Minu köök on minu kindlus. Ja maist novembrini lõhnab seal nagu eedeni aias. Maitseäädikat teenva tänavu juba kolmas kord. Seekord panen pudelisse tilli koos sarikatega. Petersell, melism, majoraania piparmünt on mul juba pudelisse pistetud, aga neid võiks sinna veelgi panna. Peske näiteks ja keeratava korgiga ketšupipudelid puhtaks. Torgaketilli või melissi, oks terve pudeli pikkuses püsti sisse ja valage nõrk äädikalahu peale. See nõrk lahun üks supilusikatäit kolmekümneprotsendilist äädikat, et ühe klaasi vee kohta. Siis keerake keevas veest läbi lastud kork peale ja pange pudelit nädalaks ajaks külma ja pimedasse seisma. Sobib süldile ja tarretistele ja peaaegu kõigile juurviljasalatitele sisse sortatada. Aga maitseainekimbud ripuvad mul sahvris seina peal jahedas. Mõned on silmailujaoks pliidi kohal kah. Alguses, kui nad veel värsked on, hakkavad lõhnama, kui supiaur lakke tõuseb. Minu enda bukett, mida ma hea meelega liha või kalasupi sisse pistan, on niisugune. Kaks osa peterselli, kaks osa majorani, kaks osa liivateed, üks osa basiilikut, üks osa sidrunikoort. Üks osa apteegitilli. Pipar, Ruhust, korjandris, mesi, putkest, rosmariini, Stillist ja millest kõik proovita äramis mekib ja tuleval suvel teete juba päris oma maitse järgi. Praegu annab veel peenralt ja metsast midagi võtta küll köögi, küll apteegikraami. Eile lugesin oma talvevarudele. 56 kimpu ja 36 kotikest 12 roogi, viina sees 10 õlis kaheksa äädikas. Igasuguhaiguste vastu on mul rohtu isegi armuvalu ja ihulise ükskõiksuse past. Mineval aastal käis üks kurb mees, küsimus oli teisel, 15 aastat noorem naine võetud. Kolme sorti tee, tantsin kaasa. Nelja kuu pärast tuli tagasi. Silm säras, peapakk. Raha ei võta, mul on see kõik ju looduse käest jumala võidu küsitud. Nii on lood.