Jõulud kodus. Kui jõulud hakkasid tulema, siis oli. Esiti sunniti meid õppima jõululaule ja salme, muidu jõulud ei tule. Aga kui jõulud juba ligi tulid ja vanaema sai valmis Joosepi uue salli, siis ei olnud temal enam aega õpetada ja meie võisime teha, mis ise aga tahtsime. Jõulu eel olid kõik inimesed hääd. Sule omad, leppisid ära meie rahvaga. Nende ema ja meie ema lasksid poest tuua kahepeale kokku loorberilehti ja vürtsi, et sedasi tuleb odavam. Pärast lugesid lehed ja vürtsiterad pooleks. Kui suleema sai kalja valmis, siis tõi toobiga meile ka maitsta, ise ütles. Katsuge ka, missugune on uued linnaksed? Minu arust on justkui kõrbenud maiku vähe juures. Ema katsuse ütles, oh ei ole kedagi. Siis ema lõikas temale tüki sepikut ja ütles, katsu ka, minu arust justkui oleks vähese kerkimisega. Sulema katsus ja ütles niisamuti, oh ei ole kedagi. Mina sain aru, et nüüd on Sulev omade jälle meie rahvaga häädia, ütlesin Joosepile. Kui sule omad nüüd ikka jõulupuu teevad, siis kutsuvad kindlasti meid ka. Aga sel hommikul, kui meil hakati tegema vorsti, mängisin Joosepile väikese vingerpussi. Ma ütlesin, mine õige Reedule ja paluvorsti painu pakku. Ema hakkab täna vorsti tegema. Joosep pani kindad kätte ja läkski jälguga pakku tooma. Aga kui tagasi tuli, siis nuttis, mis valetasid, vorstid lähevad isegi kõveraks. Isa ei käinud enam tööl vedas metsast hagu koju ja toimetas niisama. Meie nägime küll, et kui isa ühel õhtul metsast tuli, siis oli jõulukuusk koorma otsas. Tema peitis kuuse ära lumehange ja hobuselauda vahel, et lapsed ei näeks. Meie teadsime küll, aga ikka küsisime. Isa, kuhu sa kuuse panid, isa kuuse kuuse panid. Isa ütles, et ega see olnudki kuusk, et need olid jala puhastamise oksad. Aga meie saime aru küll, et oli kuusk, temaga ei taha lastele ütelda. Jõululaupäeval oli igav. Käisime rehe all kaerakirst ulja isa kapil kolamas, kus see präänikovi komplegi kott võiks olla. Et siis saaks kohe näha, mitu präänikute kompveki igavest saab. Aga meie ei leidnud midagi. Mineval aastal oli jõuluasjade kott küll kaerakirstus. Siis tahtsime emale ja eidele appi minna või muidu vaadata, mis nad teevad. Aga meid kästi õue minna, kelguga liugu? Ma ei sa ikka ühtepuhku liugud. Pärast käisime Reedule Sulel, et saaks nende poistega midagi teha. Leedu poiss oli paljajalu ahju pääl, mängis kassiga, sest põrandal ei olnud ruumi. Seal tegi ema vorsti. Aga sule August oli läinud poodi. Meil ei olnud ikka midagi teha. Joosep ütles küll, et hakkame mängima, mina ei tahtnud. Mis seal ühtelugu mängid. Tema tegi hobusesaba jõhvist viiuli, panin ühe otsa suhu, teist hoidis kinni ja tõmbas keskelt sõrmega. Ise ütles. Nüüd on jälle jõuluviimne püha ja mina olen vana Raismik, olen väel, lingis, tulen ele viiulit mängima. Ta arutas vähe ja hakkas ikka justkui vana Raismiki. Vaat see on tubli ja mehine mees, kel vahva ja vapper süda on sees. Aga see ei olnud kellelgi ilus mäng. Üldiselt päev oli pikk aga kui õhtu tuli, siis oli hääl toimetustega saadi valmis, isa tõi ilusa jõulukuuse sisse, millel oli jalg all ja ütles. Nahk, lapsed. Meil oli hea meel ja hakkasime kuuske ehtima. Kõik seitse küünalt panime külje. Hobustele sidusime nöörid külge, panime rippuma. Kõige toredamad olid laiad kompvekid, neil on piirid pääl, mõnel lumememm, mõnel laps või sõduraga, ilusad pildid. Küll sai ikka tore jõulupuu. Kui kõik oli külge pandud, siis jäi lauale palju niisugust magusat puru. Mina tõmbasin näpuga kriipsu vahele ja ütlesin Joosepile. Siitsaadik on sinu siitsaadik minu. Siis lakkusime selle puru ära. Varsti tuli sule August, meile kutsus meid oma jõulupuule. Mina panin kohe uued saapad jalga. Joosep pani uue salli kaela ja siis läksime Sulel juba jõulupõles. Neil oli selle poolest toredam jõulupuu kui meil, et puu otsas oli üks tore präänikutest titt. Aga meie jõulupuu oli selle poolest toredam, et meil oli seitse küünalt, Neil aga viis. Nende ema laulis heleda häälega, aga isa jorises niisama. Ka meie laulsime, võtsime üksteisel kätest kinni ja käisime ümber jõulupuu. Aga tuba oli nii palav, et nende ema oli vesihernes ja kõik küünlad ikka kippusid allapoole kõveraks. Suleisa käis kaks korda õuest lund toomas kanakuuti, et muidu jäävad kanad palavaga uimaseks. Neil on kalakuut toas, kellal. Joosepil oli uue salliga küll, palavaga ta seda siiski ära ei võtnud. Siis anti mulle üks hobune Joosepile, üks kala ja jõulupuu lõppes ära. Kodus oli ka kõik juba valmis ja meie pidime tagasi minema külasse külalapsi oma jõulupuule kutsuma. Kutsusime sule augusti Reedu poisid ja mustikalapsed. Joosep oli uhke poiss. Kui mustikale läksime, siis tema teretase soovis häid pühi, justkui vanainimene ise katsus oma sallija, ütles küll on külm ilm, tääd muudkui säravad, ilma sallita ära minegi välja. Mina sain aru küll, miks ta sedasi ütles. Et teised siis näeksid, et temal uus sall. Ka meil oli tore jõulupuu. Igaüks võttis oma õnnele küünla, et kelle küünal enne ära kustub, see sureb enne ära. Siis lauldi jõululaule ja meie lugesime jõulusalmid ette. Pärast käisime meie küla lapsed ümber jõulupuu. Aga kõige toredam oli siis, kui isa tegi paki lahti ja võttis välja kaks juturaamatut. Selle paksema raamatu sain mina omale. Aga õhema sai Joosep. Tema raamatul oli libe paber ja ilusad pildid. Joosep ei oskagi veel lugeda, aga isa oli temal ikka raamatu kinkinud, siis õpib ennemini lugema. Tema raamatus olid muudkui suured pildid ja naljakad salmid. Üks salm jäi meile kohe pähe. See, mis lehma all oli, et lehm sööb ja Mollist joob ja siis lapsel piima toob. Minu raamatus ei olnud nii ilusad pildid ega nii libe paber. Aga selle eest olid ilusad lugemised. Joosep sai veel papist hobuse, aga mina võisin sellega mängida. Ema ei tahtnudki, et Joosep hobuse saab. Tema ütles isale, mis sa Soota kulutasid, kaua siis teisel seisab? Joosepile ütles, et sa sisi jõusti hoiad ja katki ei tee. Mina arvasin kohe, et see Joosepil kaua ei käi pääle jõuludeni hobuse katki, tema oli nii rumalat hakas papist hobust ujutama siis tulid jalad alt ära. Systigi kere lõhki, et kasvanuga sooled sees. Aga jõulupuu juures oli küll uhkema, hobusega panin nii. IRA nimeks näitas igaühele, et ega sul ole niisugust, ega sul ole niisugust. Ta oli täna justkui mõis meelis, oma salliga ja hobusega ma teda ei sallinud. Aga minu raamat oli ka ilus, mis sest, et ei olnud nii libe paberiga, nii suured pildid. Lugemised olid ilusad. Isa pani prillid ette ja luges meile kõigile minu raamatust ilusa jutu ette. Kus ikka oli kaks last Taanieli alla. Ja läksid jõululaupäeval kelguga Taanieli karja palka talust ära, toom. Isal ei olnud tööd ja ema oli haige, neil ei olnud midagi süüa, ei vorsti, ega. Kui lastel palk juba käes oli, siis tulid üle järve jälle tagasi, sest järv oli jääs. Siis tulid kõiksugused loomad ja küsisid neilt süüa. Karupoeg tuli kahe jala peal, kasetorbik käes ja mamises Mamm, anna piima, Mam, anna piima ja orav tulijat nakinakjanna präänikuid. Lapsed andsid igaühele ja karu ei tulnud kallale ka jänes poiss sai kaalika. Aga pärast veel karjus öökull, et uhuu-uhuu madal iive, madal leiba. Aga ö põlile. Taaniel lubas malka anda, sest tema karjus muidu. Kui lapsed koju jõudsid, siis oli kõik nõiutud. Hall vanamees või need loomad või diakes olid piima nii ära nõidunud, et vala lähkrist nii palju, kui tahad, eladeski otsa ja sepikuli nõiutud Lõika Lõika ikka ühepalju. Oi, see oli ikka tore jutt. Kui see jutt oli läbi loetud siis hakkasidki küünlad kustuma. Kõige kauemini elab ema, sest tema küünal põles kõige kauemini. Siis me andsime küla lastele igaühele ühe prääniku, aga mustika, Villule, lumememme, ka laiakompveki. Siis korjati kõik asjad jõulupuu küljest ära ja kuusk viidi rehetuppa, sest kambris oli vähe ruumi. Aga pärast sööki toodi kambri õled maha. Meie sõime vorsti ja saia. Söögiajaks võttis Joosep uue salli kaelast ära, et ehk saab rasvaseks. Aga pääle sööki pani jälle kaela tagasi. Õlgadel oli hääl mürada. Esitel köhimine tuli niisugust auru, aga pärast tuli soe, jahe. Ja meie võisime mürada niipalju kui tahtsime. Kui teised magama läksid, siis meie hakkasime mängima Taanieli annat. Mõtlesime ise selle mängu välja ja tegime sedasi, nagu selles Taanieli jutukski oli. Lamp piilus vähe, poolpime oli ja teised magasid hääli mängida. Mina olin Taaniel, aga annat ei olnud, meie mõtlesime aga, et oli Anna. Siis, kui järvepaiku sain, tuli Joosep mõmmi selles vastuses. Tema oli mängult karumõmm, ma palun piima. Mina andsin talle piim mängus, niisiis tuli oral lakinaks, palun präänikuid ja jänes, poiss, tuli hunt tuli ja palju teisi loomi. Ma andsin neile kõigile leiba. Aga pärast läks Joosep tooli peale ja oli öökull, et uhuu-uhuu ma tahan piima, madan leiba. Aga öökull, karjus Moidud Temase malka. Siis olid mängus kõik asjad nõiutud ega saanud otsa. Siis heitsime õlgedele ja hakkasime rääkima, et küll oleks hea, kui hall vanamees ikka päriselt ära Naiuks. Meie saiad ja vorstid siis sööks ümber aasta saia ja vorsti. Joosep ütles ega tea, ehk nõiuti. Eks homme hommikul näe, täna ei maksa katsuma minna. Siseme õlgedele magama. Joosep ei võtnud uut salligi kaelast ära. Aga esimese püha hommikul läks Joosep Kapi juure, hakkas joomakannust kohvi piima, et kas on nõiutud, kas saab otsa? Piim sai otsa küll ja meie vaatasime tüki aega kannu põhja. Aga uut piim ei tulnud asemele.