Kirjutamata memuaare tehnikadoktor Johannes Hint jätkab mälestusi, mis katkesid eelmises saates Tallinna kaitselahingute viimase päeva 28. augustiga 1941. 28. augustil ma mäletan, meie hommikul veel meie sõjakaitsetöölised ehitasid barrikaade siin Tartu maanteel selle tselluloosivabriku juures Kadriorus, nii et nüüd see seal vahet ei olnud üldse nii. Inimesed olid tööl kuni kuni viimase viimase momendini kordoni kuni viimase momendini teie elasite Tallinna langemise Tallinnas üle. No ja minul oli niisugune käsk, sest minul tuli juhtida neid kaitsetööd kuni viimase momendini ja siis minna põranda all kustend varjasite siis. No minul oli ette valmistatud Rataskaevu tänaval üks üks niisugune koht kus oli teada, et inimesed sinna ei tule või niukene. Ja siis ma läksin pärast seda oma mul õe, nendel oli Kadaka tee sealmaal üks maja, siis ma läksin, kui see esimene järgmisel ööl läksid sealt juba sinna nende juurde. Ja seal siis varjasin ennast seal ja siis üks ka minuni vähem kaastöötaja tema kaudu ma mõtlesin siis nende aegadel inimene, kes ennast varjab, tema närvid püsivad aga varjate närvitsema löödud, kes varjamiseks kommuniste hävituspataljoni, need armutult kogu perekonnaga lastakse maha. Ja siis muidugi nende närvid ütlevad ära ja siis ma mõtlesin, ma uskusin, et see niukene usaldusmees mul oli veel üks korter, oli Kuusalus 40 kilomeetrit tsentaliseks, ma pidin minema õigel ajal sinna maa tööle, sulaseks maal mind ei tuntud keegi ja noh, Tallinna Tallinnas siin muidugi mind olekseid ära tunda. Aga siis sinna minek oli raske, siis sakslased andsid niukse sovhoos niisugused tõendid maanteedel täieneda. Siis naise vend võttis nagu temaga ühendused, et kas ma saaks kuidagi selle tõendi? Muidugi, teise nime all ja see oli siis. On ainult inimestele head teinud ja, ja ma rääkisin läbi, et me selle asja saame, talandad. Tulgu ise kuskil siin oli vaat see Kaarli kiriku juures niisuguses majas sätandaks väljend ja siis ta tuli teise meiega püssiga kaasa. Mazdaga, miks te püsivad, noh, et selleks, et võib-olla keegi tunneb ära, et me siis kaitseme. Aga niipea, kui nad sinna siis viisid, siis kadusid ära, jämed puhta äramise teenendada, saad, sattusin lõksu. Uskusin ja hiljem muidugi siin ees on praegu olemas ja kui ma siis tulin 45. aastal Soomest tagasi Tamint märkas uulid seal siis ma nägin, ta vajus nagu veetilk kokku. Muidugi, mõned mehed mul on öelnud, et miks ma ei ole seda äraandjad nii üles saanud, tema asjad, mida ma sellega oleks võitnud, et see on tal nüüd kõige parem karistus, kui ta need aastad ja aastakümned neid. Teen minu meelest see karistus on tal olnud sügavam, kui ta oleks istunud võib-olla 10 aastat vanglas, nii et selles mõttes nii. Ja mina ei ole ka seda printsiipi nii sant olnud vaja murda, et mina elus kellelegi peale kaebama läinud. Laseks aga, aga sattusin vangimajja ja muidugi olid võrdlemisi alguses ka, ma ei tea, kas oli kaks nädalat või mis oli ainult sellest Tallinna vallutamist, siis muidugi. See oli nii-ütelda täis metsikust. Side vangimaja ja nüüd mina mäletan alguskondlik kinni, peeti patareisse, viidi sealt sealt Kaarli kiriku juurest. Ja siis mina mäletan esimene nii-ütelda. Mul ei olnud midagi kaasas, mõnel oli veel mingisugune lahkus, naine pange leivatüki, pani kaasa. Aga siis esimene vist neli või viis päeva, meile ei antud mitte midagi süüa. Ja, ja siis nüüd minul oligi alguses niisugune mõtlemine, et sellega ongi, tapetakse meid ära. Tohutu suur ja, ja niivõrd nõrgaks, et seina abil nii sai üles tõsta, siis hakati andma 200 grammi leiba ja hiljem jõudis 400. Ja tohutu nälg oli kogu aeg siis muidugi veel. Esimesed Muljet tohutut topid, kas 100 tükke inimestena ühte väiksesse kambrisse, siis seal ei olnud üldse võimalik lähex selili magada siis pikale olime siis ainult sant külge pidi ole, kui kui siis külge tahtis keerata, siis pidi terve see, see, see põrandatäis inimesi korraga seda keerama siis need paraskedoritsetailisest muidugi läksid täis ühesel välja ei lastud enam niisugune metsikus viimases viimases astmes on seal kõik ja siis muidugi igavesel. Üldse need koonduslaagrid ja mulle paistab, et meie, Eesti vangivalvurid omandasid väga kiiresti need võtted, mida muidugi eesti vangi maas ei olnud ja sel ajal ei olnud kohust üldse olemas, oli mingisugune, kas kolmik v meie oma eestlaste poolt, aga saksa ohvitser kinnitas surmaotsusele isegi õiget ülekuulamist õudses köiteedi selja taga ja ja siis nüüd. Kui siis paar päeva hiljem kutsuti siis need, kes olid surma mõistetud, kutsute siis veel selle saksa ohvitseri ette, siis toimus minu pääsemine, minul surmaotsus muudeti ära. Ja nüüd hiljem ma olen sellest teadlik, kuidas see kõik toimus. Ja see mees on praeguses meil tööl ka koondinimene üldse oma elu eest kellelegi olen tänulik või selle eest ta üldse elab, tänulik on siis mina pean selle mehel olemas, ta töötab meil praeguselast esimene kraatorsi ja see oli siis niimoodi, et meie linna kommunaalosakond seal, kus praegu seal see alsele raekoja vastas kohvik, mis ta nimi nüüd on, ma ei tea, valla toovad ana toomas ja seal oli siis me asutuse söökla madala tubli mees oli, ma võtsin ta tööle, panin ta söökla juhatajaks. Ja muidugi, kui siis nüüd sakslased tulid siia, siis läks selle eramajanduse peale, ta läks selle restorani direktoriks kohe tagasi, kellelegi ei antud midagi ja siis need need restoranid said mingisugusega linna toitluskomiteede jumal teab, mis asi oli poolt siis nii liha ja, ja siis tema siis oli selle saksa ohvitserile annud siis pool siga selle eest, et ta siis mu surmaotsuse ära muudab, aga muidugi isegi näiteks sellel niisuguste inimeste eest seista oli tohutu hädaohtlik, aga siiski ma tean, linna ehitusosakonna direktor keskküla, need olid siiski julgust omanud, et olid ütelnud, et ärge inti mahalaskjaid, ta ei ole kellelegi midagi halba teinud, ta tegi ainult korralikku tööd. Ja muidugi siis muide, ega keskkülanit kaitsmine midagi ei mõjunud ja naguneks aegadel ikka pool siga mõjus. Aga muidugi selle veel oli ikkagi niimoodi, et ootasid juba pikemat aega igavesel omaenda mahalaskmist ja muidugi niisukese momendil. Inimene on oma ees ka aus. Ega inimene ei saagi enda ees iga kord ausale, kui sa seda nimetada üleminek elus, surma siis. Ja selle juures muidugi need need muljed, mis ma seal üle elasin, need muidugi. Välja kujundanud minu käitumist ka need siin vanglas muidugi seal tuli inimese iseloom, tuleb seal välja seal ja mõni nendest nii-ütelda langes nii madalale, et veel inimlikust seisukohast madalamale enam langeda ei saa, mutas juba kaebused hakkas, kõik läks, ta täisid täis oma eest, aga mõni lihtne inimene oli suur kuni kuni lõpuni. Et seal inimesed omasid hoopis teise palge ja teise väljanägemise, kui nad tavalise elus on, siis viidi Patarei trükikotta ja seal ma olin jänki mehega ja siis Roomor stiitusega olin koos. Ja siis need tegid seal siis niukse kalendreid ja muuseas jälgimisoli, väga hea joonistaja. Ja mida siis nüüd vanglatrükikoja juhataja osad toimetas välja, nii et ma siis isegi kodusse oma naisele ja lapsele ämmale isegi need meie poolt valmistatud kalendrid. Nemad üks Eisen olisi hiljem tapeti ära tema oli ja ladu ja tema ladus siis kunstiliselt kujundas siis jänkimees ja Romulus Tiitus ja siis mina panin näksini väärozbuko ja siis nende nende käreleiendakse, Tsitaat jäädakse, kalendrid, mul on veel, nüüd on unikaalsemaid võib-olla üldse järele jäänud, aga ta on siiski trükitud ja vangla vanglast välja välja toodud mulle väga palju veel niisuguse asjaga, siis nüüd kui ma vanglast ära põgenes, siis naine suurem osa põletas neid ära, aga ma hiljuti veel ühe näitasin, Aadule olin siukene, leidsin selle ülesse. Siis hakati organiseerimiseks vangla nii-ütelda, omavalitsust, juhataja või päevik või ma ei tea nime, mis seal oli, siis olid seal pataljoniülemat ja, ja siis kompaniiülemad ja rõõma ülemad ja mind, kui jälle kõrgema haridusega meest aeti ka siis sinna sinna Neetada määrata, mingisuguses natsannikuks. Seal sel ajal oli mul juba nagu julgust hakata natuke vastu ja üks vangima verd veebel, hästi paamees, siis kutsus väljedvat. Me naerame teid ja need muidugi siis pidid korda hoidma vangivalvurite eest nagu oleme. Ja mina julgesin talle ütelda niimoodi, et aga ma olen ju vanged, mis ülemina samal ajal, mis ülem mina teiste vangide elule. Ja muidugi see, et mina sellest Äravitasin. Siis viidi mind jälle surmamõistetute kambrisse kohe paugupealt. Ja seal jätkus seesama operatsioon, igavesel olid mahalaskmised ja seal hoiti mind terve kuu. Ja siis jälle viidi mingisugust trellitatud üksikruumi valvur juures. Siis ma pean nüüd selget. Nüüd on siis kõik läbi. Teist korda nagu, nagu olin, olin. Ja siis öösel mingi kella kahe paiku, siis valvur võttis mind kaasa. Viis balti jaama. Ja mingisuguse rongi peale hommikul jõudsime turbasse. Ja siis hiljem selgus, et seal oli siis kaaskirja kätte võtta erilise valve alla ja panna kõige raskemale kehalisele tööle. Ja seal oli üks niisugune tüsene verd, vee peal oli siis turbalaagriülem ja see tõepoolest siis iga päev, mina pidin need peldikud ära puhastama, võib ette kujutada, mis asi seal oli muidugi erilise valve all, aga no ja siis muidugi seal. Oli selge, et kui ma ise omale vabadust ei võta, siis selle võimu käest mul teda loota ei ole. Seal juba natuke sai informatsiooni ka, mõnikord vabad töölised ka olid, kuidas need rindeolukorrad olid seal 43. aasta suvel turbas veel ja siis juba Nortal Georg, temaga saime nii lähemaks absoluutse usaldusega ja siis üks randveer või Randoja, mingisugune pillimees oli seal tubli ja seal lubati tuua, ta oli ja see akordioniinstituudi pilli sinna sisse ja siis muidugi me otsustasime põgeneda sealt. Siis on juba võimalik erad inimeste kaudu saada ka need, kes on nii vangiriiete alla nagu erariided ja tikkusid ja niisugust asja valmistasime siis ette selleks põgenemiseks. Ja siis oli niisugune olukord, et, Et meil oli üks langi valvur, Alinastuke puhor, pätid, nad olid aga hea südamega ja muidugi nälg oli ja siis ta vedas kodust mingisuguse noorem vend oli ehituse peale ikka kombineeris midagi ja ikka midagi sai saata. Vangivalvur tõi, sega naljas ja siis muidugi võib-olla viiendiku ta minule tõi, aga sellest ka midagi oli ja, ja Niukest käis kodus kontakti hoides. Rikkus seda saksa distsipliine ja oli niisugune hea inimene ja meie sisse muidugi otsustasime niimoodi, et et seda meest nii meie alt ei vea, sest kui ikkagi vang ära põgenes, see oli vangivalvur ka vangiminek omale ja siis. Päeval see 21. septembril Teine asi, et seal siis järsku tema, meil oli üks noor noor Saksamaal läbi käinud, seal laagrites teenistuses üks eestlane oli valvur, järsku vahetati ära, pandi mees. Ja nüüd järgmine päev oli meil otsustatud. Ühesõnaga, põhjendada see armaalitamisest, tema ei tulnud, kaasatsetav pildistan, kahju ütles ära. Jäime kahekesi noppeliga. Oli niisugune asi, kuidas inimesel, kes sinul on head teinud teha halb, see oli minul nagu nagu ta mingisugune koorem hommikust peale vaevas, tuli järgmiseks nädalaks määratud edasi lükata, põgenemist ei olnud ka enam kuidagi võimalik, nagu ei sobinud see asi. Ja siis ma hakkasin selle noppelile rääkima, et see vanamees on nii palju ise sedakorda rikkunud, et et räägime tal ilusti ära, ta vanamees ka haiget jääb. Haigeks ei tule. Muidugi, raskem on meil põgeneda, aga, aga mis siis ikka, me tuleme toime. Opel hakkas muidugi mind noomima. Kuule, kui inimese elu on hädaohus, siis ei saa koolide teisest, et siis siis ütelda. Peab ikka mõistusega selge mõistusega olema, et sellest ei tule midagi välja. No mina ikkagi nii kangekaelselt päev läbi teda nii arutasin lõbuks, ta andis nõusoleku. Muuseas, nad pidid need vangivalvurid igapäevaaruande kirjutan palju nüüd vangid siis tegid, mina olin tal nagu see sekretär ja siis nüüd täitsime need ülesanded ära ja siis, kui ma juba Anerias läksime minema nagu viimane, kui ana, kirjutasin talle seda paberit, siis olin ta kõrval notar, kes räägib. No räägi siis. Ja rääkisin, et kuule et ära samme tööle tule. Ja vanamees nagu. Ma mul leida nii nagu nagu puuga päevast ei ole mitte midagi, eks ole, kes loll hakkab seal põgenema ja ja ikka tavakuni vangilaagrisse jõudmisena ikka ta rääkis, taipas, et aitasid inimestel on mingisugune teised kontaktivahendita kui sõnade vaadata. No ja siis oli jumala selge, et see mees räägi paravanglaülemale. Me kiires korras likvideerisime need erariided, andsime kuskil teise baraki otsa ja, ja ühesõnaga kõik, mis mul oli, et olid Lottet nüüd järgmine läbiotsimine mingeid tõendeid saada. Ühesõnaga muidugi mingit unest ei saa juttu olla ja läksime rivisse iga ütelda hetk oli oodata nüüd mingit katastroofi. Loogika oli niisugune, teist loogiliselt ei saa nagu olla. Kuna rivis olime, meil oli määratud uus noorduslikene Berliinis koolitatud vangivaht ja vanaisa oli kuskil mujal ja vanamees läks vanglaülema juurde ja näitas, et intenooperloppel ja Hint, eks ole. Tsi lõi käega ja lasi minna. Hiljem muidugi muud loogika tol ajal, kui oli see, et vanamees ülem ei saanud hästi omavahel läbi ja valla ülem jälle läks loogiliselt mõttes ülikooliharidusega inimene ei saa ju ometi nii loll olla, ta vangla valvur mõtleb oma põgenemis ette, et see vanamees lihtsalt ajab pada. Aga et siiski nimetada ettevaatusabinõud tarvitusele võtta määrasse, siis siiski õdise ja. Ja niimoodi me läksime. Me olime, töötasin baaris, kandsime neid turbetsena aunadesse. Aga nüüd siis oli selge, et kuigi need absoluutselt mitte midagi ei ole. Täna peab tegelema. Ja vangivalvur demonstratiivselt. Ta teadis situatsiooni, kes oli jalgade vahel, keerutas selle püssi suud ikka meie poole, nii nagu me käisime. Ja vot siis 222. september 43 hakkas sadama turbas. Ja muidugi selle valvur lakas kaela vahele vihma sadama ja ta hakkas selle keebid tahtist varje teha ja põrbed kokku panna, vutikepile riputa ja nii kui ta seda hakkas tegema, pani püssi ära. Nime läksime. Talgud hakkasid käima laste meid neile järele, kuid me olime juba siis nii kaugele teineteisest. See olukord oli niimoodi, et ta meile järele joosta ei saanud, sellepärast et teised vangid oleksid, valvab ta vidinad viima enne enne siis uuesti sinna laagrisse. Ja seal on meil teada, et see on vähemalt kolmveerand tundi on meil aega, aga kala meil oli enne niimoodi täpselt tehtud. Et Securde lugemisega sai, kui sa lähed üks, kaks kolm sisse, palju viga ei tee, et umbes nii viis kilomeetrit me jookseme edasi, aga siis on raadius juba 15 kilomeetri raadiusega, enam ei tea kuhu, kuhu nad jooksid, see põgeneb, üks meistriteos minu minu elus oli kõik niimoodi, umbes tund aega jooksime, et küllalt kaugele raadiust suurendada. Õnneks vihma 100., nii-ütelda jälgede koertega, Kaisanud, väga tugev vihm tuli ja siis oli niimoodi, pugesime selle mehega tihedasse kuuse põõsasse, hoidsime siis üksteisest kinni, noh, et ära ei külma ja oleme isegi nii-ütelda. Kuulsime, kui need tagaajajad seal õhtupooleni, isegi ta meist nii mitte väga kaugelt kilomeetri kaugusel umbes hääled kuulda mööda läksid. Ja siis öösel hakkasime siis nüüd seda seda nimetada. Ainult öösel liikuma ja neli päeva siis öösel liikusime, päeval olime kuskil harjus metsamarjadega, mis oli Nendest nad saime natuke süüa. Ja üks sündmus, mis ma veel mäletan, meil oli noh, taskurätikuid oli paar tükki kaasas, sest seemned ei kompromissi tsiteeri. Ja näiteks kord meie ühesel juba ütleme nii, jõud hakkab ära lõppema, jõudsime ühe kaevu juurde kus oli piimanõu kaevus ja siis muidugi tõmbasime nõu üles, hakkasime jooma sealt piima. Aga jälle oli seesama asi, et me oleme ju vargad. Aga selleks, et mitte varrastena, mina panin oma taskurätiku nagu kivi peale, et inimene, kui ta hommikul näeb, et keegi on on seda piima joonud, et tal siis on mõtet, see tõepoolest varas ei olnud ju tal siis tõsiselt tõsiselt vaja oli, et ta niimoodi vot niisuguste nii-ütelda printsiipidega meie tegime oma oma nii-ütelda põgenemise raskemaks. Aga muidugi veel üks asi, mis peab ütlema, seal üle 100 kilomeetril kõvasti käia ja niukses tingimustes maantee peale ei saanudki. Üksikul oli tõesti nii kindel juba. Ümber maantee ääres on niisugune raba läbi pääsemata sisene, kasutasin seda. Ja siis muidugi teedest eemal teedest noh, see teist loogikat, aga mis teie siht või suund oli, mis suunaste liigne suund oli Pärnumaal selle noppeli sugulaste juurde, sest ta lainetest onupoegi ta teadis maamehi, kes ära ei anna ja et seal neid vangi riide välja vahetada ja me lõpuks jõudsimegi sinna ja siis nad tuletasid leivaahjus nüüd meie riided ära, saime müürust, tavalised riided ja edasi. Edasi oli niimoodi, et me elasime, siis varjasime seal. Hakkasin nii mul Tallinnasse nii kauri tuttavaid, ma teadsin, kes, kes mind mind varjavad ja siia tulema ja siis need noppele sugulased nad ka ausad inimesed. Ja nad muidugi siis püüdsid ka mitte selle vastu olla, nad said oma riskiga vähemaks ja siis üks üks üks nendest oli mingisuguses. Ma ei tea, mis seda raudteed muidugi ei ole nüüd enam raha, Rapla Virtsu raudtee üks jaam oli ta seal jaama, selle korraldagi oli tuttav ja ta teadis, et siis viiakse vasikaid tapamajja seal siis sokutas mind sinna ühte vagunisse. Ta ise paneb siis ukse kinni ja ma siis pugesin vasikate koos sinna õhku. Aga siis hakkab muidugi Netleidromnesid, mis mul on olnud nii palju, et seda ei oskagi ütelda. Siiski tuli mingisugune Saksa ohvitser kontroll, et liha ja kõik, see oli tähtis, sõjaväele. Vaatame, tulid isegi sisse ja mina olin siis põhkude all vasikate koos ja nad mind ei märganud. Aga meil oli kaupet, jäetakse uks lahti, vagu niux terdasid kitsa Roobris kaubavaguni uks. Ja mul oli niisugune, et kokkulepitud mulle pähe õpitud köiteid Jaama nimetus üks jaamis, teine tuleb kuni taline väiked sealt molekule lükkan ukse lahti ja poetan ennast siis metsa. Nüüd tänu sellele, et see sakslane tuli Siskuks, fikseeriti ja pandi kinni ja mina jänzis nüüd vasikate koos tapamajja minekuks väljapääsu ei ole, pisikene niukene luubikene oli üleval, see oli ainukene väljapääs mulle siis nuga kaasas ja siis kogu selle sõidumina. Siis tegime niukse nende laudade sisse väiksemaks, astmed saab jalga jalga seal toetada, et siis sinna luugi juurde ja siis pea ees kuidagi sealt välja hüpata. Ja õnnetuseks sellest Tallinna Väike jaamas, kus liival, kus ma nii liival pidi välja tulema, rongi jäänud seisma ka. Ma mul lugemise järgi ja kõik oli selge, et see liiva ja siis mina muidugi upitasin kuidagi pea ees ennast sellest vagunist välja, kukkusin teetammi ääre kuidagi, kuidas luiteid murdnud, kuidas ma rongi rataste Rezatutsembrik ime natukene nii-ütelda sõidu pealt, sõudepaadi võrdlemisi korraliku kiiruse pealt ja aga teine võimalus oli sattuda vasikate koostapa mainet. Te leidsite end siis sealt töödamilt või raudteetammi tammilt, jah, ja kuna see olukord oli siis niisugune, et mul oli kõik see asi segamini seal keskööl mängu võitja peaks kaks siis ma minu abikaasa ja peretütar oli mul siis ämm elasid metsa tänaval, kus ma ise elasin, nad muidugi on paigutatud teise korteri korter on ära võetud. Siis mina mõtlesin, et ma olen lihtsalt sinna, et täna öösel neid vaevalt keegi mind sinna otsema tuleb siis ka teatud aja olid seal ja see oli väga tark tegu jälle. Sest põgenemist ei olnud nii palju aega mööda ja hiljem ma kuulsin selle naise sõbrannal siis vaid selleaegse julgeolekumehed olid siis kännatada usutlemas ja, ja nõudnud, et kas ta teab oma sõbrannast midagi. Kaskus tema mees käib ja sõbranna ei julgenud mu naisel ka 10 või 15 aastat hiljem julges sellest rääkida, mis siis oli nii et aga muidugi. Mõtle loogiliselt, aga planning lannakaga tegin ja mõtlesid selleaegsed, nii-ütelda, tagaajajad, et mul on hind, ei saa olla, et oleks kodus. Muidugi liiga kaua kodus ei olnud, et siis ma pärast mul õde oli. Salmistu rannas oli seal Kuusalus kuskil kooliõpetaja ja siis ma läksin tema juurde, ema oli ka seal ja sealt üsna kiiresti siis sel ajal oli juba noh, see oli juba 44. aasta algus siis juba väga palju Eesti piiritusevedajad olid organiseerinud illegaalse üleminekupaatidega sinna Soome otse siis oli vaja üks ülikond, selle, seal on raha saksa raha midagi maksnud, aga asjad maksid ja siis ilusa inglise ülikonna. Kui ma linnanõunik siis ma omale muretsenud selle eest, siis paat oli nõus mind viima, siis Rootsi enne pidi Soome kaudu minema. Aga see paati minek ja metsas see liikumine ja kõik, kuidas see toimus? See, need, kes väga palju olnud toredad eestlased, kes ei tahtnud, et ma neid mobiliseeritakse, Saksa sõjaväkke läksid siis illegaalsed Soome ja siin omapärane ütelda. Rahanduslik teema koguse ja selle põgenemise kohta ja esimeste niit mõnes nii keedetud kuude kohta Aga ikka midagi on inimesel, mis teda määrab. Mina ei ole elus ega ennem aga pärast päevikut pidanud, ma hakkasin Soomes pidama päevikut, mul olid paberid seal mingisuguste nii Nende back, paberite, pealsuste, korraldate lehtede peale, mul oli siis kirjutatud iga päev. Kuidas ma olin ja mis ma tegin, eesmärk oli minna Rootsi. Ja nüüd siis see oli, meil oli paar kuud seal terase Soome, Soome õlu, siin on nüüd vähemalt 100 nihukest väikest lehekest veel, lehekülg on selle kohta ja vahepeal taheti mind ära tappa seal niisugune olukord, et üks Mul oli kaasas isa Kulkenno kaptenil laevaga Inglismaalt oli ostnud, see oli minu ainuke varandus, seal olin keeleta ja rahata olin põrandal Soomes. Soome, seal põranda all, Soome sõdisused saksaga, aga mis mul oli siis peale tulla sealt. Ja siis oli niisugune asi, et lõbus kui seda rääkinud, seda arutaks põnevuse lugu teise järele. Vanad nominendid, jube organiseerisime, Rootsi minek jälle piirivatus vedajate kaudu ja nemad siis võtsid mind kuskil Helsingi lähedal oli Eesti piiritusvedajatel oli oma maja. Aga see maja oleks soomlasi täis, see läks sinna siis. Ja nüüd tema seda kuldkala peale ikkagi vaatas. Järgmine päev pidime siis Rootsi üle viima paadiga ta oli teisi kundesid ka seal ja siis nüüd jäätantsijad jää ööseks siia, et kus sa sinna, kas matkus ta kodis oli mul küll koht, kus võis minna, et mis sa sinna lähed ja siis lõppude lõpuks jäime, ühesõnaga. Tuba oli võib-olla üks, neli meetrit, nii nagu laimite rohkem. Üks voodi oli ühes seinas teineteisesse, siis heitsin magama. Noormees raske päev ja ma jäin tugevasti magama. Järsku. Ühesõnaga nagu vedrust visati, mind ülesse. Paistis ja tema oli keset tuba nuga käes, et mulle nuga rindu lüüa. Ja nüüd, kui ma üles hüppasin, eks ta kuulis, et inimene korralikult magab, hingab nagu ja nuga kukkus tema käest, ta niivõrd ehmatas tagalas oma oma selle selle voodi juurde ja ütles, et ma ei teadnud, sõlmerke kanauni on. Aga nüüd all olid soomlased edaspidi tapminst ja rabedamisest ei tulnud midagi välja. Minul vähem jõudu ei olnud. Ja nuga oli kuni hommikuni meie kahe vahel ja hommikul siis ma läksin sealt minema, aga nüüd hiljem noh, nüüd nüüd on varsti ära kadunud, aga siin kümned aastad, naine ikka imestasid, mina nagu vedru, viskan vast voodist ja keeran teist külge, vaat see on. Aga nüüd midagi peab ju olema siiski mingisugune nii-ütelda kanal informatsioonikanal, mis mind raskelt magava noore mehe üles äratas ja sundis momentaalselt Neetada hüppama. Mul oli, seal viidi siis nukusipaatakse ta Soome randa, muuseas, samal ööl see meri külmas kinni 44. aastal alles veebruarikuus. Ja siis nüüd, noh, ma nägin seal juba seal Jollases oma tuttavat, kes oleksid võinud mind ära tunda, ära anda ja ma hakkasin kohe siis sealt ära minema bussi peale, et bussiga Helsingist sõita. Laevas ma sain tuttavaks ühe miinuse Tartu leiduriga ja temal oli lastega naisega seal ja ta ütles, et kui sul majanda mingisugune tuba olises matkustel kodist oli olemas eta, tule sinna, noh ma hakkasin siis tema juurde minema. Kuule siis hoopis teine nimi, Aleksander Kask oli Morgan ja mul vend, muretses niuksed, dokumendid, Konstantin. Ja siis läksin bussi peale. Ja äkki üks mees hakkab pool soome-eesti keeles rääkima, et vaat, siin on üks poliitiline kurja tegime kommunist kes varjab ennast Soomes ja tahtis nüüd rahvast nii äri ässitada minu vastu, sest temal arreteerimise õigust ei olnud, et rahvas ise siis viiks mind kuskil Soome politseis. Ja siis ma ütlesin talle niimoodi, et asi oli Tabar, aga eesti keeles me saame kiiresti, ei osanud üldse siis rääkida. Ja ütlesin siis ka niimoodi, noh kuidagi ütled soomlased ka aru saaks, et näed, mina olen Aleksander Kask, arvatavad hästi selle mehel keegi tuttav Ammy hind, kes siis vanglast põgenes ja, ja sõnaga soome tuli. Aga vat-sugune halb iseloom, ta ise indlaksin vaba õhku, aga kui teine ees täna seda seda ei salli, et mõtlesin, mul on häbi eestlane olla ja niimoodi muidugi haaras rahva hinge võõras keeles mina võõrused, aga tulemus on see, kui Helsingisse buss peatus, siis rahvas läks laiali ja ta oli üksinda ja siis ma panin igasugust restoranid tagauksest, et ma saksa ennast varjata. Niukse nii-ütelda, inimesi, inimesi on olemas, aga nende inimeste kriisist väljapääs on ka olemas, kui, kui õiget taktikat kasutada ja see selline elu kestis sõja lõpuni, ei kestnud. Tal on niimoodi peale seda nüüd situatsioon, kui mul mingisugust väljapääsu ei olnud enam. Siis ma läksin ühe juudiärisse. Muuseas, ei olnud kõik sellest minu päevikus kirjutatud juudiärisse ja, ja siis kaheksandal puhtalt südamest kõik ära võtma. Tahtsin minna ainult Kell andke kel ja ütlesin, et nohh. Ma arvan, niipalju siiski sellest nii-ütelda. Koonduslaagritest ja seda tean ja tean, kuidas juudi lapsed ära tapeti kõik siin, et ja et mul muud ülesanded ei ole, kui te saate selle Kelalist aidata rootslased, et see on kõik, ma isegi arvasin, et seal madam kommentaiga ma võin rääkida, mida ta võib kasulikult kasutada, ma uskusin, et ma seal ennast seal kella vaja ei ole. Ja siis nüüd tulla mu käest ära ei võtnud, hakkas mind ise varjama. Ta oli rikas mees talu Helsingi lähedal üks saar, kus tal oli suverestoran ja ta viis mind siis sinna. Ta sõitis mind oma autoga sinna sinna suurte randaja, sealt läksime siis üle, ma mäletan temale bensiiniautoga, Soome president sõitis sel ajal puugaasiga suda autod, käsitlik puugaariga bensiiniga ja siis nüüd pani siis mind juba hakkaks kevadeks minema. Panime end siis nüüd oma. Et ütles, et ta tuleb minuga ise ka kevadel Rootsi ja siis ma hakkasin tema paati remontimise paari Soome töölisega koos. Ja siis nüüd, kui, kui, siis nüüd. Ma olin sel ajal just maal sort saare pealt, sulle siis sellel öösel Nõukogude armee pommitas seda suurt Helsingit ja siis ma olin just selle kalju soojenendersi pommivarjendis on hommikul siis kui ma välja läksin, mõtlesin, et ma lähen siis oma oma saare peal, aga unustasin ära, et need pommid kukkusid ka vette seal tohutu sügav vesisena loksuma, rannas järsk grand ja siis kukkusin. Ja enam ei pääse kuidagi rinnaga ei pääsenud jää peal pudeone ümbertringi ja nüüd ma olen jälle appi akad hüüdma, oled käes ja muidugi soomlane andis sel ajal vangid saksa surman, teisest küljest ka surm. Ja, ja siis nüüd alateadvuses muidugi juba inimene nagu vanantaarset tahab ikkagi pikendada juba ise nagu ei oska sellest. Ja siis muidugi hakkasin appi hüüdma ja sel ajal kui siis nüüd rannast Põlvamaal, kes nad Clauda pidid otsima ja kõik siis kui nad said minu lähedal, siis ma sain rinnutsi jää peale ja siis olid nii külmad nagu koer, roomasin sinna saarele, aga seal selgus, et see Duda või restorani rukus maid, aknandaid, kakat ja mul ei olnud midagi muud kui läbimärg jutte riidest koti sisse keerasime ennast ja kui ma ärkasin ülesse sellest nii-öelda pool segasest olukorrast ja komberdasin siis sinna juudi juurde sinna Helsingisse, siis selgus, et mul kolm ööd-päeva olnud täitsa teadvuseta olek määruse ja tervis. Ja ma tahtsin enne ütelda, ma unustasin ära selle põgenemise on ka niimoodi, kui seal neli päeva oled, nälja saad siis ajus hakkab sinul mingisugune nuusata tratseerunud instinkt titeerub sulle ette mingisuguse situatsiooni, hakkab illusioon, tekkimat küll. Ma lähme sinna talused, saamegi tüki leiba, et kuigi võib-olla tapetakse ära, aga me oleme enne surma siiski saanud. Rukkinõndaks leiba sõi, vot see hakkab nagu mingi muusika segamata inimese normaalset loogilist käitumist, nii et see, see mõistus ja, ja need võtada eraStintid, need hakkavad üksteise vastu, töötame, mõnikord jääb see eransting peale niisama nagu seal ja kus ka. Ma ükskord võtsin kokku, et kui lugeda tõenäosus, et ma sellest situatsioonist pääseb näiteks peale peale 50 protsenti üks kahele ja mõttetma vangimas elama jämedaks üks 10-le ja kõik need situatsioonid ja need igasugused need üksteisega korrutan siis tuleb välja, et tõenäosus, et mina elan, on väiksem kui üks vastu kahte miljardit. Nii et selles mõttes aga iga niisugune situatsioon, kus sa seal mingisuguse muruga korrutanud, see on muidugi inimesele ajus jätnud mingisuguse jälgi mingisuguse ennetada. TV-kanali assotsiatsioonide. Nii alanud ja selle tõttu muidugi. Ma vahest nii isegi tunnen teatud masendust, et minul need kanalid liiguvad kuidagi teisiti kui paljudel teistel inimestel ja muidugi sellega ühenduses. Ma nõuan teiste käest seda, mida nad ei saa, sest ma nõuan teistelt seda, mida saatus ei ole meile andnud. Võib-olla ma sellega olen üsna paljude oma kaastöötaja suhtes nii ebaõiglane ja nii palju, ütlen võib-olla sündmusi nagu ette naha lõi kuidagi olu koordini ratsionaalselt hinnata. Siis mul sõbrad ütlevad kätte sa missa, riided, teistega sanevad nende, kes seda, mida, mida sa ise oma käest nõuaksid, aga teiste käest ei sajuse tänada.