Poeg sündis tund 20 minutit tagasi. Tugevast räntsatavast löögist vastu jalgu oli naisel olnud taipu kella vaadata. Lina Leomil kustusid aegamööda sanitari tuhvlite märjad jäljed. Toast olid kõik juba läinud. Järelejäänud ülekandeveri jahtus külmutis. Koridoris pildus keegi vanniahjubriketti. Maja jäi uniseks. Laual lammast, noor naine, kuulates oma imestunud südant ja kompas kartlikult tagasi saadud õhedust. Särk olgugi vahetatud, paakus selja all üha. Kõik pidi küll juba olema lõppenud, kuid millegipärast ei viidud teda palatisse. Poeg oli kahe kraanikausi vahel teisel laual väiksemal, mis tuletas meelde toapoolsest küljest avatud sahki. Ta jäi paari meetri kaugusele, ent täpselt naise näo kõrgusele silmini rohelise teki sisse keeratud lühike kõva pakk kõhul ja seljal lame elektrisoojenduspadi. Operatsiooni lamp hoidis noort naist eredas liikumatus valguses. Valu seni tühistanud, nii häbi kui edevuse hakkas oma kaitsvat toimet kaotama. Ja naine oleks nüüd tahtnud juba kaetud olla. Nii jultunud valgus. Selles pidi olema näha pisemgi linavolt. Põgusaltki ripsmeliigutus, neelatus põskedele ja kaelale, kleepus, märgi kollaseid salke värskuse ja vere lõhn püsis õhus. Uduse ruudu taga süvenes sügisõhtu pehme pimedus. Aknaruut valgustas paari sammu, osa maad kuusetüvesid Sõnajalgu märga kõdu. Lambi vandumise sekka ulatus nõrka vihma sosinad. Lahtisest õhuaknast sisse pääsenud suur ilus sääsk lendas hooga ja helinal vastu lambi hõbejat reflekspinda. Naine polnud aru saanud, millal vihma sadama hakkas. Suve viimased päevad olid olnud hääletud ja pikad. Iga päev olid otsinud taevast vihmavärve ja see pidi siis juba sügis olema. Sügis, millest ta seekord edasi mõelda ei osanud. Tema ise. Kes on mitte tema ent ometi tema. Nii ei olnud kunagi olnud. Iseenesest emast ei mõelnud ta nõnda kunagi. Senikaua kui nad ühes tükis on, pissib kõik arusaadav. Ta teab, kus on peapõlvi, küünarnukk ja teab, millal magatakse. Ka oli mõnikord kehas nii helge ja lihtne, et see ei saanud olla midagi muud kui lapse naer. Ometi mitte nii lihtne, et ta oleks söandanud valmistada särgikesi mütsikese. Niisugune asi oleks olnud liiga iseteadev arvestus seal poolsega. Ehk oleks seda võetud, kui süütut häbematust võimaliku maga tõsiselt pahaks pandud. Lisaks tegi ootajat araks esemete lukulikus. Midagi mängitsevat tuli selles võõrastavalt lõbusat kohatudki. Ükskõik õmblen või lamades pärast õmblen või surijana aga mitte enne. Ta kartis nukumütsikest, aga lihtsalt ei sobinud tema pelg. Nagu ei sobinud ükski õpetav käsiraamat lubjata seina hankida marli, teha ettefilosoofia eksam. See kõik oleks üksnes abitu libitsus, vilets, kohmakas, vale, ähvardava, tundmatu jõu ees mida kohtama minna tuli ihuüksi. Nii nagu käisid ihuüksi naised läbi metsa kõrvalist haigla teed, ilusad, aeglase sammu ja suurte tõsiste silmadega naised. Mida säravamad ja häälekamad pulmarongid, seda üksildase pärast CD kus kõik võimalused on korraga lahti head ja kurjad. Kus iseend enam hästi ära ei tunne. See vere lõhnane vaikus, siin oli see siis nüüd kohtumistund. Kuid ometi just praegu on nii nõrk. Aga ei, vist ei andnud edasi lükata, milleks muidu on kadunud kõik joon jäätud tset, riibuki, oransikat, laupa isegi mitte silmi, need varjab kõrge teki serv. Ainult laupa, millega temal tuleb nüüd kõnelda. Ja naine rääkis ettevaatlikult, püüdes hajutada varjamist eest tema eest hoidsid. Rääkis ruttu, kartes vaikust teisele tajutavamad kuju anda võivat, nõnda et äkki leiaksin kellegi seltsist, kellele ta enam midagi öelda ei oska. Ta oli kuulnud emade kõnelusi oma väikeste lastega. Aga mida tuli öelda temal? Tal oli ikka paistnud, et inimesed ei suuda lapse juuresolekul vaikida lihtsalt ei kannata seda välja. Nii nagu tuleb mõnikord hirmu koera ees, kellega on jäädud kahekesi tuppa kujutlusest, et koer mõista võiks, kelleks teda peetakse. Lapse juuresolekul katsub inimene midagi ette võtta, häälitseb kuidagi, ütleb ühte ja sama sõna mitu korda rõhutatult. Kuni see lahti rebitud muust hakkab kõlama veidralt ja oma tähenduslikult. Laps tunneb seda veidrust ja naeratab. Inimene saab oma rahu tagasi, ühtsus on hetkeks saavutatud. Välja noritud mõistmine julgustab hetkeks inimest. Seni oli naine alati püüdnud vältida üksijäämist väikese, veel mitte kõneleva lapsega. Vihma 100. juba täiesti kuuldavalt. Nüüd oli see talle ükskõik sest edasi oli jälle talv, kevad ja suvi, võimalik teistmoodi kui seni. Sest see sügise esimene vihm oli nii võimukas ja tihe. Ta ju tundis, kuidas see sajab läbi, maja on nii ühtlane ja tumekindel ja sügav nagu surm. Võimalik, et siitpeale kõik hakkab olema teisiti. Aga praegu, kus ta nõnda võimetu ja valgustatuna lebab, siin see lugenud. Naine ei teadnud, kas on õhtu või juba öö? Vist õhtu, sest abordipalatis kostis laulu. Naine katsus natuke mõelda sellest, millised sidemed ühendavad inimesi maailmaga. Neid, kes on seal elanud kauem ja neid, kes sellest tulevad. Ja lõpuks mõlemaid omavahel. Mõnikord võõrastavat ema oma last seni, kuni laps ise ema hoidma hakkab. Imelik küll, mõtles naine, sest vaevalt, et ta hiljem kunagi veel nii selgesti tunneks, et tal oma lapsest enam pääsu ei ole. Et see on nüüd lahkumatu nagu ta nimi või nägu muud ei tulnud talle siis meelde, kas või näiteks see, kas ta armastab last. Sa ei oska öelda, kas sa armastad oma kätt või jalga see on sinu oma ja sellest aitab. Ta hakkas oma last pähe õppima, et ära ei vahetataks. Valgus oli küllaldane. Ta luges korralikult ära pardid rohelise beebiteki äärel. Üheksa jättis meelde, joonistas silmadega üle valgemale laua mustri ja jättis ka selle meelde. See oli tema meelest pide. Ta ei kartnud, et hiljem võiks olla kõikidel lastel pardikestega tekid numbriga vahariide betoon lapse randme ümber ei tundunud talle usaldusväärne. Kõige lõpuks hakkas ta õppima nägu. Ta ei olnud eriti kiirustanud, sest oli kuulnud, et vastsündinud jäävad kohe magama. Ja pole niikuinii üldse eristatavad. Jäigast kriit valgest riidest paistis apelsinikarvalapike. Naine muutus äkki valvsaks, tundes selgesti kellelegi ruumis viibimist. Pakk ei liigutanud. Naine venitas end valu tähele panemata, jättes küünarnukkidel kõrgemale. Nüüd paistis talle lapsest rohkem. Apelsinikarva näos läikis teravalt kaks musta silma. Laps vahtis ainiti pilk nii sünge ja tark et naine vääratus ebakindlustundest. Seesama morn ja uuriv pilk, mis teda nii sagedasti segadusse oli ajanud. Ja ta on nii säästmatult valgustatud, kuhugi põgeneda. Terava musta silmaga inimene vaatab järele jätmatult. Uudis himuta lahkuseta ei pilguta, ei liiguta. Vaatab. Naine tundis, teine pole temaga rahul, nii nagu oleks ta millegagi hakkama saanud. Kuidas saab ta ära seletada, teine ei oska ju temaga ühtki keelt. Ja asjaga on väga kiire, sest sellest paistis olenevat edaspidi kõik. Oleks teda vähemalt keegi hoiatanud. Ta oleks ehk midagi valmis mõelnud. Kuid kirjutatud on särgikestest mütsikestest. Äkki ta tundis ennast kehva võõrustajana, kes, elades tegelikult mõjuka külalise armust kõigest hingest püüab võõrale head muljet jätta. Ta oli nüüd pansionipidaja, kes esitleb saabunule üle jõu ette valmistatud tube närvitsedes kogu aeg võimaluse ees. Et külaline võiks näha, soovitan nigeraid kõrvalruume taibata Nissideks maskeeritud uksi ja vaipadega kaetud hoovi aknaid aimata läppunud sahvrit ja sinist hallitust vannitoas. Ta oli elev ja sarmikas nõrkemiseni. Ta juhatas last läbi oma elu. Pakkus talle vaadata iseend valuse niga, uurides, kas teisele peaks meeldima. Ta nägu. Näitas oma sõrmi ja juukseid tõstis salgud üles ja tutvustas kulme põske profiilise poolprofiilis. Ütles mitu korda aeglaselt oma nime. Ta ei teadnud, kas tal on esinemispalavik või tõeline. Ja teda ajas meeleheitele arusaam, et kas siin ei ole ta vabama alalisest tungist paremana näida. Loodus pole sugugi tahtnud nalja heita mõeldes välja väikese lapse. Kummaline oli naise meelest vaid see, mil moel see inimest oma tõsidusest osa saama õpetas. Peaaegu vägisi, peaaegu süüdistavalt. Nagu oleks tegemist jõustikaga pühapäeva koolist, kellest võib uskuda, et ta keset jumalateenistust naerma purskab. Nõnda siis kõneles naine esimest korda oma lapsega kõneles, nagu oskas silmadega katsus kõnelema panna selle osa endast, mis temale teiseski nähtav oli. Näo uskus nii ometi kuidagi ühendust saavat. Teise südant ei tunne ju veel. See esimene jutt oli õieti seletuskõnenaine, rääkis endast, kes ta selline on ja milleks ta peab olema siin? Ta püüdis ennast õigustada, püüdis lepitada, keelitas, et katsume kuidagi hakkama saada, muidu ei tule välja, midagi. Tuleb ikkagi ju koos elama hakata. Teine vaatas vihaselt pilgutamata. Ei see jutt aidanud midagi. Väljas valvasid Sõnajalad Jaagused operatsiooni lambi niklit ei paistnud ühtegi tolmukübet. Lõikavalt valge ja pidulik. Ei olnud kellelgi taipu tulla uksest sisse, kasvõi lihtsalt mööda koridori käia. Arst magas oma kodus. Valveõde heegeldas. Patsiendid lamasid palatites kõik hõivatud oma öisest elust. Tunnil, mil tema siin kahtlusalune oma esimeselt lapselt lepitust palub.