Tänase folkstuudio huviobjektiks on trump ekstan. Alustame tema kuulsaimas laulust rämblemboy, mille ta kirjutas oma hukkunud sõbra mälestuseks. No. Tore olla. Selle laulu erakordne populaarsus on põhjuseks, miks Tomberg temast tihtipeale Randen boik süütaks. Sündinud, Chicagos üles kasvanud, aga Oklahomas olid oma suureks eeskujuks uudikafri olivatoogia Oklahomas parit. Huvitatuna näitekunstist astus Paxton Oklahoma ülikooli peale sõjaväeteenistust sai aga tema elukohas kliinuitskulatš kunstirahva linnaosa New Yorg'is. Nii nagu poptimanja filoks, polegi tema ühegi poliitilise partei liige. Erinevalt aga filoksist, kes näed pääsmist süsteemisisestes reformides on Paxton veendunud vana ühiskonnakorra hääbumises ja aitab sellele omalt poolt kogu hingest kaasa. Bob Dylani emale viina Reinud laulude kõrval on Tom päästele looming üks armastatumaid, sotsiaalse sisuga laulutraditsioonis. Isegi mitmed restoran stiili viljelejad on tema laulude poole pöördunud kuulakemgi eest jo Phillips tagstoni laulus seda poleks iial arvanud. Selle laulu võiks õigemini Bob Dylani repertuaari hulka arvata alla neelatud pettumus, üksindus, sellega leppimine. Kangesti tuletab meelde Dylani don't think trassi hoopis Baxtonlikumanda kaksiklaul sendi Huuke. Siin on kerge pyha leppimatust. Nii nagu järgnesidki laulud, on see lindistatud poolteist aastat tagasi New Yorgis Tombekstoni avalikul kontserdil. Rahavõimule toetav ühiskond vajab ja austab tugevaid, nõrgad kohanematud heidetakse kõrvale. Neile saab osaks põlgus, virelemine, üksindus. Põhjakäinud naisele tundub elu pikaldase suremiseni kus veedan oma õhtu baaris või restoranis. Mina saan dollari. Nemad saavad minu. Kuidas veedan päeva poole, magan poole, valmistun õhtuks. Kus on armastus? Odavas hotellis ootate mind, võtab mu keha ja võtab mu raha, kratsib mu hinge jälle tänaval ajal. Ma ei süüdista teid teisigi säästate mind kuid tõde on karm ja tema müümise viise on tuhandeid. Ning ma pean sellest rääkima. Viisakas vestlus, naeratused, naljad ainult ühest, me ei räägi lastest. Nad oleksid toredad, käiksid lasteaias, suvel laagrites. Meie oleksime koos armastus pärastlõunal, kui me ei räägi sellest. Kohvik käratseb, vein hõõgub, kogu maailm on lahti näha, kuulda, maitsta, meeletult palju on veel ees, kui oled taba. Ja vaba, saab olla ükski armastuseta. Nii on mugav. Lastele endile on aga määratud Tombekstoni järgmine laol käik loomaaeda. Me käisime emaga loomaaias, seal oli meeletult palju loomi. Nad tegid jube toredalt kõiksugu hääli, nägusid ja lõhnu. Terve päev loomaaias see väsitab päris ära, aga homme tuleme uuesti. Kui ema ei tule, siis isaike. Change Shecon hädas Castro ähvardab Ameerikat miljoneid punased rahu võitluses nende kinni maksnud agendid Ameerika ülikoole õhku laskmas. Vanadžeumaid kaarti. Sind oleks hädasti vaja. Korralikud ameeriklased, astugem rahvuskaarti. Seda lugesin teile nihusest. Need kaks pärslane laulu teises täieni rohkem Euroopas tuntud ameeriklanna Joalifeeriks jätkab aga mister tompegstonise. Aeg-ajalt tungib minu repertuaariga poliitilise laule kurdata näiteks ballaad spirajagniust. Nägin paar kuud vaeva, enne kui ta valmis sain teada kõlada nii. Ma laulan Spiräniust ja toredatest asjadest, mida ta korda on saatnud. Ja sellega laul lõpebki, sest neid toredaid asju ei paista olevat. Et kombeks üksi asepresidenti reaktsiooniliseks ei pea, seda näitab publiku reageering. Järgmine laul mister Blou on juba tõsimeeli määratud taolistele poliitikategelastele. Toetudes kuuekümnendail aastail ärganud massiliikumisele on meil hoiatustel arvestatav jõud. Mister plee Me jälgime sind. Sul tuleb oma lubadustest kinni pidada. Me teame, sa üritad meist mööda hiilida. Kuid ole ettevaatlik. Mida on tarvis, et sa õigel kursil püsiksid. Murtud südant lõhkus pead. Me võime selle korraldada. Jätkates uudika Fry traditsioone kasutab Paxton sageli doking bluus vormi. Taolised rütmigrupi saatel meisterlikult maha jutustatud tabletid ongi eredamateks külgedekspecstoni loomingus. Teele asub öine patrull. Läbi kammida tuleb džungel ja kaitsta ümbrust jätkongide eest. Kuid käsk käsuks kõlavad naljad, pannakse pilgud tossama. Ka mina, kuid portsjon osutub vähe kangeks ja võtab tuikuma. Kapten käratab majade ulju, beib, noomis nüüd poja. Tegelikult on ta ise õrn pland poja jäili ülikoolist. Varsti hõljub kogubatrull pilvedes. Vaat nüüd on need kavalad põllud kõik kasvatavad. Ei märkagi, kui aeg on täis ja kapten peab ettekande tegema. Hallo hüüata, Allo peakorter, peakorter Meie kohtasime vaenlast ja see on pekstud puruks. See oli siis pooltund tompekstamist, mehest, kes rõõmsatest silmadest, ümarast, näost ja vunts. Sellest hoolimata on väga terav, karm, kui teemaks on tänapäeva maailmapaised. Ülekohus, Vägivald. Paxton teab oma kohta ja selle taga täidab ausalt südamega. Et ei oleks midagi häbeneda, kui me siit läinud oleme. See. I? K. R v ta ema.