Tere õhtust. Tänane pooltund on pühendatud voodikafelle mehele, keda võib pidada kaasaegse folgi lisaks. See maa on minu sema on sinu Californiast kuni New Yorgi saarteni põhjametsadest, golfihoovuse, Vetteni. Hoia teda. Tunne teda. Capri on sündinud 14. juulil 1912. Parajasti käimasoleva presidendi valimiskampaania mõjul sai ta eesnimeks Woodrow Wilson. Nädalapäevad tagasi kolmandal oktoobril möödas aga neli aastat tema surmast. Tõsi küll, loominguline tegevus katkes märksa varem. Raskekujulise halvatuse tõttu tuli ta 1954.-st aastast kuni surmani haiglaseinte vahel olla. Muidugi, Aphree ole kirglike oma kodumaa patrioot. Ta oskas hinnata ääretuid, avarusi, metsi ja mägesid, kord Ameerika asustanud sadade rahvuste, siiski veel tajutavat rahvuslikku erinevust ja omapära. Ta armastas seda Paabeli segadust eri kultuuride kokkupuutel sündinud uut kunsti ja tööd. Tari omamoodi Nipernaadi, kes kitarr kaenla all, rändas tööd otsides ühest paigast teise, tundes rõõmu inimestest, kes teda ümbritsesid jälgides, peegeldades toimuvat sõnadesse valades. Ta kannatas, jagas murret, rõõmustas koos nendega. Nii sündis palju uusi laule üle 1000. Tulekahjud, Ikeldused, tolmutormid, orkaanid, armastus, röövimised, nälg, varingud kaevandustes kui raske töö. Need olid peatükid tahvlist endast. Elust, mida elas kogu maailmast siia tõotatud maale kokku voolanud õnneotsijate armee. Energia, risk, võidud, kaotused, metsikud kired, karmid naljad, vihakobarad. Võiks öelda, et Johnstaymbekil tarvitseks vaid teha voodi Kapli lauludest tõlge romaani vormi. Kuulsaim raamat oleks ilmunud 10 aastat varem. Muidugi Aphree kaevurilaul. Kaevan, kaevan kaevan, mida ma kaevan oma elu lühemaks kaevan. Tähtsat osa USA 30.-te aastate ühiskondlikus elus etendas ansambel dialmaneks olles tihedalt seotud töölisliikumisega esemete, peamiselt ametiühingute kogunemistel. Tutvustati töölist, laule, õpetati võitlusi, on grupi liikmed, kirjutasid ise sõja- ja fašismivastaseid laule, laule vabariikliku Hispaania kaitseks. Ansambli koosseisust käis läbi pea kõik selle aja silmapaistvamad folkmuusikud. Nimetagem Yoshuaiti le heisi siis kas jõustumit, hadelepetorit, siis Caningeemi petsiigerid, keskne kohta läksingi, olite ajaloos on voodikahvel. Kui kaudselt on Capri mõjutanud oma elu ja loominguga miljoneid inimesi, siis otseste isiklike kontaktide järel toimet avaldavad maailma kahe kesksemal folkmuusikategevuses siiani piitsiiger, kellega koos käidi uuesti Ameerikat avastamas ja Bob Dylan, kellele kohtumised haigi kahvliga kujunesid murrangulisteks. See oli siis voodi, kahvi, rahvalaulu töötlus sisse lauldud koos Siskahjustamiga. Kahvri Ale üldse agar rahvalaule kasutama. Kas kirjutas uued sõnad, muutis meloodiat või võttis teisest laulust refrääni? Kuidas võimeid aktitult käituda, pahandasid paljud. Kuid aprill oli õigus, tema lauldakse rahva hulka, meid lauldi ja see oli peamine. Andes inimestele võimaluse ise aktiivselt kaasa luua, oli ta leidnud tee, mis rahvalaulu varjusurmast üles äratas. Oli ju siiani üldine arvamus selline, et palk on kas koolis õpitud, korralikud, õrnad ja truud sentemendid või siis kontserdilavalt pakutav arhailine, puhastatud tenorisooloklaveri saatel. Kahvi laseb šokeerivat tänavakeelt, räägib veristest loomadest ringi kolamisest, viskab musta huumorit. Ja laske. Tõesti kahvli armastas olustiku, kuid just läbi selle saavutab ta usutavuse, mis siis ka filosoofilistel üldistustel bee peale laseb jääda. Lemmik kujundeikson, tal rongi ja numbrid. Need võtted korduvad pea igas laulus. Kuulakem üht, mille nimi on Boerboe, vaene vend. Selle vaese vennaga juhtus nii, et ema hoiatas teda surivoodil, aga tema võttis kätte ja abiellus. Siis hakkas veel õnnemängijaks. Naine jooksis teise mehega minema. Kaotas vaene vend kama, viimased 99 dollarit kihutas neile järele võttis oma suure 40 neljase ja sirutas mehe. Maakohus mõistis talle 99 aastat. Sündinud ja üles kasvanud Oklahomas tunnis Capri oma koduosariigi vastu erilist sümpaatiat. Esinemistel vestles ta tihti laulude vahele lugusid kodukandist. Legendidest, mis ringi liikusid, ammutas ainet oma laulude kirjutamiseks. Üks sellise tekkelooga lugu kannab nime prediplayl. Charles Floyd, 20 aastane kurjategija oli süüdi mõistetud tapmise pangaröövi eest kuid inimeste juttudes muutus ta kangelaseks. Selles ballaadis kujutabki kahvli teda nii nagu rahvastada nägi. Tänapäeva Robin Hood ebaõigluse kimbus. Laulab. Tulge, lapsed, mul on üks lugu, teile. Elas kord Bradyplay. Ühel õhtul naisega kodu poole sõites tuli neile sherif vastu, kes oli aga jõhker ja ropu keelega mees prediplile jätnud oma naise solvamist karistamata. Ta haaras vankris sketi sherifiga püstoli tädipoeg. Laid tuli lahingust võitjana välja ja põgenes koos naisega metsade jõgede taha. Iga uus kuritegu Oklahomas. Pandi aga tema ninale ta rändas paigast. Aitäh lihtsalt farmerid hoolitsesid ta eest ja rääkisite lahkusest nime lugusid. Kordiates söögist, 1000 dollarit lauale. Jõuludeks, saates linnavankritäie, šokolaadi ja nii edasi. Ja maailmas on palju imelisi. Kasutab kahvi sümboolikat, vastandamist, kontrastsed kujundeid. Tema sõna on elav, jõuline ja ei jäta kahtlust, autori sümpaatiates leidub black screen. Väike must rong võtab peale igaühe, kuid tagasi ei too kedagi. Võid olla mängur, kes alati võidab. Kuid sel rongil on peatus ka sinu jaoks. Ja ka teie, daamid, siilises armustes. Bossid ja miljonärid, seadke rahaasjad korda. Väike must rong on teel. Ta tuleb. Kuningaprillini olid laululoojad oma vasakpoolseid vaateid väljendanud meie all. Meie võidame, me usume, meie arvame. Ühest küljest oli selline ühtsuse rõhutamine kollektiivsuse tõendiks. Kuid teisalt see ebamäärane mitmuse tarvitamine umbusaldas üksikisikut eitas isiklikku vastutust. Jättis vahetevahel üle organiseerituse mulje. Kahvli astub julge sammu ja pöördub edaspidi publiku poole mina-vormis. Rännakutel läbi Ameerika kajastuvad tema arusaamad. Oma silmaga näed kõik ebaõigluse vorme, maaga, hangeldamise, tööpuudust, raiskamist, heaolust, kivistunud linnakese rassilisest diskrimineerimist. Mitmest laulus räägib ta, mine vormis neegrite elust sisule alludes kasutab ta neis bluusi elemente. Oled näinud, kuidas timukas sõlme teeb ja paljukordne? Kas sa selga libiseb? Ei, ta ei libise, ainult kaelani tagasi mitte. Kas see sõlm kas hindan puudutanud? Mu vend oli ori, ta põgenes ja lasti hauda sele sõrmega seotult ise alasti enne auklikuks ja siis poodi selle sõrmega. Kes teeb selliseid sõlmega, seadusi? Ei tea. Kuid nende meeste kondid undavad tuules, sest seadustel politseisõlmed sees. 50.-te aastate Mcartism ja külm sõda, mustad nimekirjad kunstnike tarvis. Kõik see jättis oma jälje ka folkmuusikale. Tühimik. Kuid tänu piitsiigerile ja kahvli laulude parimale esitajale Jackie leiatele tõusis 60.-te aastate alguseks huvi kahvli vastu jälle eriti üliõpilaste keskel. Tähisteoseks üliõpilaskonna le Saywoodi Capri autobiograafiline romaan Lount folkloori Teil kuulusele, mis muuseas, 67. aastal avaldati ka Moskva kirjastuse propess väljaandel pealkirjaga Chitsaks klavia. Raamat hõlmab uude elu varasest noorusest kuni 1942. aastani, mil ta läks kaubalaevastiku. Seal ta selle kirja panigi. Esmatrükk oli 1943. aastal. Üliõpilased sõitsid ringi raamatus mainitud paiku pidi omandasidki Aphri kõnemaneeri ja kuigi nende reisimine seikluste ja uute väärtuste otsimisel erines kahvri teotsimis rännakust. Siiski nägid nad Ameerikat seda Ameerikat, mida ei ole õpikutes ja mis ei paista sisse ülikoolid akendest. Voodi, kahvli laul, haaklarleng viibki meid Oklahomas Kansasesse puuvillapõldudelt. Kaevandustesse laseb 66. maanteel pöidlaküüti oodata tööd otsides edasi. Pöidlaküüt ja 66. maantee. Need on Ameerika tudengile tänapäevalgi erutavad asjad. Kahjuks seda laulu meil fonoteegis pole, kuid kõlaksid umbes niimoodi. Mõni võõrandumist probleemidega tegelev filosoof võiks Café eluloole toetudes doktorikraadi kokku kirjutada. 30. aastal tähendas kitarr kaenlas, et oled punane folklaulja, et oled vasak. Meenutagem kas või sõnumis poodi kahvli kitarril, Vesmes Shinkils tassis. See masin hävitab fašiste. Tänapäeval aga kitarri järgi otsustada oleks üpris ennatlik. Kui muidugi Aphri oma rännuteedel krässus pea võimsate saabaste ja nahkverbiga ringi liikus, oli see loomulik. Vihmas ja tolmus teisiti poleks saanudki. Teda jäljendades võtsid üliõpilased ülega riietumise algul grupimood, hiljem noorsoomood, mis levis igasse Elmar kaard. Kitarri ja pikkade juuste kõrval oleks kohane meenutada, et voodiga free kirjutas laule tööst vabadusest. Sellest rääkisid tema raadioprogrammid. 15 plaadialbumit, kaks romaani. Ta tegi kaastööd daily vöökerile, kirjutades kommentaare, mis täitsid spetsiaalset nurka voodi. Muidugi, Aphri oli kommunistliku partei liige. Üks voodi, armastatumaid, lähenemisi meie maailmale oli niinimetatud trooking stanel. Omapärane poliitiline kommentaar kõnes, mida saadad, kitarrid. Meent haagib bluus. Miintagi pluus on näitlase tagurliku inimese piiratus, kes ainult arvata julgeb. Kuid siiski ohtlik on. Arvan, et põlgan alluvaid ja põlgan musti. Vihkan kollektiivi ja ühinguid. Vihkan kõike, mis on organiseeritud või kuidagi plaanitud. Ja ma vihkan armastust ja armastan vihkamist. Aga ma ainult arvan, ainult arvan. Kahvli nime ümber on alati palju kõmu olnud. Ühed tõstavad teda taevani, teised keeravad selja ja peavad labaseks. Tõsi, ta ei olnud pühak, vaevalt tal siis niipalju järgijaid oleks olnud. Tsiteerin ühte inglise muusikakriitikut, kes iseloomustabki ohvrit, nii. Ta võitles. Jõudis olla kolm korda abielus ja lapsi oli rohkem, kui suutis neile nime anda. Ta teadis, et töötaval inimesel on vaenlasi ja sõpru. Ja et fašistid, keda ta kogu hingest vihkas ei pruugi sugugi kõik olla Jaapanis, Itaalias või Saksamaal. Kõige paremini, aga tema eest räägivad. Ta artikleid, heliplaadid, poeesia. Tihti tehakse juttu, et Gabriorinark pillimees virtumusta kindlasti polnud. Kuid tänu lihtsusele said oma suure eeskuju jälgides kitarrimängu selgeks tuhanded Muttika Fredy Churchill. Yks stiili oskab tänapäeval pea iga Ameerika koolipoiss ja lihtsus ei tähenda värvi vaesust. Kuulaki kahvlit mängimas. Oma lemmikteemal. Korraga kahte pilli mängides suubil, traadiga kaelas, kitarr käes suudab ta edasi anda rongirütmi rööpmekohti, nukrust, tundmatusse, tormamist. See oli siis saade loodika, aferist inimesest, kes ei pruugi olla just kuulsaim ameeriklane. Aga üks inimlikumaid kindlasti. Nägemiseni, kahe nädala pärast.