Siin Estonia kontserdisaal, täna on neli pill, on eesti rahvale ka rõõmupäev. Üks suur kodumaa poegadest saabub koju pärast 74 aastat. Võõrsil. Kümmekond päeva tagasi. Labas Rudolf Tobias Põrn Berliinis ilmestab mehi kalmistu mullas. Ja täna. Ja ootab ümbermatmist oma kodupaika kullamaale. Oma vanemate kandmude kõrvale. Küllap sobivuse ümber või sellest on olnud juttu väga-väga kaua. Kohe pärast ta surma 1918. aastal. Saksamaal olid siis rasked päevad. Mõlgutasid Eesti kultuuritegelased mõtteid, kuidas täita. Ta helilooja viimne soov puhata kodumaa mullas. Sellest rääkisid muusikud, rääkisid kirjanikud. Berliinis ei jätnud keegi käimata Rudolf Tobiase kalmistul matmispaigas. Milner Stahlis. On pilte? Kus selle kalmu kõrval seisavad? No ja elu. Kuuline Juhan Simm ja Richard Ritsing. Seal on kirjanikke käinud. Ja kui sümbol. Aasta eest ilmunud teater, muusika. Kino. Ühel fotol oli Arvo Pärt. Rudolf Tobiase kalmu pre. Sajandi alguse eesti muusika suurkuju. Ja selle sajandi lõpu eesti muusika heliloomingu suurkuju ulatasid käe ja väga paljuski tänu Arvo Pärdi ja ta perekonna energia selle tegutsemisele. On nüüd Rudolf Tobiase viimne soov täitunud. Ta saab kodumaa mulda. Energiliselt alustati Rudolf Tobiase ümbermatmise kavadega. Poolteist kuud tagasi New Yorgist sõitis Berliini ta tütar Helen. Kuid nagu meil on ka seal omad bürokraatia reeglid millest läbi murdmine osutus väga raskeks. Helen Tobias kaotas selle asjaajamise käigus oma tervise ja lebab nüüd New Yorgis haigevoodis. Rudolf Tobiase noorim tütar kes õieti oma isa ei ole kunagi näinudki ei oma tervise ohtu, võiks et ta isa jõuaks kodumaale. Rudolf Tobiase. Järeltulija esindab siin tema tütretütar maaja roos. Nii et järjekestvus järjepidevus on siingi paigal. Väljakaevamine toimus 29. mail. See oli juhus, et samal päeval oli Rudolf Tobiase sünnipäev. Kui oli kindlaks tehtud matmispaik arhiividest üles leitud kõik dokumendid siirdusid. 29. mail kell 12 Vilmestovi kalmistule saksa munitsipaalametnikud kriminaalpolitsei esindajad, muinsuskaitse esindajad, antropoloogid ja koos haua kaevatega avati haug. Eelnevad jutud, et sellel kalmistul on muld happeline ja sealt midagi Järgnenud ei osutunud tõeks. Säilmed meetrilt 40 sentimeetri sügavusel. Osutist erakordselt hästi säilinud. Ja kuue tunni pärast oli Rudolf Tobiase põrmu juba kirstus. Ja tund aega hiljem lendas Berliinist Frankfurdi suunas. Kirst Rudolf Tobiase säilmetega ööbis Frankfurdis kaheksa 29.-st 30. maini. Ja siis Haldas tema edasitoomise Lufthansa lennukiga kohe järgmisel päeval Tallinnasse. See on siis 30. mail. Meie saadik Tiit Matsulevitš. Kõik osutus hästi klappivaks, kõik läks nii, nagu oleks see juba ammu-ammu hästi organiseerinud. Silvetis Rudolf Tobiase põrm. Kus on ta käsikirjad, kirjad ja see vähene, mis tema isiklikest esemetest järgi on jäänud. Ja täna on siis rõõmupäev ühtlasi ka tähtis kiriku poja nelipühi, millega Rudolf Tobiase loomingul on nii mõndagi seotud ja mis ka täna kõlab. Taavo Virkasi isa Adalbertelt, Kaus ja Rudolf Tobias olid omal ajal Tartu päevil väga lähedased inimesed. Sarga juures on au auvalves Tallinna kooride esindajad. Kristlaste pühakirja uue testamendi apostel Pauluse sõna kirja pandud esimeses kirjas korintlastele kolmandas peatükis. Eks teie tea, et ei, jumala tempel olete. Ja et jumala vaim teie sees ela. Täna on nelipühad jõulude ja ülestõusmispühade kõrval. Kristliku maailma ja kiriku kolmas keskne püha. See on kiri, sünnib, on jumala vaimu püha. On meeldetuletus meile jumala uue loomise alguses ja jätkumise. Ena ootus ja tahe on et meie inimesed oleksime tema kaastöölised. Teeme armastuse ja valguse tema vaimu ja tarkusekandjad. Ja küsimus on alati sel korral. Kas me oleme seda? Kui me oleme siin saalis täna koos siis me saadame koju mees, kes seda oli. Ta on olnud eriloojana jumala tahte ja armastuse vahendaja tema kuulutuse kandja meie rahva keskele. Me saadame koio Rudolf Tobiase pöörlema saadane kullamaale, kus ta säilitatakse Eestimaa mulda nende kõrvale, kellega ta elus on kõige lähemalt ühte kuulanud. Aga enne siit lahkumist enne teele asumist kullamaale kõlaväge ja ma ütleks seen hinge salva iga elavat hinge sügavalt puudutav mitmehäälne. Eks teie tea, et jumala tempel olete ja et jumala vaim sõela ei, no enda ja ma mõtlen ka paljud siinolijad. Mälupiltide hulgas elustavad aastatetagune laulupidu, rahvamerivälja kool ja koorilaululaval ning kõrvus kõlab seesama Rudolf Tobiase loodud viis pühakirja eestikeelsetele sõnadele. Aga tooga kantised ladina keeles sõnu, üle aegade ulatuv sõnu ei tohtinud rahvani jõuda. Seda tuli varjata, seda tuli peita. Seda tuli salata. Nagu Joonas merekoletise kõhoos olgugi et see sümbol ja ettetähendus millegi palju suurema jaoks ettetähendus ja sümbol jumala lunastusteo kohta Kristuses Jeesuses tema ristisurma ja ülestõusmise võõrdku jood. Sellegipoolest me võime Joosselleskelgi tajuda kummas sarnase kummali sarnasust või paralleeli Rudolf Tobiase enese saatusega teema loomingu saatusega. Mees ära võetud, meie jaoks olemas okste toetus. Peidetud ja kauge, varjatud eesti algupärase vaimuliku muusika alustala Rudolf Tobias ja tema heliteoseid on pikka aega püütud teha olematuks. Kui ma nüüd ütlen tänage jumalat siis ma ütlen ma seda sõna otseses mõttes. Tänage jumalat. Rudolf Tobiase kojutuleku päev tema kojutuleku mitmes mõttes on tema enese kojujõudmine ja on tema loomingu tagasi tuleks sinna kuhu see kuulub oma rahvale ja selle kultuurile. Eks teie tea, et jumala tempel, olete selles wälja n ka helilooja kreedo tena enese Ello suhtumine ja veenbonos sügavalt kristlik ja õiges mõttes inimlik sessioon, kantod, universaalses sõnumi, igaviku sõnumi meie ajale ja maailmale kogu inimkonnale. Ja selles kätt. Rudolf Tobiase Suuros. Kui ma tarvitasin sõna kojujõudmine kojutulek siis ma tahaksin seda kasutada veel teises mõttes. Rudolf Tobias on elanud ja töötanud. Ja ärme unustame seda oma rahva heaks. Et meiegi võiksime sügavamas mõttes koju jõuda koju tulla sinna, kus on meie juured. Ja kuhu me kuulume. Koos tema oli kodus Jumalaga osaduses, tema lapsena temademplina teema uue loomise osalisena. Tema elutöö on olnud eesti vaimuliku muusika reformimine. Aga talle endale oli seejuures kõige tähtsamaks ja esmasena see sõnu see kuulutus, mille ta valas muusikakeelde. Kui me mõtleme temaga õige monumentaalsemale vaimulikule teosele. Joona lähetamine. Mees kõlab siinsamas saalis nende seinte vahel kus praegu puhkab helilooja pöör. Nädala pärast. Siis on iseloomulik, et aeg ei ole vähendanud oratooriumi aktuaalsust. Impeeriumi pealinn ja kannatab vähemusrahva pool rõhutud ülekohtu ja ebaõigluse all. Kutse meeleparandusele ja taassünnile. Ja tõdemine taas õnn ei ole võimalik ilma patukahetsuse ja uuenemiseta ilma andeksandmise hätta. Eks teie tea, et jumala tempel olete? Paulus esitas selle küsimuse kujul. Ja olgu see meile igaühele isiklik küsimus. Aga me saame öelda. Rudolf Tobias oli seda. Palvetage. Jumal taevane isa, kes sa oled loonud meie oma näo järele. Jeesotzgress toas sa jumala poeg ja ilmuta ja kes sa oled, vabastavad pimeduse, kurjuse ja surma meelevallast. Jumala vaim, sa elavaks tegija, kes ta meid valmistada ja pühitseda elava jumalatempliks. Me palume seen püha kolmainus, jumal hoia teema ja hoia meie kõigi tulemist ja minemist nüüd ja igavesti. Aamen. Kõneles püha vaimu, kiriku pasta, Jaan Kiievit. Esineb Ellerheina lastekoor koos orkestriga. Koor oratooriumist, Joonas koor number 35 juhatab Tõnu Kaljuste. See oli siis Rudolf Tobiase oratoorium-ist. Koor number 35 esitasid Ellerheinatüdrukud ja ERSO Tõnu Kaljuste juhatusel. Auvahtkond vahetub, nagu sellistel puhkudel ikka kombeks. Koorilauljad on rahvariietes ujudes. Ja Sarga juurde astub vabariigi kultuuriminister Märt Kubo. Täna saab teoks Rudolf Tobiase soov jõuda tagasi kodumaale. Kuid mitte ainult tänane päev pole tähtis meile kõigile. Tähtis on see päev, sellepärast et veel üks eesti suurtest meestest on taas kodus. Rudolf Tobias, kes sündis 1873. aastal Käinas Hiiumaal köstri peres ning kes Valga paruni Tilhow kingitud 25 rublaga alustas oma õpinguid Peterburis ning pärast Peterburi konservatooriumi oreli ja kompositsiooni eriala lõpetamist töötas samas Jaani kiriku organisti ja koorijuhina. Tuli 1904. aastal tagasi Eestisse Tartusse. Miks sa tulid all pärast kolme ja poolt aastat uuesti Eestist lahkuda olles küll selle lühikese ajaga suutnud koos Aleksander lättega Tartus jalule panna professionaalse kontserdielu ning äratada muusikahuvile publiku kõrval ka uus põlvkond noori? Võib vaid arvata, et ideedest ja fantaasiast tulvil tulise temperamendiga nõtkele Janooblile haritlasele jäid kodused piirid kitsaks nii kultuuriliselt kui ka majanduslikus mõttes. Tobias siirdus Pariisi, seejärel peatus mitmel pool Saksamaal, kuni asus Berliini, kus ta kutsuti Berliini muusikaülikooli õppejõuks. Kogu selle aja olid Tobiase mõtted aga kodumaa küljes. Kalevipoeg ja piibel padja all. Nii on iseloomustatud Rudolf Tobias. Ooper kalevipoeg, mida ta kandis hingest palju aastaid, jäigi valmimata. Oma rahvavaimust, elujõust ja püsimajäämise vajadusest on aga tulvil pea kõik Tobiase erakordselt sügava tagamaaga kirjatööd. Tobiase ootamatu surm Berliinis vaid 45 aasta vanuses laotas ta Eestist ligemale kolmveerand sajandiks. Aastakümneid on ta eestlaste teadvuses püsinud vaid legendina legendina, mis on aidanud hoida eestlaste identiteeti. Nii nagu seda on aidanud hoida Koidula ja Tammsaare Paul Keres ja Georg Ots. Kuid Tobiase vaimuloomingu tegelikust suurusest pole meil õieti viimase ajani olnud õiget ettekujutust. Alles nüüd, kui oleme kuulda saanud oratooriumist Joonase lähetamine võime aduda, millist väärtust meie rahva jaoks peidab. See legend. Austusega saadame Rudolf Tobiase täna kullamaale. Omamoodi paradoksaalne, et tobias ise just seda paika kullamaa kiriku lähedal. Kullamaa šveitsikson nimetanud. Nii, et tükike Euroopat tema enese vaimusilmas tuleb temaga kodu maalegi kaasa. Nii nagu meid oli üks miljon 100 aastat tagasi on neid miljon ka praegu. Neid eestlasi pole enamaks saanud. Pidagem lugu neist suurtest, kes meil on olnud. Täna siin Eesti muusika südames ja Kullamaal. Saavad hetkeks kokkuviiv? Ja igavik, nii nagu see on sünnis surmas ja muusikas. Rudolf Tobiase lõpetamata jäänud ooperis on siiski olemas mõned katked. No kas või seesama tuntud ballaadi sest ilmaneitsist ilusast seal üldse huvitav ja avastamata lõikvel eesti kultuuriloos. Teatavasti pidas ta tihedat kirjavahetust Georg Luigaga Päevalehetoimetajaga, kellega ta oli tuttav juba Peterburi päevilt. Nimelt kauplusta Georg Luigad omale ooperi libetistiks. See kirjavahetus on kõik säilinud vähemalt Rudolf Tobiase poolne osa. See on, need on huvitavad mõtted, mida ta tulevase ooperi jaoks on kirja pannud ja Luigale avaldanud. Ja Luiga ei ole nagu päriselt ikkagi vedu võtnud. Aga näib, et oleks nende koostöös siiski asja saanud. Nüüd aga psalm number 42 otsekui hirv kisendab. Koor ja orkester. See oli siis Rudolf Tobiase Psalm number 42 otsekui hirv kisendab. Estonia raadio segakoori esituses ja ERSO esituses juhatas Tõnu Kaljuste. Juurde astub Mikk Mikiver. Kotka tiivad nõuavad tuuli. Kotkakodu on mägede harjul. Lumisel tipul pilvede varjul. Kotka tiivad nõuavad tuuli haruharva, ta laskub lausmaale. Lausmaa Onling. Puisniit on püünis. Puhmailtei tugesa kaljusse klammerdub küünis haruharva, ta laskub lausmaale. Aga maismaalt madala laega puisniidul Piibe ja lese lehiselt kus kord kotkahääl Elahtas mehiselt Helapse vastu aegadest aeda Elapse vastu aegadest aega maismaa, madala kitsa ja Kadala Elab see Hellemaks kuulutab kullamaaks. Kotka kodumaaks. Aegadest aeda. Need olid muia, veedame luuleread kirjutatud 19 aastat tagasi. Kõlas Rudolf Tobiase küürie oratooriumi Joonas laulsid Estonia ja Raadio segakoorid. Mängis orkester juhatas Tõnu Kaljuste. Täna oleme me siia kokku kogunenud Estonia muusikatemplisse et austada Eesti muusika üht kõige väljapaistvamad suurkuju kelle põrm pärast pikki aastakümneid lõpuks on jõudnud tagasi koju. Rudolf Tobias oli esimene, kes pani aluse eesti professionaalsele heliloomingule. Temale langes au ja vastutusseade sihte tärkaval eesti helikunstile, et selle kõrgeimad mäetipud võiksid paista ka üle Läänemere kallaste laia maailma. Täna, kui me langetame pea Tobiase põrmu ees mõtlemine hardusega tema elutööle ja nendele suurtele raskustele, millega tal tuli võidelda et seista oma kunstiliste tõekspidamiste eest ning rajada eesti muusikale teed Euroopasse. Täna seisame me silmitsi igavikuga ning tunnetame eriti teravalt kuivõrd üürike ja kaduv on kunstniku elu ja kuivõrd ajatu on tema looming. Kuigi Tobiase maine teekond lõppes juba ligi 74 aastat tagasi on ta täna ometigi siin Meie keskel omas vaimus ja oma loominguga. Kui tobias 1918. aastal suri oli see valus kaotus eesti muusikale. Seda enam, et surm oli tabanud heliloojat tema parimais aastais. See oli aeg, kus Eesti vabariik oli vormiliselt küll juba olemas kuid väänles veel oma sünnivaludes just samuti nagu praegugi, kus võitlus Eesti iseseisvuse eest ei ole veel lõppenud. Ometigi terendub meile juba rahvusliku taassünni koidik. Ja just nüüd vajame me eriti jõudu moraalseks taassünniks. Et saavutada ka vaimset iseseisvust. Ja Tobias osutub meile vaimse jõuallikaks. Otsekui hirv kisendab veeojade järele, meie muserdatud ja lõhki rebitud hing otsides tuge, millest kinni haarata selles üleüldises, kaoses ja segaduses kus meie rahvuslikud aated ja ideaalid kipuvad kaduma minema ja kus üleüldised inimlikud väärtused on asendumas ükskõiksuse ja pealiskaudsusega. Kui kaua suudame me üldse niimoodi vastu panna? Selles olukorras tunnetame me erilise selgusega, et tobias on tegelikult meile ka prohvet ja jumala saadik kes on kuulutanud meile jumalikku tõde olla jumalast ära valitud rahvaks, kes peab just oma kannatuste läbi otsima lunastust ja lepitust, et ärgata uuele elule. Kui me nüüd vaatame rahvusena läbi käidud teele siis näeme, et tegelikult on tobias oma vaimus kogu aeg olnud meie juures kuid mitte alati ei ole meie olnud tema juures. Omaratooriumis Joonase lähetamine viitab tobias väikesele ja alandatud rahvale kes nõuab kättemaksu neile tehtud ülekohtu eest ning kes ootab lunastust ja pääsemist oma orjapõlvest. Nüüd, kus tobias ise on tagasi pöördunud oma rahva juurde. Kas võime me loota, et meie orjapõlv hakkab ükskord ometigi otsa saama? Seetõttu kõlab ka tänasel neli pühil just erilise tähendusega tema kuulus nelipühi laul. Eks teie tea, et jumala tempel olete? Sügavalt uskliku inimesena leidis tobias, et ainult usk võib innustada rahvast tegutsema kõrgemate ideaalide ja eesmärkide nimel ning on võimeline ühendama rahvast olukordades, kus ühine rahvuse tunne kaduma ähvardab minna. Ja just seetõttu ongi ta ehk oma Joonase lähetamise juhtmõte kokku võtnud sõnadega. Se piitsutab kerglaselt suhtumist usulistesse tõdedesse. Need sõnad on ta adresseeritud igaühele, kes püüab tungida tema muusika seesmisesse olemusse ning kes püüab süveneda tema ideelistesse taotlustesse. Tobias oli filosoof muusikas. Oma olemuselt oli ta võitleja tüüp, kelle eesmärgiks oli teostada reformi kirikumuusikas. Ja oma muusika abil püüdis ta väljendada jumalikku tõde jumala kõike hõlmavast armastusest. Selles väljendub ka Tobiase enda sõnum oma rahvale. Eriliselt lähedane oli talle aga prohvet Joonase kuju, kelles ta nägi võimalust ühest vastu panijast alghullusest midagi luua. Liiatigi veel sarnasest kaljumürakas, kui Joonase iseloom. Joonas nägi Jonases nägi tobias mitte ainult prohvetit vaid ka kangelast, mis meid oma rahvuse hingega võiks ühendada. Tobias oli suursugune rüütel kes toetudes suurte klassikaliste meistrite eeskujule käis seejuures ometigi oma iseseisvat rada olles saanud kodust kaasa hea muusikalise ettevalmistuse ning põhjaliku vaimuliku hariduse ning tundes hästi nii piiblit kui Kalevipoega olid oma vaimult peajagu üle paljudest oma väljapaistvatest, kaasaegsetest. Ja veel tänapäevalgi kosutavad meie hinge tema vaimukad artiklid paljudel muusikalistel teemadel mis annavad tunnistust tema sügavast ja säravast mõistusest tema vaimuandest ning rikkalikust fantaasialennust. Uks Tobiase muusikasse on meile nüüd avatud kuid tema maailm on keeruline ja puhuti ka vastuoluline ning mitte alati ei õnnestu kõigil sellesse esimeste sammude järel siseneda. Kuid kas me oleme valmis sisenema tema templisse, et osa saada tema vaimusuurusest ning hinnata tema loomingu tähendust Eesti riigile ja eesti rahvusele? Kas me oleme võimelised haarama Tobiase loomingut kogu tema sügavuses ja palju tähenduslikkuses? Ja kas oleme me teinud piisavalt kõik selleks, et jõuda äratundmisele tema loomingu tegelikust suurusest, et osa saada tema vaimsusest, mis hingeliselt kosutaks ja annaks meile usku ja jõudu rahvusena püsima jääda? Iga rahvas vajab oma elutegevuseks skulptuuri mis vastaks tema hingele ja vaimule, et säilitada rahvuslikku identiteeti. Seda enam veel väikerahvad, kellel on suur oht ära lahustada üldises voolus ja pealiskaudses ellusuhtumises. Seepärast vajamegi. Me Tobiast, kes kinnitaks meie usku ja lootust tulevikku, kes oleks oma loominguga selleks alus müüriks, mille peale Eesti heliloojate uued põlvkonnad võiksid kindlalt ehitada eesti muusikatemplit. Just nendele heliloojatele on tobias adresseerinud oma järgnevad sõnad. Kunstnikud, usaldage oma rahvas, siis tema usaldab ka teid, tema aineline, veel enam moraalne toetus pole sugugi nii vanku valus. Ohverdage oma südameverd, vanduge vannutud vannet siis vägevat ette puhata ei taha, enne kui te olete päikese paistma pannud ülesele alkoholi udus, uinuma rahva see algjõud, mis kevade pungad otsekui dünamiidiga lõhki ajab. See uinub ka Eesti rahva elu närvis. Nendel Tobiase sõnadel on meie jaoks igavikuline tähendus, niisamuti kui ka tema muusikal. Kui Wagner ütles, austage saksameistreid siis meie ütleme austage Eesti meistreid, et jääksid Toby Tobiase sõnad kõlama. Küll tuleb aeg, kus meie kunst kui liblikas Tallinna ajaloolistel varemetel päikesepaistel uuele elule ärkab. Ja siis võime me tõesti koos Toby asega ka öelda. Meie oleme tillukene rahvas, aga Lembitu päike enne ka meile naeratab tema.