Jüri Parijõgi isaga jõulukirikus. Sõitsin isaga jõulukirikusse. Hobu laskis parajalt sõitu härmas metsa, vahel aeg-ajalt puristades, rebides pääga ohje. Istusin isa kõrval ja kuulatasin, kuidas lumi rõõmsasti krudises saanijalaste all ja aisakell heledasti paukus iga hobusesammuga. Olin seda sõitu oodanud juba hommikust saadik. Teadsin, et isa pale pääle suure aisakella ja siis sõidame läbi hämara metsaaisakella helinal. Juba lõuna paiku tõmbasin saani rehe alt välja. Asetasin saanile täis topitud heinavõrgu ja saaniteki. Tõin aidast tuppa sooja isa ja enda riided. Siis aitasin vanaemal saada aiateiba otsa odravihku lindudele jõululauaks. Ja tundsin, et jõulud ongi käes. Ma ei teadnud, kust jõulud tulevad kas kiriku poolt metsa tagant altjõe poolt või laskuvad alla taevast. Kuid tundsin, et jõulud olid asunud kodukohale laotunud üle kogu küla üle terve maailma. Kuni kauge metsa viiruni taevarannal. Jõulusid tundus igal pool hao Pinust väljaulatuvas vitsa Raus ja saunarästas trip nabas härmatanud õlekõrrest. See oli jõululumi, mis sätendas põldudel ja nõmmedel. See oli jõuluõhk, mis õrnalt paitas nägu. Kui jooksin toa juurest alla sauna juurde tundsin nüüdki isa kõrvalsaalis istudes jõule kogu oma olemisega. Isa, kust tulevad jõulud? Kust tulevad? Aegadevool, toob nad kaasa? Kust tuleb aeg? Ei seda tea. Aeg voolab lõpmata ja toob kaasa kõik, mis me elame. Aeg voolab, kordasin mõttes. Ja hakkasin siis äkki tundma seda aja voolamist. Jah, nii ta voolab seal üleval tähtede juures taevalaotuses metsanõmeda kohal ikka edasi ja edasi nagu vesi jões nagu tuul. Nagu kerilaud sauna kambris. Aga kord aastas toob ta enesega kaasa jõulud laudtee üle küla ja metsa üle kogu maailma ja täidab nendega taeva jõuluhärmatis, kuuskedel jõulusädelus lumel. Jõuluhelk taevas. Ja muidugi. Kas loomad ka tunnevad jõule? Tunnevad nemadki jõuluööl, hammusta ükski loom ega murraga kõige tigedam kiskja. Nemadki ootavad, kui jõululaps läheb läbi maailma. Millal ta läheb, kas teda näha saab? Ega seda aega diakeski, ega teda näha saa. Aga tunned jõuluajal suurt rõõmu südames. Siis läheb sinust mööda. Ega teda näha saa. Seda aega ei tea keski. Kordasin tasakesi mõttes isa sõnu. Kui tunnen jõuluajal suurt rõõmu südames, siis läheb minust mööda. Taevast tuleb maha, käib jõuluööl läbi kogu maailma, käib metsaski, viib loomadele jõulurõõmu. Sellepärast on mets jõuluööl nii salapärane ja pühalik. Käib igas majas ja siis tunnevad inimesed rõõmu. Kas jõuab igal pool käia? Küllap liigub nii kiiresti nagu langev täht või mõte millal ta peaks tulema, meile tuleb ehk siis, kui magan ja ma ei tunnegi ta lähedust. Aga jõulueeli magata? Minagi valvan kindlasti kogu öö. Uste lukustada tuld ei kustutata. Peaks minema nüüd siit metsast läbi, pärast kodunt, siis tunneksin kaks korda jõululast. Sulgesin silmad ja jäin ootama südamesse suurt rõõmu. Tuul paitas nägu, hääli olla. Kuid see ei ole veel suur rõõm. See tuleb nagu äkiline hoog, suur valgusehoog. Ja sa ei tunnegi muudkui heledust ja valgust. Niisugune rõõm, kui jõululaps mööda läheb. Seda ei maksagi oodata, see tuleb ise siis, kui ei tea arvatagi. Avasin silmad. Olime jõudnud välja suurele teele. Siin sõitsid pikad voorid kiriku poole. Ikka norskavad hobused ja aisakellade till, tall. Hämarus, tihenes Pehka külamajad paistsid teele nagu tumedad köhmud. Kusagil kriuksub kaevuvinn, kuskil pandi rehealuse värava kinni. Kuid igalt poolt hajusid jõululõhnad ja pühalik rahu, hellus üle küla nagu kodus ja metsaski. Jõulud igal pool. Siis süüdati majades tuled, pikad valgusvihud ulatusid akendest teele ja veel kaugemale üle põldude. Sinimäe tagant hakkas paistma kirikutorn. Veel vähe maad edasi ja härmatanud pärnade keskel võis näha kiriku katust. Viis tee linti jooksis kokku kiriku juure. Seda olin lugenud ammu. Seda lugesin tänagi, sest iga teelinti mööda liikusid mustad täpid kiriku poole. Nüüd avati torniluugid, sealt hakkas vilkuma, tuli kirikumees laternaga. Siis hakkasid hüüdma jõulukellad, kuid siia tundus, nagu oleks heljunud kellahääl kõrgel õhus kõrge torni kohal lumiste väljade ja viie tee lindi vahel. Jõulud, jõulud igal pool. Kiriku juurde jõudnud, köitsime hobuse kinni Lasila külge ja läksime kohe kirikusse. Ei. Kuidas igal pool ikka jõulusid, tundus igast lumeraasukest teele pudenenud heinakõrrest. Julgelt sammusin apteegi trepi eest mööda, kus tänagi magas apteekri suur koer. Tänada ei hammusta. Seda teadsin need kindlasti. Kirikus põlesid tuhanded tuled altari ees, kaks suurt jõulukuuske täis rõõmsaid jõululeeke kõrgest laest rippusid alla rasket kroonlühtrit täis heledaid jõulutulesid. Isegi pinkidel oli jõuluküünalde rida. Isa võttis välja kodunt kaasa toodud küünla ja süütas selle meie ees. Siis hakkas orel mängima ja rahvas alustas laulu, Need helises, terve kirik oli nii istuda ja ühte sulada nende rõõmsate tuledega heliseva kirikuga ja kogu palvetama rahvaväega. Laskusin põlvili ja palusin südamest, et jõululaps minust ikka nii mööda läheks, et ma seda suurt rõõmu tunneksin. Palvetasin niikaua, kui sõnad lõppesid otsa. Siis palusin edasi mõttes kuni muutusin kogu olemisega üheks suureks palveks. Näis, nagu oleks muutunud mu olemus kaheks. Üks osa minust tõusis üles tähtede poole. Teine jäi siia ootama jõululapse tulekut. Kirikuõpetaja tuli kantseleisse luges laulva häälega jõuluevangeeliumi ja algas jõulujutlust. Jah nüüd ma tean küll. Nii võis see kõik olla. Öö oli ilus hääl nagu täna kirikusse sõites, nagu praegu seal valgete akende taga. Tähed särasid ja saladuslik kohin hõljus õhus. Viletsas laudas istusid Joosep Maria keskel Jeesust sõimes karedatel Häidel. Nii oli ka piibliloos pildil. Ma tundsin selgesti ööjahedust ja nägin ämblikuvõrku lauda laes. Nüüd tõuseb marja, katab sooja riide üle magava lapse. Seega puhkab valguse kroon ümber pähe, kuna kaugemal laudas laotub ähmane saladuslik valgus. Kuskil helisevad kellukesed, tähti jookseb üle taeva, jääb seisatama Betlema lauda kohal. Eemal väljal on karjased õitsi tulede juures, pikad valged rüüd seljas ja kõverate otstega kepid käes. Nad on imelises ootuses, tunnevad, et nüüd nüüd peab midagi sündima. Hunt jookseb väljakarja keskele, aga ta ei murra ühtki lammast, sest on esimene jõuluöö. Jõululaps. Seal ilmubki Ingel karjaste juurde ja kuulutab suurt rõõmu jõululapse sündi. Neil läheb taevas valgeks. Inglite koor alustab laulu. Vaata. Ma kuulutan teile suurt rõõmu. Taevaalune heliseb. Õhk virvendab ja tähed vilguvad rõõmsasti. Nüüd märkasin, et tuled kuuse küljes hakkasid rõõmsalt hellima üles-alla. Siis paisusid üheks suureks valguseks, mis täitis kogu kiriku. Tundsin imelist heledust, selgust hinges. Nüüd teadsin, et jõululaps läks mööda. Hõikasin kõvasti isale. Isa, ma tunnen rõõmu. Jõululaps läheb mööda. Kirikuõpetaja peatus jutluses. Kirikust käis kahin läbi. Isa kummardus mu kõrva lähedale ja ütles tasakesi. Küll, aga ära hõika nii kõvasti. Nüüd lahtus, suur valgus ja muutus taas üksikuteks leekideks. Aga minu hing värises kaua veel läbi elatud suurest rõõmust.