Mul on väga hea meel klassikaraadio stuudios tervitada Kaia Sisask kit, kes on kirjutanud monograafia Noor-Eesti ja prantsuse vaim, tere. Tere. Teos vaatleb siis kirjandusrühmituse Noor-Eesti mõjutusi prantsuse kultuurist ja kui me räägime nendest mõjutustest, siis me läheme 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Prantsusmaale, kus valitses siis niinimetatud ilus ajajärk ehk Bell Pokk, Kaia Sisask. Kust üldse sai alguse mõte kirjutada raamat Noor-Eestist ja, ja siis mõjutustest prantsuse kultuurist? Esiteks, ma olen Merja, prantsuse filoloog ja ma töötan Tallinna Ülikoolis, kus muidugi on ju normaalne, et tehakse teadustööd ja minu huvi Noor-Eesti vastu tekkis võib-olla sellest, et, et ma arvan, et võõrfiloloogina on nagu meie mõnes mõttes kohustus ja missioon seostada võõrast kultuuri ikkagi ka oma kultuuriga. Ja sellepärast ma leidsingi, et võib-olla just selline Noor-Eesti periood, kus on huvi Prantsusmaa vastu suurem, kui võib-olla on olnud siin hilisemal ajal, et see võiks olla siis selline aeg, mida ma võiksin uurida. Ja ma tegin oma doktoritöö sel teemal. Ja siis läks kaua aegamööda see töö lihtsalt niisama seisis unustuses. Kuni ma siis mõtlesin, et aga miks mitte, siis võtad uuesti käsile, töötada natuke ümber ja niimoodi siis kulus paar aastat selle ümbertöötamise peale ja nii ta siis lõpuks jõudiski kaante vahele. Kui tulla selle teemaga nii-öelda algusaega või sellisesse tuuma, siis miks need nooreestlased üldse sinna prantsuse kultuuri poole hakkasid vaatama? Võiks öelda, et sel ajal see ei olnud mingisugune erand. See oli reegel, sest prantsuse keel ju tegelikult sel ajal täitis seda kohta, mis praegusel ajal täidab inglise keel paremates koolides, Treffneri gümnaasiumis näiteks õpetati prantsuse keelt ja kogu see selline kultuuriline orientatsioon oli ikkagi prantsuse suunaline. Ja sellepärast alguses, kui ma hakkasin seda tööd kirjutama, siis mulle tunduski, et võib-olla, et see on nagu selline midagi väga originaalset või erandlikku. Nüüd nooreestlased vaatasid just nimelt Prantsusmaa poole. Aga töö kirjutamise käigus ma sain aru, et see oli tegelikult ju selle aja reegel, sellepärast et prantsuse kultuur, see oli sel ajal see vaimsus autorit Teet, mis Prantsusmaal oli kultuuriilmas, see oli absoluutselt üle üleilmne üle Läänemaailma. See ei olnud ainult Lääne-Euroopast, seal isegi kuni Ladina-Ameerika, nii Ladina-Ameerika kirjanduseni välja, kõik vaatasid Prantsusmaa poole. Kirjanikud, kunstnikud, kes endast midagi pidasid, läksid Prantsusmaal, elasid seal kasvõi vaestes oludes sellist vaenlase elu. Aga see andis neile mingisuguse, võib olla sellise sümboolse autoriteedi, et nad on seal viibinud. Nad on sellest vaimust osa saanud ja selles mõttes ei olnud midagi erandlikku selles, et seda tegi ka Noor-Eesti. Kui rääkida nüüd täpsemalt nendest mõjutustest, siis mida nad sealt endale siis kaasa võtsid või inspiratsiooni said? Nad said inspiratsiooni kogu sellest vaimsusest, mida me praegu võib-olla siis nimetamegi selleks Velle Bocki vaimsuseks oli see ilus ajajärk, sajandivahetus, kui väga naiivselt usuti seda, et enam ei tule sõdu. Ääretult naiivne usk sel ajal Prantsuse-Preisi sõda oli jäänud juba unustusse, elu oli muret. Pariisis kerkisid sellised juugendstiilis hooned, kabareekultuur, varieteekultuur, selline romantika, mida me praegugi võib-olla isegi kui me vaatame kas või Woody Alleni filme, eks ole, et seal on ikkagi selline just nimelt selline belle pakki aegne Prantsusmaa. Eks nad muidugi ihalesid ju seda vaimu, iseasi see, mis oli tegelikus tegelikkuses. Elasid nad seal eesti kunstnikud ju sellist vaest vaenlase elu kuskil kaunis rõsketes katusekambrites ja see tegelikkus oli teine, aga see, see ideaal oli siis muidugi see ja kahtlemata nad said ju külastada seda, mida väikese raha eest külastada sai, nad said külastada kunstinäitust, tõsi. Ja nad said osa sellest üldisest atmosfäärist atmosfääri, tõid nad Eestisse. Kunstnikud eritisele sümbolistlike Todi ju sümbolistlik maal, mis on ju väga Eestis ju siiski praegu ju Prantsusmaal samuti ju oli just eesti kunstnike ja Baltimaade sümbolismi juhtus. Nii et kunsti on see siis väga-väga palju inspireerinud see, see prantsuse sümbolism ja eks ta siis jõudis otsapidi ka kirjanduse kirjeldusse kindlasti vähem kui ja andis võib-olla vähem huvitavaid tulemusi, kui ta andis maalikunstis, aga just prantsuse sümbolism ja prantsuse ka selline dekadentsi periood, sest see on ikkagi selline periood. Prantsusmaal oli elujõuline muidugi realistlik kirjandus, noh selline Balzaci ilik realism aga sajandi lõpul just nimelt sellele vastukaaluks siis tekkis sümbolism luules eelkõige mis just idealiseerida selliseid lüürilise maid, ähmasemaid, unelevamaid, meeleolusid ja samuti siis dekadentsi kirjandus. Ja need olid siis need asjad võib-olla kirjanduses ja millest siis Noor-Eesti püüdis nagu eriti siis eeskuju võtta, sest see oli Eestis midagi enneolematut ja täiesti täiesti. Kui nüüd minna natukene konkreetsemate näidete juurde ka siis nooreestlastest on raamatus pühendatud eelkõige siis Tuglase lei Aavikule, et miks just neile, kuidas nende kirjanduses prantsuse vaime tolle aja prantsuse vaimsis kajastus? Tuglas Aavik, kolid, nemad ma valisin sellepärast, et nad olid ikkagi võib-olla kõige otsesemalt mõjutatud prantsuse kirjandusest, teised vähem, ütleme Gustav suits, kes pani küll aluse Noor-Eesti sellisele Euroopasse mineku ideele ju oma selle kuulsa üleskutsega. Jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks, aga no tema orientatsiooni rohkem, võib-olla selline soome kirjandus ja ta nii otseselt Prantsusmaaga ei tegelenud. Ja Villem Grünthal-Ridala näiteks, eriti hilisemal ajal ta rohkem pöörduselise põhjamaise folkloori poole. Aga Aavik, tema oli ju üldse hariduselt prantsuse filoloog Dali Peterburis pinud ja ta oligi keeleteadlane, prantsuse filoloog ja tema otseselt oli kontaktis siis prantsuse keelega prantsuse kultuuriga, läbi prantsuse keele. Tuglas tema väga hästi prantsuse keelt ei osanud, ta on küll üritanud tõlkida prantsuse keelest natuke, aga ta siiski enamasti õppis tundma prantsuse kultuuri võib-olla seal tõlgete kaudu, aga see ei olegi oluline, sellepärast et, et tal oli see ikkagi väga tähtis sellest, sellest kultuurist pida dema, sümbolistlikult novellid on ikkagi võtnud otseselt eeskuju siis prantsuse sümbolism-ist ja miks ma valisin ka nemad, sellepärast et nemad ikkagi on loonud ka sellised väga tuntud teosed eesti kultuuris. Noh, Tuglase novellide nagunii on väga tuntud, aga ka Tuglase Felix orusson ja siis Aavik Kuu Randvere pseudonüümi all kirjutatud rutt. Ja neis peegeldub see prantsuse kultuur väga otseselt. Sest Felix Ormisson, tema tuleb idüllilist maa kohta ju Pariisist, tal on see aura, ta mängib seda tändid seal selliste esteetia täiendid nagu ta kujutab, et üks selline prantsuse kultuuri esindaja peaks peaks nagu oma imagot olema ja siis ta võlub neid kahte neiut seal idülliliseks maakohas. Just nimelt Tomase Lauraga ja pärast, kui ta siis tahab viisakalt eemalduda nendest neiudest, siis ta jätab mulje, et ta siis läheb tagasi sinna Pariisi, et tegelikult ei lähe, aga, aga selle mulje ta jätab, et ta läheb sisse. Pariis kutsub teda taas ja, ja kui siis Felix armastan, kes on nagu Tuglas, alter ego ju tegelikult seal ei tellilises maakohases ringi kõnnib, siis ta näeb seda kuidagi kõik läbi prantsuslikult tuurida, näeb seda läbi sellise sümbolismi ja dekadentsi, kultuuri ta näeb isegi seal noh, kas või loodusta, vaatab nagu läbi mingisuguse kunstnike silmade ja või siis samastab loodust nagu mingisuguste selliste kaunite materjalidega Tarmo Riga ja kalliskividega ja see on selline nähtus, mida tegi näiteks Barnassi koolkond Prantsusmaal kes nagu nägi loodustele nagu läbi kuidagi kunsti läbi sellise kunstlikkuse. Ja Tuglase teeb siis seal Felix armussonis nagu sedasama. Ja teine asi siis Aaviku ehk siis randvere pseudonüümi all kirjutatud rutt. Rutt on ju selline naisterahvas, kes on ühtaegu intellektuaalne, teisalt vägagi emotsionaalne, et on selline andro, küüne, andro, küün oli dekadentide üks selline melis lemmikkuju ja Aaviktopsisele selliseks kuju toota siis eesti kirjandusse ja otseselt võtab ta siis inspiratsiooni joris ühismousse'i romaanist äraspidi, mis on ka eesti keelde tõlgitud Leena Toomas Bergi väga hea tõlge, mida nimetatakse siis ka dekadentsi piibliks ja mille peategelane elab just sellises kunstlikus maailmas, kus ta ümbritseb ennast igasuguste kunstiteostega, ta ümbritseb ennast raamatutega, mis seal kõik sellised natuke marginaalsed ekstravagantset, sellepärast et ühte õiget dekadentsi eriti ei huvita normaalsust, teda huvitab see, mis on selline eriline, mis jääb kuhugi kuhugi, kasvõi sellise kohati võib isegi selliseid perverssusi küündida, aga ta jääb, jääb sellistele kuhugi ääremaadele, on selline marginaalne, marginaalsed kunstinähtused siis samamoodi Aaviku rutt, siis ümbritseb ennast siis samuti kõik selliste asjadega, nii et see on selline otsene inspiratsioon, mis nad on saanud ja sellepärast ma siis mõtlesin, et ma keskendun rohkem neile kahele kirjani. Johannes Aavik, nagu te ütlesite, oli prantsuse filoloog ja tema on ju tegelikult meie kuulsa keeleuuenduse autor, et kas seal võib ka näha mingisuguseid mõjutusi siis ka prantsuse vaimust, prantsuse kultuurist? Jah, väga otseselt Aaviku keeleuuendust on ju palju uuritud, seda ongi uurinud lingvistid aga just nimelt, et millega ma olen ka mõelnud, et ma võin natuke panustada sellesse teemasse võõrfiloloogina on just nimelt vaadata seda keeleuuendust sellest, sellest aspektist mille moodustab just see Aaviku konkreed, see selline huvi siis prantsuse keele prantsuse kultuuri vastu, et juba kasvõi see keeleuuenduse enese alus, et Aavik oli, oli ju ka vaimustatud sellisest prantsuse estetismist ja sümbolismist ja sümbolism ongi selle poolest huvitav. Sümbolistlikult luuletajad näevad sõnu nagu kuidagi värvilistena, kuidas öelda, et nende jaoks väga tähtis on selline mõiste nagu sünest ees ja sellest ees ja on see, kui erinevad meelelised aspektid tulevad nagu millessegi ühte momenti, kui näiteks sõna võib-olla nii värviline ta võib, maitsestada, võib lõhnata ta. Tal on selline ikooniline aspekt lisaks sellisele semantilise tähendusliku last pildile ja see inspireeris Aavikut ja just nimelt eriti just prantsuse kirjaniku film Koit, see, kes, keda ta korduvalt tsiteerib, kes võrdleb sõnu kalliskividega, safiiridega või millega iganes, et sõnad on sellised, sellised kaunid, ilusad asjad. Veega Aaviku keeleuuendusele on just selline esteetiline aluspind ja kuna ma ei ole lingvist, ma ei, ma ei lähenenud sellele selles mõttes niimodi lingvistilisest aspektist, kui ma lähenesin pigem sellest aspektist, et kuidas see üldse selline lähenemine keelele selline esteetiline lähenemine Aavikut inspireeris, aga muidugi Aavikul on ka konkreetselt väga selgelt lingvistilised artiklid mida käsitlused, kus ta isegi soovitab prantsuse keele struktuuri eesti keelde tuua, mis muidugi ei ole läbi läinud noogiani tiim, kus eesti keel ei ole ju prepositsioonidega keel, aga kus ta soovitab näiteks lauajalg asemel öelda teks jalg, no laud mis, mis oleks nagu selline prantsuse keele eessõnade moodustamise põhimõte või lasete. Aga mis muidugi ei ole läbi läinud, aga, ja selgelt väga selliseid konkreetseid filoloogilisse ettepaneku siis lisaks sellele keele lihtsalt sõnade toomisele eesti keelde nagu ette pani, aga osa neist on läbi läinud. Nonii tundub, et siit raamatust on palju teada saada nii prantsuse keelegurmaanidele kui ka eesti keelegurmaanidele kui ka lihtsalt kirjandusgurmaanidele, et see kõik on tohutult põnev. Aga Kaia Sisask kuulame siia intervjuule vahele ühe toreda muusikapala, mille te olete ise välja valinud, et mis teosega tegu on ja miks teile meeldib? Ma mõtlesin muusikapaladeks võib-olla midagi, mis seostub sellesama perioodiga ja eks selle perioodi muusika seostub ikkagi prantsuse Sosoonidega. See oli selline aeg, kui õitses just varieteekultuur, kabareekultuur ja selline laulja nagu näiteks Felix Ma ei olle, kes sai tuntuks sellise lauluga nagu hea pull. Ta oli kabareelaulja ise, kelle, kelle selline imago oliseni, neste artistlike väline imago. Ta kandis sellist hästi kõrgeks tupeeritud, dub ka ja käituseltseesti artistlikult ja selle laulud ja tegelikult sai inspiratsiooni ühest saksa laulust. Com käega linn. Tule Carolinna, selle laulu pealkiri on tule pull, aga ta leidis, et linn ei ole ikkagi nagu hea nimi ja siis ta leidis sellise, mis sellest prantsuse vaimu siis kuidagi nagu paremini edastaks. Need laulu pealkiri tuleb upull. Eesti ravija. Konnamaa. Head kuulajad, stuudios on Kaia Sisask, keelelt ilmus just monograafia Noor-Eesti ja prantsuse vaim. Kaia, prantsuse kultuur oli tollel ajal ehk siis sajandivahetusel, 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul eesti kultuurist väga erinev. Kuidas nooreestlased neid erinevusi ja vastuolusid lepitasid, kaslebitasid? See oli üks huvitav küsimus minu jaoks ka sellepärast, et tõepoolest prantsuse kultuur sel perioodil oli tõusnud nagu sellisesse kõrgusesse, kus tundus, et edasi polegi nagu kuhugi minna, mida tähendab nekadents ongi ju selline periood, kus, kus kultuur on juba üliküps. Ta nagu ei olekski enam midagi muud teha kui hakata lagunema. Aga mis oli siis eesti kultuur sel ajal? Eesti kultuur oli ju nii noor ja et kuidas siis nüüd nooreestlased pöörduvad Prantsusmaa poole sellise üliküpse kultuuri poole, et võib ju küsida, et kuidas seda on üldse võimalik siis kuidagi kohandada eesti kultuuriga ja eks ta tuligi natukene naljakalt kohati ka võib-olla välja, et selliseid ekstravagantseid katsetusi, tõsi, seal muidugi esines ja just nimelt ka Aavik oli selline väga julge eksperiment seeria ja nii nagu keeleuuendusest väga palju ei ole ju läinud läbi. Ja kirjanduses võib olla samamoodi, et ta katsetas selliste äärmustega, aga teisest küljest, miks mitte, eks see oli selline nooreestlaste jaoks selline omamoodi mäng. Nad mängisid selliseid esteetena, mängisid neid ländisid, nad võtsid ennast ühtlasi küll tõsiselt, aga teisest küljest nad ka tunnistasid, et seal omamoodi mäng. Ja niimoodi nad siis üritasid neid mõisteid ja uusi arusaamu siis kultuuri tuua. Ja nii-öelda niinimetatud vana eestlased muidugi naeruvääristasid neid hästi naljakaid väljavõtteid on ka seal minu monograafias. Kuidas Anton Jürgenstein, seal seal teised mõned kultuuriinimesed siis nimetada tavad nooreestlasi ikka väga kriitiliselt igasuguste nimedega prantsuse kultuuri järele aimavad, eks Pärdikuteks ja edasi, kes valimatult võtavad kõike üle, mis meie noorte kultuurasse sugugi ei sobi, aga, aga kokkuvõttes oli võib-olla siis jah, nooreestlastel ikkagi selline arusaam, et kui rahvast harida ja tema vaimu niimodi rahvineerida. Sellest tuleneb ju ka hiljem see, et see kandub edasi igale elualale kandub edasi ka ju kasvõi kasvõi ühiskonda poliitikasse, mida, mida peenem on vaim, mida nüanseeritum on mõtlemine seda peenem ja nüanseeritum ja avaram ju tegelikult, et ongi elu. Nii et see oli see, see, see, nende usk ja isegi kui nad kohad d muutusid võib-olla natukene noh, kas just naeruväärseks, aga, aga kohati naljakaks, eks hiljem on nad sellest ka natuke taandunud, Tuglas on hiljem öelnud, see oli selline katsetuste periood ja ja, ja isegi nagu püüdnud tagasi tõmmata, et ärge samastage mind selle Felix ormustoniga, et see ei ole päriselt mina. Kuigi sel perioodil ta küll küll lausa tundis, et Felix Ormisson, see on temalt Rego aga hiljem, hiljem juba vanema mehena said aru, et võib-olla mindiga kohati pisut liiale. Aga eks selline asi igal juhul ju väga palju rikastab ja ongi ju rikastanud ja pannud mõnes mõttes ju aluse sellisele Eesti moodsale või uueaegsele kirjandusele. Just nimelt, nooreestlased on ju tegelikult eesti kultuuris väga tuntud, meil on väga tugev koht, kõik võivad pead tsiteerida seda kuulsat ütlust, et jäägem eestlasteks, saagem eurooplasteks. Aga mida meil sellest raamatust saame päris uut Noor-Eesti kohta teada. Noor-Eestit on ju tegelikult jah palju uuritud, aga teda põhiliselt siiski on uurinud eesti filoloogid, eesti kirjanduse tundjad ja kui ma seda uurimust alustasin, see võib-olla oligi natuke selline ka selline kollektiivne inspiratsioon, et me Tallinna Ülikooli romanistika õppetoolis mõtlesimegi, et selle asja võiks käsile võtta, Ta natukene just sellisest võõrfiloloogia aspektist. Ja tekkiski meil selline väike uurimisrühm, kus ka Italianistid tulid, ühinesid ja hakkasidki siis, siis seda ma ei, me võime küll konstateerida neid mõjusid varem oli, oli pigem pigem nagu niimoodi konstateeriti, et jah, et oli see prantsuse mõju või, või ka muude romaani maade näiteks Ridala, Villem Grünthal-Ridala palju võitiski itaalia kultuurist just Gabriele tanuntsi oli tema üks üks väga suur lemmik ja me tahtsime jõuda sellest konstateerimisest kaugemale. Ja kui ma hakkasin seda tööd tegema, siis ma mõtlesingi, et mõttekas oleks kaardistada nüüd need täiesti sellised väga konkreetne otsesed mõjud. Uurida tõepoolest kõike seda, kus nooreestlased on konkreetselt, kas tsiteerinud prantsusautoreid, kas nende teostes kajastub konkreetselt mõni, kas nad nimetavad mõnda autorit, kas nad on mõnest teosest konkreetselt saanud inspiratsiooni ja leidsin ma siis väga palju seda, et kuidas nad täiesti nende võrdlusalus oli, olidki need selleaegsed prantsuse kirjanikud, nad võrdlevad isegi 11 väga, väga selgelt prantsuse kirjanikega, nad ütlevad, et selles teoses on näiteks vis maasilikud meeleolud või sellest teosest, selles luuletuses on Verlenilik stiil ja nii edasi, nii et minu eesmärk oligi seda niimoodi konkreetselt kaardistada ja mulle hakkaski meeldima ühe retsensendi selline hinnang, et selles selles monograafias on tehtud palju, vii lateraalsed, teen tööd ja tõepoolest ma tahtsingi jõuda, nagu ma ütlesin, sellest konsulteerimisest kaugemale, teha seda peentööd ja näidata, kust need mõjud siis tõesti tegelikult konkreetselt olid. Selles raamatus on üks peatükk, mis kannab pealkirja, mis on siis ikkagi prantsuse vaim ja, ja sellist vaimu ja kultuuri üldiselt on väga raske sõnastada. See on justkui igal pool meie ümber ja sellel on hästi raske niimoodi nagu sõrme peale panna, et see on nüüd see teie olete ometi üritanud, milline see prantsuse vaimsis on? Jah, te ütlesite väga õigesti, et seda on väga raske defineerida. Ühest küljest prantslase vaim on selline klassitsistlik vaim, seda Aavika kogu aeg vide rõhut. Jaa, klassitsistlik vaim. On väga selge vaim ja prantslased ise on väga uhked selle üle ja nad just nimelt kogu aeg ise rõhutavad tänapäevani. Esprii prantsuse Sprii on selline selge klassitsistlik vaim. Ühest küljest Aavikule väga meeldis, sellepärast et, et selleaegne eesti keel oli koormatud mõnes mõttes selliste raskepäraste saksa struktuuridega ja Aavik leidiski, et peaks sellise prantsuse helguse ja kerguse poole elegantsi poole pöörduma, siis ka keeles ja kultuuris ja kirjanduses. Teisest küljest leidis Aavik, et prantsuse vaim on liiga selge. Ta tundis kogu aeg puudust sellisest natuke sellisest müstilisest tagapõhjast keeles. Aga võib-olla see ongi just põhjused, miks nooreestlased pöördusid prantsuse sümbolismi poole, sest sümbolism oligi siis 19. sajandil selline koolkond, mis tahtis natuke nagu eemalduda sellisest klassitsistlikus vaimust. Esimene asi, mis nad tegid, olidki sellise klassitsistliku Aleksandri lõhkumine, sest Aleksandr Triin väga selge 12 sild oli väga-väga kindlad reeglid. Aga sümbolistid hakkasid kirjutama nii, et kõigepealt nad lõhkusid ära selle 12 silbilise värsirea. Ja tõid üldse selliseid selliseid unelevamaid, müstilisemaid meeleolusid siis siis kirjandusse. Et ühest küljest jah, on see on see selgus, aga, aga teisest küljest selline Vellepokyway muidugi, seesama, mida me idealiseerida siin siin tänase päevani. See on see prantsuse vaim, mida kahjuks muidugi praegu Prantsusmaale minnes, kui palju me enam leiame, et paljud paljud inimesed, kes lähevad võib-olla esmakordselt Prantsusmaale, tulevad tagasi tunult ja ütlevad, et me ei leia seda prantsuse vaimu seal enam, mis oli see see belle Bocki vaim või kui ta on, siis on ta muutunud selliseks turistlikuks? Ta ongi, ongi kuidagi kuidagi eesmärk omaette, et vaat siin on see kabaree ja siin on see, mu läheb kuus ja, ja nii edasi. Aga ta ei ole enam selline ehe Vellep Oki vaimsus, aga muidugi mingi mingi selline aura selles on jäänud ja nooreestlaste jaoks on muidugi see, see oli see prantsuse vaim, aga kolmas aspekt oli hoopiski. Kui me tuleme sellisele ideoloogia tasandile ja riigi ja poliitika tasandile, siis prantsuse vaim iseenesest on selline universalistlik või vähemalt ise väidab, et on universalistlik alates siis prantsuse revolutsioonist. Ja muidugi me võime küsida, et kui üks rahvas väidab, et vaat meie vaim on see universalistlik vaim, et kas, kas see on siis universaalne, et see võib-olla just seal väljendab mingisugune etnotsentrism, see peaks justkui olema see õige kõigi jaoks, aga no see on juba täiesti omaette teema. Aga kui me võtame aluseks selle prantsuse vaim, on selline universalistlik, siis eesti tollane vaim, millest oli huvitatud, loomulikult oli ta huvitatud rahvuskultuurist rahvuskultuuri tõstmisest, siis Euroopa tasemele, nii et kõige suurem paradoks võib-olla oligi ja, ja jäigi selles minu uuringus ka just nimelt see oli see moment. Sellise universaal istlike ideede abil tahtis Noor-Eesti tegelikult ajada sellist, et ju täielikult sellist rahvuslikku EAS ja Eesti asja loomulikult. Aga, aga siin ta siis saigi selle ühendada just sellest, mis ma enne ka mainisin, see konstruateering, et kui me avardame siin siin eesti rahva vaimu ja me seda peenendame siis me tõstamegi selle eestikult tuuri just nimelt ikkagi Eesti kultuuri siis kõrgemale ja, ja võib-olla tulebki välja, et selline see, see Gustav Suitsu üleskutse jäägem eestlasteks, saagem ka eurooplasteks. Et võib-olla me võiksime selle rõhu asetada tuse tegelikult hoopiski natuke ringi tõsta ja et nooreestlaste eesmärk oli öelda, et saagem eurooplasteks selleks, et jääda eestlasteks või et saada sellisteks eestlasteks, kes on suured ja avarad oma vaimult. Kaia Sisask, tee monograafia Noor-Eesti ja prantsuse vaim on äsja ilmunud, see on olemas ka raamatupoodides. Ja minul jääb üle vaid öelda teile väga suur aitäh stuudiosse tulemast, see kõik on tohutult põnev. Ma arvan, et siin jätkuks juttu veel mitte ainult üheks tunniks, vaid terveks päevaks. Aga saateaeg pressib peale. Kuulame siia intervjuu lõppu veel ka ühe prantsuse muusikapala, mille te olete järjekordselt välja valinud. Rääkige paari sõnaga ka, millest nüüd järgmine pala siis räägib. Ma valisin sellise pala, mis, mida esitab üks prantsuse kabareelauljatar, kelle nimi on, mis stange ette. Selle pala nimi on monomme minu mees või meesterahvas mis tangi ette oli väga tuntud lauljat tar Bellepaki ajal, kes esines sellistes suurtes kabaree des varieteeteedes nagu kasinud pagi oli mulle uus. Ja üksvahe isegi oli ta vist koguni terve maailma kõige paremini makstud meelelahutus, taia ja oma esinejanime, tegelikult ta nimi oli San lagantiin joa esimesest või mis ta on keti nime all. Kauad otsis enda endale sellist esineja nime, mis tuli tegelikult alguses, mis than ketist ehk preili tangijatist, mille ta hiljem siis ühendas Mistangetiks. Ja laul räägib siis sellisest väga kahtlasest meesterahvast, kes küllap on selline parassolyya sutenöör. Aga selle lauljatari jaoks on tema unelmate mees, kellele ta annab andeks kõik tema vead. Nüüd me seda palaga kuulame ja suur aitäh, Kaia Sisask, aitäh kutsumast.