Lehepoiste jõulumees. Niipea, kui koolikell kõlises ja tunnid lõppesid haarasid öövahi juku ja pesuliisu Vidri raamatud ja jooksid tänavale. Kooli väravale anti voorimehe Leole paras võmm selga, mis võlgneti talle juba eelmisest vahetunnist. Siis lasti parajat särki tänavast kuni sadamapuu virnudeni, kus oli nende alaline peatuspaik nõupidamise kohta. Siitsamast algas ka Kivisilla tänav, kus asus nende mõlema kodu Jukul keldritoas pagari kõrval ja Vidril hoovis pesuköögiotsas kambris. Lõõtsutades võtsid nad puuvirnade vahel aset näppisid nina. Ja siis Juku, ütles selle jõuluvana kaal. Lugu tõepoolest ikka nii, et seda ei olegi seal, vaid juttudes. Ja vanad inimesed ütlevad aga lastele muidu, et on jõuluvana, ise teevad jõuluvana. Mina arvasin juba mineval aastal, et jõulumeest ei olegi. Koolis oli jõulumeheks õpetaja saar. Nii kui ta välja tuli, sain kohe aru häälest, et on härra Saar, ei keski muu. Ja tema silmad võta või jäta, ainult suur karvane müts pääsia linadest valge habe ees. Muidugi, vanad ise teevad jõuluvana, jätkas Juku. Kaupmehe omadel teeb alati isa ise. Kaob aga laste hulgast ära ja tuleb vähe aja pärast tagasi. Valge habe ees, kingituste kott seljas ja vitsakimp vööl. See värkide juures tegi mineval aastal jõulumeest vanalell. Meie olime emaga ka seal. Kohe tundsin Lelle, äratan lohisevast ninast. Siis lasksid poisid pääd rinnale ja vaikisid tüki aega. Kumbki ei julgenud tunnistada, et on kahju sellest, et jõulumeest ei ole. Oli ju ometi nii hääd teda oodata, igal jõulul. Ehk küll pettumus oli suur, kui ta kunagi ei tulnud. Ainult üks kord mäletas Vidri käiste juures jõuluvana. See oli siis, kui isa veel elas. Sellest on nüüd palju aega tagasi. Ta oli siis alles väike, kartis lihuniku koera ja korstnapühkijad. Aga siis uskus ta kindlasti, et olid päris jõulumees. Kuid küllap oli seegi isa, kes siis muu. Sest jõulumeest ei ole ju. Ja mõtle, ütles ta Jukule. Igal aastal enne jõulukirjutavad lapsed kirju jõuluvanale ja paluvad endile tuua kõiksuguseid asju. Õpetaja ütles, et jõulunädalal postiljoni võtavad välja pea igast kastist kirju, millel on lühike aadress jõulumehele. Sedasama ütles ka postiljon, kes elab Karli majas üle koridori. Ja kuhu nad panevad need kirjad ära viskavad, mis muud. See postiljon, kes elab Karli majas, oli toonud koju ühe niisuguse kirja. Üks väike tüdruk, leni oli kirjutanud, oli palunud omale villaseid sukki nukule uue pähe ja emale villase rätiku jõulupuu jõuluasjaga. Siiski. Õpetaja rääkis, et ükskord on niisugune kiri sattunud ühe rikka härra kätte. See on siis ostnud kõik need asjad, mis poiss kirjas, palunud, teinud jänese jõulumeheks ja viinud jõululaupäeval asjad aadressi järgi, poisil, et on olnud ehitud kuusk ja kõik, mis jõulumehed ikka toovad. See võib olla küll. Niisuguseid häid inimesi on. Üks niisugune jutt on meie lugemisraamatuski. Jälle vaikisid poisid tüki aega. Siis valmis mõlemi pääs korraga üks ja sama mõte ja siis üteldi pea ühest suust. Kui meiega kirjutaksime. Jõulumeest nüüd küll ei ole, aga niisuguseid rikkaid häid inimesi on küll. Ehk aga satub meie kiri mõne niisuguse inimese kätte ja siis saame kõik, mis tahame. Seda võiks katsuda, ütles siis Juku, asjasse peaaegu kindlasti uskudes. Mina sooviks intriitsud, sina soovi suusad, eks me siis sõida kordamööda. Mina paluksin vanaisale soojad vildid. Sina võiksid paluda oma emal villase rätiku ja piparkooke, kompvekke pähkleid ja muud ka. Jõulupuu võiks olla kahe peal üks eks Me põletaks siis ühes teie juures või jälle meil, see on ükspuha. Järgmisel päeval müüs Vidri koolis vana hiirelõksu ühe kadakummi ja sain nendest neli senti parajasti kirja paberi ümbrikuraha. Ajalehe müügi kasudest palusid mõlemad viis senti omale ja nii saadi margiraha. Õhtul, kui öövaht läks välja, istusid poisid väikeses keldritoakeses ja kirjutasid jõulumehele kirja. Juku vedas valgele paberile suurte ja selgete tähtedega. Armas jõuluvana. Meie ka kirjutame nüüd sulle kirja, tuleksid meid vaatama ja tooksid meile midagi. Minule totriits otsest, mul on sõit päris selge, aga Vidri palub suuski. Eks me siis sõidan kordamööda. Vanaisa pildid on päris otsas, nõelub ja paikab teisi küll iga päev, aga kui hommikul tuleb koju, siis ütleb, et varbad külmetasid kogu öö. Selle kirja kirjutan mina, sest mul on ilukiri neli, aga Vidril on kolm. Ja Vidri emale paluksime sooja villase rätiku. Siis temal oleks häbesu loputada kui villale rätiku ümber ja tagant sõlmes. Saapad saime kooli poolt, neid ei ole vaja. Me oleme mõlemad koolis, hääd poisid ja laulame heleda häälega. Söödori aknal on ilus jõuluhingel, pane see kuuse otsa. Meile meeldivad ka särisevad küünlad, need, mis pilluvad sädemeid. Jõulupuu võib-olla kahe peal üks. Mina lähen siis Vidri poole ja seal põletaksime üheskoos hoovi värav on meil lahti kogu öö, nii sisse saad ka siis, kui Jeff hilja pääle. Kojamees paneb koera juba kella kuue paiku ketti. Seda ei maksa karta. Ja ära pane pahaks, et sulg kriibib. Tindiplekk tuli essi taha, sest poed on kõik kinni. Enam ei sa uut paberit osta ja meil on raha otsas. Meie sööme hea meelega ka Hiina pähkleid, kui need suured on liiga kallid. Piparkoogid võivad olla ükspuha missugused, kas pritsitud või pritsima. Meie juurde saab sedasi, et kui sadama poolt tulede puuvirnade juurest ära keerad Kivisilla tänavale siis paistabki kollane maja number 17. Seal hoovi peal olemegi. Palume väga tule. Juku Rooba, Videri Pärnamägi. Siis loeti kiri veel kord hoolega, läbi pandi puuduvad täpid, kleebiti ümbrik hoolega kinni ja mark pääle. Aadressiks kirjutati ainult üks sõna. Jõuluvanale veel samal õhtul lastikiri kaevumäe tänava nurgal postkasti. Ja nüüd hakkasid päevad minema pika ja veni valt, nagu oleks neiltina jalus. Kõigepealt ei jõutud oodata kooli tööle, puukooli jõulupuu oli kõrvaline asi, võrreldes sellega, mis oodati ees. Ja rõõmuli omajagu ikka küll. Lõhnav kuusk, säravad küünlad, väikesed kingituse, kotid ja rõõmus ühine laul. Kuid mis oli see kõik selle salapärase jõulumehe kõrval, kes tuleb jõululaupäeva õhtul kollase maja hoovi ja keldrikorterisse kuusk käes, kingitusekott seljas, Tritsud suusad kaenlas. Kui poisid õhtul lippasid mööda tänavaid, hüüdsid välja õhtuseid lehti püüdsid nad teraselt vaadelda iga ostjat. Kas ehk ongi nende jõuluvana. Kord hakkas Vigri süda õiget tugevasti tuksuma, sest üks härra tegi temaga pikemalt juttu. Kas on ka hea meel, et jõulud tulevad, mis jõuluvanalt ootab? Siis Vidri läks kohe täit traavi põiktänavast läbi laiale tänavale, kust kuuldus juku kärisevad häält. Tahtis temalegi näidata seda härrat, kes seal kindlasti nende jõulumees. Jukuga kohtus varsti, kuid lahket võõrast härrat nende jõulumeest ei hakanud enam silma. Ehk küll joosti tänavail hilja õhtuni. Pikad jõulueelsed päevad marsity mööda tänavaid ja peatuti iga spordiriistade kaupluse akna all. Temale, ja just need pikad rootsi suusad Viidrile kus nendega ikka lendaks lumikeeks ja tuul vuhises kõrva äärest mööda. Kord käidi isegi ühes kaupluses sees ja küsiti, kas ei ole hiljuti siit üks härra ostnud paari suuski ja uiske. Jõululaupäeval ei olnud poistel enam asu, kuskil. Joosti kord tänavale, kord hoovi, kord tuppa, vanale kojamehele üteldi juba lõuna paiku, et ärgu ta unustagu õhtul koera keti otsa panemast ja ärgu lukustage hooviväravat. Hoovi puhastamisele tänavapühkimisele oldi kojamehele abiks. Viidri ise raputas värskelt liiva kõnniteel, et ei komistaks keski, kellel siit vaja käia. Vana öövaht lõhkus kogu päeva peremehele puid ja pesuliisu oli ametis hilja õhtuni. Poisid kraamisid, puhastasid mõlemad toad nii keldri korral kui pesuköögiotsas, tulgu sisse missugune võõras tahes, kõik peab olema korras. Videviku saabudes tõsteti laud seina äärest akna alla, sinnani asetada jõulukuuske. Siis korrati veel kord läbi kõik koolis õpitud jõulusalmid ja laulud, sest jõuluvanale peab ju midagi lugema ja laulma. Kui siis kõik oli tehtud, algas pinev ootamine. Istuti akna all ja silmi ei saadud hoovivärava alt ära. Oli ammu pime, taevas oli tulnud tähti täis ja selgesti oli kuulda, kuidas lumi krudises teekäijate jalgade all. Foori mehed sõitsid kellade helinat ja kaugelt kostis autode tuututamine. Mõnikord kostsid tänavalt rasked sammud. Siis hing rindu kinni kuid siis kaugenesid sammud ja kõik oli jälle vaikne. Aeg-ajalt joosti välja, avati hoovivärav ja vaadati piki tänavat nii kaugele, kui silm ulatas. Ei kedagi. Siis tuldi tagasi tuppa, kurbus hakkas kipitama ja silmade ees läks halliks. Suruti nägu kõvasti vastu, aknaklaasi oodati, vaikiti. Juba tuli koja rahvas kirikust tagasi, vana öövaht läks välja ja Wiederi ema hakkas kolistama pliidi juures. Nüüd kostab kuskil laul kaupmehe juurest. Jah, seal süüdatakse praegu kuusk. Varsti kaob isa laste hulgast ja tuleb siis tagasi jõulumehele. See värkide aknast paistab hele valgus. Küllap põleb seal jõulupuu. Neil aga neil aga ei tule keski. Tänavalt kaovad igasugused hääled. Taevas tõuseb kõrgele ja tähed löövad veel heleda Milloituma. Poisid suruvad näod kramplikult vastu klaasi, ootavad ja ootavad.