansid küll inimesele seda ka linti võtnud, kuid see päev, mis ma seal reisis, ta talus mere ääres männimetsa all veetsin, me oleme kuidagi alguses, pole hea klapp, on, see oli kuidagi väga kosutav tuttav ja kui noh, tunned, et inimesega on selline hea side, siis pikk kolme poolesaja kilomeetrine ots hommikul Saaremaale ja õhtul tagasi ja vahepeal saad ka kodus kähjaga sea kosuta. See ei ole palju.