1941. aasta 24. mail sündis Zimmerman, neil poeg Robert. Perekond elas tollal USA Kesk-Läänes Minnesota osariigis tulufis. Noor Robert Zimmermann tegi perekonnale oma särtsu ja protestivaimuga palju muret. Seitse korda jõudis ta vanemate juurest jalga lasta. Kodukohas Kanada piiri ääres viis põgenikutee teda kord kantsusesse kortacoltasse kartalifornesse. Iga kord toodi aga ta jälle tagasi. Tulge kokku, kõik, kus te ka poleks. Tunnistage, vesi on kõvasti tõusnud. Võtke arvesse. Varsti olete. Odini märjad. Tulge, kirjanikud, kriitikud, kes ta sulega vehib. Hoidke silmad lahti, võimalus ei kordu enam. Ratas keerleb veel ja keegi ei tea, kus ta Beati, kaotaja praegu on hilisem võitja. Sest aja need on muutumas. Tulge, isad ja emad üle kogu maa. Ja ärge kritiseerige seda, millest aru ei saa. Teie pojad. Talvel on väljaspool töö tasku. Vanad mõisted, varisevad. Need on muutumas, joon on tõmmatud. Needus on heidetud aeglane, praegu hiljem kiire. Nii nagu olevik praegu on minevik hiljem. Tänased esimesed on homne viimased. Sest ajad on muutumas. Kaheksas port Zimmermann põgenemine oli lõplik. Peale poole aastast stuudiumi Minnesota Ülikoolis ta kadus. Et New Yorgis uue inimesena vabana endisest ümbruskonnast pinnale kerkida. Oma lemmikpoeedi Dylan Thomase eesnimest sai ta endale ka uue nime. Ja oligi sündinud Bob Dylan. Pole mõtet imestada. Ja küsida, miks sa ei muuda enam midagi? Kui päeva hakul kireb kukk. Vaata aknast välja. Seal ma lähengi. Sa oled põhjuseks, et lahen. Kuid ära mõtle sellele enam. Kõik on korras. Ma ei vaata tagasi, kuigi veel loodan, et ütled midagi, püüad muuta mu meelt. Kuid me ei teinud kunagi palju sõnu, nii et ära mõtle sellele enam. Kõik on korras. Ma ei või öelda, et sa oleksid mind halvasti kohelnud. Oleks võinud muidugi paremini, aga pole viga. Sa raiskasid külmu hinnalist aega. Kuid ära mõtle sellele enam. Kõik on korras. Viima sammun, teed ja imestan. Kunagi armastasin üht naist. Peaaegu laps nii-öelda. Andsin talle oma südame. Temaga tahtis hinge. Kuid pole viga. Ära mõtle sellele enam. Kõik on korras. 60. aasta sügisel külastas Dylan juba seitsmendat aastat Kristjani haiglas lamavat voodika ohvrit. Kõnelused selle suure meistriga andsid Dylanile palju. Travers muutus jõuliseks konkreetseks. Ootamatu rütm lauses assotsiatsioonide värskus, lihtsus, rahvalikus. Need omadused taksid Dylani üleöö noorsoolemmikuks. Esimeses proodsaidi numbris ilmunud Johnbers saieti kõrval said populaarseks mitmed tema teisedki laulud. 1963. aastani upportid festivalil suutis taga ennast maksma panna ka lauljana. Voodigrafellektiktsioon tämber sai publikule ruttu omaseks. Nüüd kuuletegi ühte tema varasematest lugudest nimega ainult ettur nende mängus. Rahata, vaene valge mees. Su ainsaks rikkuseks on valge nahk. See on suur õnn, et seda õigustada lähedsa ja tapad Melchiori, pressi, neegri. Seda tahavad su käskijatest sõbrad, õpetajad, poliitikud. Ja sa lähed ettur teiste mängus põõsa tagant tulistama, et kaitsta oma viimast rikkust, mille sõbrad sul on jätnud. Ajakirja New Yorker kaastööline, tuntud muusikakriitik näethov kirjeldab Dylanit nii. Hoolimata teravast kriitikast, kui ta iseloomustab ühiskonda tervikuna on ta eraelust tagasihoidlik, sõbralik. Pingelise lapsepõlve mõjul ei kannata ta mingeid kitsendusi. Piiramise rahutu vaim ja kärsitu meel ei lase tal kaua seal kohal püsida. Tihti kihutab ta maal mootorrattaga ringi, külastab sõpru Paidlev. Kuni aeg saab küpseks ja Dylan siseneb koos sõpradega, kes teda jälgima tulnud CBS-i stuudiosse. Kord olevat Dylan lindistanud ühe õhtuga 14 uut laulu. Tihedad sõprussidemed seovad teda Jackie ellijate ja Jombelsiga, kelle repertuaarist Dylani lauludel kindel koht on. Mu nimel pole tähtsust, ka aastatel mitte. Olen üles kasvatatud ja valmis õpetatud ning tean, et elan omal maal ja et jumal On meiega õpikutest ained, kolonistid tulid ja indiaanlased läksid. Kolonistid tulid ja indiaanlased surid. Me võitsime Hispaania-Ameerika sõja kodusõda lõppes. Ma mäletan kangelaste nimesid ja tean, et jumal oli meiega. Esimene maailmasõda tulija läks veel austades langenuid algast teine. Nüüd oleme ka sakslastele andestanud. Kuigi tapeti ahjudes saeti miljonit kuus. Nüüd oleme sõbrad ja jumal on meie kõigiga. Viimati õpetajate mind vihkama venelasi. Kui kolmas tuleb sõda, sest nendega võitleme ja jumal on meiega. Täna on relvi, millel bakterid, tolm ja aatomid sees. Üks vajutus nupule ning me kohus on täidetud. Lõppevad tarbetud küsimused. Ja jumal on lõplikult meiega. Ühiskonnakriitiliste laulude kõrval on Bob Dylan pühendanud palju tähelepanu inimestevahelistele suhetele, usaldusele armastusele, mis ei nõua tagatist. Kõik, mis ma sinult tahan olla vaid sinuga sõber. Ma ei taha sind meelitada, käskida, naeruvääristada, paluda, siduda. Ma ei taha sind muuta, maha suruda. Ei taha sind kiita ja ülistada. Kõik, mis ma tahan, analavaid sõber. Peale viis aastat kestnud võidukäiku hakkas Dylan otsima uusi vorme, katsetama oma uusi laule, esitas ta nüüd orkestriga. Kasutamist, leidsid mitmed elektripillid. Mitmedki endistest taustajatest käitusid arusaamatuses õlgu. Kuid häda palun tal midagi. Dylan ei, keel oli endiselt lopsakas värske Vormoli allutatud sisule. Tuleb arvestada ka seda, et ajad olid veel kord muutumas. Deklareeris, et on väsinud ühiskondlike probleemide korrutamisest näpuga näitamisest. Et on tarvis rohkem süveneda üksik esikusse, omavahelistesse suhetesse, hinge rohkem poeetilist, sõnakunsti. Käte. Lisaks vormivõtetele saate faktuuris hakkas Dylangi oma häält muutma. Või õigemini taastas endise oli ta ju oma diktsiooni ja intonatsiooni üle võtnud voodika Ahvrilt. Nüüdne kooli saanud häälaga erineb endisest tunduvalt kuulakem tema tüdrukut põhjamaalt kahes erinevas variandis. Esimene on lindistatud aastaid tagasi traditsiooniliselt kodanlikul moel. Teine aga on üsna hiljutine võte, kus Dylani partneriks on tema viimaste aastate suur sõber Johnice. Kui mõni varasem lugu nagu äsjakuuldu kõlas uues rüüs üsna kenasti siis tema viimane looming tõi kahtlejaid pettujaid üha juurde. Elektriline Dylan laenudega käshilt moelt oli vastanda endisele nüüdne leebus, õrnus sobis rohkem lembe lauldeks ja nendega Dylanit tegelema hakkaski. Kaunis kõla asendas matta. Peale selliseid näiteid võib mõni asjatundlik kuulaja pahandada. Onjun Dylan 60.-te aastate mõttega laululoomingus ainus suurkuju. Ja seda on, kui püüdkem olla objektiivsed. Ka suurkujudel on nõrku külgi, hetki, mida ei maksa idealiseerida. Kuigi autor meile sümpaatne on. Kui piitsiigeri Jomba ees püüavad kogu oma loomingu ja tegevusega suunata ja veenda noori inimesi kaitsma progressivabadust võitlema oma ideaalide eest siis Dylani natuur on teine. Tan vaatleja nukra alatooniga poeet, kes kasutab laulu vormi. Tema suu läbi, avaldas Ameerika noorsugu oma kahtlusi, hommikut, mõtteid, lootusi. Rob Dylan ei ole eeskäija võitleja. Tan sotsioloogilise uurimuse kokkuvõte. Poeetiline sulam noor arusaamadest pettumustest, soovidest, mediteerides teemal mina, ütleb Bob Dylan, vahetevahel ma aktsepteerin kaost. Kas temaga mind. Ma vist ei tahagi olla Bach, Mozart, Tolstoi, Churchill, sest nad kõik on surnud. Kõik suured raamatud on juba kirjutatud, ütleme seda öeldud. Mina püüan vaid visandeid teha sellest, mis ümberringi vahetevahel juhtub. Kuigi ma ei mõista isegi päris hästi, mis toimub. Tean ainult, et me kõik sureme. Et ükski surm pole maailma peatanud. Laulan miski, mis võib kõndida omapead. Minu laulude vahel rõõmsalt vahel mustad. Mõni ütleb, et olen poeet, kes teab. No vaata. Ast. Retkel sandi. Epo alla tuli. Ajad muutuvad inimesed muutuvad Loptylannal alles kolmekümneaastane maailma alla, ka seitsmekümnendad aastad pea tervenisti Velees villani parimaid laule meenutades on põhjust olla ootel.