31 aastat ja neli päeva tagasi sündis ilmad, tütarlaps, kellele pandi nimeks Joan. Ema, iiri, šoti päritoluga, ei saa aga puhastverd mehhiklane. Kuna papakali tuntud teadlane füüsik, kelduli Unesco konsultandina palju ringi rännata siis oli ka džauni Lapsepõlv üpris kirev. Vaheldusid koolid ja linnad. Viimaseks õppimiskohaks oli talle bostoni ülikool, kus ta mõni aeg näitlemisega tegeles. Peagi aga varjutas huvi folgi vastu kõik muu. Esimene suurem edu tuli Juuporti festivalil 1959 ja 60.-te aastate alguseks oli tal juba üldrahvalik tunnustus. Jomba esirepertuaari kuulusid ja kuuluvad peamiselt rahvalaulud. Vanad ballaadid jutustavad peraatidest, kuningatest-Inglismaal armastajatest, Hispaanias, kauboidesse, raudteeröövidest, Ameerikas, kirgedest, Kärnevalidest, Mehhikos. Kuna Chambersi repertuaari kuulusid ka paljud Bob Dylani laulud pluss veel võitluslaulud nagu Champransporia võiks olla hoolikam siis peeti teda koos Dylaniga protestilauljate esinumbriteks. Sellelt pinnalt kirjutaski Lääne-Saksa vasakpoolne noorsooajakiri. Elan 68. aastal järgmist. Bob Dylani Jomba ees on tekenereerunud seltskonnas ülelustes. Nende protestan muutunud igavust tundma seltskonna salongi lõbustuseks. Selle asemel, et suletud uste taga nälgida leiavad need protestilauljad aristokraadid ees avatud uksi, bankettidele, vastuvõttudele, kus neid võetakse, kui uut võiski marki. Tundub, et elan on seekord siiski liiale läinud. Kui Bob Dylanile on tõesti olnud eksirännakuid ja seisakuid siis Jomba esikohta seda öelda ei saa. Kogu folkmuusikaga tegelemise vältel on tema arusaamad pidevalt avardanud ega väljendamist leidnud äärmiselt aktiivse ühiskondliku tegevuse näol. Tema leppimatust, paigaltammumine ja mugavate harjumustega iseloomustab eksootika, ahvellik laul nimega Peivam kanaliiviga. Kui möirgab suvi, siis pean ma minema. Mulle muidugi meeldiks siia jääda, kui mu jalad kisuvad mind kaasa. Ja ma pean minema sinna, kus on mäed, teed horisont. Veel 64. aasta Jomba Essongboki eessõnas kirjutatakse epa ees ei taha olla liider kõneleja poliitikaga, tegeleja tsooni on ülitundlik. Kunstnikel on lihtsus, Tõrmust ta vaatab rahulikult ja leebelt, ümbritsevat. Oma käitumisega on aga Jomba ees kummutanud sellise leplikum müüdi. Kui 1963. aasta IPC televisiooni Huutenemy saates keelati piitsiigel esinemine siis keeldus Jomba ees saatest osa võtmast. Järgmisel aastal keelduste maksmas kuutekümmet protsenti endale määratud tulumaksust sest teatavasti just nii suur protsent riigieelarvest läheb sõjalisteks kulutusteks. 1965. aastal asutas ta vägivallatus uurimise instituudi asukohaga pala Aldous. California. 67. aastal tuli tal kahel korral vanglaleiba maitsta islami streikidest osavõtmise eest, mis leidsid aset auklandis kutsealuste kogunemispaikades. Seal tutvus ta ka oma tulevase abikaasaga, kes oli niinimetatud resestanz vastupanu üks liidreid. Resistentsuse lõikumine sai alguse viis aastat tagasi, kui kolm noormeest teatasid avalikult, et valitsuse sellise poliitika juures nemad mundrid selga ei pane. Tänaseks on keeldujate arv tõusnud üle 10000. Umbes 1000, neist sealhulgas Skatsioon päikseabikaasa David Harris kannavad kolmeaastast vanglakaristust. Ülejäänud on aga maapaos Kanadas, Rootsis, Lääne-Saksamaal. Teisel detsembril 1969, kui abikaasa David olid juba pool aastat trellide taga istunud sündis neil poeg Gabriel. Nüüd mõistetavamaks muutunud, ema mured kajastuvad Jombaisi laulmises. Terol äärams, paarkümmend tanud. Sündisin portlandis, kasvasin seal, abiellusin. Mul oli lapsi, üks, kaks, kolm, kui nad saadeti sata mu ümber, on nüüd kolm tühja tooli. Ja lapselapsi mul olla ei saa. Viie aasta vältel on vaest tegelenud astuvana liikumisega katkestamata, sealhulgas tööd oma vägivallatus, uurimisinstituudis, palaldus. Tõejõudu on ta ammutanud peamiselt kandilt mõne võrraga Tolstoilt. Oma veendumusi on ta kinnistanud protestimarssides vaidlusretkedel ülikoolidesse kutsealuste kogunemiskohtades. Jälgides kandi mõttekäiku. Passiivsus on suurem vaenlane kui vägivald. On ta sidemed ka mitmete vägivaldseid vahendeid kasutavate progressiivsete organisatsioonidega. Olles sügavalt veendunud, et ameerika pahede aluseks on tema väär sotsiaalne süsteem jääb Palo Alto Instituudi põhiprobleemiks siiski olemasoleva muutmise vägivallatud teed. Mis maga muusikas, teen see kõik, on vaid osa mu püüdlustest ära hoida vägivalda, tapmist. Ma põlgan igat lippu, mitte ainult Ameerika oma. Lipp, see on nahatüki sümbol, mida peetakse kallimaks kui inimesi, kes sel ajal elavad. Mind on sageli nimetatud folklauljaks patsifist, eks ise aga arvan, et olen patsifist ja siis folklaulja. Nii räägib Jomba ees. 1971. aasta esimesel augustil andis grupp superstaare eesotsas George Harrissoni rõngas staari Erik lätlane Leon rasse leiab, pillib restoraniga. Esimese kahest kontserdist, millest laekunud summad läksid Ida-Pakistani põgenikele. Üritused toimusid melissonzgerg aaranis 20 tuhandelise publikuga täismajade ees. Õhtute naelaks oli Bob Dylani esinemine kes laulis oma kõige esmasemaid laule. Nagu vastust teab vaid tuul mister Tambovi mäel ja nii edasi. Üllatus oli suur. Dylani ootamatu väljailmumine oli ta ju viimase viie aasta jooksul vaid korra esinenud, samuti kava ülesehitus oma kõige vanematest lauludest. Kõik see tekitas tuhandeid oletusi. Kas Dylan pöördub protesti juurde tagasi, kas Dylan jääb mussasse, mis ta arvab mustades panteritest? Kaks kuud hiljem poolikaanegi Hollis Jombaisi soolokontsert. Kavas oli laule Churchill'ist Rolling Stones, seda hästi ei oska. Ubane. Suurimad ovatsioonid teenisega Jomba esienda kirjutatud pabile povi laul, milles iga rida palus tule tagasi. Bob Dylan. Meil on sinu jaoks koht. Me oleme seda kaua hoidnud. Me vajame sinu südant, sulge tule tagasi bobi. Kõrvuti aastaid kestnud süüdistustega pressilt oli see nagu etteheide. Aastaid tagasi olid Joan Bob suured sõbrad. Vastuseks lindistab Dylan novembris uue laulu George Jackson. Kuigi selle aluspõhjaks oli mõrv San Quentini, siis ometi ei ärata laulmis erilisi tundmusi. Ägedamas kriitikud isegi väidavad, et see on Dylani spekuleerimine teemaga kartuses publikut kaotada. Kes teab? Jomba esilaulja ja ka igatahes vastuseta. Viima. Kunagi heideti paisele ette repertuaari, vaesust, laulate neid vanu ballaade, meil tänapäevaga midagi ühist pole. Praeguseks on paes omandanud sellise maine, et kui arhailist ballaadid aga ei laulaks, kui sealt muinasjutud aga jutustaks. Sile kaasaega on alati olemas, sest me tunneme isiksust, kes seda esitab. Teame, kelle poolt ja mille vastu ta on. Nägemiseni, kahe nädala pärast.