Seda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Jõulutoimetustega saadi valmis juba lõuna paiku. Toad olid puhtaks küüritud, ukse ette asetatud kuuseoksad. Valge lina oli laual ja lõhnav kuusk keset tuba. Muidu nii külm ja sünge rehetuba õhkus kodust soojust. Aga sahvrist võõrusest hajusid jõululõhnad, sest seal seisid laotsi reas pruunid sepikud ja suures vannis vorstirõngad. Hämariku tulles oli jõulurahu laskunud üle kogu küla. Kõik oli jäänud vaikseks ja viibis pühalikus ootuses. Suurkask kambri otsas oli üleni härmas ja vaikis kogu aja pühalikult. Hoopis isemoodi sätendas väljadel ja nõmmedel lumi ning tõusis üles suits naabrimajade korstnatest. Taevas oli laskunud madalale kauge metsaviiru kohale. Siis rakendas isa vana ruunaga saani ette, sõitis emaga õuest välja kirikusse aisakella helinal. Istusin akna alla ja vaatasin, kuidas ta aegamööda kaugenes. Ja siis nagu kokku sulas, kauge metsamüüriga. Ta oli vist ammu jõudnud sinna metsaviiru taha, kuid kellahelin kõlas veel kaua õhus küla kohal lumiste põldude ja Nõmmede kohal. Oli nii hea, istuda akna all ja tunda, kuidas imeline rahu ja õnn voolas hinge. Südamel oli kitsas rõõmu pärast. Oleks tahtnud ühte sulada kobusele, pühaliku vaikusega. Kellahelin aga õhus, lume sädelemisega ja kauge metsa viiruga. Siis süütas vanaema laual jõuluküünla, mille oli ise kastnud külmal näärikuupäeval. Pani ette vaskraamidega prillid ja hakkas lugema kõlava häälega jõuluevangeeliumi. Istusin ta kõrvale soemüüri äärde. Ei kuuluta lugemistega mõistnudki. Küll aga tundsin Lugemise lõpetanud, vaatas ta mulle otsa särasilmil. Toetasin oma päevana ema õla najale ja tundsin äkki, et vanaemal aitasin ta Grabelist kätte. Ütlesin, kui sa ikka oled isa ja ema on ka hääd. Ja vaata, kuidas küünal särab. Kuidas tuba on rõõmu täis nagu küünal saadaks välja seda rõõmu. Vanaema vaatas mulle otsa, rõõm silmis ja vastas. Ega see rõõm tuleb mujalt kui meie eneste südametest. Jõuluküünlasära kutsuta ainult välja. Sa oled vist hea laps olnud ega ole saatnud tagasi jõululast, seepärast on nüüd tuba rõõmu täis. Kuidas saab jõululast vastu võtta või tagasi saata. Vanaema pani siis käe mulle pääle ja hakkas jutustama pikalt Renivalt. Sellest on nüüd kaua aega tagasi kui elas suure tee ääres jõukas talus üksik mees, kes saatis tagasi jõululapse. Seepärast kaotas rõõmu ja tema lauale säranud jõuluküünal. Kui ta oli veel poisike, oli ema talle kinkinud ühel jõuluõhtul imeküünla, mis jõuluõhtul iseenesest lõi põlema heleda leegiga kui ta pidi põlema ainult siis, kui poja südames oli häädust. Ja ta polnud saatnud tagasi jõululast. Niipea kui poeg kaotab südame häälduse ja tagasi juhtub saatma jõululapse ei hakka küünal enam põlema ja kaob jõulurõõm. Salalaekas hoidis poeg küünalt tegi aasta otsa tööd, ei saatnud tagasi ühtki teekäijatega abi palujat, sest ei võinud teada, kes neist on jõululaps. Igal jõuluõhtul tõi ta küünla välja ja kui see heledasti põles, oli tuba rõõmu täis. Seda jätkus kogu aastaks, sest ta teadis, et ta südames on headust ja ta polnud saatnud tagasi jõululast. Nii möödusid aastad. Talu varandus kasvas, pere tegi rõõmuga tööd. Aga igal jõuluõhtul säras laual imeküünal, mis toa täitis rõõmuga kogu aastaks. Pikkamööda mees harjus õllega ega teadnud arvata, et kõik võib olla ka teisiti ega püüdnudki enam olla. Hea. Sageli unustas kogu nime küünla. Ühel jõulueelsel nädalal kõndis ta tusaselt metsas, sest jänesed olid kooring, palju noori puid teinud, talle kahju. Torm oli murdnud build palju oksi. Kehv lesknaine korjas tuule murtud rahakotti, et viia koju lastele jõulusoojaks. Pahaselt kiskus meestelt koti käest, puistas raud maha, ajas naise koju. Vaevalt oli ta seda teinud, kui tundis, et ilm oli läinud palju külmemaks. Paksud mustad pilved hakkasid kihutama taeva all ja tuul hakkas kaeblikul tuluma. Metsa all ja eemal talu kohalgi oli läinud palju pimedamaks. Ehk küll päev ei olnud palju üle lõuna. Jõuluõhtul tõi ta välja imeküünla ja nägi, kohkudes ei põle enam. Ta oli kaotanud hääduse ja tagasi saatnud jõululapse. Tuba jäi jõuluks rõõmust tühjaks ja kogu aasta valitses talus põldudel ja niitudel raske vaikus. Pere ei teinud enam lauldes tööd, hakati koguni peremeest kartma ja lahkuti talust. Hirmuga märkas mees, et kõik muutuvad tema vastu kurjaks ja umbusklikuks. Lesknaine ei tulnud enam tema tee äärde lehma söötma ega käin tema metsast raagu korjamas. Ehk ta seda nüüd küll oleks lubanud. Isegi lapsed ei tulnud tema niitudele lilli noppima. Põgenesid kohe, kui teda juba kaugelt nägid. Ta püüdis nüüdki anda oma küllusest teistele kuid kes keeldunud temalt midagi saama. Isegi teekäija läks juua, paluma naabritalust. Kui tulid uued jõulud, oli mees täis hirmu ja vihane. Kõik jõulutalitused, valmistused, äpardusi ta käes. Ka perel ei olnud tahtmist midagi teha. Talu toad seisid pimedad ja õudsed. Suurtele akendele olid nagu imevarjud ette tulnud mis ei lasknud läbi valgustega rõõmu. Kuigi mees püüdis olla lahke, ei usaldanud käskida naeratust ega vastanud sellele. Jõululaupäeval oli mees toonud poest palju küünlaid ja tahtis need kõik süüdata, et ometi saada valgust. Tubadesse. Oli lasknud panna ahjud puid täis ja tahtis kütta kõik toad soojaks. Siis võttis kirve ja läks metsast ise tooma jõulukuuske. Aga kui ta metsaservalt tagasi vaatas, siis nägi, kuidas naabritalu aknaid, kulda, soojenev päike. Tema talu kohal aga lasus tume vari. Kadus tema hommikune lahkus ja rõõmsam meel tuli asemele kadedus ja viha. Kui ta siis oma metsas nägi võõrast poisikest, kes tahtis raiuda väikest Kuusakest kiskus ta poisil kirve käest ja kihutas minema. Endale, aga võttis suure kuuse ja pani selle aegsasti peretuppa. Hakkas ise küünlaid säädma kuuse külge ja andis teenijale käsu ahjust puud süüdata, et saaks soojust ja valgust majja. Varsti tuli aga teenija ja teatas, et puud ei võtvat tuld. Ja nüüd sündisime ükski küünal kuuse küljes ei võtnud ka tuld. Imeküünalt ei usaldanud mees välja tuuagi. Järgmisel jõulul põgenes pere aegsasti talust. Ainult vana peremees üksi oli kodus. Puud olid jällegi ahjus, aga ei põlenud. Suur jõulukuusk seisis keset tuba täis kalleid küünlaid, kuid neil ei olnud leeki kustunud, seisis keset lauda vana imeküünal kasukas seljas ja kindad käes, seisis peremees akna all ja vaatas välja. Kuskil kaugemal seal metsa taga naabrite juures näis olevat imeline rahu ja rõõm. Siin aga ulus, tuul korstnas ja tuisk mattis õue. Taevaservale ilmusid tähed, tema talu kohal rippus aga must pilv. Isegi tähtede sära näis kustuvat, enne kui jõudis sinna. Hirm hakkas külmas ja pimedas toas. Ta läks välja, istus ukse kõrvale pingile. On ju ükskõik kus oled, toas on sama külm kui väljaski. Seal näeb mees äkki mööda umbset teed poisikest sammuvad. Ta neid külmast värisevate väsimusest vaaruvat umbsel teel tuleb, taluõue jääb mehe ette seisma, ütleb külmal. Kas saaks til soojendada? Soojendada? Mehel on kibe vastus keelel. Kuidas saab ta sooja anda, kui seda omalgi ei ole. Toas on sama külm kui väljaski. Ei mängu, aga poisike edasi nende inimeste juurde, keda jumal ei kiusa jõuluõhtul. Kuid poisike ei liigu paigast. Ta võib väsimusest iga silmapilk maha langeda. Ja nüüd alles märkab mees, poisil polegi kindaid. Olgu, näeme tuppa. On ehk tuulevarjugi? Võtab võõral poisikestel käest kinni ja viib ta tuppa. Sooja tahad? Ei mul omalgi sooja, istun isegi külmas toas üksi ja mahajäetud. Tahab poissi talutada ahju juurde, kuid siis tuleb meelde, et seal külm ja puude hakkas hääl põlema. Aga poisike väriseb veel rohkem kui enne. Ja käed on külmad nagu jää. Nüüd võtab vana peremees poisi mõlemad käed pihku ja hakkab nendel õhkama hingesoojust. Saad sedaviisi sooja. Niipea, kui mehe hingeõhk puudutas poisikese käsi hakkas laua kohal särama rõõmus leek. Imeküünal oli läinud põlema ja ahjuslaid puud rõõmsasti põlema, ise enesest jõuluküünalde külge kuuse otsas ilmusid säravad leegid. Tuba läks korraga soojaks täis valgust, rõõmu. Tuul vaikis. Talukohalt lahkus must pilv, heledad tähed lõid Loitma üle kogu taevamees tundis, et rõõm on tulnud tagasi sest ta oli jälle võtnud vastu jõululapse. Kui vanaema jutu lõpetas, vaatasin aknast välja. Taevas oli tulnud tähti täis. Isa sõitis kellahelina Laue.