Jüri Parijõgi jõulujutuajamised in jõuga. Esimese püha hommikul ärkasime emaga suure kolina pääle üles. Köögis läks midagi klirinat katki. Oli veel pimedik, kuid in jutt ei olnud voodis näha ja köögist kuuldust tasast juttu. Läksime kohe kööki ja seal ta seisis paljajalu ja särgiväel taldrikutükkide juures ning kõneles. Tule nüüd, pöialpoiss, tee taldrik terveks. Meie ei saanud esiti aru, mis see peab tähendama. Küsisime ühest suust, kes selle katki tegi. Mina tegin, vastasin ju tõsiselt ja otsekoheselt. Lõin vastu lauanurka, siis läkski katki. Miks sa ta katki tegid? Nad siis pöialpoiste, eks terveks. Sa rääkisid eile juttu, et pöialpoiss tegi andu tassi terveks? Tunnistas ikka veel taldriku tükke, hüüdis uuesti. Tule siis pöialpoiss. Tükid jäid endiselt põrandale, pöialpoissi ei tulnud. Ja siis purskas Inju silmist nii hale südamlik nutt. Et sa ise oleks võinud teha taldriku terveks. Miks ta siis ei tule, isa? Võtsin ta sülle, viisin tagasi voodisse. Miks ta ei tule? Sa võtad ikka kõik asjad teisiti, kui mina seda oli harjunud? Ega me vist kunagi 11 täiesti mõista. Sina oled noor miinus 25 aastat ees ja arvad, et minu kui vanema põlve arvamistega ja tõekspidamistega üldse ei maksa arvestada? Seda oled sa siiamaani näidanud alati. Või on minu ja ema arvamised sinu silmis midagi maksnud? Ei. Kas mäletad veel enda ülalpidamist enne jõulu? Ja meie ootasime kõik jõule, sina, ema ja mina kõige rohkem muidugi sina. Saronisid sagedasti köögist toolile, säält lauale ja laualt aknale, vajutasid nina vastu ruutu laiaks ja puurisid suuril silmil välja, kas jõulumees juba tuleb? Siis muidugi laualt maha minu juure emajuur, antagu aga vastust, kas on jõulumehel tutiga müts? Ei sestsaadik kui sina innu tulid, meie majas ei maksa minu ja ema arvamised midagi, ainult sinul on ütlemist. Sinust saab kõik toad täis. Minu raamaturiiul pidi olema puukuur ja kirjutuslaua all pööbaja kreeda kodu. Sinna pidi puid viidama. Minu raamatuid, ahju Götamaid külm ei oleks, kui jõulumees tuleb vaatama, võõbata kreedat. Et minu raamatuid muud väärtust ei ole kui ainult kütteainena. Nii omalukene, siis oli ju veel vaja jõulumehele kapsasuppi keeta. Sa tõid paja, vaatasid lillelaual ja ütlesid oma põõsa paleed, Reedale teemetseeoo, kapsas, teeme? Muidugi olid põbaja Kreda sellega nõus, nagu nad sinuga alati nõus on. Siis rebisid lillel lehed ja Panypata. Kui siis ema köögist tulija nägijaid lillest muud järel ei olnud kui paljad raud, oli veel pahandus suur, sest ema ei tahtnud kuidagi seda mõista, et ainult lilledest suppi võib jõulumehele anda. Seal tuli sul nõuks praadaleiaprallale uusi kleite teha. Ikka pühiks. Kõige sobivam materjal oli ema uus põll. Tõid Sis, käärid, lõikasid põlle parajataks tükkideks, tegid praadaleiabrannale pühadekleidid. Aga emal ei suutnud see ikkagi selgeks teha, et just põllest kõige paremad kleidid sai. Siin pean küll ütlema, et mina mõistan siin siiski mõnikord rohkem. Kord tahtsid sa jälle tatarlastele teha, uued torukübarad ja kõige paremaid kübaraid sai minu paberitest ja raamatuist. Kui siis ma sind alul hukka mõistsin, vanema maailma vaimuvara lõhkumise pärast, ütlesid, sõida rahulikult. Isa, ära pahanda. Ära pahanda, su raamat ei kõlba kuhugi. Siis hakkasin tõepoolest kahtlema, kas kõrgesti kiidetud raamat mujale kõlbadki kui ühe Inju tatarlaste kübaraiks. Sinu tahtmised ja soovid olid mõõtmatu, suured. Mäletad, kui enne pühi kord jalutasime linnas, mis ütlesid kirikut nähes, mäletad? Isa, ostan 25 kirikut. Sa ei küsi sellest, kas on Eestis üldse inimest, kes jõuaks osta 25 kirikut ei sa lõua taga. Ma küsisin, mis sa teeksid nendega? Mängiksin, ei, laps, kirikud ei ole mängimiseks. Püüdsin sulle seletada. Aga sa ei teinud katsetki mind mõista. 25 kirikut. Ja sinu vaade rahale üldse. Sellega oled sa juba küllalt pahandusi sünnitanud. Ma ei räägi sellest, et sa suvel võtsid peotäie puulehti. Läksid poodi, poetasin need letile, ütlesid, andke mulle üks sai. Ja kui poetädi raha küsis, siis näitasid nende lehtede pääle. Ei, sellest ma parem ei räägigi. See oli ikkagi üksainuke sai aga mis tegid seal paar päeva enne pühi? Võtsid ühe marga ja peotäie kompvekipabereid ja läksid jälle poodi. Seekord olid su soovid palju suuremad, tahtsid saada 100 naela kompvekke. Siis tõi poetädi su käekõrval meile tagasi. Oled aga jälle pakkunud seda üht markaja kompla kiba pärid. Kui siis poetädi ütles, et need pole rahad, oled ikka pääle käinud, et teeme, et need on. Teeme. Seda võid sa küll ütelda oma põbalegreedale, brannale ja luuele, aga mitte poetädile. Sinu järgmine samm meeldis mulle juba palju rohkem, ehkki ma seda siiski täiesti heaks ei kiida. Ema oli siis sulle seletama hakanud, et raha peab palehigis teenima tööl käies, vabrikus, kontoris või ministeeriumis. Siis olid sa sellest järeldused teinud ja järgmisel päeval tuisu meile tagasi, üks politseionu olid tahtnud minna vabrikusse raha teenima, aga asja ümber mõtelnud ja kavatsenud hoopis minna ministeeriumisse. Seal hääd, sa tahad raha teenida, aga saidi targasti kohe kõige kõrgema kohaga algad. Aga politsei onule oled sa vastu hakanud, jalgu trump, indie viimati nutma pistnud? Pean sulle ütlema, et vastuhakkamine vastu rääkimine Polähe, see ei vii edasi ja see mood sul on ikka omamoodi ikka teistega rahulolematu. Sa armastad väga jutte kuulata, neid pean sul õhtuti jutustama kümnete kaupa. Aga ütle, kas oled ühegi jutuga täiesti rahule jäänud? Ei ole ikka parandad sa omamoodi tood lisaks üksikasju või kõrvaldanud midagi minu meelest väga olulist. Kas mäletad veel seda juttu tehasest? Ma jutustasin sulle pakasel talvisel hommikul ärkas tihane. Tal oli kõht tühi, lendas innukese aknale. Nüüd rääkisid seina vahel mitteni Vaidmi pakasel talvisel hommikul ärkas, tihane, käis potil, pesi silmad, pani riidesse ja lendas siis innukese aknale. Tõepoolest, mis olulist annavad sinu üksikasjad, kuid Maleppisin jutustasin edasi. Hea küll, pärast neid toiminguid lendasite ihane innukese aknale koputas nokaga ruudule ütles. Tere, väike niuke. Tere. Mul on kõht tühi, palun süüa. Innuke läks sahvri, rasva jällegi hüüdsid sa vahele, võttis köögist noa, läks sahvri ja tõi rasva. Sest oleks saanud ilus pikk jutt, nagu sa ikka tahad, aga oma vahemärkustega halvasid mu jutustus võime. Ma tegin järsu lõpu. Tõi rasvatihane, sai kõhukese täis, koputas jälle nokaga ruudule, ütles aitäh, väike niuke, aita. Siis lendas minema. Sul ei olnudki midagi jutu järsu lõpu vastu, aga märkust ei jätnud saga tegemata. Pärast sööki pühkisin noka puhtaks. Nii käib ümber minu juttudega. Sa sunnid mind koguni jutu käiku muutuma, tegelasi sisse tooma või kedagi ära jätma. Ja kui mina oma autoriõigustele tuginedes sellega nõus ei taha olla, siis on sulle ära proovitud abinõu NUT ja sunnib mind järele andma. Võtame või eileõhtuse loo jõulujutu andust, kes käis pöialpoiste juures jõulupuul pillas seal söögilauas tassi maha ja tegi katki. See on sinu detail. Tassi terveks tegemine pöialpoisi poolt on küll minu. Sellest pidi saama traditsiooniline jõulujutt, vaeslapse staandust, kellel ei olnud isa ega ema, kes oli aga heasüdamlik poiss ja leidis jõuluööl oma õnne metsamajakeses pöialpoistega kääbuste juures. Vaevalt sain jutukesega alata. Oli kord väike poiss andu, temal ei olnud isa ega ema. Nüüd hakkasid sina kohe protesteerima, miks ei olnud tal isa ega ema? Kui ma seletada püüdsin, miks tegid kategoorilise otsuse. Andul oli isa ja ema kesta riided siis kuivama pani, kui ta need õues märjaks tegi. Püüdsin veel oma seisukohta läbi suruda, kuid enam ei andnud sa mahti. Kes siis andule süüa andis, kui tal ema ei olnud? Seletasid, õige virisevad, häälenenud tuligi. Andu sai isa ja ema käis pöialpoiste juures, sai seal süüa ja juua, tegi kogemata tassi katki, kuid üks pöialpoisspidisele nõiakepi abil terveks tegema, muidu oleks andu nutnud ja siin on muidugi ka. Vaata niukene niisugune sa oled. Nüüd soovid, et meie pühad peaksid olema ka üks muinasjutt pöialpoistega, metsa, majakesega ja hääboysi anduga. Magasi pealegi pikuni. Ja kui ärkad, siis räägi mulle ise muinasjutu ainust. Mina ei räägi sõnagi vahele.