Mina olen Helene Vannari ja loen Kristiina kassi juttu, vanaema piparkook. Lilli ja villu vanaemal on kohutavalt ilus piparkook. Muidugi pole selles ju jõuluajal midagi imestada, et vanaemadel on kodus ilusaid piparkooke. Aga lilli ja villu? Vanaema piparkook ei ole mingi tavaline kena südamekujuline präänik, mis on kaunistatud valge suhkruglasuuriga. Ei, mitte sinnapoolegi. Nii ilusat piparkooki, nagu on vanaemal pole lilli ja villu kuskil mujal näinud. See pole kuigi suur, vaid mahub villu peopesale ära. Vanaema piparkoogi peal on pilt. Heledale suhkruvabale on imeõhukese pintsliga maalitud talvemaastik kena punane majake, korstna ja akendega lumised kuused ja majakeseni viiva tee ääres väike orav ja paar linnukest. Lilli ja Villu ei suuda mõista, kuidas nii väikese piparkoogi peale on terve talvemaastik ära mahutada. Tehtud. See on nende meelest midagi imelist. Vanaema, näita oma piparkooki, paluvad lilli ja villu iga kord, kui vanaemale külla lähevad. Nad imetlevad ja nuusutavad piparkoogitükk aega piparkoogi lõhna üldse tavalise prääniku järele. See lõhnab seebi järele. Lillija villu pole kunagi söönud seebilõhnalist piparkoogi. Kas me täna tohiksime seda maitsta, küsivad nad vanaemalt iga kord. Vanaema ütleb alati, et ei tohi. Piparkook on olnud vanaemal juba palju aastaid. Vanaisa kinkis selle vanaemale samal päeval, kui ta palus tema kätt, et vanaema ei ole raatsinud ka ise kunagi piparkooki maitsta. See on talle kallis mälestus vanaisast. Kindlasti pole see enam üldse hea, ütleb vanaema Lillile Villule. Teel hakkaks ainult kõht valutama, kui te selle ära sööksite. Nõnda siis tohivad Lillija villu ilusad piparkooki ainult imetleda ja nuusutada ja siis pannakse see tagasi klaaskappi kristallvaasid ja väikeste portselanist loomakujukest keskele. Ja Lillile Villule pakutakse tavalisi Poe präänikuid. Laupäeval lähevad lilli ja Villu jälle vanaemale külla. Vanaema annab lastele piparkoogi imetlemiseks ja jääb vaatama, kuidas nad seda nuusutavad ja uurivad. Ma olen natuke aru pidanud, ütleb vanaema. Mida ma õigupoolest selle piparkoogiga teen? Mitte midagi. Hellija Villu peaaegu tarduvad üllatusest. Kas see tähendab, et sa annad selle meile? Küsib Villu hämmeldunult. Seda ma mõtlesin teha ja ütleb vanaema naeratades. Teile paistab see ju nii väga meeldivalt. Kas me tohime seda maitsta, satub lilli õhinasse, kas me tohime selle ära süüa? Ta tõmbab mõnuga piparkoogiseebist lõhna ninna ja kujutan juba ette, kui maitsev see võid olla. Minu poolest ehke sellega, mida ise tahate, lubab vanaema. Sööge ära või pange kodus oma toa seinale rippuma. Mina olen saanud seda juba küllalt kaua imetleda. Vanaema läheb kööki kohvi keetma, aga Illija Villu jäävad nõu pidama, mida oma piparkoogi ka ette võtta. Nad ei pea kaua mõtlema. Piparkooki on vaja muidugi maitsta Villude piparkoogiettevaatlikult pooleks. Kumbki saab pooliku villu selle, millel on ilus punane maja ja lilli selle, millele on maalitud orav ja linnud. Siis lohed villu kolmeni ja mõlemad hakkavad oma prääniku poolikud näkitsema. Lakk ütleb Villu õige pea. See on jube paha. On lilli sama meelt ja kirtsutab nina. Piparkook on kivikõva ja seebi maitsega. Lillil ja Villul ei ole järsku üldse tahtmist vanaema piparkooki ära süüa. Tavalised poe piparkoogid on igatahes 1000 korda parema maitsega. Kaste limonaaditaati, hüüab vanaema, köögist ilmub varsti kahe klaasiga elutuppa, papp. Lilli ja villu jõuavad vaevalt oma piparkoogitükid taskusse pista. Noh, kas te sõite oma prääniku ära, küsib vanaema naeratades ja ulatab lastele limonaadiklaasid. Ei, vastab lilli ruttu ja heidab kiire pilgu villu poole. Me riputamisele meie toa seinale. Noh, see on tore, rõõmustab vanaema. Siis soovite kindlasti tavalisi piparkooke ja hüüavad lilli ja villu kooris. Miskipärast on hakanud nende põsed õhetama.