Jõulujutt Endule. Kuule, sina, Endu, meie väikemees, äranis rooma jõulupuule nii lähedale ega toppida oksi suhu. Need ei ole söömiseks okkad teravad, torgivad katkisu, väikese suukese? Jah, istuda võid küll jõulupuu all, Gilgataja käsi plaksutada ka. Silmad sul säravad, veel heledam kui küünlad kuuse otsas. Tahad kinni püüda jõuluküünlaleeki? Katsu, katsu. Aga ära tule pärast mulle kurtma, kui leek näpistab sõrme. Laja patsist panidki leegile käega pihta. Küünlad on kustunud, peenike suitsujuga tõuseb üles. Kas püüdsid kinni küünlaleegi, kus ta on, mis? Suunurkadesse ilmub viril nutujoon. Pisarad voolavad üle põskede ja juba tulebki nutt. Mis, ma ütlesin, ei võtnud minu õpetust kuulda. Nüüd õpetas elu, kuid elu õpetus on karm, nagu võid veenduda juba maast madalast tulema põlvele jätanut. Ma tean, seerutagi sellepärast, et lehik näpistas sõrmi vaid sellepärast, et sul korda ei läinud seda Lake'i kinni püüda. Seda ei või ka mina ega ema. Seda ei või ükski suur inimene tulenenud põlvele ja jätanud. Ei. Kui üldse on võimalik kinni püüda jõululeeki, siis võid seda küll ainult sina, sest sul on kõigutamatu usk oma võimetesse. Juba ongi NUT möödas ja sa sirutad käe uue leegi järele. Tahad selle anda emale? Allaja jõululeek toob talle kindlasti rõõmu. Vaata, kui ükskord peaks kaduma meie kodust rõõm siis ulatad sina oma palja käega meile jõululeegi. Sa võid ju seda ja tood tagasi rõõmu. Aga nüüd jutustan sulle jõulu ja tookord oli üks poiss, kelle kodust tuli kadunud rõõm. Näis, nagu oleks asunud must mure sinna väikesesse majja küla veerel. Isa oli surnud ja ema lamas haigena voodis. Kõik jõulutalitused jäid tegemata, sest ema ei pääsenud voodist kuhugi. Toomata jäiga jõulukuusk, sest ema ei usaldanud lasta metsa väikest poissi, kes küll oleks tahtnud minna jõulukuuske tooma. Ostmata olid jäänud kõik jõuluasjad, sest emal ei olnud pennigi raha ja ühtegi jõuluküünalt ei olnud majas. Jõuluõhtu saabudes mängis väike poiss põrandal säädis õuest leitud kuuseoksa järile püsti jõulupuuks. Kuna ema kurvastas voodis. Poiss oli juba saanud kuuseoksa püsti, järi prao vahele ja kujuteli nüüd sinna külge palju ilusaid asju ja põlevaid küünlaid. Kui väljast hakkas üle lagendiku kostma kirikukellade hääl. Jõulukellad kutsusid rahvast kirikusse. Kuuldes kellade häält, pöördus ema voodis kummuli ja hakkas tasakesi nuuks oma padja sisse. Kuna poiss plaksutas käsi ja hüüdis jõulud, jõulud, rõõmsad jõulud. Nüüd nuuksus ema veel valjemini. Poiss tõusis oma kuuse juurest ja läks voodi ette. Mis sul on, ema? Miks sa nutad? Mis mul on? Tahaksin, et ka meil oleks jõuluvalgus majas kuid ei ole ühtegi küünalt. Viiksin su kirikusse, seal näeksid jõululeeki. Kuid sul pole sooje riideid ja minust pole viijat. Kas kirikus on siis jõuluvalgust? Seal seisavad suured kuused altari ees täis heledasti põlevaid küünlaid kirikut, poiss teadis küll, sest kirikutorn paistis üle nõmme kauge metsatuka tagant nende õue. Sinna oleks ta läinud hea meelega. Ma toon sulle jõululeegi kirikust ära muretsema. Mattoon. Ema naeratas nõrgalt ja pühkis pisaraid. Oled mul kõlbarozdooja minega jälle oma jõulupuu juurde tagasi. Poiss istus maha oma jõulupuu juurde, kuulates jõulukellade kutset ja tõusis sisu üles. Panin mütsi pähe, sidus salli kaela ümber ja astus tasakesi uksest õue. Mina toon emale jõululeegi. Kui poiss õue astus, lõi talle vastu kargus ja külm. Kuid ta ei kõhelnud silmapilkugi. Astus julgesti õueväravast välja lumisele lagendikule ja sammus kauge metsatuka poole, mille taga teadis olevat kiriku. Teda ei heidutanud Varblaste hoiatused, kes õueväravas talle järele hüüdsid. Ära mine, poiss, ära mine. Tuul puhub su teelt kõrval, külm võtab sügavad hanged uputavad ja pimedus eksitab teelt. Kuid julgelt ja vahvalt astus poiss edasi mis teeb talle külm või tuul või mis tähendavad talle sügavad lumehanged. Ja kuidas saab teda eksitada. Pimedus, kui tähed ise näitavad teed. Jõulukellad juhatavad õiget rada. Ja nii ta sammus välja külma kätte lumisele lagendikule ikka otse jõulukellade kutse pääle. Samal silmapilgul laskus taevast allanägematu kaitseingel ja hakkas hõljuma poisikese kohal. Vaevalt oli poiss jõudnud lagendiku äärele, kui tuul jooksis välja küla tagant tahtis haarata poisi mütsi ja rebida ta kuuehõlma. Kuid hingel laskus madalamale ja lehvitas oma tiibadega tuule eemale. Nii et see ei saanud poisile midagi teha. Aga poiss hüüdis rõõmsalt, ega sa mulle midagi ei tee ju. Ma lähen emale kirikust jõululeeki tooma. Siis pöördus tuul eemale ja jooksis kõrvaloludes aeg-ajalt piiludes lund üles. Nüüd tuli külm üle lagendiku Gregistades lund saabaste all ja puhudes jäist hingust. Ülema tahtis näpistada poisi nina ja kõrvu, kuid jällegi lehvitas ingel poisi ümber soojust, niiet külm kee saanud temale midagi viga teha. Jällegi hüüdis poiss, ega sa mulle midagi tee? Ma lähen emale jõululeeki tooma. Ja külm jooksis eemale tuule juurde ja nad ütlesid pea ühest suust. Ime, sest ei suuda sellele poisile midagi teha. Tasakesi hakkasid nad liikuma poisi eel. Kui tulid sügavad hanged, siis tundis külm, et ta peab sinna kõvad koorikud tähele tõmbama. Poiss sisse ei vajuks. Ta ei armastanud kunagi inimestele hääd teha, kuid täna tundis seda poisikest peab aitama. Ka tuul ei saanud teisiti, kui pidi teelt ära pühkima lahtise lume. Et poisike pääseks läbi takistamata. Kui poiss pidi läbi minema metsatukast, mille taga oli kirik, tahtis pimedust teda eksitada, kuid jällegi hüüdis poiss. Ega sa mind eksita. Ma lähen tooma jõululeeki. Siis lõid tähed särama ja valgustasid teed. Jõulukellade kutse läks valjemaks. Nii pidas poisse õiget suunda, kuni jõudis metsatukast läbi. Seal juba paistiski kirikutorn ja loitsid, rõõmsad jõulutuled. Jooksusammul tõttas poiss kiriku uksele ja õiendas käe raskele lingile. Ta ei kahelnud sugugi, et jaksab selle raske ukse lahti teha. Kuid nurga tagant jooksis tuul ja avas ise poisile ukse. Poiss astus kirikusse. Valged küünlad põlesid lühtrites saates igale poole rõõmsaid kiiri. Pinkide ette olid kirikulised asetanud oma rasvaküünlad, aga altari ees seisis kaks suurt kuuske täis heledaid jõululeeke. Niipea, kui poiss kirikusse astus, lakkasid hüüdmas kellad ja vaikis viivuks orelimäng. Kuna kirikulised tõstsid laululehtedelt silmad ja vaatasid üksisilmi poissi, kes sammus julgelt läbi kiriku altari poole. Siiasinna hõljuvad leegid jäid hetkeks seisatama. Siis kummardasid kõik poisi poole. Juba seisiski poiss altari ees kuuse kõrval ja näis esimest korda veidi kõhklevad. Kuidas leeki võtta. Kas tohib kaasa viie küünalt? Ta õiendas käe lähemal leegi poole. Ja nüüd lahkus ise küünlalt, jäädes hellima poisi pihupesa pahal. Nii viingida emale. Hüüdis poiss ja hakkas sammuma kirikust välja. Jõululeek paljal pihupesal. Teised leegid sirutasid oma päev jälle otse ja hakkasid hellima igaüks oma küünla kohal. Kirikukellad hakkasid jälle hüüdma ja orelimäng jätkus. Rahvas hakkas kaasa laulma täie rinnaga, aga nüüd kostis see nii, nagu oleksid laulnud inglikoorid. Rõõmsalt sammus poiss kodu poole. Jõululeek paljal pihupesal. Tuul jooksis ta ees, pidades hinge kinni ja külm sillutas teed. Heledasti särasid tähed, näidates poisile õiget rada. Kui poiss jõudis koju, sirutas ta emale käe jõululeegiga ja hüüdis. Vaata, ema, ma tõin sulle kirikust jõululeegi. Nüüd paisus leek suureks valguseks ja täitis kogu toa. Ema kuivatas pisaraid, sest jõululeek oli toonud rõõmuda südamesse.