Tänane kesktund on muuseumitund. Teatri- ja muusikamuuseumis on Aneffthnil külas Lea Veelmaa. Mis mõnus on, siit olen imeuksest alati sisse astuda, jõuda nendesse heledates ja säravatest ruumidesse, millele minu jaoks on niisugune eriline võlu. Nendes ruumides on perenaiseks ane Siitan ja selgituseks olgu öeldud, et need ruumid kuuluvad ka teatri- ja muusikamuuseumile kuid kahjuks on nii, et iga külastaja siia sisse astuda mitte ei saa, milline ainult minul praegu on. Mida ane teie oma ruumides siis nüüd peidate Meie ruumides on põhiliselt kunstivarad, mis kuuluvad teatri- ja muusikamuuseumile. Tähendab põhilise osa meie varadest moodustavate teatrite dekoratsiooni ja kostüümikavandid ligikaudu 10000 siis on maale skulptuure, surimaske tarbekunsti, makette. Ja muidugi kuuluvad siia ka afišib, mis suurde majja jälle ära ei mahu, ruumipuudusel piiritleda aastatega neid töid, mis siin on siis millisesse ajavahemikku tööd mahuvad? Päris täpset aastat on ilmselt raske öelda algusaastat just nimelt viimane aasta on küll selge seal nüüd 1979 aga algus on kuskil sajandi päris esimestel aastatel, sest dateeritud asjadel just võime me öelda, et näiteks kavandid algavad umbes 1906.-st aastast. Mõned skulptuurid on varasemad, aga ikkagi põhiliselt algavad sajandi algusest, maalib samamoodi. Ja Gazarsid ja karikatuurid, mis on meil kaunis suurkogu. Need hakkavad osa veel pisut nagu hiljemgi, kuidas te kõik siia ära mahutasin, isegi natukene avarust välja, õhku hingamiseks? No ilmselt selle tõttu, et kavandid võtavad väga vähe ruumi, eriti varasemad kavandid, siis siis oli inimestel palju tööd ja neil ei olnud aega suuri kavandeid teha, nüüdset küll paraku on juba nii suured sahtlid jäävad väikeseks, need tuleb välja võtta hea, kui mahub, mõned tuleb juba kapi peale panna. Kui palju erinevaid autoreid siis tuleb? Ega ei oskagi niimoodi kohe ühe pauguga öelda, kui palju neid on. Aga üsna kummaline on see, et mõningaid autoreid on päris palju esindatud. Näiteks maalis on kõige arvukamalt esindatud Voldemar Väli, tema on miskipärast armastanud teatri- ja muusikategelasi maalida. Skulptuuris on võib-olla kõige arvukamalt esitatud August vom ja Halliste, kes ka on tundnud huvi just seda tüüpi inimeste vastu. Aga kostüümi ja dekoratsiooni kavandite alal on meil õnneks kõige suurem kogu Natalie meist. Siin seintel on ka osa piltidest, kas võiks arvata, et need on teie Mehlis pildid, mis välja on pandud, või on see niisugune juhuslik valik? Nii ta päris juhuslik ei ole sest mina kipun kangesti vahetevahel tujuga võtame. Ja sellepärast ma olen pannud seinte peale lõbusad kavandid aga väga tugeva huumorimeelega, mis muide minu arvates naistel ei ole eriti omane, oli Natalie Mei ja sellepärast on Nataly meid siin seinte peal, kõige rohkem aga on Gona kärbist ja on Siimjusega vändeid, keda ma pean ka Üheks huumorimeelega kunstnikuks. Ja siis me oleme pannud mõned maalid ka siia seentele, Ühte, me kasutame ristusena mõistatuseks, see on väga tuntud helilooja, noor noorepõlve portree, siiani me oleme leidnud ainult ühe inimese, kes ta ära tunneb kellelt portreesid, ja see on Mart, seal. Kui palju saate teada näiteks nende tööde järgi, mis siin muuseumis on näiteks ühe või teise kunstniku töömeetoditest või kõige rohkem, pigem on võib-olla võimalik aru saada just teatrikunstnike töömeetoditest eriti varasema põlve kunstnike tööd, sellepärast et neil olid ju põhilised töökavandid, nad ei teinud näitusteks väga harva, sest üldse tehti hirmus vähe teatrikunstnike näitusi ja neil on tihti teised küljed kavanditest huvitavamad kui need juba töökodadesse määratud kavandid sest seal on see esimese inspiratsiooni, puhanka visatud kostüümi kavand. Ja on vahel nii kahju, et see just ei ole lõpetatud ja siis on väga tihti kavandit, millel on tagaküljel teise lavastuse visandid juba, mis on meid hirmus kõvasti aidanud. Sest vähemalt me oskame öelda, mis on ühe määramata kavandi aasta sest tagaküljel on tark kuskil samal aastal tehtud lavastuse visandid ja teiste kunstnike kohta noh, vaevalt, et ühe valmis maali kohta saab öelda, kuidas kunstnik töötas. Aga vast ainult seda, keda ta on kujutanud. Võib-olla see mingil määral võib kunstniku iseloomustada, missugust tüüpi ta on armastanud ja, ja missugusena ta üht näitlejat või heliloojat näinud. Kas on maalide hulgas ka mõni lemmikpilt, mida võib-olla isegi juhtub, et vahel välja otsida? Mina armastan maalidest kõige enam neid, kust nagu selgesti paistab silma, et tegemist on, leian, aga, või on tegemist heliloojaga ja sellepärast ma näiteks armastan väga kõiki maale, mis on tehtud Raymond kullist, kes ilmselt oli väga huvitav isiksus ja lase boheemlaslik kult niukene, särav inimene ja temast on kõikidel maalidel ka tabatud see joon. Või näiteks mõni omaaegne näitlejanna, kui ta on maalitud kauni kübaraga pisut nagu romantiseerima tud tualettides, siis ikka selge on. Mul on juhtunud ka nii, et tänu oma tööle olete ühest või teisest näitlejast või, või kunstnikust või hakanud nagu rohkem huvituma kui seda on kohe palju juhtunud, sest õigesti öeldes enne muuseumisse tulekut mina kuigi palju ei teadnud, et meie omaaegsetest teatrikunstnikest näiteks ja ma olen õppinud mõningaid eri ja armastama lihtsalt. Ma ei oskagi päris seletada, miks mulle üks või teine eriti istub, aga näiteks mul on tekkinud sügav huvi romanni mani vastu, kes minu arvates oli väga huvitav teatrikunstnik. Kahju, et ta nii lühikest aega teatris töötas. Samamoodi on mulle kujunenud niisuguseks nõrkuseks peeterlinspa, kellest on meil vähe kavandeid ja võib-olla mitte kõige õnnestunumalt kujutabki kõigist tema kavandanud. Millest on tunda, kui Heavis näikel olla selles deklaratsioonis mängida, kui palju on selles avarust, kui palju mängupinda ja samal ajal, kui täpselt on tabatud selle tüki meeleolu, millele siis hing kõige rohkem kuulub? Kindlasti teatrikunstnikele ja teatri kavanditele, sest see on ju meie muuseumi pärisosa. Ja kuidagi nagu neist kavanditest tekib ettekujutus, missugune võis olla see või teine lavast. Ja kui veel natukene vaadata fotosid juurde ja lugeda mõnda arvustust, siis olen tekkinud vahel tunne, et ma olen näinud mõnda kolmekümnendatel aastatel tehtud lavastust. Ja mõnikord on lausa kurb, et andekad inimesed on loobunud teatrikunstist. Näiteks meil on väga lõbusad, väga vaimukad kavandid, Alfred Saldrel omal ajal noorsooteatris tehtud lavastusele Timur ja tema meeskond, kui tuju on pähe võib väljavõte, läheb kohe palju paremaks. Kahju, et see mees ei jätkanud teatris, sest ilmselt on tal olnud sellele teele kõvasti annet. Kui tihti päeva jooksul avastaja osas peataolek. Oleneb päevast, sest oli periood, kus tuli väga tihedalt avastada, aga need on jäänud üsna vähe seda, mida avastada ja see läheb juba hirmus visanud. Nüüd läheb mõnikord mitu kuud ja siis võid tunda lausa idioodi rõõmu, kui saad teada, et see või teine kavand on selle või teise kunstniku oma. Ja missugust asja seal just on kujutatud. Kuidas ja mil moel ja kuskohalt muuseumitöötaja abi leiab? Ikka põhiliselt iseenda käest, peata seda äppi otsima ja muuseumi enda materjalidest. Sest. Aitavad fotod aitavad mingil määral arvustused, aitaks väga hästi, dramaturgia tundmine aga paraku kõike lihtsalt ei tunne ja ei pea sest loogiliselt võitja ikkagi välja mõelda, siis missugune see lavastus umbes võiks olla, kui sa tüki hästi tunned? Aitavad. Vanade teatriinimeste mälestused, kui nad mäletavad, mis asi see on olnud aitavad mõningad üksikud juurde kirjutised, näiteks, isegi kui on kirjutatud kuues pilt ja see kuues pilt on ilmselt 100, siis hakkad selle järgi otsima, missuguses näidendis võis olla kuues piltsada. On ka mõni niisugune, kas kavand või? No ma usun, et kavand siiski sellepärast et need on teile kõige köitvamad, millega on väga palju vaeva nähtud ja mis nagu on võib-olla tänu sellele eriti armas. Ma ütleksin, et see on isegi peaaegu terve väikefond songaarini lutsufond. Karin Luts teatrile üsna vähe teinud, aga kuna ta oli väga andekas kunstnik, siis need on toredad kavandid. Ja oli neli ilmselt nähe ühe lavastuse kavandit, millel ei olnud midagi muud juurde kirjutatud kui ühele peata sõdur. Tali tõesti pea, et mul õnnestus siia meelitada Uno kärbisemad, pakkusin ihust ja hingest neid kavandeid temale, ta ei võtnud neid omaks. Ja alles pika uurimise järel selgus, et see on Ühe lastelavastuse kavandid ja need kuuluvad Karin Lutsu-le. Ma siiski usun, et ma ei teinud kummalegi kunstnikule liiga natuke viltu, läks küll. Kui tihe on side autoritega? Ei saaks öelda, et eriti tihe sest teatrikunstnikel ikkagi töötamise ajal meie jaoks aega ei jätku. Aega hakkab neil meie jaoks tekkima alles siis, kui nad pensionile lähevad. Kellega olete autoritest suhelnud, on see midagi teile ka isiklikult juurde andnud? Võib-olla. Meie suhted on tavaliselt olnud kaunis pealiskaudselt, sest need põhinevad rohkem seal, kas me saame neilt kavandeid, kas nad on nõus meile andma. Ja küllap võiksid nad olla hoopistükkis tihedamad. Ja ega vist ei teeks liiga, kui vahetevahel astub teatrikunstnik sisse ja tunneb huvi. Ega te ei ole huvitatud minust teise lavastuse kavanditest, sest hiljem on see osa teatriajaloost. Jää kuulub juba mitte ainult kunstnikule mitte ainult teatrile, vaid tervele meie rahvale. Kergem on suhelda kunstihuvilistega, kes uurivad kunsti ja, või lihtsalt tunnevad asja vastu huvi. Ma arvaksin, et teatrikunstnikega on minul senini. Kellele peakse initsiatiiv teie meelest kuuluma, teie kogudika täieneksid? Praktiliselt peaks ikka rohkem meile kuuluma muidugi. Aga asi on selles, et näiteks seda tööd siin tehnika põhiliselt mina üksi jää ühest inimesest natukene vähe selleks, et jõuda, korrastada, hoida, hooldada, olla kohal, kui keegi tahab midagi kätte saada ja samal ajal ka jaksate mööda vabariiki veenda surnuks rääkida kunstnik, et me tõesti oleme huvitatud nende töödest, et me tahaksime, et nad säiliksid. Ja vist oleks ikka päris normaalne, kui kunstnikud ise meid aitaksid selles osas. Või kas peatama, koguni vääriliseks, et seda võiks ka välja panna? Oi, kindlasti päris kindlasti, sest mitte ainult kavandite osas, vaid ka muus osas. Meil on näiteks väga häid graafilisi lehti näitlejatest, heliloojatest üldse teatri- ja muusikategelastest. Need käivad meil ka näitustel, aga kahjuks mitte meie enda korraldatud näitustel. Et kunstimuuseumi ja kunstifondi korraldatud näitustel. Meil on päris toredaid Sarse. Meil on üsna korralik koguneteks Jaan Jenseni särssidest vaimukat lõbusat toredat. Tan näiteks armastanud väga teha Saarse Paul pinnast terved seeriad, ime lõbusaid portreid meie ühest kõige armastatumast näitlejast. Ja eks meil jätku muudki vara, mida võiks välja panna, et jälle järgmised noored inimesed saaksid näha, kuidas tehti ja mida tehti. Mõni asi käib kaunist tihti näitusel. Just ma mõtlen maale ja skulptuure. Aga kavandid on kõige harvem näitustel väljas. Sest ikkagi nisukesi kohti, kuhu pannakse kavand välja, on juba iseenesest vähem, ta on juut, spetsiifilisem kui maal või skulptuur, näiteks maal ja skulptuur läheb tihti kunstniku personaalnäitusele välja läheb mingile teemale tilisele näitusele välja. Aga kavandi jaoks on vaja, noh, ütleme üks muuseum teeb ekspositsiooni, tahab mõnda kavandit saada või kuskile saadetakse mingi teemaline, ütleme Soome autorid Eestis. Vahel jääb muuseumi töötajatest niisugune ekslik mulje, et istuvad oma laua taga ja sorivat paberites. Kui kui tihti muuseumitöötaja teatris käib, kui tihti ta kontserdil käib, kui tihti ta näitusel käid? Ega mina ei ole kindlasti tüüpiline esindaja. Ja minul on tekkinud üks oluline puudus ilmselt minu enda silmis. Ma olen kuidagi küllastunud näiteks teatrist, ma harva santeatrist elamuse. Noorena ma järje tundsin, et oi, kui tore on teatris istuda, kui haarase etendus oli, aga need tuleb seda imeharva. Ja sellepärast ma pean alati hoogu võtma, enne kui teatrisse lähen. Ja tihtipeale ma jätan mõningad asjad praegu vaatamata. Ja eks see näituste ja kontsertide puhul oli samuti ka praeguses eas, loeb ju inimene juba vali tummalt ja vähem jääb, peaks kindlasti ära vaatama kõik. Aga ma arvan, et ega see ei ole oluline kaotus, kui jääb nägemata mõni kesine asi. Raamat on minule olnud elus võib-olla isegi liiga tähtsal kohal. Ma olen pisut eluvõõras selle tõttu. Aga kunstiraamat on muutunud meil niisuguseks harulduseks, et selle kättesaamine oma isiklikku kogusse eeldab juba rohkemat kui muuseumitöötaja võimeid. Ja mul on väga kahju sellest, sest ei ole midagi meeldivamat, et kui võtta kätte üks kaunis kunstiraamat ja istuda mõni tund ja sirvida seda. Aga siin on juba teised teed takistused ees, mitte meist olenevad aga raamat. Iseenesest on minule küll jah olnud üks suuremate elamuste allikas üldse elus. Kui siia teie juurde tulla, siis on siin kah igal pool teie käsi mängus olnud. Kas on mingi niisugune eriline abi andmist? Noh, valesti öeldud selle kohta, et oma töö paike ise mugavaks ja tõhusaks teha ei hobi, on kindlasti jah, palju öeldud selle kohta, aga minu meelest meil on juba nii kenad asjad siin, mida me, millele me numbreid taha kirjutame, mida me määrame ja mis moodustavad meie varanduse. Et oleks nagu patt nende suhtes, kui nad ei oleks ka kaunis ja puhtas ümbruses. Millisena ideaalses mõttes näeksite muuseumi töötajad, kas praegu ja tulevikus ainult uurija osas? Ma arvan, et uurija osa hakkab vähenema eeldusel et me suudame ikka korra siin luua, sest uued materjalid peaksid juba tulema rohkem määratutena dateeritutena kui varasemad materjalid. Ja ilmselt jääb siiski edaspidi olulisemaks hooldaja propageerija ja koguja osa, mida ise kõige väärtuslikumaks või kõige kallimaks peatasin oma varade hulgas. Ma ei oska öelda, mis on kõige väärtuslikum ja kõige kallim. Need on minu jaoks liiga palju. Et ma oskaksin nad päris kindlasti öeldavat, kuid nüüd hakkab põlema, võtan ainult selle, jooksen välja. Aga õnneks väga armastatud skulptuur. See on Aime kuulbushi portree Juta Lehiste eest ja teda me hoiame kohe teistest skulptuuridest eraldi, sest ta on mu meelest nii õnnestunud. Nii kaunikujuline ja nii Paleriinlik, et ta nagu Eesti teiste hulka ei passigi.