Inimesed, kes palju on reisinud, teavad rääkida, et igal linnal Yalevil on oma iseloomulik nägu ja hing, millega ta erineb teistest samalaadsetest linnadest, Yalevitest. Kui püüda määratleda Omaaegse sureani olemust siis väliselt ta sarnanes ju paljude samalaadsete mudila alleritega. Elu tuiksoon eks olid siingi apteek, piimameierei, pagar, vürtspoed, kõrts ja seltsimaja koos einelaua, piljardi ja kaardimänguga. Kuid oli veel midagi, mis kuulus sureali spetsiifiliste nähtuste hulka. See oli kappide suguvõsa ning selle alevi eriline muusikaline atmosfäär. Räägitakse, et pidevalt tilkuv vesigi suutvat lõpuks kivisse augu puurida. Kui see nii peaks olema, siis miks ei võiks pidev muusika, valgustuslik tegevus teatud paigas lõbuks endast märgatava jälje järele jätta. Kui arvestada, et esimene kappide soo esindaja Joosep Kapp tuli Surjani aastal 1853 viimane Suure-Jaani handunud patrioot Villem Kapp suri 1000 964. aastal. Eugen Kapp külastab oma esivanemate kodukohta veel praegugi. Siis on rohkem kui 100 aastat ühe dünastia poolt seda paika muusikaliselt töödeldud. Ka Mart Saar, Juhan Aavik olid Surjanis omad mehed. Teistes Eesti mudila halevites oli seegi suureks luksuseks. Kui leidus mõni muusikat diletant, kes pasuna või laulukoori Estakti lõi. Surjanis aeti asju suurte kuulsuste ja Virtoosidega heliloojatega Üle-Eestilises mastaabis. Ainuüksi nende väline sära. Selle säragaal oli 10 korda suurem kui 10 asjaarmastaja ennastsalgav töö, mida nemad tegid ja rääkisid. See oli tõde. Kuidas nemad olid, see oli õige, neid arvestati nende järel joonduti vast isegi jäljendati. Nii tuligi, et muusikast räägiti Surjanis hoopis tõsisemal ja tähtsamal toonil kui üheski teises Eesti alevis. Mart Saar jutustab sureani kohta järvest. Minu esimene kokkupuude ilmatariga toimus 1892. aasta suvel kontserdil enge pargis. Peokõne pidas Joosep Kapp, kes rääkis rahvale muusikast. Sealjuures tõstis esile Bachi loomingut. Kontsert ja kõne olid mulle tõsiseks elamuseks. Saar ütleb, et Surjanis kuulnud esimesi ja sisulisi kontsertigi muusikast rääkimise valgustuslik traditsioon elas veel kolmekümnendail aastalgi, mille lasin koolipoisina Suure-Jaanis. Tol ajal peeti seal agaralt lahkusuliste palvetunde ehk Pärnutisi nagu Vändra poolsed inimesed. Neid kooskäimisi olevat omal ajal kutsunud jällegi üks urjani ainulaadseid nähtusi. Vändras Ärnuttide peetud. Suuri on ise ka küll. Nii vähemalt räägib särgava oma romaanis Lähme linna kirjutama. Tookord võttis ema mindki palvetundi kaasa. Kui Järnud peetud tuli Hans Kapp ja hakkas rääkima Beethovenit. Palvetund oli mul igav hands-Cap paniaga kuulama. Tal oli hea kandev bassihääl looduse poolt hästi maski saetud ettekanne, elab iga sõnal, jõudis kuulajasse. Rääkis ta kuidagi kodusel toonil, nagu oleks omapärane mees meie üle aedne või lähedane, tuttav elava ja eredaisikuna jäidu Beethoven mällu. Sõnade suur vaim, geenius, muusika, kunst ümber jäi hõljuma mingi salapärane oreool. See tõsidus lehviski Suure-Jaani kohal, sest sellisel toonil oli siin muusikast on räägitud juba aastakümneid. Ei tea öelda, kas just selle Ärnuti kaudu või mõnda muud teed pidi. Igatahes Beethoven oli suureani tulnud. Kohtasin teda hiljem koos ühe minust vanema koolivenna Paul tihasega. Muusikaga polnud sel Noormehel esialgu mingeid seoseid, isegi viisi ta ei pidanud. Nüüd jäljendas ta ka Beethovenit, nimetas end suurvaimuks. Riietuses ja käitumises, oli ta kuidagi Tratslikult väljakutsuv, ütles teravusi nagu peetovangi seda vahest tegi. Siis nägin teda äraseletatud ilmel üksinda õhtuhämaruses surnuaial järve kaldal ja kirikumäel uitavat ta kuulvat seal hääli ja rääkivat kunsti jumalaga. Neid muusikalisi hime hääli olevat parem kuuvalgel või siis vihma ja tormi käes kuulata olevat selgem. Kuid neid imehääli kuulvat mitte igaüks, vaid ainult väljavalitud geeniused ja suurvaimud. Tema olekus ja näoilmes oli midagi sellist, mis ei lubanud kahtlusi ega vasturääkimisi. Tekkis meil esimene muusikaline poliim ikkagi. See kulges umbes järgmiselt. Mina kahtlevalt. Aga meie naabritädi, kes käib palvetunnis kuuleka hääli ja räägib jumalaga tema protestivalt, see pole see jumal. Mina. Aga tädi Kadri ütleb, et üksainus jumal on taevas tema veelgi pahasemalt. Taevas küll, aga see jumal elab Kreekamaal kõrge mäe otsas, seal elab palju teisi jumalaid, Ki. Mina siis peaksimegi palju suurem ja kõrgem olema kui meie linnamägi. Temale näis vist minu argument liiga kaugena suurest kunstist või tundus see talle pilkena. Igatahes sai ta pahaseks, ütles, et ma olevat madalalt maapealne kesi saavat suur vaimust ja kunstist tuhkagi aru. Jättis mind sinnapaika ja läks, et taas hääli kuulata. Sellised dialoogid Surjanis polnud sugugi haruldased. Meenub veelgi üks nüüd juba hoopis kõrgemal professionaalsel tasemel. See oli palju aastaid hiljem oli siis juba mõnda aega Tartus muusikat õppinud. Külastasin Surjanis elavat ema tänaval tuli vastu Artur Kapp. Majasteetlik, nagu ta oli, astus väärikal sammul, kepp käes, piip tormas suus. Jäin Ardumalt vaatama. Arvatavasti paistsid Makoomilisena. Igatahes Cap märkas mind, tuli lähemale ja ütles resoluutse tooni ja madala bassihäälega. Mis mees sa niisugune oled, et vaatab mind? Pillimees vastasin. Ei tulnud järsust kolmetusest midagi täpsemat meelde. Kui sa pillimees oled, siis pead teadma, mitu märki on Beethoveni Apacionaattal. Küsis ta sama karmil toonil nagu ämbriga vett viskas kaela, küll oleks piinlik, kui nüüd ei teaks. Mõtlesin hetke, teadsin nagu neid sonaate on ju nii palju, mine võta kinni. Neli märki, riskeerisin. Arturi nägu lõi särama, toon läks lahkemaks. Tundus, et olen eksami sooritanud ja mind on suurvaimude seltskonda vastu võetud. Siis küsis ta, kus ma elavat, et selliseid asju teadvat. Tartus vastasin. Ahhaa, Tartus tean, dirigeerisid Vanemuise aias suvekontserte. Seal elab ka SIM. Noal oli kolm poega, Simm am Jevet. Seepeale naeris tavalõvi häälega ja läks oma teed. 30. aastal, mil õppisin Surjani algkoolis, elasid muusikud Kapid, Villem, Artur ja Eugen Tallinnas. Ainult Hans Kapp oli Suure-Jaani raudnael ja väsimatu valgustaja. Suuremate pühade puhul kogusid ka pealinnakapid kodu alevisse. Isegi Mart Saart, Johan Aavikut, vahest isegi vetikut võis seal kohata. Alevi naised rääkisid. Tallinna kapid on juba Suure-Jaanis, nüüd võivad pühade alata. Endine rahulik ja igapäevane elu võttis nüüd hoopis uue ilme. Naistel oli, mida rääkida poistel, mida vaadata. Ilma kontserdid ta need sündmused mööda ei läinud. Sageli oli külalistena veel kaasas Villem ja Eugen Kapi konservatooriumi kaaslased. Pianistid, lauljad, orelivirtuoosid. Siis polnud enam kontserdist juttu, lausa kappide festivaliks kujunes sündmus. Surealis oli kaks kontsertsaali, seltsimaja ja kirik. Mõlemad olid kappide soo poolt hõivatud seltsimajas. Klaverit polnud selle alati kusagilt. Erakorterist logistati hobusega seltsimajja ja pidu võis alata. Pasunakoor mürtsutas kontserdi avatuks, siis astus üles laulukoor, seejärel Tallinna virtuoosid. Mäletan üht Villem Kapi esinemist pianistina. Juba tol ajal oli tal kalduvus õlga kehitada ja nina krõmpsutada. Kui ta klaverit istus, elas ta sellise grimassiga miljöösse sisse. Kui lõpetas mängu, aitas selline maneer esinemispingest vabaneda. Ka seda sai jäljendatud austusest kunstniku vastu. Pidid ju kõik suurvaimud veidi teistmoodi olema kui tavalised alevi inimesed. Villemil olid jalas omapärased püksid. Sureanis kutsuti selliseid poole toobisteks. Need sobisid talle ja üldse ta mõjus elegantse noormehena teil kontsertidel oli, mida kuulata ja mida vaadata. Jälle tõusis päevakorda suure kunstnik küsimus. Ei olnud see enam ajaviite muusika. Mida suure Jaanlastele pakkuda. See oli Beethoven, Mozart, šopäen, Bach, milliseid alevis tunti juba alates Joosep Kapi tegevusest eelmisel sajandil. Veelgi laiemat kõlapinda leidsid kirikukontserdid. Rahvast oli seal alati palju, vahest mängis Artur vahist, Villem vahest saar teinekord jälle kõik kapid koos, oli ikka teistmoodi, küll orelil kohe teised registrid, teised hääled, teised muusikapalati, harmooniadki. Kogudus, mis tavaliselt altari poole vaatas, pööras nüüd pilgud selja taha ja kiikas rõdule. Kui kontsert läbi, oli alevi vahel juttu veel mitmeks päevaks. See esimene, kes kõige kõvemini mängis, oli Willem. Teise tüki mängis vana Artur ise. Aga see, kes koories takti lõi, see polnud nagu Hansu moodi. See oli tema poeg Villem, tema ju Tallinnas kõrge kooli peal. Nii analüüsiti kõik kuuldu-nähtu peenelt läbi, et kunsti õige aru ja ots kätte saada. Aga kas teda kätte just saadi kuulama ja arutama need sündmused igatahes panid see sureanis nii palju kappisi oli, ja et seal juba nii palju aastaid kõrgeid kunsti tehti. See tegi mudilast suure muusikalisi alevi, Suure-Jaani.