See oli veel sel ajal, kui meie siin Eestis ei tohtinud teada, et ka välismaal üle maailma elavad, õpivad, töötavad, armastavad ja kasvatavad lapsi ning edendavad Eesti kultuuri eestlased, kes siit mitte ainult sõja jalust põgenenud. Nüüd, pärast 45 aastast eemalolekut külastas hilja Sontag Mägi oma lapsepõlvekodu noorusmaid, vana kooli ja Jaani kirikut, kus ta esimest korda väikese tüdrukuna AV Mariat laulis. Siit algasidki hilja lauluõpingud Pille sõda katkestas. Nüüd jätkusid aastaid hiljem uuesti Hollandis, mis nüüdsest oli tema kodu. Hilja. Sontag Mägi on elurõõmus, uudishimulik, energiat tulvil, sale, nooruslik vanadaam. Ta ei liialda, kui ütleb, et 25 aastat tagasi oli ta Hollandi ringhäälingus üks nõutavamaid kammerlauljaid. Ta võtab käekotist väikese helikasseti, millele on amatöörheliülesvõtte eetrist Hollandi ringhäälingustuudio kontserdist 1962.-st aastast koos hollandikeelse teadvustusega. Ja praeguste juttude vahele kuulemegi seda helilinti. Kas Hollandi ringhäälingus olete olnud sagedane esineja mõnikord mõnikord orkestriga paar korda ja ressaeto. Kui vana te olite, kui teistest läksite kunagi ära? 20 just 20 44. aastal. Mu ema leidis, et noorust pidi ennast päästma. Et siis, kui kõik mööda lähedased, siis jälle tagasi tuleks. Aga läksin edasi-tagasi tulnud lühikest aega olin Saksamaal ja siis läksin ikkagi Königsbergist edasi. See oli õieti jaanuari lõpul, 45. aastal viimasel minutil täiesti võõraste inimestega. Ja siis sattusin Berliini. Ja seal oli ju kõik segamini tol ajal. Nii et mitte mingisugust piletit ei ole vaja või midagi, inimesed põgenesid ja sõdureid laamasid ja magasid seal Berliinis ja inimestega, kellega ma koos läksid, need jäid Berliini ja siis läksin täiesti üksinda edasi. Sest Königsbergis ja seal ma nutsin, kuus kuud, iga õhtu. Ma tahtsin tagasi minna, aga siis läksin hädas ja tulin kuhugi tüüringeni ja seal tutvusime haavandasega Need lihtsalt see läks. Siis olime juunis, 45. aastal olime juba Hollandis ja sinna jäin, et kogu elu tegelikult need viimased aastakümned olete olnud Hollandis ja kogu elu kogu aeg. Aga laulu õppisite juba Eestis ja sest kui ma keskkoolis tulin, siis tahtsin konservatooriumi minna. Aga mingisugusel põhjusel ütles mu ema, et peab minema töötama, muidu viiakse sind ära, nii et töötasin lühikest aega 43. aastal tulin koolist. See oli õieti viimane lend, kes neid tibloomasid said. Aga siis tegin kohe eksamit konservatooriumi, aga sellest ei tulnud midagi välja. Mu ema ütles. Anna vabaks õppimine. Nii et mine töötama, siis töötasin lühikest aega ja 44. aastal läksin ka ära. Niimoodi läks ja, ja näeb seda muidugi käisin proahelat lemma juures, seal võtsin kolm-neli kuud tundi ja seda algasin olid ju Hollandis, aga küll kümneaastase Hillimusega. Nii et õieti täiesti Serjöö sealt hakkas sinna õppima, kuna 32 aastane olin. 40 aastasena olin õieti õppusega valmis. Ja esimesed 10 aastat oli raske aeg kuste esinenud olek kirikutes ja saalides ja raadios. Ja see läks õieti paralleel õppimisega ka. Ja siis muidugi tahtsin ka lennuveel võtta konkurssi vennaga, siis oli tervisega midagi, sest sellest ei tulnud välja. Aga mul on hea meel, et ma Eesti laul olen saanud laulda väljas välismaal Eesti ja Soome laule. Ma usun, ekslaulja laulab ainult õieti iseenesele. Olen laulan teinud mul alati rõõmu ja, ja Jaani kirikus, kui ma olin koolis, siis oli õieti esimene etteaste oli Jaani kirikus. Kui meie õpetajanna, preili maksuris, siis kubu kooli koor laulis ja mina tohtisin, siis hilja tohtis avameri jahunobach laulda ja ühte koraali, aga seda ma ei mäleta, mis koraal saadi. Jaani kiriku põrand oli nii ilus, nii nii hele, pruuniasse kraaks natuke. Võib-olla natuke kartlik, vaatasin põranda peale. Ja siis ma olin 13 või 14. Kuidas Holland teile meeldib? Meeldib küll, meeldib küll, kenad inimesed, aga nüüd ma olen tagasi Tallinnas, need 45 aastat olin ära ja nüüd olen Tallinnas ja ma olen kodus. Ma tunnen ennast täiesti kodus ja no ja nii palju reisinud ei ole, aga ikkagi mõnda linna on näinud ja Portugalis Lissabon, aga Tallinn on täiesti ärapäraline, nii ilus ilm. Nüüd ma näen, kui ilus see linn on, sest tollal ma jooksin ka ringi ja siis muunis laulust unistasin õieti terve oma nooruse laulust. No ja, ja see on natukene välja tulnud, teil on ju hollandlased tuttavad ja eestlasi on seal ju suhteliselt vähe, eks ole, väga vähe, vähe vähe ja neil oli vahel kokkutulemiseks üks kord aastas kaks korda aastas ja ori eesti mehi oli ka 45. aastal, aga need läksid kõik ära Ameerikasse või Kanadasse ja siis on õieti prouad üle, kes hollandlaste abielus on. Need elavad seal ja siis tulema vahel kokku. Aga eesti keelt olen ka sellel ajal väga rääkinud, ma olin väga kartlik, üldsegi ei tule mu suust. Aga ma sain kellegi kena inimese käest kodumaa kiki. Ta tellis mulle seda, loen nüüd kolm kuud, nüüd tuleb emagi tagasi. 42. Tema on graafiline disainer, graafiline disainer. Ja ta eesti keelt ei oska kahjuks see on kahju. Mu esimene abielu läks lõhki. Nii et olin kuus aastat üksinda, töötasin kontoris ja siis hakkasin juba natukene ka laulu õppima, need 10 aastat läks nii ja siis abiellusin uuesti ja see on kõik väga kena. Siis õppisime kõik. Laulmisega olete leiba teeninud või see on jäänud vähe, vähe vähe ja raadius küll ja mõne kontserdile. Kuidas öelda, see on üks kunstiühing ja see küsis mind ka. Klassika muidugi jaa, eesti laule ka ja eesti laule leiti väga ilusad, sest ma tollal kirjutasin, siis kuulsin kellegilt, et kirjutada Kaljulaidile Kanadasse, ma usun, Kanadas oli ja siis sain need laulud, mis nüüd helilindil on, need on need modernse sättinguga Kaljo Raidi eesti laulud ja need leiti Hollandi raadiuse väga huvitava, nii et need nalja, nendega oliga aedu. Hollandlased võisid tõepoolest Eesti laulu vastu võtta, nende jaoks oli väike eksootika ja, ja kindasti, sest ja Hollandis õieti ei teata, palju Eestist kuni tänini. Nüüd muidugi võiks nüüd siis no nüüd on ühes punktis, kus igaüks teab, kus Eesti on, ütleme nii. Sest ma poliitikast ei tea ju palju, aga igaüks teab nüüd, kus Eesti on. Mul on hea meel, et nüüd Eestis olen, nüüd selgitab palju asju. Mul on hea meel abikaasa eestist, arvab tuhandeil hollandlane. Me teeme vahel nalja, ma no ja ma ei tea, kas see nali on ei tea ju kunagi, kuidas elu läheb. Ja ma ütlesin, et lähen siis elama, sest ta läheb pensionile. Ahto ütles, see, mul ei ole midagi selle vastu. Aga kas selles asjas nüüd tuleb, see on muidugi teine, aga kooliõpetaja, ta on positiivne ja ta teab muidugi väike rahvas. Kus te laulu õppisite aula alguses õppisin, elas ema juures, oli veel kolm kuud. Ma arvasin, siis tegin eksamid konservatooriumi ja siis tuli sõda. Siis olen Saksamaal ühe perekonna juures ja see vanaproua saatis menud laulutundi. Ja siis tulime rotte tammi esimeses abielus ja siis võtsin Rottedamest hundikabi köömi juures. Ja siis tulid jällegi isiklikud asjad vahele ja siis hakkasin ühe härra juures tundi võtma, õieti ainult hingamisharjutusi. See kestis kaks aastat ainult hingamisharjutusi, nii et kui mul juhus oli juhuslikult Villem Rafelli juurde tulla Den Haagi ja veel heli oli üks kuulus oratooriumilaulja tollal ja tema õpetajana oli Korniili Fansammutan ja need rabelli laulis Kristuse parteid ja tema on õpetanud ju palju õpilasi, kes kuulsaks said paar. Ja siis, kui ma tema juurde tulin, siis võtsime ainult repertuaari kuus aastat, repertuaari, laula, aariaid ja nii edasi. Pidin kõik peast laulma ka, see oli võib-olla vanaaeg. Ta oli väga, släng on õieti, õieti tuleb sellest õpetajast rohkem kui iseenesest, mis välja tuleb. Aga alguses Hollandis oli ka nii tollal, et ta ütles, et see aeg näitab ise, mis välja tuleb, mis sees on. Tuleb välja, et hakkad siis oratooriumi lauljaks või ooperilauljaks või laululauljaks ja valasin hea meelega suurimaid või vaimulike korale vaimulikke aariaid ja siis lõppude lõpuks läks ikkagi rohkem laulu poole. Sest ja ma küsin ka enesest, meil oli ükskord koolis üks õhtu, see oli kogu gümnaasium ja oli Estonias, oli Estonia kontsertsaalis, oli üks kultuuriline õhtu, niisugune pidu üks kord aastas. Ja siis minu klassi õpilane Tiina tuubikene ütles muusika saatel üles ja kodu sõitsid valged ristikheinad ja Helmann ääred saatis teda klaveril. Ja seda ma mäletan, ma leidsin, see on, see on kõigi lõksu kõige laps on kõige ilusam üks, üks üks luuletus muusikal ja see on õieti laulda, laul on üks luuletus muusika. Sellest kaugest ajast ikka koduva, meelde jäävad ikkagi kunagine jaajaa laul, Janie algus ja päris algus. Seda küll. Ja nüüd on kõik õieti selgemaks läinud, nüüd näeb muidugi teiste silmadega kõik, aga ma usun, et see seal lauljat Igna tuubikesed algas selle luuletusega muusika saatel. Javäärne merre pandi su meile tundi vahel. Muusikatunde saime tema käest. See laul oli mu luul, muusika oli mu elu. Mu ema laulis ka Kaarli kirikus koolis, vanasti see on ju aega tagasi. Mu ema sündis 1886 ja siis laulis Kaarli kirikukooris, tal oli ilus sopran. Minu tädil oli ilus ainult. Ja üks vend oli täna ja, ja, ja teine tänud oli pass. Ja siis nad maal laulsid alati neljakesi ja vanaisa mängis viiulit. Nii et see muusika on täiesti minu ema kandist üle antud. Ja seda päring muidugi. Ja see on ka king. Asi on ainult, mida sa. Mis ametit, midagi kodus kodus majapidamist ja seda algul kandis vist ongi niimoodi, et naised on ikka kodused ja alandad kaunis kodulik maa kirikute läbi ja kristlik maa on nüüd on palju muutunud muidugi ilus maa, kena maa, kenad inimesed. Tegelikult on teil praegu mitu keelt suus, kui te siit läksite, oskasite eesti keelt, saksa keelt ja inglise keelt, inglise keelt ja inglise keelt. Meil oli esimene keel, inglise keel. Inglise keel oli esimene keel prantsuse lütseum saali prantsuse keelega. Ja saksa keel oli niikuinii koolis ja seda küll, aga nüüd on küll imelik, et eile rääkisin oma ja mis mulle, mis nii tore on, inimesed on sõbralikud, ma saan kõike, kinkisin ja täna kaks, prouad annavad lihtsalt Roosi kinki ja annavad oma aadress ja tulge meile järgmine kord ja nii edasi ja nii edasi. Aga eile rääkisime ühe prouaga Viru hotellis. Ja siis ma ütlesin emale ja Molonagsenti majagi hollandi keelt aktsendiga. Ja Muhu ei vähene, sest eesti keeles eesti keelt räägin, siis kuuleb igaüks. No ja ta räägib midagi muud keelt, aga Hollandis ütlevad ka, vanasti oli ka hollandlanna ja siis ma ütlesin, ma olen eestlane ja siis arvati Isla Island ei, ma tean, Eesti, Läti, Leedu, jajah. Aga nüüd on seal muud asja ja Balti riigid elavad jälle aknad ja uksed on lahti. Kas kõik need uuesti koju? Ja kindlasti ja kindlasti ja kodumaa kaudu ja need noortepäevad ja siis ütlesin oma mehele ütlesin veel, et see on küll tore, nüüd ma moneesed hakkamine üksinda, sul on nii nii palju läbi teha ja nii palju emotsioone ma ei tahagi kaasa minna. Ta, ja igatahes tal ei oleks ka sellest reisist midagi olnud, sest ma pidin rahumäele minema ja mustamäele minema ja Estoniat vaatame ja vana algkooli vaatama ja igal pool pilte tegema ja ja nõnda edasi. Nii et see tuleb siis järgmine korda ja Hollandist on ka sinine mesi olnud ajakirjanik ja. Ja vaatavad, tulevad vaatamaid maid. Ühes on praegu näiteks Hollandis, Eestist räägitakse, kirjutatud. Ja siis kirjutati ühes lehes ja see oli tore, tore kommentaar õieti. Et mis see on, et need maad ikkagi sajandite jooksul mitte ära ei kao. Ja see ära arvas, et see on see väga kõva vana kultuur muusika ja laul ja kõik need vanad traditsioonid, need jäävad ja need kannavad seda rahvast, neil on midagi. Ja seda ma, seda ma leian ka. Eesti on kultuurimaa. Tallinn on kultuurilinn, aga nii eesti rahvas on kultuurirahvas. Ja meie haridus oli ju alati kõrge. Ja töötavad kõvasti. Ma arvan, et Eesti rahvas ei ka kunagi seda, ma ei ole kunagi mõelnud, et eesti rahvas tahab midagi seal oma kultuur. Kas seal Hollandis küsitud ka midagi Eesti kohta? Ja kindlasti kuidas oli ja kuidas oli ja väga hea sõber aitas, tema on mures minu pärast ja ütles, et kui kui nüüd ma loodan Kui täna katki on, no ja kui oma rohtu kuskil on seal normaalne kui kõik lise ilus on, siis minu meelest ei ole ja peab umbrohtu ka olema. Te kuulete praegu Hollandi ringhäälingus laulmas eestlannat. Hilja, Sontag Mägi. See on amatöörheliülesvõtte eetrist 1962.-st aastast koos hollandikeelse teadvustusega. Te ütlesite, et Tartu Jaani kirikus laulda ja nii nagu ma tean, ta järgmisel aastal ka tulla ja kindlasti laulupeole, siis tuleme mehega kaasas, mees läheb laulupeole, seda ta ütles kuskohal ta täpselt Hollansilat, kuidas seda kohta nimetada mas tekstile, keda Marfraad Mazdriftile, keda täiesti seal Belgia ja Saksa piiri ligidal. Ilus künkaline maa ja mast projektis on üks helport, see tähendab peaaegu üks topelt Viru väravad ja siis üks vana linnamüür, see on 1219. Nii et minu mees ütleb, et no me elame Maastrichti juures sellepärast, et see Tallinn on sarnane. Ja seal on palju kooli konservatooriumi ja näitekool. Ja see õhus on ka midagi, aga nüüd ma näen, et Tallinn on Tallinn. Seda ei ole kuskil mujal. Ringhäälingus esinesid laulsite siis, kus kohal Hilversum. See on linn, aga see on viis osakonda, on ju viis? Natukene teisiti tingitud, üks on kristlik kristlik maa, kristlik maha must ronk läks, ütlesid päris oodati kohe uuesti ringhäälingusse laulma. No ja, ja, ja paar korda järgemööda ja järgemööda ja siis orkestriga ja siis ris aitama. Ja need inimesed on kõik surnud. Noh, ja siis sain aru, et oledki suhteliselt oma eluga rahul. Ja jääd Eestisse veel, tulin alguses oma paar kuud ja koduma kaudu andsime üles noortepäevadele ja siis mõtlesin aia. Noorena läksin ära ja vanana tulen tagasi, aga noortepäevadega poole ja üksinda ära üksinda tagasi Noorena ära noortepäevad, aga tagasi ma mitte ei arvanud meestest ja selle terves nooruses mulle ilus noorus, väga ilus noorus. Ja siis järsku hoiad nagu väärandustest nurgas. Ja siis, kui nüüd tuli, et jälle Eestisse tagasi tulin, siis olin alguses väga kartlik, tõesti hirm, mitte et siia tulla, aga see noorus siis tuli nurgast välja. Ma ütlesin, et tollal oli see nii ilus ja, ja miski võib-olla idealiseeritud seda Hollandis Osaid ealiseerid seda. Aga see läks üle ja kaks kuud niimoodi. Lihtsalt elasin selle jällenägemise poole ja ma ei ole kuskil ja kuskil pettunud sellest, kus kohaga laulu tuleb Hollandis ja Saksamaal. Ja, ja kõige suuremat rõõmu teeb mul mulle nüüd see asjaolu, et kuidagi ole nüüd eetris Eestis. Sest selle ande olen oma emast harinud. Ja ema oli eestlane ja nüüd olen Eestis ja nüüd laadi Eestis. Nii et õieti on see, see kroon kõige töö peale selle üle väga õnnelik. Ja ma õieti ei uskunud, et see tule peal aitäh. Ja loodame, loodame. Ja kõike head Eestile ja eestlastele ja südamest. Hollandi ringhäälinguteadustaja lõpetaja stuudio kontserditeatega et laulis eestlanna, hilja, Sontag Mägi. Kuulsite Eesti heliloojate laule.