Jüri Parijõgi jõulud akende taga. Nagu teised lapsed hoovistada, kutsusid sörkis mööda tänavaid ja pakkus viimseid pühadel lehti. Lehed olid täna paremini ilmunud, juba pimediku saabudes oli suurem hulk neist müüdud. Nüüd oli veel õhuke pakk kaenla alla jäänud. Näita, hüüdis välja külmast käriseva häälel. Ärid suleti juba lõuna paiku, kuid vaateaknad särasid ja hiilgasid nagu oodates jõulukaupade ostjaid. Inimesi liikus kogu aja tänavail. Kõigil oli rõõmus rott Sass Yorkis mööda hobuse teed, sest kõigil käijatel olid mõlemad käed ja kaenlapakke täis. Mõni väiksem rippus palitu nööbist ja ei olnud kõnniteel nende pakkide kandjate pärast lehepoisil ruumi. Üks härra jättis lehe sellepärast ostmata, ei olnud pakke käest kuhugi panna, et võtab õuest rahakott. Siis ei võta, ei saa raha kätte, võttis pakid paremini kaenlasse, rühkis edasi. Sass, kõpsis külmunud saapaid üksteise vastu, pühkis kindla seljaga nina ja Serkis jälle edasi. Vahetevahel kärisevad hüüet kuulda lastes. Vastu õhtut andis külm järele. Pehmeid lumehelbeid hakkas liuglema pähe lehtede pakile, igale poole. Autod sahisesid peaaegu kuulmata siit ja säält mööda ja rõõmsalt helisesid voorimeeste kellad. Kuskil põiktänavast sõitis otse Sassi eest läbi salk rõõmsaid lapsi voorimehel suurkraega kasukja, habe lund täis. Oo justkui jõulumees Öödori aknal. Autod pilgutasid igale vastutulijale silmi ja nende tuututamine tundus rõõmsa hõiskena. Sassi hõiked jäid ikka harvemaks ja harvemaks. Juba ta jättiski lehtede hüüdmise ja hakkas rõõmsas ärevuses liikuma rahvaga kaasa ühest tänavast teise peatus jõuluakende ees kopsakas kõvaks külmunud saapaid ja liikus jälle edasi. Talle olid äride vaateaknad juba pähe jäänud, kuid ikka peatuste nende ees puuris silmadega läbi klaasi. Siin oli jõulumees jätnud päega noogutamise seal jäänud seisu vilgas raudtee rong, mis kõik need päevad kiiresti kihutanud aknal ikka ratas ringi. Neegripoissi pööritanud, oma valgeid silmi jahvli banaanide söömise jätnud. Aga kuused, ingli juuksed ja muud jõuluasjad olid jäänud nagu ennegi. Videviku tihenedes lõid korraga helisema kõikide kirikute kellad ja läbi tuhmide akende püüdis välja tungida rõõmus jõuluvalgus. Sass laskis pool sörkjuhile turu. Ta teadis täpselt, kus, mis hinnalised kuused müüa olid olnud. Siit viisid nad ka kooli jõulupuu. Tagapoolt võis täna hommikupoole kuuski saada 25 sendiga. Kui temal oleks palju raha ja suur maja viiks seda tingimata kõige suurema kuuse otsa, paneks suure tähes Vartsi aknalt. Aga ingli juuksed tooks ööd, oli kauplusest. Klaaspärlid olid kõige paremad, Werneri juures. Võiks ju kuuse alla vurama panna sellesama raudtee rongi, elektri jõul. Lepiku apelsinide banaanid, ostaks kõik üles, paneks muist kuuse oksile rippuma, muist kuuse alla hunnikusse, siis oleks alles pidu. Nendest jõulukomplekitest siin aknal ta suurt ei hooli, paberid on tuhmid ja narmad, karused tooks juba vainuärist kompvekid. Kuldkala liimist paberitega. Šokolaadikompvekid paneks kuuse kõrvale lauale, laual oleks valge linaväel. Aga piparkoogid on vist kõige paremad turu ääres kaupluses, mis ta nimi nüüd oligi? Pähkleid võiks võtta Puurmani juurest, neid peaks tingimata olema suuri kuldpähkleid. Siis ta neid krõbistaks, kogu pühade aja aga koored liimiks uuesti kokku ja viiks Pääle pühi kooli kaasa. Sassi lülitas mehiselt tänavale, sest suu jooksis vett täis ja särki saapaid kõpsutades edasi. Toiduainete kaupluse akna ees hakkas kõhus näpistama ja kurgus hakkasid käima neelamised. Siit juba läks pühiks midagi, vaata. Ei, kui õhtul sööksid saia ja sinki või sarniinisid või sedasama laks vorsti hommikul jooksid kakaod. Samas purgis on kindlasti hääsort, hammustaksid mesikooke kõrvale, siis alles oleksid jõulud. Aga mis need ümmargused pruunid peaksid olema? Kindlasti pole nad suuremat väärt. Oleks ka see punane vorst. Seda ostis ta kord terve naela ja sõi ära sadamas puuvirnade vahel. Maikral praegu suus. Poiss, kas lehti on veel sassi jäätis akna jooksis härrale vastu, lauldes talle käriseva häälega ette kõikide lehtede nimed. Siis kuuliselt Raatuse kell lõi kaheksa. Nii hilja luba, ei peaks minema koju. Ja Sass hakkas sörkima alla linna poole. Ainult spordiriistade kaupluse aknal peatus veidi, noogutas päädia, ütles iseenesele. Siit viiksin spordikelgu rootsi suusad jääpalli. Siis laskis jälle edasi. Äride aknaid jäi vähemaks. Selle asemel hakkas elumajade akendest vilksatanud jõuluvalgust küünlasäras jõulupuid. Sassi käik jäi aeglasemaks. Tänavad olid tühjad. Võiks ju vaadata, mis nad teevad seal majades akende taga. Mõni aken oli jääs ja vaevalt võis näha jäälillede vahelt jõuluküünalde leeke. Mõnel pool oli aga paksud kardinad ettelaastudega saanud midagi näha. Aga mõnest aknast võis selgesti näha põlevat jõulupuud ja lapsi selle ümber. Seal paistiski selgesti üle tänava läbi suure akna ehitud jõulupuu. Peaaegu samasugune kui Sass endale oli mõtelnud suur jõulutäht kuuse ladvas Schwartzi aknalt, ingli juuksed, söödori juurest ja klaaspärlid Vernerilt. Jah, just nii, nii sassi sirutas kaela õieli, tõusis kikivarvul. Kas on ka jõulumees kuuse all ja vilgas raudtee rong? Seda ei ulatu nägema. Aga jõulupuu juures sofa Eeessaatsid lapsed end elavaks pildiks. Ingel helevalges riides, laiali laotatud tiibadega ja ülestõstetud kätega. Kas see ongi laps? On ehk päris jõuluingel? Sass unustas külmetavad jalad, lehe pakkija tänava tundus sooja kogu kehas ninas hakkaski õlitama kuuse- ja küünlalõhn samuti nagu kooliski. Tuled vilkusid rõõmsalt, Ingel vaatas särasilmil akna poole. Sassile tundusid inglipilk, ulatub tema silma sisse. Nüüd laskis käed alla. Ei, see on ikka laps. Tasakesi hakkas kostma laul pühal. See on tuttav laul, seda laulis temagi koolis ja hakkas kaasa laulma tänaval. Esiti tasa, siis kõvemini ja viimati täies rinnastama käriseva häälega. Küünlad pilgutasid rõõmsalt inglijuustest helkis valgusest tagasi. Jõulutäht säras nii kui kuld. Seal ulatus küünlaleek Oksani. Raginal saatsid okkad sädemeid laiali. Nimme tungis meeldiv kuuselõhn. Ai, põletab selle klaasmuna paelagadki, kustutage ära. Sass sirutas käe välja, et leeki kustutada, kuid tabas tühja õhku. Siis kuulised Raatuse kell üheksa. Ah, tan just siil tänaval, lehepakk kaenlas, saapad jääs. See jõulupuu on seal sees. Akende taga. Ta pühib kindaga nina ja astub aeglaselt edasi. Siis tunned korraga, et varbad külmetavad. Kõht on tühi ja väsimus tükib ligi. Kurbus hakkab kipitama ja südamesse tuleb raske tusk. Aga kui ta linna äärel oma hoovivärava ette jõuab, on tusk möödas. Selle asemele on tulnud rahulik väsimus. Tema jõuluõhtu on möödas. See möödus akende taga. Nagu suurem osa tema poisikesepõlvepäevi.