MINA OLEN Liisa saaremäel ja loen teile jutu vanaema, hambad. Selle kirjutanud Kristiina kass. Piia leidis vanaema vannitoast hambad. Need nägid välja väga naljakad rida suuri hambaid roosast plastmassist igemete kyljes. Piia katsus neid sõrmega hästi ettevaatlikult. Sest mine tea, mis sellistele kentsakatele ilma peremeheta hammastele pähe tulla võib. Vahest nad ainult seda ootavadki, et pahaaimamatu laps neile oma näpulõugade vahele torkab, et seda näppu siis veidi napsata. Õnneks hambad ei liigutanud. Piia julges ka igemeid katsuda. Need olid kõvast plastmassist, üldse mitte Piia enda igemete moodi. Piia proovis hambaid oma suhu, ajas suu hästi suureks. Aga ikka ei mahtunud teised hambad hästi ära. Piia vaatas peeglisse. Naeris küll, ta nägi jälle naljakas välja. Järsku läks vannitoa uks lahti ja vanaema astus sisse. Ta ehmatas, kui piiet nägi. Siin sa oledki. Hüüatas vanaema naljakalt susistades. Ja paistab, et sa oled mu kunsthambad ka üles leidnud. Oh lapsukene, ära neid nüüd oma suhu küll topi. Kas need on siis sinu hambad? Imestas Piia. Miks sa nüüd ära võtsid? Vanaema naeris naljakalt hambutu suuga. Loputas siis hambad kraani all puhtaks ja torkas need endale suhu. Ma pesin nad ära ja nüüd panin manad suhu tagasi. Kas nüüd on parem? Piia kallutas pead ja kissitas silmi. Ta palus vanaemal hambad uuesti suust välja võtta ja naeratada. Siis palus ta nüüd jälle tagasi panna. Täitsa laenud riik kui meie rühma kin seda näeks. Ta ütles, et kui ta vanaks jääb, siis ta ostab endale vampiirihambad. Kas sina ei tahtnud hambapoest endale vampiiri hambaid osta? Vanaema naeris jälle ja haaras Piia oma embusse. Kas see oleks sinu arust vahva, kui mul oleks ka vampiirihambad ja must silmaklapp ja konkskäsi? Kuule vampiiridel polegi musta silmaklappi ja konkskätt, teadis Piia. Ja vampiirid pole kunagi vanaemad. Minu arust oled sa niimoodi ikka toredam. Hulga vanaema.