Igal sügisel teen ma endale paar kadakamarjakorjamisõhtupoolik, et siis, kui päike on juba mere peal, madalas kõigil põiel pikad varjud taga ja ritsikad tõmbuvad justkui Neeme Järvi kontserdil olla. Suvised kadakamarjad on just praegu parajad tumesinised magusad ja õhukese halli looriga. Eks te seda teha. Kadakamarjad küpsevad alles teise aasta sügisel. Mineval aastal korjasin kolm liitrit kulusid ära. Kui parajas tuules harival kuivatada, ei lähe teised külgsega kedagi. Ega nad kõik meie pere õlle sisse kulunud mõistja ikka toidu jaoks küll nad on head liha marineerimiseks või näpuotsaga kalaprae juurde. Kanalil tuleb kohe Tedre vaid juurde mõisaprouad lasknud kadakamarju ikka kitse ja hirveliha peale panna. Ja mis seal salata, väike omatehtud kadakamarja laps ehk timm. See kulub vahel külmarahuks hädasti ära. Ei ole sealgi muud kunsti, kui et peotäis kadakamarju viina siis seisma ja paari kuu pärast on rohi valmis. Minu kingid pandi igasugu väljamaa nänni kõrvale aukohale. Nädal võtsin jõe kaldal kalmusejuuri, lõikasin tükkideks, panin tahenema kuivast peast, panen paar tükikest marjaga sellile või õuna kompotile. Kes proovib, see ütleb analassikov pat. Külmidele mitu vihta varunud. Mina panen köömneid supi sisse ja sousti sisse keedetud kartuli peale sõira ja kohupiima hulka, kapsa-kurgi hapendamiseks. Üks endine olla eesti ajal köömne juurikaid marineerinud ja kümnei uurikatest moosi teinud. Vaat seda tahan mina ka tuleval aastal proovida kindlasti proovida. Mündilehti olen tänavu mitu kimpu korjanud, aga ilusaid noori lehti võib veelgi praegu leida. Herme ja asub on mündiga õige ja samba prae juurde istub toredasti ja mitmemarinaadi sisse. Edaspidi ma räägin teile piisakadest.