Lõng võib-olla kahekordne vandesõna kolmekordne maja, kas või sajakordne elu ikka ühekordne. Selle toreda sõnamängu on üles tähendanud kirjanik Juhan Saar. Kunagine raadiomees. Koos Valdo Pandi ja Jaan roosiga oli ta rameeto toimetuse käima lükkaja 1965. aasta detsembris. Ent Radio Calgastatud tutus valem. Elu on tõesti ühekordne. Oma alguse ja lõpuga. Ent see, mis sinna vahele mahub, on igalühel meist erinev. Olenevalt andest töökusest pealehakkamisest püüdlikkusest. Helirežissöör Eero Sepling kui töösoe Eesti Raadio algas aastast 1953 ning kestis ligemale 40 aastat. Eero oli kaheksanda stuudia Foonika tõeline peremees. Tal oli otsiv vaim, Teotahe loov natuur. Kaheksandast stuudiost sai möödunud sajandi viiekümnendatel, kuuekümnendatel piltlikult öeldes Eesti raadio süda. Siin salvestati kuuldemänge estraadisaateid, muusikat tehti trikk, võtteid otsiti nipitati. Elu käib ikka ringi mööda. Praegu läheb enamik saated otse-eetrisse ka toona, kolmekümnendatel tehti nii totalitaarses, süsteemis oli aga kõik kontrolli all. Saated olid lindil otsesaade, oli kaua aega tabu välja arvatud punaste pühade mai ja oktoobripühade demonstratsiooniülekanded. Et sobrada veidi minevikus, et saada teada, kuidas raadiotöö pool sajandit tagasi välja nägi, kuidas asi edenes, arenes seda meenutavad täna Eero Sepling ja Johan Saar. Ettepaneku euro juures kokku saada tegi Vello Mikk. Ma palusin Johanil ka kandle kaasa võtta tegelikult küll kasseti Juhani kandlemänguga. Et veidi põnevust tõsta, küsiksin. Kas teate, kes on lindile laulnud laste unejuttu oma kujunduse, mina ei taha veel magama jääda. Kuulake saadet ja saate teada. Nüüd aga asja juurde. Sa pidid oma töö tarbeks paljud asjad ise tegema näiteks taustad. Kuigi jah, kaheksanda stuudio põrandas oli kolm lahtikäivat plaati ja selle all mõne situatsiooni tarvis. Ehe materjal. Välimine oli kruus ja siis oli liim. Ja kolmas oli siis Kliment tähendab tänavasillutise tänaval rammu tänaval seal teha. Minu esimene kogemus kaheksandast foonikaste stuudiost oli see nõndanimetatud vatituba. Kui palju nüüd vaatluse seda tunnistada ja niisuguseid asju üldse vaja. Aga lõpuks selgus, et ei saa ühtegi kuuldemängude, kui ei ole vatituba. Kõik välisvõtted, sobisite nomenti, Lupe imest. Kas seal oli sumbuvus suur kaja ei olnud üldse? Ei olnud. No kui me räägime, Bretti jussi on täiesti unikaalse linnulaulude kogumi teinud ja tema töö ja vaev on selle juures meeletu ikka mõni päev oodata, paar-kolm tundi, teinekord paar-kolm päeva lume alt kätte saada, aga sina tegid ka eesti raadiosse taustada süsteemi, mitte ainult kuuldemängublokis olid need kivid ja kruusa taga, sa käisid ka looduses pika ja ma pean ütlema, et need taustad on veel raadiomajas alles, kuigi praegu on tulnud ka juba igalt poolt saaduna CD-plaatide peale need helitausta taga. Aga sinu fonoteeki, mis samal ajal korjasid, on ikka veel veel tallel. Peaks olema, kas raekoja kellalöögid salvestasid? Raekoja ja Tartu raekoja. Me oleme sinu res, külasta vana kolleeg Juhan Saarega. Johanil on üks ilus meenutus. Kuidas te kaheksandas stuudios kassi nurru mist salvestasid. See oli niisugune asi, et see oli mul nagu proovitöö, tahtsin raadiosse tööle tulla ja siis ma pidin tegema laste mingi albumi ja seal oli ka, mõistate seal, mis kassi nurru mina nullumises sain hästi kätte. Jätad külg sinalist, soovitused, püüa see kask, kinnitsoon, kas see on küll? Saadi aseesimehe koidukass, aga ta nurrub hästi, noh, ma saime ikka sülle. Ja siis ma mõtlesin, et tuleb see mõistatusele vastust anda, siis on vaja eest, kuid kas ise ütleb, et ta tegi häält, et saaks kasinaugumise kätte, siis ma pigistasin teda sabast? Ta nõukogus küll, aga ta hüppas sülest maha, kroonikaruumidest väljas, Wonica ees oli ruum, kus olid need ventilatsioonitorud lahti? Ta puges ventilatsioonitorudesse, hakkas hirmsasti haukuma ja see oli väga hirmus lugu ja siis Eero ütleb veel imeilusasti, kas sa tead, sest pole midagi, et ka siin on torudes, aga. Koidu korter on siinsamas kõrval ja tema naine Asta armastab seda asja, et varsti on ta siin ja siis oli, mäletad siis seal lohutuseks ütles, et teeme midagi ilusat, siis sa tõid sakuskad välja väikse pudeli ja püüdsime midagi ilusat. Ei ole üldse niuke lausega ja ma pean ütlema, et ma Maide napsu kohta ei oska midagi head ega halba öelda, aga aga seda ma ütlen, et see, kuidas eerub alati oma koosviibimistel ja mahaistumist, pakub sinna juurde võileibasid suhu pistes, see on ikka täiesti viimase peal ja see kulinaarne anne on ta vist siiamaani säilinud. Mul väga hästi meeles. Aga selle kassiga oli veel nii, et hirm oli suur. Tantsimise kassidega singitüki proovida, aga ta ei tulnud. Ja siis mõtlesin, et järsku läheb mööda torusid saatowoodikasse, mis siis saab, kui hakkab lõugama, siis see oli nõukogude aeg ka vene aega, see oli karm aeg, sellesse lähevad kässinavusest taha seal taputaja ta ja siis õnneks tuli Kaarel tooma näitlejatega proovi tegema tema tegusid. Mees ikka, tema kutsus töömehed väljas, kas too eraselt, kuidas toodi, ma ei tea, neeruga tõmbasime tagaplaanile. Mulle meenub üks tore nipp, mida sa kasutad, kui oli vaja tausta teha. Rääkisime, et sa kogusid ja käisid Linnistavas, taustasid, aga, aga teinekord vahel oli pidevalt taustamana, siis võeti lindi peal üks pool meetrit seda tausta ümber pandi eripeast läbi minema toolileeni toe pealt ümber ja see töötas terve tund aega, kui vajalik. Aga sellega. Kurb lugu ka juhtus kord niimoodi. Meie toimetaja tegi loo. Tegevus toimub hipodroomil ja ta tõi selle loo, siis peatoimetajana tuli kõik ette mängida, luts kuulas erasele, ütles, et mis kuradi krõbusel hipodroomil ei ole ühtegi hobust. Hobused olid siis, kui sa seda lugu tegid, toimetaja põrutas kohe paanikasse, lasi siis välja lõigata sellele operaatorile. Iha, operaator tegi märkused, pole ka seal üks hobune ja, ja seal oli ka neid rohkem, võib-olla oligi Chalk siis ta panigi käima selle ringi, nagu sa ütlesid, selle riigikogu see? Jah, ja siis tuligi niisugune. Iga iga selle taustal, mis ta ise rääkis Omal ajal olid väga populaarsed ka lastesaated ja nüüd on tänu taevale nüüd jälle Eesti raadioprogrammis kindlal kohal. Ja tore on see, et vahepeal kasutati hulk aastaid seda levinud laulu. Mina ei taha veel magama minna, Juhan, sina kirjutasid. Tekstis, mina tegin teksti, jah, Jüri Jüri, seal oligi muusika ja Eero kassina salvestasid kaheksas. Pakkus välja, et teda laule laulaks mitte laps, vaid laulaks Velda otsus. Nädala laulis muide täiesti nii ilusti ja lastepäraselt ja mäletan Laansoo, mille oli veel kitarriga kaheksandasse, siis mina veel ütlesin, millele katsu teha kandlemoodi saadet seal. Nemo turniiri küsimus ega paljud ei tea seda. Aga käigust on kogu aeg olnd. Kuuldu vuhiseb ta. Mitmeagentuuril mängisime kokku ühte saadet, kus sul ühed taustad ühe muusikapõllul tekst ja varem oli nii, et pidi valvama, siis pea käima paneb selle makki, aga keeruliselt panime mingi nõgese juba selle kõik selle all, et süda juba miksid lükkas, ta pani sellega käib väike asi. Aga näedsa, see töötas, ühtegi töö kergemaks. Ta oli nupumees, mees. Omal ajal oli lastel selline tore tegelane nagu Buratino ealise tore laulukene. Ilus kõrge hääl, selles oled kasinad. Natukene süüdi, eks ikka, ja kahe peale jaankohaga tegime selle kuuldemängu muusika tervenisti. Tähendab, seal oli kaheksa laulu. Aga kuidas kõrge Buratino hääl tuli tuli tehnika vahendusel, tuli madalamad sisse mängida. Tuli niisugune kiiruste vahedega tehti uste vahedega. Ja muidugi, ärgem unustagem ühte ilusamat asja, mis, millest on meelde jäänud, on see ero seeneliste laul, ma just tahtsin juttu selle peale lüüa, sellega oli need seenelised arutada mulle, teha enne koidi kätte, siis ma mäletan, siis ma veel püüdsin natukesest luulelisemaks teha, natuke ma armas, palju teha ei või. Laulu juures on ka oluline taustad, mida seal väga toredasti kokku mängisid. Praegune arvutiga lihtne teha, aga kuidas samal ajal tegid? Ikka eraldi eraldi makkide pealt. Jupaal üks asi emme ja siis kõik järgi mööda. Sellega oli kõva tegema. Lihtvalge viinaga on hea ja seda laulis arvet laug. Väga hästi. Ja kohe seal ütleme ühte asja ma seekord vaidlesin, sinuga ma selle vaidlemise viltu on edasi uuesti esile ja vaidlen lõpuni. Sa räägid, et kupatatud kukeseen on hea valge viinaga? Mina ei ole elus kupatanud kukesõitvat paniude kohe pannile ja laitis juba siis sina jäid ikka, kas sulle meeldis lihtsalt kupatatud kukesingaa, jää Rimivad või, või, või, või sa tõesti siiralt kupatada? Riimi mõttes oli. Seal ja ta rohked päevad ma ju käte. Seenekarri jaami. Miinale ideega. Veelo. Kodutee jäi selja taha, pilgud pöörati, nüüd ma jõutu tooli, see neeemmed, suur Depaksuku, see mets. Näe, kui väike riisike asjadega kindel rusika. Männiseen on söögis. Mis see teil on? Näit. Jaanipäev kadrikeele jahe. See Leemets jäisel ja päike heitis varjud maha. Seenekorvid see nyyd. Sagi näidma. Kohtuasi pole nõnda kulunud jõudes siia värske kartul, seenepraad, hapukurgiga ja veel marinaadis riisikad. Tuubis dünobriidakad, kupatatud, kukeseen vähe, ennegeen hapukoorega, kivipuravik sibulat ja pipart peal. Valge viinaga on ja. Valdo Pant oli ja on Eesti Raadio üks firmanimesid. Hea sõnaga leidlik, särav esineja. Tänu temale kasutame siiani nime Eesti raadio. Kuna Valdur oli väga ilus käekiri, palunud esimehe asetäitja Ülo Koit Valdo pandil uuele hõbehallile nime šabloon teha. Ringhääling tundus pikana ja nii tuligi lühem variant Eesti Raadio ja toimib tänaseni. Aasta oli aga siis 1951 152. Eero sa oled Valdoga omal ajal ühe toreda süstamatka teinud. Kõigepealt laenasime siht Annelinud süsta. Eino-Jüri salu käest laenasin rüüsta. Tal oli peaaegu kuu, sest polnud sellel üldse eriti sõitnudki. Siis andis meile pruukida. Hakkasime Rapla Alt sõitma, läksime Haapsaluni veel. Eks sa said mitte ainult saatematerjali, vaid sa ikka juurde oma tausta fonoteeki. Jaa, seda küll. Üks elamusterikkam võte oli. See oli juba paadimatka lõpupäevil sellist augusti minuga tehtut jäägi augusti lõpp, roostikku koguner. Noh, eks matkal juhtub igasuguseid asju ja, ja juhtus teiegi See oli niimoodi, et kui me kohale jõudsime, esimene päeva jõe äärde panime selle paadi sisse ette. Valdo tegi kõigepealt lõkke ülesse. Puntra taha kinni, et ma mõtlesin, et peab ju kurat lahti teekond olema. Nii kõvasti ja ütlesin, et see Pääses. Juurikate tagant lahti ja kas mulle siia? Vasaku käe muskli valdo tuli kohale liidakseerima, et see ei ole midagi teha. Pead ikka minema arsti juurde. Siis. Kõigepealt läksin kolhoosi, sealt leidsime sepa, alles, kes lõi mul lindi, näis niga selle landi tagant konksu meisli ära. Siis jäi ainult konks multiseal. Ja siis selgusest sõidab piimamees. Meiereisse piima ära viima, et võetakse mind ka peale meid argiennast näidata. Arstid tegid teetanuse vastu süsti. Ja ta võttis näpitsad vahele. Lõiketangidega need otsused Vena hil Kidad maha. Ja tõmmates teistpidi tuligi see pant sealt välja ja oligi asi lahendatud. Hiljem ikka kalasaidile, hiljem saime haug ja ahven, näitleja, sinu äpardused sellel matkal sellega ei lõppenud. Juhtus veel nii, et tõusis kõrge palavik. Kas kompressi viina enam ei olnud, selleks ajaks? Ütles, et sulle peab midagi peale panema. Ja ta tõi küla pealt vatiteki. Pind näid teki sisse aga maalinud. Kolm-neli päeva veel põdesin seda. Patitekt tuli tagasi panna ja šveitsi vaikselt. Oli allapoole või teil see matk ära lõppes, kuidas siis Tallinna tagasi tulite? Kolhoosist? Juba väike pahandus kõigepealt vene taksojuhtidele ei meeldinud, et me olime lühikeste pükstega, ei võetud meid peale, kool, lõhn, puudub ehki, alasti inimesi. Siis tuli lõpuks printsi, võttis peale. Ja üks tore leid, mis omal ajal raadiosse tuli, oli Liivaku, Leena. Selle Liivak Leena, aga niisugune lugu, et meil oli raadio, helirežissöör vastav, kui, kui oli ja see tundis ühte Hallaste õde, kes oli haiglas tööl, oli et see räägib väga hästi. Ja see tõi siis meile näha selle daami kirjutatud teksti ja see oli nii hästi kirjutatud ja me kutsusime selle naise välja. Ta oli tõesti ehmulgema naine ja siis ta rääkis niivõrd ilusti rintisele, esimene andsime ta saatesse ja sajad mitukümmend kirja tuli selle peale ja ta hakkaski meil igal teemal rääkima, nii nagu suurem osa Mulgimaa teemadel, aga ka muudel teemadel. Ja nii tema ongi ja see oli juhuslik leid. Ja kaheksandas voodikas laupäevases saates Eero mäletab ka, ei saa seda. Muidugi pearätid valge pearätiga ringi ja. Ja nüüd väikene katkenud Liivaku Leena seiklustest Tallinnas nimelt probleeme tekkis tal bussisõidul. Kus äss, Leibussin öelda rahvast puupüsti täisiki esimesest ja tagumisest uksest toolile kribinal-krabinal, kribinal-krabinal, mina tõuseb püsti, et ma jäi ettepoole, et üks või kaks peatust oli mul vil sõita. Aga sinna, kus ma seisma jäin, sinna ma jälgi teiste vaheli SARSi ega tagasi. Nõnda palju oli, et suure vaevaga sain hingata. Viin. Ma hakkassises küll käpiga sedasi sõudma jätma, nihuta ennast ettepoole, raasike, aga üits vaatas altkulmu tagasi minule otsa s julgu, mina enam ennast liiguta. Ja buss sõitki minema. Tegi ja sõitsimegi oma hirmsa hooga Endla lihtsalt mööda alla. No siis ei vaata, mis ta ehita, ide klubivad seal kotalma, teises viimast korda vil proovi ettepoole minna, aga ses käretuids minul, et mis te trügite ses rahvattile usse jälle kinni ja mina jälgi pääle. Mõtlesin, et järgmise peatuse noomitagi nüüd mõni läheb maha jätma, pääses välja, et küll, et ma võin ju selle uttepeatuse jagu jalgsi tagasi tulla. Aga buss tähinud just see valgi pääle. Mõtlejat laikusi peatus nüüd seal nägikse, no mine tea, võib-olla mõni hull ennast valla lõhkun ja tuleb kohutama. No ega see ei tähenda ju, mis võib juhtuda. Kõige hullem bonsiivil viimati mõista tagasi tulla noolest ta nüüd tramm vall, sest tulles tagasi nende rööbaste järgi, aga mis sa siin teed? Otsustas, ütles, et olgu mis homme, mina sõidan lõppu välja. Aga vaata, nyyd oli ju töine hull lugu, minul oli ju pilet võitu Endla peatuseni maali ju nüüd juba seal püüda sinakas nõnda hirmsasti valutama, et mõtled, mis nüüd küll kette vaadassi tagasi konduktor vahti, mütsi, silmi minu pääle. Muidugi, tal oli ju tääda juba, et ma ilma piletita sõida nema panime kohe tähele, mis seda kõnelda. Ma lihtsalt häbiga maa-ala vaja olnud just. Aga need välja KSA tee, mis sa tahad, nagu kakukõnel omavahel, mitut ennastes liiguta pääl läits mul nagu uimatuses silma hakkas kipitama, mõtleb, kui pannas trahvi massma, sellest ei ole midagi, selle massasse mul raha oli, aga vaata, kui panime aresti, Kavil. Jaanike oodab kodu. Pulss aga sõitja sõik ja lõpupeatustes tule Kusti kild. Kenny kehkenmaa kahes me võib-olla neid tuli pealegi vil seal mõni, aga mina ei julge enam tagasi ka vaadata selle Konduktori pärast. Aga kiks jai küll seande tundmus, et just nüüd tuleb ja võtab õlast kinni ja kuidas sa teed talisust selgeset kogemada. Olime hulk haiga juba sõitan, kui hakkasime majade tuuletäid keere emasega, Erremmasid, jääme viimeti, katkine tule, peris Säre, no siis ma arvasin, et nüüd on meil linnast välja juba. Akna taga oli must sügiseni. Ja vaest nagu siin läksin nagu olis sedasi aknast läbi nänn sõitsid nooli, Pedaide lakku, saeldus mõtleide kosta, munnid ära, viib ristile või Riisiperesse ja siis äkitselt olles nagu sattunud muinasjutumaale ja emmer kiiruley kik särama, tuhandas tulest, just nagu ma siis tolezykerkinu välja imelinn. Buss jäi siis seisma ja leidis ka kohe tühjasse inimestest, mitte ühtegi säbele minu enam. Vaatasises bussi külje pääl oli Nummert seitse tõstku. Olime jõudel mustamäele, konduktor, tähend just otse minu poole gladele, pliiats oli kähen. Taka protokolli kirjutama, kli harutises ruttu rajab pungad una, rääkis seest välja ja hakkas vabandama, et kulla läätseke, et ma tõesti ei ole süüdi, et ma tahtsin küll seal Endla ja koidu peatusel. Stostopaabuska küsis tema. No sellest ma hakkas uuesti seletama, et end laia koidu voolak. Et ma tahtsin seal maha iti, aga eks eluvett otse noogu jätma SA ei periot ega ei sat paksuses raha, et ma saan nüüd selle maa tagantjärgi ja siis uuesti tagasi, et ma Saaluste ärgi mulle vanainimesele protokolli küll kirjutage. Ütel minule kännu särnoobetkopeek. Võtke siis minu käest viis kotkad ainult pileti jälle tagasi sõidus linna poole määrat ja sina minu kõrvalistmele seal just lambi all ja hakkas siis oma nende piletirullide pealt sinna gladessenid numbrit üles kirjutama. Vaatas alla, sai aru, et see oligi viie kop kallini buss. Jäätsi rahakassa oli nüüd muidugi rikese minnu ja konduktor oli selle perest pääl, nii et minul oli kitarristi õigus just tagasi sööti, võtsin ta tühjalt bossingu, parun sõja oli kerge ja rõõmussetigi käskelil viimata lepp. Eelmise aasta jõuluajal sai rameeto neljakümneseks rameeto, mängida olid omal ajal meeletult populaarsed ja Eroga sina olid rameeto mängudega seotud, sa olid seal helirežissöör. Euroga asjade roniga universaalne mees, kes ta võistleb, keha lindistan sõna kui ka muusikat ja, ja selle tõttu sobistama just nende rameeto mängude rezis, ehk siis seal olid mõlemad nii sõna kui ka muusika. Ja, ja see oli küllaltki keeruline saada ja peab ütlema, et tol ajal tol ajal selle selle võimuajale otsesaated olid väga hell teema, väga hell ja lõpuks ikkagi lubati meil seal raadio otsesaatesse minna, sest need, see oli, et see ei olnud ka kerge lugu. Ja ma ei tea, kas sina selle taksomeetriga tegelesid, kui oli niimoodi, et raid raadiomängus oli niimoodi, et aplaus andis ka punktivõidupunkte ja siis tehnikapoisid, mõtlesid välja plaksume, kust see mõte tuli, seeru, sinu käest tuli. Valdo välk all ma mõtlesin Valdo Pant. Tõsist külg ja mida suurema aplause kõvem aplaus, seda kõrgele punane nivood äsja valgusest läks, kõrge punane tase muidugi ka valge, aga punane valguses kõrgele ja mõnikord need tuli lõpuni väljas ka, aga mina ei teagi, kes seda tegi, aga see oli väga tore. Tore asi oli see. Ja nüüd ma tahan veel ühte asja. Kas sa mäletad, kui me tegime esimest korda? Eesti raadio tegi uusaastaülekande otseülekande. See oli hotell Tallinnast. Laansoo ansambel mängis seal suured näitlejad ja kõik olid seal, nalja sai ja Georg Ots oli seal, võttis osa ja seal see toimus siis. Arnold Greeni egiidi all, tema kauples selle loa välja ja tema siis pidi lõpus tervitama nõukogude valitsuse nimel siis eesti rahvast usasta puhul adu Aados Lutsk ise, esimees ise oli seal peol kõik tiptop värkul. Sina olid muide see ülekandepuldis minalise toimetaja, aga sina tegid üle kani budist, niukseid templeid, Creedi kõne ei jõudnud eetrisse. Ta tuligi lint, päeval olid kõik vaid nad ei rääkinud sellest mitte midagi, seal oli teisi pahandusi ka, sest Priit Aimla, näärivana, kõnelesin just niux lauset. Näärivana kõndis Kots läbi kodumaja. Järgmisel laupäeval oli see otse teist korda saatis kõik alles koti muidugi välja võetud ja Agreeniline Libatud. Saate tegemine oli, oli üks asi, et saade valmis sai. See ei olnudki võib-olla teinekord kõige raskem asi, aga iga saade tuli lasta üle kuulata ja ülekuulajaks oli siis pead tavaliselt peatoimetaja ilma peatoimetaja loata. Allkirjad nimetati viseerimiseks, kõlas uhkelt ilma peatoimetaja viseerimiseta ehk viisata ükski saadeetilise teinud. Ja kui me nüüd jätkame seda teemant sinna juurde käis galaticlavliti tempel, et riiklikke saladusi saates eiole. Jah, see oli ka, see oli veel eraldi, aga toimetaja või saatetegija see muidugi peaasjalikult olenes koguni ikkagi peatoimetest, tema sõna oli kõige tähtsam, sest Glavli teinekord neid naljasid ja seda, mis ühe sõna ühe võimu või, või mõne asja või nähtuse kohta seal saates öeldi, ei pannudki tähele ja, ja see on tema asi. Aga peatoimetaja pidi seda tähele panna, see oli poliitiline küsimus, muidugi oli kõige raskem. Weilsid Ülo Vinter, iga tegime ju. Estraadisaated ja seal oli seda nalja ja ja pilkamistu küllalt. Ja kuidas siis, kui ka peada mõttes tuleb välja lõigata, tuli välja lõigata. Me kasutasime igast mõtteid. Küll siis stopperiga võtsime aega, teadsime, et nadi on seal kahtlane nalja on selle selle selle minuti peal. Üks kuulas peatoimetaja saadet üle, teine Alttelefoniga helistas, selle peatud, võtab telefoni ja siis ei kuula seda hästi. Teiega nimetatakse tähelepanu kõrvale juhtima. Siis teine asi, et kuulasime, siis kahekesi kolmekesi olime sealjuures siis püüdsime Jutajad õigele, sellest ei tulnud suurt midagi veel. Aga siis me kuulsime, et Leenergadi meestel oli, oli üks välja töötada eriline süsteem, nimetades Raikin sambaks. See oli ilmselt sisse laikide teatri või seal sealt välja tulnud ja see oli niimoodi, et tuleb panna üks niukene paras nutsakas või pärast elav lugu saatesse sisse ja umbes 10 või viie või 10 veerand panna, teine. Aga see peab olema veel teravam. Kui see esimene. Siis ma panin kaks tükki ühe saad siis siis mida me arvasime, et see võetakse välja, ma ei tea, kuidas riiki tugesitega Tegasime, kas oli see varblane määrati käskile kotleks või midagi niisugust asi, mis ei meeldinud, eks ole. Ja oligi niipeatoimetaja nõksatus, üts, poisike, see tuleb välja võtta. Noogutasid, ootab. Seitsme minuti pärast tuli see õige ürakissistest. Hea küll, las esimene jääb, aga see teine tuleb kindlasti võtta, noh siis hõõrusid käsi, Daikin samas töötas ja läksime pärast nii ülbeks ja, ja nii osavaks, et me panime järjestikku kolm, neli like sammaste, vaat see palju jääb. Püsima jäi kaks tükki, siis need peatoimetajad ja ülekuulajad olid liiga hellad sellepärast, ega keskkomiteest eesti keelest suurt. Nii nad fetid, et nad ühest või teisest väga hästi aru said. Need olid teised mehed, kes, kes neile ette kandsid ja nii edasi ei tulnud midagi. Ainult nii palju, et kui me tegime Ülo Vinteri Laul õhtut kõigile, see oli väga-väga ammu, see oli esimene suur pikk õhtut täitev estraadi saad üldse Eesti raadios tulla. Siis me saime üks, kaks või kolm kuud teha, siis ilmus Rootsis ilmus eestikeelses ajalehes ma ei tea, mis oli, kas Eesti teated või ma ei mäleta, mis seal pealkiri oli. Ilmus siis teadet. Laupäevased saated on Eesti raadios päris kuulatada päris head ilmsed teevad neid parteitud spetsialistid. Tagajärg oli, see. Ei kutsutud Ülo Vinteri ka välja. Ülema juurde ja Winter määratiiv muusikasaadete toimetajaks ja mind pandi lastesaadete toimetajaks ja meie Se idus kooste. Mõneks ajaks katkes, hiljem see jällegi uuesti taastada. No, ja kui nüüd natuke täiendada sind sellest kuulamist seisukohalt, siis mulle meenuvad omal ajal, kui meelejahutaja oli meeletult populaarne püha, hommikul läks eetrisse seal põllumetssaated ja meelejahutaja ja siis esmaspäeval olla keskkomiteest helistatud, et teie Meil ei olnud saatori laul Tel Avivis sel ajal Iisraeli suhted meil ei olnud eriti head. Ja kutsuti siis toimetajad välja, pandi lint peale, kuulate, räti, lavivistion sõnagi poolt sõnagi, aga Peeter Randma laulis laulus elavee. Mäletad, need keskkomitee bossid sõitsid püha hommikul Keila suvilasse, raadiost kuulasid, no läks nagu mööda ja ja saade jäi ikka niimoodi karistama. Ma mäletan, omal ajal oli ka see, kui siis tollal oli, läks populaarseks, Heli Läätse tahutud ei peetud ja see oli väga populaarne, see on siiamaani populaarsena. Ja järsku tuli telefoni käsk, et seda laulu mitte kasutada, sest ei me ette tea, see ei, ei läinud vastavalt selle positiivse ideoloogiaga kokku, siis meie pidime optimismi toimetad ja, ja see nagu keelati ära ja ma mäletan, siis Järvet ja tantsu tegid dollad Meides estraadistseene, mis olid väga tõesti meisterlikult tehtud ja olid väga populaarset olla. Nemad vihastasid selle peale, kui ta kuulsid, et niisugune asi on, nende õiglustunne oli väga riivatud. Iga kord, kui oma siis viie minutises ketsiga välja tulid, siis nad mõlemad ümisesid lauta, ei me ette tea, aga ilma sõnadeta. See viseeria kuulas seda. Ta oli vihane, ta tahtis ära keelata, aga tal ei olnud alust. Alibit sõnu ei olnud. Kui olin tütrele kas kasvan suureks kinni, sind? Kuulsaks. Mullad. Praegu on tänu arvutile igasuguseid trikke lihtne teha. Mängitakse mitmekordsed peale, on teada näiteks, et nättali Gol tegi toreda duetti oma kadunud isa need Kinkovliga. Kuid omal ajal, kui Eero Sepling tegi neid trikki võtet, siis oli asi palju keerulisem. Tuli kokku mängida mitmelt erinevalt. Makil te, et see kooskõla välja tuleks. Aga Georg Ots laulis, kui kvartett ja Emil Laansoo mängis, kui terve orkester, musitseerib Emil Laansoo. Selline oli siis tänane keskprogramm. Eesti raadio 80. sünnipäeva puhul olid legendaarsel helirežissööril Eero Sepling-ul külas Joan Saaria, Vello Mikk. Ja lõpetuseks üks tore tõdemus. Ringhäälingu algusaastatest. Riik pidas raadiotöötajatest lugu, kes olid vähemalt viis aastat riigi ringhäälingus töötanud. Neile maksti kaks korda aastas kuupalk. Lisaks restoranis, mis asus Estonia valges saalis, kehtis riigi ringhäälingutöötajail hinnaalandus. 40 protsenti. Raadiorahval olid usaldusarstid. Raadios reklaamiti filme, seetõttu andsid Tallinna kinod uue ekraaniteose puhul neli priipääset igale seansile. Estonia teatrisaalis oli just neljas rida see, kuhu diaatri reklaami eest saadi neli pääset. Sama lugu oli töölisteatris. Nõu kommerts.