Haiglaõhtud tohtrite ja patsientide pilgu läbi. Juttu ajavad Tartu kliinilise haigla arst Tõnis Päi ja Tartu tuberkuloosi dispanserisse arst Hillar imelik. Mõttekillud haiglast pani kokku Lea Veelmaa. Ei tea, mis võib haiglas moraalseks toeks olla, vaevalt keegi seda täpselt oskab öelda ja José igal meist erinev Geon. Tean aga seda, et telefon on haiglas küll side maailmaga, millest oled eraldatud ja kuhu tahad kiiresti tagasi. Telefonihelinat, seal ootad ükskõik, on ta siis sulle või hoopis kellelegi võõrale, kes ajutiselt on sinu saatusekaaslane? Ma ei tea, millest kõneldi nendes haigla lugematuid telefonikõnedes kuid arvan, et ehk kõneldi ootusest ja lootusest paranemisele. Loodan, et sekka ehk armastusestki. Saate tegijale jäävad igal juhul haigla headeks meenutusteks hulk sõbralikke tohtreid, back kirju sõpradelt, paar fotot märkmiku vahel Helenilt ja Ellelt. Saate lauluvalik on tehtud ka mõeldes sulle võõras kuulaja, kes sa võib-olla haigla üksinduses praegu mõtled oma kodule võib-olla oma mehele, võib-olla oma lastele, võib-olla oma armsamale, ehk sobib ja toetab sind mõni nendest lauludest. Teie laine, olete siin, Tartu kliinilises haiglas, haigena patsiendina? Öelge, kas haiglaõhtud on rasked Anned rasked tunnid? Jah, alguses küll. Alguses küll olid väga rasked, aga kui inimestega juba rohkem tuttavaks saada ja meil juhtus väga tore ja kena palad. Inimesed on kõik nii toredad, nad aitavad 11. Haige on muidugi kole olla, aga me loodame, et see läheb mööda. Ei tea, mina olen niisugune inimene, mul on hommikut ikka raskemad kui õhtud. Õhtuks läheb nagu kõike, aga kergeks meelest ära. Mida mõtleb üks haige õhtul, kui ta voodisse heidab? Ta võib-olla ei saa alati kohe päris magama jääda. Kindlasti, ja ikka kodul, mitte millegile muule kui ainult kodul. Vahel võetakse taskurätt ka välja, kas te olete sellest patust vaba? Ei, ei ole, ausalt öeldes ikka algul. Esimesed nädalad otsisime ikka kõikumalenotonorki. Aga no see läheb jälle mööda ja nagu eluski. Kas te olete selle peale mõelnud, mis siin haiglas kõige enam suguseks moraalseks toeks oleks? Ma ei mõtle just võib-olla seda otseselt ravimi või annakese? No see ikka kindlasti kõige esmajoones sellepärast et sellepärast me siin ikka oleme. No aga siis kaslased õed, õed on toredad, saame läbi, tihti juhtub ka niimoodi haiglas, et et on keegi arst, keda väga usaldad, kas teil on ka keegi üks kellede välja olete valinud ja mul on neid isegi kaks? Kindlasti professor Päi? Seda on peaaegu kõik, jumaldan. Usume temasse väga. Ja siis meie palatiarst, doktor Lensner, mida te peate ühe arsti juures tähtsateks joonteks, mis aitab teid etest arste usaldama hakata? Ei oska nii-öelda, eks see vist sõltub inimese vastastikusest sümpaatiast ka, ma arvan muidugi tema teadmised ja kuidas ta käitub, kuidas ta oskab lootust anda. Professor Kai ise, kui temaga juttu ajasin Narvas niimoodi, et haigele olekski kõige tähtsam see, et tal närvid korras oleksid hätta. Et optimismi suudaks endale sisendada. Kas see on üks raske taimin karates proovinud? Jah, eks see on raske toiminud küll, aga noh sellega peab lihtsalt hakkama saama, sellepärast et kui lased ikka ennast nii lõdvalega, siis ei tule sest haiguse võitmisest ka nagu midagi välja. Tartu kliinilise haigla traumatoloogia osakonnas on. Pea, et kõik sellised patsiendid, kes siin on olnud, kes tulevad siia jälle, kui mitmendat korda teie olete haiglas, mina olen haiglasse üldse elus, teist korda noorena olin pimesoole operatsioonil, seal muidugi täppe. Ja nüüd nagu ikka esimest korda seal, kus oli väga raske, aga peab varjama. Kui tähtsaks te peate haiguse ravimisel? Ma mõtlen just selliste haiguste ravimisel, mis siin osakonnas siin haiglas ravitakse sugust usku ja Elo kas võib palju kaasa aidata paranemisele? Kahtlemata mina usun, et see aitab iga haiguse juures kaasa, kui endal ei ole, kui ise ei aita kaasa, ega siis teised ka ei suuda sinuga midagi teha. Eks need kodunt võetud harjumused jäävad ikka juurde ja, ja ma loodan, et ma siit haiglaharjumusi kujuga kaasa ei võta. Aga samas me vist natukene lasteks muutume siin ka, ma vaatan, kui, kui tähelepanuga ootama telefonihelinat vahel ja kui suure igatsusega kirju. Ja seda küll, kui kirju saame või siis loeme ikka mitu korda üle tühja ümbriku kevadel me kaks korda läbi, et võib-olla veel midagi. Teie Tõnis Päi olete Tartu kliinilises haiglas arst ja samas alatega Hospital sisehaiguste kateedri assistent. Kuidas ta jagata ennast selle kahe koha vahel? No jagan nii nagu ette nähtud on. Haigete pidamine poole töökoormuse ulatuses ja kateedri tööst on mul praegu praktikumide andmine. Aga mispärast te jagate ennast, kas selle peale ei ole mõelnud, et lihtsalt ainult haigeid pidada, nii nagu ta ütleb? Olen küll mõelnud sellele küsimusele, kas assistendi töö annab arstid ei ole juurde see, seda ma ei oska öelda. Ei oska kuidagi öelda, kas annab, ei anna. Kas võtab siis hoopiski ära aega vä? Aega võtab, aga ega ta nüüd midagi kahju küll ei tee? Jah, kasu võib-olla, võib-olla rohkem. No mida sa assistendi töö seal kateedris täpsemini tähendab, millised on teie kohustused? Teie olete olnud üheksa aastat arst, ütlesite mulle nüüd puutute kokku tulevaste arstitudengitega. Kas midagi on selle üheksa aasta jooksul muutunud ka või kas te olete selle peale mõelnud, milline olite siis teie ja teie kursusekaaslased ja millised on need tudengid, kes praegu arstiks pürgivad? Mina ise arvan, et ei ole muutunud midagi. Kuigi praegused tudengid tunduvad küll niisuguseid asjahuvilised. Oleme päris asjalikud. Aga ei, iseenda õppimise ajal ei oska nii hästi hinnangut anda. Ei tea, kas nii tublid olimegi? No igal juhul siin Tartu kliinilises haiglas traumatoloogia osakonnas, kus teie ka tohter alati on vaja palju naisarste ja meenrast on üsna vähe, kuidas tudengite vahekord on, milline perspektiiv on, kas tuleb meil rohkem naistohtreid, meest, ohvreid peale? On meil muidugi tuleb naistahtjaid rohkem peale, ma ei tea, palju praegu tüdrukute poiste suve meie kursusel oli? Lõpetasin 76. aastal, meil oli üks kolmandik poisse, kaks kolmandikku tüdrukuid. Sageli patsientide niisugune usaldus vahel vahel kuulub rohkem meest tohtritele, et mehed on asjalikumad. Ma ei taha väita seda, et naistohtrid on halvema kvalifikatsiooniga. Mingi niisugune joon siiski läbi jookseb. Ja seda arvamust olen mina kuulnud. Aga ma küll ei arva, et naiste tohtrid oleks meeste ohvritest nõrgemate väga kompetentseid naistohtreid olnud. Kuidas teie enda kutsevalik toimus, kes on sellel mingisugune järjepidevus olemas, kuivõrd ka teie isa on arst? Ei ole mõelnud ise selle peale, ma ise arvan, et see päris ei olnud nagu sellega seotud, et isa, arst on, aga noh, otseselt või nii mingit mõjutamist ei olnud. Aga teisest küljest jälle ma tunnen päris paljusid kolleege, kes on mitmendat põlve arstid. Kuidas sulle täpselt teie kutse valik, kas see oli mingil määral juhuslik või oli väga kindel tahtmine ja soov arstiks saada? Tahtmine tuli juhuslikult, aga siis, kui ta oli tulnud juba, siis oli ta kindel ja modellilist midagi. Need, inimesed, kes me oleme haiglaelust kõrval ja eemal ootame sellelt kutselt alati nitro läks väga läbimõeldud ja et see oleks niisugune suur kutsumust ühel inimesel. Kas mingi juhuslikkuse moment ei välista seda? Hea tohter ei tule või võib-olla see üldse tähtis elus. Ma olen täiesti kindel, et päris palju on neid, kes juhuslikult selle eriala peale sattunud, lihtsalt võib-olla vanemate mõjutamise läbi. Kas te olete endale valinud ka mingisuguse tee või, või olete selle peale mõelnud, kuidas haigetega suhelda ja kuidas võib-olla nendele lähemale pääseda või? Või te selle peale ei ei mõtle veel. No selle peale mõtlen kogu aja, see tuleb nagu iseenesest tähendab muud moodi, nii. Ma arvan, et muud moodi ei saa iga päev sellega kokku puutuma, mõelda, mismoodi haigega suhelda. Neid vaadates tundub kogu aeg, et teil on kuskile väga, väga kiire ja niisugune suur tempo on peal. Kuidas te arvate, mis, kas tempo on heas arstitöös või on aeglus parem või võib-olla sellelgi mingit erilist tähtsust? See küll niisugune mulje jääb, siis on küll pahasti. Ega see kiirustamine ei ole suurem asi. Kas mõtlete vahel ka mõne oma haigepühal rohkem kui, kui võib-olla tahaks, on teil keegi niisugust südamevalu tekitanud Craven katsute ennast välja lülitada, kui ta haigla uksest väljastata? Mõtlen ikka haigete peale, sellepärast meil nad kroonilised haiged käivad vahest mitu korda teravilja ja siis mõtlen päris tihti mitte haigete peale. Aga kas teil on ka mõni oma haige juba väljakujunenud nende aastate jooksul, mis ta tööl olete olnud või ja on kõik esmakordsed andnud ja alati kõigile head aega öelnud lõplikult? Ja enamus on ikka niisugused, kes käivad mitu-mitu korda. Kui naljahaigetel praegu on. Praegu on viis, annad rasked haiged, kolm tükki on rasked, kaks tükki on vähem rasked. Või nad on meil haiglas siis üldiselt päris kergeid haigeid või ei ole. Aga mida see antud olukorrast raske haige tähendab, siin raamat bioloogiaosakonnas. Mitut moodi võib seda võtta, tähendab üks asi on raske, haige, kui ta ei parane kuidagi, kui talle ei leia sobivat ravi, ei leia sobivat diagnoosi ja siis noh, võib-olla et tema enesetunne ei pea ka alati kõige hullem olema. Aga kõik, ütleme näitajad on selle poolt, et tal on raske haigus. Meie haigetel otsene elu oht rõõmotoloogilistele haigetel ma mõtlen, esineb siin harva, aga ütleme, selline haige, kes on näiteks voodihaige, kes ei saa enda eest hoolitseda, kes ei saa liikuda. Kas haiguse välja diagnoosimine on arsti teenuseks kõige põhilisem ja, ja võib-olla kõige raskem moment vaid? Põhilisemad on loomulikult aladele, kõige raskemast ei ole, meie haigete kontingendiga on tihtipeale raskusi, võtab aeglasem diagnoosimine. Mahlakate raskustes olnud ka, et ei tea, mis ühel haigel viga on. Kas alati selline tahta, siis konsulteerib ka teistega või või arvata, et see võtab teie arstlik respiisist midagi maha või alla. Seda, kas ta alla võtab, ma ei tea, konsulteerima kõik teiste tohtritega. Meie haigetel on kaebusi peaaegu igast meditsiini vallast ja siis, kui on tarvis täpsemalt kindlaks määrata nende kaebuste põhjus siis jääb meil mõnikord mõne muu kitsa erialateadmistest puudus õige tihti kasutame teiste teiste tohtrite abi. Aga kuidas teile tundub, kas selles raamatoloogia osakonnas äkki eeldab töö niisugust just laiemat silmaringi ja mitte väga kitsast eriala? Võib-olla eeldab, aga ma arvan, et iga eriala peal eeldab mingisugust laiemat silmaringi, nii et see meie eriala eriline teistest selle poolest. Kui tähtsaks te peate arsti suhtlemist haigega meie haigete juures pean väga tähtsaks sest meil põhiline suhtlemine haigega ongi haige jutuajamine. Kõigepealt seda, et doktor Hillar, imelik, öelge palun, mis ruum see on, kuhu teie mind magnetofoniga lubasite ja kus me praegu kolmekesi oleme, teie, doktor, mina, reporter ja patsient. See on praegu Tartu tuberkuloosihaigla EMO selektsiooni kabinet. Haige, kes meil siin on, on astmahaige kelle raviks rakendame demonstratsiooni meetodit, see tähendab vereviimist läbi aktiivse spetsiaalselt selleks kohandatud aktiivse Meie jutuajamist saadab ilusat ka niisugune mürin, mis meie maki peale ka jääb. Mis seda niisugust häält siia kõrvale teeb, mis aparaat see on? Seda hääldub rullpump, mis pumpab nüüd inimese verd ühest soonest välja teisi soonde sisse. Nii nii palju kui mina võhikuna nüüd aru saan ja nii palju, kui ta mulle selgituseks ütlesite, siis on avatud patsiendil jala peal üks veel jah. Edeneb avatada nüüd valesti öeldud patsiendile kannelleeritud reiearter reievee. Võtame reiearterist verd. See läheb nüüd voolikute süsteemi kaudu. Rullpumpa rullpump pumpab seda edasi Sarpenticulanne. Ja sealt läheb tema tagasi reieween. Nii et veri ringleb, ühesõnaga sellest söest läbi. Just ja selle protseduuri vältel sellest tõest ringleb läbi umbes kolmekordne maht, haige verd. Kas see tähendab seda, et terve haige veri käib sellest sääst läbi? Umbes selline rehkendus on jah, et kui me kolmekordse mahu haige verd läbi laseme, siis kogu veri üks kord läbi käinud. Kui palju patsiendil verd on paljude hindate sellel inimesel, kes praegu siin on? Ja kui kaua võtab aega selle nelja liitri vere, siis ütleme lihtsas keeles puhastamine. 12 liitrit laseme läbi? Umbes poolteist tund. Kas patsiendil mingeid enesetunde halvenemise ei esine, sellel ajal? Üldjuhtudel esineb patsiente muidugi, kellel võivad esineda külmavärinad. Tavaliselt on põhiline vaevus on lihtsalt tüütu lamada ühes asendis poolteist tundi järjest. Kas haige peab ise ka millekski kaasa aitama selle protseduuri ajal? Ei, üldiselt mitte, kui muidugi. Suurel osal haigetel me teeme veresoonte ühendused käte pealt, see teeb haigele vähem vajadusega, kui me teeme jala pealt, siis funktsiooni valu on ikkagi olemas, need haiged poolt on meil vaja põhiliselt kannatust. Ja mis on tohtri ülesanne siin ruumis? Noh, siin meil õega kahepeale on see töö praktiliselt õde tavaliselt jälgib haiget, sellega protseduur toimub ja minu ülesanne on no mina panen selle aparaadi kokku voolikute skeemi. Ja punkteerin, need suured veenid Selle aparaadi juures on kaval manomeeter, mida manomeeter näitab. No manomeeter näitab nendega nüülide takistust, mille kaudu verd haigele tagasiviimisest kanüülid küllalt väikse diameetriga meie või väga suure kiirusega sealt lüües ta verd. Ja samuti näitab ta ka selle kolonni takistustest võimalused verega nagu Laatub Kinni, kuigi Verganud hüürimatuks muudetud üldiselt. Nii palju, kui ma praegu siin meie ees patsienti vaatan, siis veri ilmselt veel see puhastatud veri, nimetame teda niimoodi ei ole tagasi jõudnud kehasse vä? Eineks läheb kogu aeg tagasi, tähendab kiirusega umbes 100 kuni 150 milliliitrit minutis. Kogu aeg läheb tagasi. Ja kuidas protseduur lõpeb, kas see pudel, mis sul praegu seal see ja veresegu kas siis saab tühjaks? Ja selle laseme ka tagasi selle vere, me oleme nagu haigele võlgu protseduuri lõpuks, aga selle anname ka taga. Ausalt. Kui nüüd tülitan teid praegu, kuidas te ennast tunnete? Ma tunnen praegult ennast hästi. Kohe mingeid enesetunde muutusi ei ole, praegu veel küll ei ole. Mis see veel tähendab, nad võivad tulla, kuna eelmine kord mul nagu tekkis reaktsioon peale tunniajalist sorteerimist, aga ma loodan, et äkki seekord ehki tulegi. Swedi hirmuga ei olnud? Ei olnud. Kas te loodate sellest protseduurist palju abi oma haigusele? Jah, ma ikka Loodolkonna esimese korraga ma nagu alguses ei tundnud mingit erilist efekti, aga pärast andis mulle siiski päris hästi tunda, et oli mul parem. Väljaköhimine läks kergemaks. Kas te ise tegite ettepaneku, et teile sellist protseduuri tehtaks või või oli see arsti soovitus? Ei, ma päris ise ei osanud seda nagu teha, sest ma ei teadnudki sellest protseduurist midagi. Aga ma varem elasin teises rajoonis ja siis sealt mulle soovitati tulla Tartusse. Aga kuna ma juba nagu ise arvutasin elukohta ja tulin niigi siia, siis ma nagu sattusin kohe siia ja ma siis nagu tehti siin ka ettepanek jumala koorin, kohe sellega nõus, sest ma arvasin, et sellest vast ikka tuleb mulle abi, kuna ma olen juba nii palju aastaid ikka haige olnud, kui palju aastaid te haige olete olnud? No ma olen juba olnud 10 aastat haige. Kas sellise protseduuri puhul peab väga Ühte tohtrit usaldama ka või olgugi, et see protseduur räägitakse, et ta on väga lihtne, kuid siiski kui kogu meie veri välja ja sisse käib, siis ta ikka nii päris lihtne ka ei ole? No mina olen üldse arst, et usaldanud, kes mind on ravinud, sest et ma olen ikka väga rasketes seisukordades olnud ja mind on ikka alati hästi sealt välja toodud. Igal juhul praegu olete te küll väga optimistlik. No ma olen üldse väga optimist, muidu niisuguse haigusega ei saakski eriti vastu pidada. Kas te arvate, et usk ja niisugune lootus paranemisele peabki haiget vist haiglas ka väga palju? Ikka aitab, virisejad, haiged eriti ei ole paranenud minu silmale ajas küll. Kus kandis teise siia Tartu haiglasse, olete tulnud, mida nüüd elan siin, aga muidu ma varemalt elasin Rapla rajoonis. Kuidas te arvate, kui palju aega teil tuleb veel haiglasse Ta peale nüüd seda, kui see protseduur tal tehtud on? Peale protseduuri, ma arvan, et nädala pärast ma saan kindlasti põleta. Soovin teile head paranemist, aitäh, doktor Hellar, imelik, ma palun, et nüüd veel kommenteeriksite seda protseduur, millise näide meil juba oli, tähendab hemo sorktsiooni tegija, selle protseduuri tegija, olete teie meil Eestis, esimene, kas kallimad? Tuleb vist nii välja jah, sest me alustasime nagu Eestis tegelemist sellega 80. aasta teisel poolel. Aga esimese sortsioonile me jõudsime, oleks 81. aasta kevadel ja seda põhiliselt tänu dotsent tehasele, kelle hea idee see oli, tänu kellele mul õnnestus korduvalt käia Kiievis täiendusel ja tutvuda siis ka seal küllalt uudse protseduuriga veel Nõukogude liidus, muidu tehakse seda juba alates 72.-st aastast. Aga meie alustasime Heatheri animatsioonis mürgituste raviga, mis ongi nagu demonstratsiooni. Kõige kindlam ja laiem näidustus. Tegelesime kloroformi mürgitustega, saime päris head tulemused, edasi läks huvi nagu keerulisemate haiguste peal just nimelt autoimmuunhaiguste peale. Kus ei tee teile tuli, et siis ennast täiendama minna ja, ja üldse selle vastu huvi tunda. Noh, nagu ma ütlesin, otseselt tihane oli see, kes andis, põhiliselt ei tee, et tähendab see meetod on vaja ka Eestis rakendada. Tema ise rakendasin kunagi esimesena kunstneeru ja oli kohe imo kinni hakata enne ka kuulnud, huvitas väga suureks ja peale selle iga inimene peaks nagu tegema natuke rohkem, kui temalt nõutakse, võib-olla sellepärast ka, et midagi peab tegema. Kas teie anestesioloogi amet jäi teile siis kitsaks? No ei oska nimelt annesse logiametis on kindlasti ka väga paljude Ja nüüd teete te hemo sortsiooni, siis. Tartu tuberkuloosihaiglas. Ja millised on tulemused siiani olnud? Vot selline natuke raskem vastata sellepärast et nagu ei ole ühtegi ravimit, mis raviks kõiki haiguse, kõiki haigeid ühtlase eduga, nii on ka meie tulemused. Astmahaigetel võib alt, seal on kuni 70 protsenti, see sõltub väga palju astmaliigist, millega on tegemist ja muidugi sõltub kõigist muudest ravivõtetest, mida antud haiguse puhul kasutatakse, sest see konstruktsioon ei ole mitte iseseisev ravimeetod üksi päinimisteks haige, terveks on kompleksravi üks osa vahele patsientidele mulje nagu, et nüüd selle protseduuriga on võimalik terveks saada. Aga see lihtsalt aitab organismil vabaneda paljust võõrast, mis haigustega koguneb mõjutab tugevalt immuunsüsteemi nii selle aktiivsuse tõusu kui ka languse puhul. Vaatamata sellele on vaja rakendada paljusid kompleksravimeetodeid, mis on juba varem tuntud laialt kasutusel. Et iseseisev, ainuravida ei ole. Patsient, kellega me juttu ajasime, oli juba teist korda sellel protseduuril. Kas taoline protseduur eeldabki seda, et seda mitu korda tehakse? Siin jälle praegu täiesti ühtset seisukohad puuduvad, seisab otsustatud igal konkreetsel juhul eraldi näiteks astmahaigete puhul, kui esimese korraga efekt puudub, siis ei ole mõtet protseduuri korrata. Paljud haigused, eriti räni patoloogilise kontingendi puhul, kus on tegemist suurte mätaste protsessidega bakteriaalse infektsiooniga nõrgitustega, seal on nõutav kindlasti korduvat protseduurid, isegi väga lühikese ajajärk. Autoimmuunhaiguste puhul me teeme protseduuri reeglina õige mitmel korral kolm kuni viis korda kuuajaliste vahedega. Samuti otsustame põhiliselt selle üle, kas esimestest kordadest on mingit efekti või muutusi haige seisundis võimet. Või üldse mingisuguseid muutusi ei ole, siis ei maksa seda edasi teha. Liime, oleme arvanud. Te rääkisite astmahaiguste puhul teete seda protseduuri, milliste haiguste raviks te veel teete? Meie tegeleme praegu ka side kohe haigustega, kusjuures seade efektid on just nimelt näiteks Scleroderm ja luupuseletamatoodesse ikka reumatoidartriidi korral. Me oleme kasutanud samuti immuundefitsiitsetel seisundite ravis, kus tekib immuunpuudulikkust, langeb organismi võitlusvõime. Ka seda ta tõstab, kui on sellised kroonilised mädased protsessid. Te ütlesite mulle enne, et ka alkoholismi raviks olete kasvatanud seda protseduuri, millised on resultaadi pannud. Ja Viljandis tegime mitme aasta jooksul krooniliste alkohoolikute üle ühe Mosoptsioon ravi. See ravi muidugi ei takis, erinevalt teistest alkoholismi ravides ravi ei takista inimest viinud, sest ta lihtsalt vabastab ta nagu füüsilisest sõltuvusest alkoholist. Aga tahtmine peab olema siiski jänesel, seal me saime küllalt häid tulemusi, aga oli ka juhuseid, kus tulemused täiesti puud. Öelge palun, doktor, imelik, kas emaks Orktsioonil sellel protseduuril on siis veel ka mingit edasiarengut ja perspektiiv ja tulevik. No loodame, praegu oleks meil nagu perspektiivis hakata tegelema imono Sarptsiooniga, see tähendab juba võtta organismist spetsiifiliselt välja seda või teist ainet. Aga see on nüüd veel tulevikumuusika. Tahaks loota kahe suuna peal. Esiteks see protseduur muutuks paljudele haigetele, kes seda väga vajavad, kergemini kättesaadavaks. Praegune Eestis paar kohta, kus sellega tegeldakse, aga oleks vaja praktiliselt, et see jõuaks juba rajooni haiglate tasemele, et need oleks varustatud vajaliku aparatuuriga Sorpendiga. See oleks nagu kvantitatiivne suund, teine suund, muidugi oleks siis kvalitatiivne ootus Orpentida loomisel millest me püüame praegu osaleda. Teha spetsiifilisi Sorpente immuunasarpente, millega oleks võimalik eraldada organismist juba väga täpselt kindlaid aineid. Inimene, kes meid praegu kuulab ja, ja seda protseduuri tahaks endale teha lasta, kus tal siis see võimalik on? Praegu tegeletakse sellega juba Tallinnas kliinilise eksperimentaalmeditsiini Instituudis Tallinna reanimatsiooniosakonnas, Tartule animatsiooni osakonnas. Minu töötab Pelgulinna haiglas, nii et on juba mitmeid kohtadega, põhiliselt seda, kuhu see inimene peab oma haigusega suunduma, ütleb ta ka täpselt tema raviarst kes on kindlasti kompetentne selles suhtes, kus ja mis puudutab seda meetodit, kasutatakse. Ellen ütle, palun, kas praegu on sinu tööd suures osas tehtud, kui me siin õdede toas juttu ajame? Gerlon 10 õhtul. Täna õhtuks on nad küll tehtud, homme hommikul tuleb veel aidata mõnel haigel ennast pesta, nagu ikka sanitari kogus. Sa oled minust nii palju noorem ja ma olen siin haiglas patsiendina. Kas ma tohin sulle sina öelda? Miks ei tohi? Alati on meeldiv, kui sina öeldakse, vähemalt see tekitab kuidagi sellise hea tunde. Kuidas haiged sinu poole pöörduvad? Nad pöörduvad teie, aga üldiselt ma ei tunne ennast. Kõige paremini on palju paremini siis, kui sina öeldakse. Sina oled siin haiglas sanitarina tööl. Õige nimetus on sanitarvannid. Ja kui palju sul siis haigetega kokku puutuda tuleb? Üpris palju. Õhtune tee jagamine on siis ma käinud kõik niimoodi läbi. No ja kui siis on just näha, kui kellelgi midagi eriti tarvis on, siis nad ise ütlevad. Üldiselt mul kõige rohkem raskusi sellega, et ega igaüks ei ütle seda, mis ta sooviks või tahaks siis ka minusugusel, noorel inimesel on väga raske ära arvata. Ega haiged vist ilmaasjata ei tülita, või juhtub sedagi? On igasuguseid haigeid ka üldiselt siin haiglas ma olen tõesti kohanud ainult selliseid, kes ainult viimases hädas tulevad su juurde. Ja millal algab sinu tööpäeva õhtul õhtul kell seitse hommikul kella seitsmeni. Raskeks ei lähe? Ma noh, läheb küll, tähendab ma ei oska kohe öelda, noorusson siiski vaheldus ja ma ei tunne üldse. Raske oleks. Kas sinu sanitari puhul on sul ebameeldivaid protseduure ka siin, mis sulle võib-olla väga ei meeldi teha? Neid nimetada ebameeldivaks ka, aga mul praegu juba nii ära harjunud, et minu arust rub elus palju hullemaid asju ette. Kui kaua sa siin haiglas tööl oled käinud? Alates oktoobrikuust ja miks sa otsustasid tööle tulla siis? Muidugi kõige suurem põhjus on tudengi vähene raha, aga üldiselt ma arvan, et nüüd on sellele lisandunud mingi noh, rõõm sellest ka, ma tean, et sa pid saksa filoloogiat kolmandal kursusel, kuidas üks filoloog siis just haiglasse tööle satub? Kõigepealt muidugi selle öise töö pärast, et ei jõua päeval õppida, jõuad tööl käia, siis öine töö nagu natuke, nii on kergem, selles suhteliselt öö on enda aeti. Aeg. Kui ma ühel õhtul siia õdede tuppa sisse põikasin, kusse istusid, siis olid seal küll raamat, lahti saab öösel õppida ka, vahel ma põhimõtteliselt ei jupp sellega, kuni 12-ni võib õppida. Praegu on ka just, et ei saa teisiti kui õppidega, muidu ikka. Ka raamat on väga tihti nii näol. Ja samas ütlesid sa mulle, et sul oli meditsiin eksam ka eelmisel nädalal see says ära jah, tehtud. Tähendab, see on alles alguskursus, on, meil on põetamine, siis haigused olid ära, aga nüüd tulevad veel kirurgia, kõigist tuleb eksam teha. Kas Ede algkuidas sul eksam läks? Väga hea. Küsiti väga selliseid igapäevaseid asju haiglas, näiteks Lamotiste profülaktika ravimite hoidmine, see oli täitsa siit võttega teatriski. Kuidas neid ravimeid siis õieti hoidma peab? Üldiselt neid hoitaksegi siin ka päris õieti ainult muidugi selle õpiku järgi, mille järgi meie õppisime, Ma arvan, neid hoitakse veel halvemini kui tegelikult hoitakse seal tõesti väga vana õpikesele tahagi. Kas filoloogid käivad palju tööl, et õppimisele lisaraha, ütleme siis niimoodi teenida, minu tutvusringkonnast käib küll neli-viis tükki, aga üldiselt filoloogid ei käi tööl? Ei tea, mispärast see niimoodi on? No üldiselt peaks filoloog tõesti lugema, need silmad peast kukuvad nagu ütles meie ladina keele õpetaja. Ja no enamuses on filoloog, tellib ka, ei olegi tarvis tööl käia, ütleme arstitudengitel on kohe praktika pärast. Ka rikkad vanemad paistavad olevat. Kas sina tahad oma üliõpilaselu siis elada väga iseseisvalt või saad sa kodunt lisa? Kodunt lisasaamisega saan ja, ja kuidas emal rahakott lubab? Kliselt ei saa nõud emast aru, täiest ka teatise 40 rubla lisarahana pime, pea iseseisvuse. Et noh, ainult suuremate asjade jaoks muidugi peab ema andma. Eks ta ole mõnes mõttes hea, mõnes mõttes halb emale mount. Kuidas oma lisarahaga teed, kas kasutad oma igapäevaeluks? Eks ta kulub käest ära, vähemalt koguda teda küll kuskile jätku. Üldiselt raamatute ostmiseks läheb ka ja ma ostan alati väga hea meelega igasuguseid kangaid, sest ma õmblen ka ise, nii et läheb, midagi alles ei jää. No mida see töötamine siin haiglas sulle veel annab, kas annab niisugust suhtlemisoskust, suhtlemisoskust ka? Aga üldiselt siin saad sa just teada, mida sa juba oskad, sest mulle tundub, et mulle endale meeldib haigetega suhelda. Tundub, et nendel ka minuga. See on väga hea selline kogemus. See tundus niisugune leebe tüdruk olemaks mingeid pahandusi, vist pole sul kunagi haigetega olnud? Haigetega ei ole küll pahandusi olnud. No eks nad ei ütle seda otse ka välja. Muidugi mulle meeldib alati, kui mulle öeldakse otsa mu vead välja. Ega pahandusi on, elus on neid ikka olnud ja kui leebema siis ikka olen, ma pean tulevaseks pedagoogiametiks ikka natuke sellist rangust kaarjutama. Ilmselt on haiglas niimoodi, et patsientidel meeleolu on õhtul öösel võib olla halvem haiglas kui hommikuti. Kuidas arstil on, kas arstil on kogu aeg ühesugune? Meelal? Kui osakonnas on rahulike haigetega probleeme ei ole, siis ma muidugi olen rahulik ja meie osakonnas neid probleeme tuleb võrdlemisi harva ette. See on teraapiaosakond, kus kroonilised haiged. Ma olen siin teie juures olnud juba päris tükk aega ja ja kogu aeg on kõik rahulik olnud. Kas see on niisugune tavaline haigla vä? Meie osakonnas üldiselt tavaline, aga on ärev oma töid ka sagedamini. Verehaigetega tuleb niisuguseid probleeme. Tavaline tavaline nisugune haigete kurtmine on see, et, et sageli ühel arstil ei jätku küllaldaselt meie jaoks aega. Kuidas haigla arsti töö on? Võtame teie isikliku kogemuse põhjal. Kas te võite niimoodi täie täie jõuga kinnitada, et teil jätkub ühe või teise haige jaoks piisavalt aega? Sellele päris nii üheselt ei oska jällegi vastata, sellepärast et mina arvan, et jätkub aega nii palju, kui seda ette nähtud ja vaja on. Siin on see asi ka, et haiged loodavad rohkem või tahavad rohkem vestelda. Võib-olla niisuguseks pikaks jutuajamiseks ei jätku aega. Aga mis on vaja haigetega teha? Need asjad saab ikkagi ära tehtud, nii palju, kui meil on võimalik olla. Milliseid haigusi põevad teie haiged, kes täna siin haiglas antud olukorras on? Peaaegu on esindatud kõik meie osakonnale tüüpilised haigused. Meil on rõõmotoloogi osakond ja siia kuuluvad siis liigesehaigused ja süsteemsed, sidekoe, haigused. Ja praegu on igast vallast haiged. Kas kõik teie haiged on niisugused selged juhtumid, nimetame neid niimoodi või? Või olete ka mõne haiguse diagnoosimisel kahelnud? Ei, praegu ei ole kõik selged kahtlemist tuleb ette küll, noh, lõpuks me saame selle diagnoosi kätte ilma diagnoosita või nii, päris vale diagnoosiga, ma arvan, et ei ole, ei ole haiged ära läinud, aga, aga kahtlemist on õige tihti. Just siin raamatoloogia osakonnas levib patsientide hulgas ka selline sõna nagu kollagenoos. Kas on mingi uudishaigus või? Jaekollagnoosideks nimetati süsteemsed, sidekoe, haigusi, termin kollagnoos ei ole praegu enam meditsiinis kasutusele. Meile tulevad õige sageli sellised haiged, kellel ei ole diagnoosi leitud ja saadetakse niisuguse süsteemse sideme haiguse kahtlusega siia. Me oleme ka mõnikord raskustes. Millise niisuguse mõtteviisi esindaja teie olete, kas haigele kõik otse ja tähendab ainult tõde rääkida või haarata niisugune lohutaja tüüp? Tuleb lohutada ka, aga niisugused üldised probleemid, mis haigete ees võivad oodata, ma arvan, tuleks haigele ära rääkida, et ei, tuleks haigele ilma üllatusi ja noh, ilma põhjuseta lohutada ei ole mõtet. Ma arvan, sellepärast et niisugust asja pole mõtet lohutada, mis on teada, et haigel niikuinii võib edaspidi tulla nii, et need probleemid, millega haige võib kokku puutuda, need mina igatahes olen haigetele ära rääkinud ja neid haigeid, kes on näha, kes on väga depressioonis, neid noh, ikka lahutame.