MINA OLEN Liisa saaremäel ja loendile juttu. Kuidas me piparkooke teeme? Selle kirjutanud Kristiina kass. Me teeme emme ja Liisaga enne jõule piparkooke. Emme ostab poest kaks või kolm pakki piparkoogitainast ja otsib kapist välja tainarulli ja piparkoogivormid. Meil on neid terve kotitäis suuri ja väikeseid igasugu loomi, tähti, lilli ja muid kujundeid. Suuri südameid küpsetame nii mitu, et võime kinkida jõuludeks ühe igale Me tädile ja onule ja tädi ja onu lapsele ja emmele ja issile ja vanaemale ja vanaisale ja mulle ja Liisale. Emme rulli piparkoogitaigna õhukeseks ja meie Liisaga vormime sellest kujusid välja. Ja emme paneb toored piparkoogid plaadiga ahju. Liisa on veel väike ja mäkerdada päris palju. Tema tehtud südamed on kõik vildakad ja loomadel puuduvad pead või jalad. Mõned jalad sööte toorelt ära ja mõned jäävad lihtsalt kogemata vormi alt välja. Kui piparkoogid on ahjust tulnud ja ära jahtunud paneb emme laua peale ritta mitu tuutu, teri, värvi, suhkru müksiga. Seda nimetatakse vabaks võigla suuriks. Ja kui seda piparkoogi peale pigistada, läheb seepärast kõvaks. Liisale meeldib piparkooke kaunistada. Ta pigistab terve hunniku kollast glasuuri kassi piparkoogi peale keset kõhtu. See on Liisa merest hirmus tore. Minu meelest mitte. Mina oskan teha hulga ilusamaid kaunistusi. Mina teen südamele sakilised roosad ääred, rohelised täpid ja keskele kirjutan oma nime Petra ja päkapikupiparkoogile, teen valge habeme ja roosa mantli ja sinised silmad. Mina teen ka sinised silmad, ütleb Liisa ja pigistab kassi pähe kaks hiigelsuurt valget Larakat. Need ei näe üldse silmade moodi välja. Need näevad välja, nagu oleks kaks lindu kassile pähe lasknud. Emme naerab ja ütleb Liisale, et väga ilus. Paneme selle nüüd kuivama. Aga Liisa ei taha piparkooki kuivama panna. Ta tõmbab hoopis keelega üle kassi, mitu korda. Nii et glasuur läheb algul laiali. Ja lõpuks on piparkook täitsa ilane. Või? Ütlen mina ja vaatan märga piparkooki. Nii ei tohi teha. Ei tohi teha, ütleb Liisa ja naerab. Ja siis võtab ta minu ilusa südame ja lakub selle ka üle. Ma olen hirmus pahane ja hakkan nutma. Emme kurjustab Liisaga natuke. Aga mitte nii palju, kui minu meelest oleks vaja. Emme annab piparkoogi Liisale tagasi ja lubab tal selle ise ära kaunistada. Varsti tüdineb Liisa piparkookide kaunistamise eest ära ja läheb lastesaateid vaatama. Meie saame emmega rahus ülejäänud piparkoogid ära kaunistada. Neid saab terve suur köögilaud täis. Igavesti ilusad rannad. Ma käin neid veel mitu korda imetlemas. Emme ütleb, et hommikuks on nad kuivanud ja enne seda ei tohi neid sortida. Ega mai Zorgigi. Ainult natuke katsun näpuga. Hommikul ongi glasuur kõva ja kuiv. Aga piparkoogid ei ole üldse nii ilusad kui enne. Päris mitmel on suhkru vaapera lakutud ja peaaegu kõikidel päkapikkudel on pea otsast hammustatud. Emme ja issi kurjustavad Liisaga natukene. Aga tegelikult nad mõlemad vahepeal itsitavad ka siin minu meelest ikka päris ebaõiglane. Kahe ja poole aastane laps peaks juba küll teadma, mida tohib ja mida ei tohi teha. Emme lubas, et ostab veel ühe portsu, piparkoogitainast jäid, mina tohin selle täitsa üksi piparkookidega teha. Liisa, paneme selleks ajaks igatahes luku taha või rihma otsa. Ja kuni piparkookide Vaab kuivab, on laua ümber võrkaed ja politsei valve. Igatahes issi ütles nii. Kuigi me seda politsei asja päris hästi ei usu, sest mõnikord tuiskab ta nii, et suu suitseb.