MINA OLEN Liisa saaremäel. Ja loen teile loo. Liisa laseb liugu. Mille on kirjutanud Kristiina, kas. Õhtul oli ilm talve kohta soe ja vihmane aga öösel tuli pakane Hommikuks oliteed kattunud peegelsileda jääga. Vaevalt olid Liisa ja enne kodumaja uksest kõnniteele jõudnud, kui Liisa uppi lendas. Tee on jääs, naeris Liisa ega teinud kukkumise peale teist nägugi. On alles libe, ohkas enne. Oleme hästi ettevaatlikud. Nad kõndisid tõesti hästi ettevaatlikult edasi. Lasteaiani oli veel tükk maad minna. Järsku emme libastus ja kukkus istuli. See oli Liisa meelest väga naljakas ja ka emme naeris, mis sest, et taguots natuke haiget sai. Õnneks oli emmel paks ja pehme talvejope seljas. Üks üks viik ütles enne, kui oli end püsti upitanud. Nüüd sibasid nad edasi käsikäes. Aeglaselt ja veelgi ettevaatlikumalt. Täpselt nagu kaks küürus vanatädi. Ainult kepid ongi veel puudu, mõtles emme. Tegelikult oleksid need nüüd täitsa asja eest. Korraga libastusid nad mõlemad kukkusid jälle pikali. See mattakas hakkas juba veidi kontidest tunda andma kaks kaks, kyljes Liisa vaimustatult. Kuule, selline koperdamine on juba täitsa naeruväärne, leidis emme. Niimoodi jääme mõlemad hiljaks, sina lasteaeda ja mina tööle. Äkki lähme toome kodunt uisud, pakkus Liisa välja. Emme arvas siiski, et jään uiskude jaoks liiga õhuke ja rikuks terad ära. Pealegi oli neil juba nii palju maad selja taga, et tagasi pöörduda polnud enam mõtet. Kus on liiva puistajat siis, kui neid vaja oleks, Puhkis emme pahaselt, võta või ise kodunt liivakott kaasa. Siis tuli Liisale hea mõte. Nad võiksid ju ilma uiskudetagi uisutada, paar sammu hoogu ja uu. Vaat niimoodi. Emme oskas peaaegu sama hästi liuelda kui Liisa. Oli see vast lahe liuglemine? Ka enne meelest oli see kõigi aegade parim hommikuvõimlemine. Ja teekond kulus nõnda hulga kiiremini kui aeglaselt edasi tipsides. Järsku lendasid Liisa ja enne valjult röögatades sirakile. Keegi nurjatu oli teele liiva puistanud. Nii et hoogsaid liuglejad oli nüüd järsust pidurdamisest tasakaalu kaotanud. Milline närukael puistab liiva pahaaimamatut uisutajate nina ette Puhkis enne ja vaatas veidi piinlikust tundes ringi. Ega keegi ometi ei näinud, kui tobeda õhulennutali teinud? Ma olen kindel, et selline ette hoiatamata liivatamine on lausa seadusega keelatud. Enne Liisa ronisid naeru pigistades püsti, tõmbasid riided sirgu ja jätkasid reipalt teed mööda liivatatud rada. Tavaline kõndimine oli kahtlemata palju turvalisem aga sugugi mitte sama lõbus kui liueldes liikumine. Homme paneme jalga korralikud kummitallaga saapad, mis nii libedad ei ole. Pidasime plaani, kui lasteaed juba paistis. Niimoodi murran ma veel oma jalaluu katki. Liisa ei tahtnud, et emme jalaluu katki murraks. Talle tuli nüüd veel parem mõte. Hommikul kui emme putru keedab topib Liisa salaja kõiki enda ja emme jope, taskud kass miisu liivakasti liiva täis. Küll siis emme rõõmustab, kui neil on liivatamiseks liiv omast käest võtta.