Raadioteater esitab. 30. jaanuaril möödub 125 aastat kirjanik Anton Hansen Tammsaare sünnist. Nädala järjejutu ajal kuulame sel puhul tema publitsistikat artikleid kultuurist ja noorsooarengust. Kirja pandud küll 1900 kolmekümnendatel aastatel pakuvad need ained kaasamõtlemiseks ka tänasel päeval. Hans Kaldoja alustab lugemist artikliga, mis kannab pealkirja inimese kultuurist. Sõna kultuur tarvitatakse nii sagedasti ja mõtlematult, et kõik arvavad kindlasti mõistvat, mis ta tähendab. Sest pole midagi, et sama sõna käib sularahana, kui räägime inimesest, kes sõidab masinatega maa ja tee peal ning maa ja vee all ning lendab õhusky või kui teeme jutu metsmehest, kes loeb ainult neljani ja ütleb peale seda palju hulkudes paljajalu mööda põlist Laant malakas masinaks käes. Neil mõlemal on kultuuri. Sellepärast on ehk hea, kui me kultuuri mõiste üle liiga palju järele ei mõtle. Muidu võime vaidlusse sattuda ja me ju teame, kui hirmus segaseks võivad kõige selgemadki asjad muutuda, kui nende üle hakatakse nii väga vaidlema, sest mõelge ometi, mis oleks, kui mõni küsiks näiteks vaidlushoos kas kultuuril ja tsivilisatsiooni on vahet. Ning kui on, kui see lõpeb, siis üks ja algab teine. Kas saab neid üldse lahus hoida. Ja kas on võimalik anda siin täpset vastust, mida poleks võimalik kaksipidi mõista ning mis rahuldaks kõiki. Selle asemel, et katsuda neid küsimusi vastata, lepime isekeskis kokku, et kultuur on lihtsalt kultuur. Ja et meil on jumal tänatud küllalt kultuuri kultuuri mõistmiseks. Ainult niipalju tuletame meelde, et ajaloo jooksul on kultuurist väga lahkumine valt aru saadud jääd iga rahvus, kel võim, kipub oma kultuuri teiste rahvaste kultuurist paremaks ja kõrgemaks pidama. Egiptlased vaatasid kord kreeklastele, kui alaealistele kreeklased ümbritsevatele rahvastele kui metslastele kristlased teistele inimestele kui pagannatele muhameedlased võõrastele kui jauridele ja nii edasi ning väga sagedasti on kultuuri nimel voolanud inimeste ja loomade veri. Kultuuri nimel on Ameerikas ja mujal pärismaalastest järele jäänud ainult riismed. Ja miljoniliste linnade varemeid katavad aastasadade rämps ning kasvustik. Me peame kultuuriks ka seda, kui me neid varemeid nüüd välja kaevame ja kustunud kultuuri märke katsume seletada. Mõned teadlased julgevad arvata, et ka meie oma tänapäevasest kultuurist varsti midagi peale varemete ja mälestuste järele ei ole. Tuleb aegust teised sorivad ja otsivad meie kultuuri koldeil, samuti nagu meie teeme seda praegu Vana-Rooma, Kreeka, Kreeta, Egiptuse, Assüüria, Baabüloni või mõnedel muil varemeil. Milline saatus tabab või ootab inimese kultuuri, näitab kasvõi vana Trooja varemete või asukoha läbi kaebamine. On kindlaks tehtud, et siin seisab vähemalt kaksteistkümmend kultuurijärku ülestiku iga järgu eluiga vähemalt paar 1000 aastat. Nii et rooja asemel pidid inimesed juba ammu enne seda elama. Kui jumal lõi Aadama ja Eeva üks kultuur hävines, muutus varemeiks, kattus mullaga, millele toetas oma kanna järgmine. Aga ka sellest jäid varsti järele ainult varemed ja prügihunnik, mille otsa asus kolmas skulptuur, et õitseda ja närtsinud nagu lilleke. Nõnda kordusse vahetpidamata, kuni said tosin surnud kultuurikihte üksteise peale, mida nüüd hilisem kultuur katsub uuesti elustada. Nagu on sündinud Trooja varemete paigal, samuti on kordunud igal pool, kus on asunud inimene, olgu see Kreekas, Egiptuses, Sahharas, Süürias või geenas. Kultuurid lamavad kultuuride otsas ja uuriv vaim aina imestab, kui hirmus vana on inimese kultuur. Tundub, nagu oleks Saalomon ka siis tark olnud, kui ta ütles, et pole midagi uut siin päikese all. Kõik on ainult kordumine. Aga ometi tahaks inimene tänapäev nii väga uskuda, et meie praegune kultuur on midagi enneolematut enne saavutamatut kui ütleme, et see on ehk teatud määralgi nõnda kas meil pole siis õigus küsida, mis on meie kultuurieesmärk? Või ei olegi kultuuril eesmärki? Aga inimene ei oska, ei saa muidu teod seda, kui tal ei ole eesmärki taotlev kultuur ainult tõde, paljast tõde, hoolimata inimesest või otsib ta teda ainult selleks, et inimesel oleks temast kasu. Mis on see, mida inimene tahaks loota kultuurilt? Ei vististi midagi muud, kui, et ta käsi hästi käiks ja ta kaua elaks maa peal. See on üsna lihtne ja igapäine asi, aga inimesega ja tema kultuuriga on enamiste ikka on nõnda, et mida lihtsam, seda keerulisem. Võtkem või kaua elamise küsimustki. Kas on midagi lihtsamat, kui see loe iga mehe eluaastad ära ja võrdle saadud arvud ning nõnda ongi käes, kes kauem elanud maa peal vees või ülal õhus. Aga kui tahaksime inimese eluiga võrrelda mõne elevandikotka või kilpkonna omaga, siis peame oma kultuuris paratamatult pettuma. Sest inimene ei saa oma aastatega elevandikotka ega ammugi mõne kilpkonna aastate vastu, aga milleks sisse enneolematu kultuur, kui ta ei pikenda meie elupäevi? Või on ehk elevandi ja kilpkonnakultuur inimese omast kõrgem? Ainult et meie oma vähese arenemise tõttu ei saa sellest jagu. Meil pole ehk lihtsalt nii palju kultuuri, et hinnata kilpkonna kultuurikõrgust. Ei aita, trooja asemel seisab kaksteistkümmend kultuurikihti ülestiku peame ootama, kuni neid sinna koguneb kaks korda 12. Siis hakkame ehk taipama elevandi ja kilpkonnakultuuri. Inglismaal elab vana tark hallpea Choosmernal soo kes kinnitab, et kui inimesel oleks küllalt teadlikku kultuuri teadlikku kultuuritahet siis võiks ta varsti elada sama vanaks veel vanemakski kui millalgi muinasjutuline metuus alal. Aga vaevalt on palju neid, kes usuvad, mis räägib, see inglise tark sest tema on tõepoolest iirlane ja pealegi veel juut. Mis head võiks sellest tulla, kui hakatakse juuti uskuma? Mõtlevad nii paljud. Siiski kui oletada, et meie eluiga oleneb teadlikkust kultuuri tahtest siis elevandil ja kilpkonnal oleks seda rohkem kui haritumalgi eurooplasel ja mõnel India või California põlisel puu mürakal veel rohkem kui ühelgi elevandil või kilpkonnal. Nõnda peaksime siis õppima mitte ainult loomadelt, vaid ka taimestikult, mis oleks väga alandav meie enneolematule kultuurile. Aga asi on veelgi räbala inimeste seas ei leidu vanimad kultuuripesades, vaid Kolgastes, mis kultuurist võimalikult vähe rikutud. Vanimad inimesed elavad kusagil türgimaal või Balkani mägedel. Seega hoolitseja kultuur nagu põrmugi selle eest, et inimene elaks kaua maa peal vaid tema põletab inimest nagu kahest otsast korraga. Aga kui sul lugu hea käekäiguga kas ka selle eest ei muretse kultuur? Mis tähendab õieti hea käekäik, et oled oma eluga rahul, eks? Aga millal on inimene oma eluga rahul kui ta tarvidus on täidetud? Tähendab, kui tema himud ja ihad on rahuldatud, kui ta on küllalt söönud ja joonud, kui ta on küllalt lõbutsenud ja siis puhanud, nii et ta võib uuesti alata. Söömise või joomise, lõbutsemise või peamurdmisega, mis võib ka lõbuks muutuda on skulptuur aidanud kaasa inimese tarviduse täitmiseks. Küll ikka, kuid samal ajal on ta iga rahuldatud tarviduse ja iha asemele tekitanud mitu uut, mis ootavad uuesti rahuldamist ja piitsutavad inimest takka. Või kui ei teki uued ihad, siis muutub olevate rahuldamine aina raskemaks ja keerulisemaks. Võtkem kasvõi võimuiha. Ükskord oli selle rahuldamiseks vaja ainult isiklikku jõudu, osavust ja julgust. Aga nüüd peab selleks muretsema ladumis masinad, rotatsioonid, ajalehed, mis peavad päev päeva kõrval, kui vaja pasundama tühja tuult võltsima, petma, valetama, keelt kandma, tõsiasju varjama või neid väänama kas või oinas arveks. Peab saatma kõnelejaid välja inimeste ergugava, nende mälu, mõistuse ja otsusevõime tampimiseks. Et oleks kõik laia lateregule nagu võimu ihkajaile sobiv. Sealjuures võib võimu ihka ise olla omataoline õlest mees, kellel pole kuigi palju isiklikku julgust, osavust ega jõudu. Peaasi, kui leidub raha hea reklaamaparaadi käima panemiseks. Ja kui teatakse teatud hulgale küllalt palju lubada ilma et õieti kunagi usutakse, et antud lubadusi oleks võimalik täita. Praegusel silmapilgul kordub see tõsiasi nii või teisiti peaaegu igas teises Euroopa riigis. Kultuur kutsub ihad ja kired välja ning kui ta ei suuda neid rahuldada ja harilikult ei suuda ta seda siis voolavad vereojad. Aga juhid pesevad Pilatuse eeskujul oma käsi ja ütlevad, et nemad on süütud süütu veres. Ometi peab kõrvaltvaataja tahes või tahtmata arvama nii hästi juhtiva kultuuri kui ka kultuurilise juhi kohta, et ta ei tohiks kirgesid välja kutsuda, mida ei suudeta rahuldada. Juba ammugi peaks see aeg möödas olema, kus arvati, et arenemiseks pole muud vaja, kui aga ihad tekitada, küllap siis inimene isegi muretseb nende rahuldamise eest. Ihade tekitamise ja rahuldamise küsimus on õieti olnud kõigi möödunud kultuuride elu ja surma küsimus. Seesama maksab ka tänapäeva kultuuri kohta. Kui ta ei leia teed kõigi nende ihade peatseks rahuldamiseks, mis ta iga päev uuesti kutsub hulkades elevile siis kasvab rahuldamatute ihade hulk viimaks nii suureks, et ta langeb kui hävitav laviin kultuurile ja tema kandjaile. Ning järele jäävad ainult varemed, mis muutuvad pikkamisi prügihunniku. Yks. Või kuigi leitaks tee, kuidas rahuldada ükskõik millist ihade hulka siis jääks ometi veel teine küsimus. Kas on võimalik arendada ihade kultuuri ja samal ajal kaua elada maa peal. Selle asemel võiks sama hästi küsida, kas võib masina käiku kiirustada, ilma et see tema kulumist kiirustaks? Ei või arvatakse. Seega peaks siis meie enneolematu kultuur varem või hiljem ummikusse jooksma nagu see on sündinud kõigi eelmistegi kultuuridega. Sest meie kultuur põeb sama põhihaigust, mida põdesid tema eelkäijad. Demagas tekitab ihasid, mida ta ei suuda rahuldada. Või ta rahuldab, kasvavad ihad päev-päevalt kiirenevas tempos. Ning mõlemal juhul ootab teda kokkuvarisemine. Inimene kas tõuseb inimese vastu, rahvas rahva vastu hävitavas vihas või ihade tuli sööb elava organismi. Mis siis peab tegema, küsitakse? Vastata poleks ehk raske, kui ei tükiks keelele teine küsimus. Nimelt mis saab teha? Võib-olla pole inimese kultuurgi midagi muud kui omataoline taim, mis idaneb, kasvab, õitseb, kannab vilja ja närtsib muutudes mullaks, millest tekivad uued kultuuritaimed, et jällegi kasvada, õitseda, vilja kanda ja närtsida. Võib-olla paratamatu looduse seadus. Et Trooja kalmul seisab tosin kultuurikihte ülestiku Kui see nii ei peaks olema, siis on küsimuseks mis peaks meie kultuuriga sündima või kuidas peab meie kasvatust ja haridust muutma. Et inimeses ei areneks nii palju ihasid, mida pole võimalik täita. Või kui nad täidetakse, siis hävitavad nad varem või hiljem iga organismi. Kogu Euroopa peaks ometi teadma, et endised küllus ajad on paratamatult mööda. Aastasajad on elatud teiste maailmajagude kulul, kuid need teevad end kord-korralt ikka iseseisvamaks, mis pärast nende kurnamine võõraste poolt aina väheneb. Samas venib üksikute rahvakihtide vahekorrast. Kultuur teeb inimese teadlikuks kaua aega kestnud ühiskondlikus üle kohtus. Sama kultuur peab kaasa aitama selle ülekohtu samm-sammulises Kõllaldamises või meie langeme uuesti tagasi keskaegsesse pimedusse. Nagu see mõnel pool juba sündinud ja vististi veelgi sünnib. Nõndanimetatud Kristikultuur võrsus vanakreeka ja rooma kultuuri varemete mullas. Kui ei suudeta ihadele piiri panna, siis peab ka see kultuur mullaks muutuma, et võiks uued rahvad katsetada uue kultuuriga. Rooma varises kokku mitte niivõrd värskete barbarite rünnakuid kui ise oma ihade tules. Ja kogu Euroopa kultuuriga võib korda samuti sündida. Iga kultuur ise kasvatab need jõud, mis purjevad tema keha vaeseomaks. Peale selle on vaenlastel kerge mäng. Seesama maksab ka meie tillukese kodumaa ja tema nõrgakese kultuuri kohta. Kuulsite Anton Hansen Tammsaare artiklit inimese kultuurist, mis ilmus esmakordselt 1934. aastal ajalehes Waba maa luges Hans kaldaja.