Kust kandi mehi te olete? OLEN sündinud Viljandis 1910. aastal, tean isegi maja, kus ma sündinud olen. Oli noorpargi maja. Ainult seda maja ei ole nüüd olemas, see maja hiljem maha põlenud, aga asusse maja linavabriku taga. Isa oli mul tisler ja veel võib öelda üks viimaseid tsunftimeistrid tislermeister tsunftimeistripaberitega mees. Ema oli sel ajal kodune, aga ennem abiellumist isaga, ta oli Viljandis töötanud sakste juures majateenijana, vot samal aastal, 1910. aastal pärast minu sündimist. Isa kolis ümber mõisakülla. Ehitas mõisakülla maja omal ja hakkas tegema tisleritööd üksinda tegi kummutisi ja, ja kappisi ja kui suri keegi kirstus ja kõiksugu asju, mida alevi ja ümbruskonna maarahval vaja oli. Aga see kodune töö ei olnud, vist, oli ikka nii just juhusliku või ei olnud ta neid päris kindlasti, teenis hiljem. Isa läks tööle Mõisaküla raudteetehastesse mudel tisleriks mudelsepaks. Kolm venda oli. Ja need neli poissi kasvasime seal käisid mõisa algkoolis. Pärast algkooli lõpetamist 1923. aastal isa siis kuigi tal majanduslikult väga raske oli, aga viis siiski menud Pärnu gümnaasiumisse õppima. Pärnu poeglaste gümnaasiumis. Kooliajal te elasite Pärnusse kooli ajal, jah, ma elasin Pärnus. Seal oli nii magamise koht kaasüürilisena kusagil ja laupäeviti käisin Mõisakülas, ema pani siis toidu Paki kaasa nädalaks ajaks mis kunagi oli leiba ja liha ja kartuliputru natukene suuremas kogus, nii et sellega sai nädal aega ära elatud, kuni järgmise laupäevani sai tulnud koju siis uut moona kaasa võtma. No Pärnu kool oli küllalt tugev kool ja seal oli ütlema, et sel ajal olid õpetajad peaaegu eranditult meesõpetajad. Ainult kaks õpetajad olid, olid naised esimeses klassis ja teises klassis ka inglise keelt. Andis direktori abikaasa direktor, niimoodi Mälk, tema abikaasa andis inglise keelt. See oli usklik ja oma mehe kooli direktori tassis ka. Sinises ristis üks lahkus, koli mingit palvema nimetatud sinises ristiks. Ta käis sinises ristis palvetamas. Aga et ta selle senise risti hoides inglise keelest lahus. Ja hoidis küll tunni aeg ta meile usupropagandat ei teinud. Ja teine õpetaja oli Eesti päeva ei mäleta, oli Aarnemann, see oli eestlane, aga ta oli nii. Kuidas öelda Kadak Saksas tanud, mõningal määral kataks across pornot, eestlane, väga õrn, õrna hingega naisterahvas, vanatüdruk andis meile inglise keelt ka inglise keelt, see Anis vanemates klassides seadis vanemates klassides inglise keelt. Ja et kõik poisid teda väga hoidsid, sellepärast et temal ei saanud kunagi vallatust teha, ei vastu vaielda, ta hakkas nutma, siis meesõpetajaid oli mitmesuguseid. Aga nende seas olid kõige koloriitsem kujud, võiks öelda, oli füüsika ja kosmograph, õpeta Kosenkranius eesnime ei mäleta enam. Hiljem, kui ta koolist ära läks, oli mitmenda hulk aastaid oli veel Tartu Ülikoolis, oli eradotsendina töötas. Ta oli nii suurte teadmistega inimene ja õpperaamatute mingisugust ei olnud, ta tunnis pidas loengu meil tunnis, me tegime märkused. Ja huvitav on, sellepärast oli kaua aastaid juba olnud füüsikaõpetaja. Kui võrrelda nende õpilaste konspekte, mis oli ülestähendusi, mis oli tehtud, ütleme, viis või kuus või isegi kuni 10 aastat tagasi siis need tekstid läksid sõna-sõnalt kokku, isegi sidesõnad ja ei ning kuid täpselt tihed, ta oli tal pähe kulunud kursus, nii et ta isegi sõda, sõnad sidesõnad, langesid kokku. No siis oli väga huvitav ja omapärane mees. Meie klassis ta ei andnud saksa keelt, aga saksa keele õpetajat andis humanitaarharus, andis saksa keelt. Köbel oli tema nimi, tema oli sakslane, puhas sakslane, Saksamaalt pärit, aga nähtavasti juba ammu Saksamaalt Eestimaale tööle tullut ja rääkis eesti keelt täiesti puhtalt, ilma veata. Aga siis saksa pursi kombed on tal juures veel. Selles mõttes, et kaks kord nädalas päris kindlalt ta käis musse seltsis, Pärnus oli üks saksa selts nimetatud musse selts. Ja seal oli siis puhvet, oli, temal käis siis mustuse seltsis õhtuti kaks korda nädalas. Ja sealt ta võttis napsu. Ja kui ta õhtul muusse seltsi läks, siis sel päeval, kui ta kooli tuli tal oli alati siis valge pesta seljas, kodus ta ei võtnud viina ainult musse seltsis, kaks kord nädalas käis napsu võtmas ja teinekord võttis niipalju, et väsis ära. Ja kui poisid, kes õhtul hiljem Dadaval juhtust liikuma nägid, et õpetaja on jalg pehme, siis võtsite eluste käe alt kinni ja viisid viisid koju. Praegu on õpetad ju suurem jagu naisõpetajad koolis, aga meie koolis mõtlen eranditult Need välja. Kaks naist oli. Mis aine teile kõige rohkem huvi pakkus? Koolis õpetatust? Ajalugu, loodusõpetusmaade teadus, ka need ained huvitasid mind sel ajal kõige rohkem. Kas poliitikahuvi hakkas tekkima kooli ei olnud, ei olnud, ei olnud poliitiku huvi olnud, mingisugustele oli no nii palju küll, kuna isa oli see tööline, siis ikkagi tööliste meelsus oli olemas, aga, aga niisugused tõsisemad poliitilised huvi sel ajal ei oldud. Pärast keskkooli lõpetamist 1928. aastal ei olnud, kui justkui kusagil tööle hakata, õiget töökohta ei olnud ja mul oli ikkagi tahtmine oli ülikooli edasi minna. Ja siis pärast, kui lõpetamisel suvel töötasin, siis raudtee saeveskis suvi läbi ja sügisel läksin vabatahtlikult sundaega teenima sõjaväkke, kuna sundajateenistus niikuinii oli vaja läbi teha, siis ma arvasin salapärast kooli kohe ära teha, et hiljem kui on mingis, kas amet peab mingisugust või ülikooli läheb, siis segab see sõjaväeteenistus. Ja seal saadeti mind sidepataljoni sidepataljoni Tallinnas Juhkentalis sõjaväe surnuaia kõrval. Ja seal õppekompaniis oli siis rühmas oli 50. Ajateenijate tohib võetud, kõik olid eranditult keskkooli lõpetanud või siis ülikooli lõpetanud või üliõpilast, nii mitte alla, kes gümnaasiumiharidusega. Meil oli seal üks Riisbergi nimeline mees, ta oli lõpetanud Rakvereõpetaja seminari. Ja ta tundus olevat hästi nii pahempoolsete vaadetega mees. Igatahes ta oli selle sõjaväedistsipliini ja, ja üldse sõjaväe suhteliselt hästi trotsi täis. Ja mäletan eksamil seal seal reamehe eksamil riis pärgi käest küsiti. Mitme lasuga võib 100 meetri pealt märgi või 200 meetri pealt märki tabada. Ta ütles, et, Et alla ühe ei saa, aga kahega võib tabada stabi aastased ohvitserid, nii, aga mis sai pärast sõjaväeteenistust sõjaväetennist tulin ära. Siis läksin oma kodukohta tagasi, Mõisakülla vanemate kodu. Otsisin tööd. Töötasin suvel, töötasin jälle raudtee saeveskis suvi läbi. Ja kui ilmad läksid külmaks talveks siis läksin Mõisaküla Ale valitsuse sekretäri abilisena töötama. See palk oli väik, vaim nüüd ei mäleta, kus, mis maksti kas 30 krooni kuus või või, või sain ma 40 igatahes väga vähe soita. Mõnda aega seal töötasin ja vaatasin, et sellest teenistusest tulesid midagi välja. Sekretär oli ka Nissani joomamees. Ja tulin sealt ära. Alev valitsust uut töökohta ei olnud. Ja siis hakkasin kodus, isal töötas, vabrikus töötas, aga tal oli seal värks tuba, kodusel olemas, höövlipinki höövlit, saed ja nii edasi. Need isa käis vabrikus tööl, aga mina hakkasin isa värks toas, seal siis tööd tegema. Tisler tööd, aga seda ma tundsin lapsest peale juba sellest ajast peale, kui nina ulatas juba Öövle pingi kisma õhtuti ikka kodustigi tööd. Vabrikuteenistus ei olnud ka nii suur, et nii suurt peret ainult vabrikutöölise palgaga toita, isa päeval töötas vabrikus, aga õhtul, kui ta vabrikust olid tulnud ja söönud, siis ta läks, tegi veel kolm-neli tundi, teinekord rohkem, tegi seal töötoas tööd, tegi nii. Eratööd, tegi oma kodus, mina vaatasin pealt jalule, väike olin, siis mängis seal aastatel sõjas laastatud, väga hästi lõhnavad eriti männilaastud, ütlemata hästi lõhnav ja hiljem kui juhak nina ulatasimele, pingi juba ülepinge sisse hakata, tööveldamaga ja saagima ja nii edasi. Nii et mina tisler, rööpa tundsin ja kõik vennad, neli venda, meil kõik tundsime tisleritööd. Ja ma tulin olev valitsusest ära ja hakkasin kodus siis tester tööd tegema. Lossursi teenistus ei olnud aga Malikuma peremees. Ja ära tulin ka sellepärast, et ma tahtsin ülikooli minna ja 1931. aasta sügisel sügisse meestele astus Tartu ülikooli ja õigusteadust õppima. Tartus ma ei elanud, ma õppisi, oli Mõisakülas, Mõisakülas, tegin teister tööd, õhtuti õppisin. Ja Tartus käisin siis eksamisessioonide eksameid andmas, nii et seda sai sel ajal niimoodi õppida. Loengutele käinud loengutel ei käinud, aga mul olid raamatut, raamatut olid olemas ja konspekt olija. Materjali oli nii et kui need materjalid korralikud läbi töötada, võis väga hästi eksamid ära teha, mis eksamite tegite ja kelle juures? Ul läksid eksamid üldiselt hästi. Üks kõige raskem eksam, mida peeti kõige raskemaks eksamiks, oli Rooma õigus. Ja eksam tuli ka teha vene keeles, mina vene keelt ei osanud sel ajal nii palju tõli kaudu ülianda, aga lolluges vene keelt. Professor Krimm. Teda peeti üheks üheks nimekamaks rooma õiguse spetsialistiks. Ja ta on raamatuid välja andnud, seal all grimmi juures käidi kaks või kolm korda eksamit tegemas ja. Ja see oli, loete raskeks eksamiks. Minul läks Krimmi juures hästi, mina seal esimene kord läbi ja sain maksimum. Sufitsid tähendab, viie sain kätte. See oli üks kõige raskem eksamis, krimieksam. Küllalt raske eksam oli ka administratiivõiguse eksam professor kliimani juures, Klimon tõeleid, kliiman Tõeleid ja raske sellepärast, et tema pidid rääkima hästi täpselt. Vett ei võidud, üleliigseid juttu ei olnud vaja rääkida. Hästi lühidalt, selgelt ja täpselt pidid rääkima. Ja need ülearust juttu tema ei sallinud, mõnel võiksid teenil võiks rääkida maast ilmast kokku. Sellest ei oldud lugu. Mõned eksamid olid ka nelja peale, aga üldiselt Maximus ohvitsid, Läksid hästi läksid. No aga kuna lõpu eel jäi siiski oli eksami rohkem järel jäänud. Kui ma oleksin ainult kodus õppides suutnud neile ette valmistada, siis 1934. aasta lõpul ma läksin Tartu ja jäin Tartu ja siis ainult õppimise peal, seal sai katsetada ülikooli raamatukogu kirjandustel saada ei olnud mõnelgi ka loengul käisin ka veel. Ja kevadel lõpetasingi ülikooli ära. Õigusteaduskonna. No vot see teener küsis mu käest, et koolis olid, kas mulle siis huvi poliitika vastu oli, poliitilist teadlikkust ka oli, ma ütlesin sel ajal mul ei olnud. Aga miks te valisite õigusteaduskonna? Põhiliselt sellepärast, et see oli ainukene teaduskond, kus sai õppida, nii et ei olnud vaja Tartus käia loengutes ja seminarides tegemas, teistel aladel pidin siiski need seminarid ja praktikumid ja ja loenguid kuulama ja nii edasi, edasi, seal pidid olema nii palju raha, et sa võiksid Tartus elada, aga õigusteaduskonnas ei olnud, see sai õppida, nii eemal olles ei olnud, vaadates Tartus, peab ütlema, elu ei olnud üldiselt kallis. Mina elasin Tartus, nii oma viimane semester Tartus elasin. Elasin. Vladimir tänavas pagari juures oli mul üks väike toa ubrick oli. Ja ma hakkasin selle eestist. Ei mäleta, kas kuus või seitse krooni kuus, selle eest ma sain hommikuti siis perenaine andis kohvi, õhtul tegi teed ka veel. Ja kuna see perenaise mees töötas kusagil pagari juures töölisena siis ta pagaritöökojast teinekord ka magusaid saiu koju ja teinekord ma sain siis terapeudi käest mõne magusa saia ka veel peale selle. No ja siis üle tee. Ants samas üle tee oli vürtspood, sealt ostsin nädala kohta 500 grammi võid nädalas ja siis ma ei tea, kas pool kilu, kraakovski vorstiga ja leiba muidugi, ja siis tee juurde, ma siis jahutasin ma nädala jooksul seal 100 grammi võiga ja siis selle poolegi Krakovski vorstiga nädal aega hommikul ja õhtul süüa. Aga lõunal sai käidud üliõpilassööklas, üliõpilassööklas oli söök oli hästi odav. Ma mäletan, nisugune supp maksis portsjon viis senti supiportsjon, aga see ei olnud mitte taldrikuga portsjon kvaliteedist väiksed tirinad, väiksed kausid olid ja sealt sai harilikult kaks taldrikutäit suppi tõsta. Lihasupp maksis harilikult viis senti, üks upoli viis senti, aga koli piima, reisisupp edasi, see maksis kaheksaseid. Väga paljud üliõpilased sel ajal, nii et üks päev võitis viiesendine supp ja siis muud mitte midagi. Leib oli laua peal, ilma tasuta, leiba võis, sünnib, lähed, kui sul saidi kaks taldrikutäit suppi, leiba juurde oli kõht täis ja teine päev sai võetud, siis supp ja praad, praad maksis vist oli, kui ma mäletan 20 senti, haruharva, kui oli karbonaat, mida oli 25. See seeme tuli võrdlemisi odav, aga siiski mul polnud nii palju raha ka ei olnud, oleks seal kogu ülitale 100 seal tartus olla, nii et aga viimase meistri ma pidasin vastu Tartusse. Te hakkasite vastama minu küsimusele, millal teil tekkis huvi poliitika vastu? Aga no vot, see huvi tekkis mul võib-olla mõisale külaskuma, tisleritööd tegin, sel ajal 30. aastal läks lahti see vapside liikumine. No meil oli algusest peale selge keset vapsi toniad, mis nad endast kujutavad ja siis koos seal kohalike raudteevabriku töölistega, siis me organiseerisime kõvad vapside vastast võitlust koosolekuid ja selgitustöid ja needa seda nii, et sealt sealt see hakkas siis vapside vastases võitluses tekkis poliitiline huvi ja muidugi täiesti vasakpoolselt meelestatus. Aga hiljem ma sain sellele veel päris lihvima, san juurde. Ülikoolis käies nimelt Ülikoolis. Mina astusin üliõpilases ühenduse liikmeks. Üliõpilasseltsi Ühendus oli Vasakpoolne selts seal olid, osa olid teadlike marksist juba nii välja kujunenud, osa oli kujunemas, aga üldiselt võiks öelda ühenduse liikmete üliõpilaste kohta need olid peaaegu eranditult, olid kõik vasakpoolsed mehed. Ja kui 40. aastal kehtestatud nõukogude kord, siis ükski üliõpilasselts jäänud nii palju kaadrit uuele korrale kui ühendus. Vaat minu aeg olid seal üliõpilased, keda te võib-olla tunnete teate. Arkadi Uibo, Ilmar Kruus. Aleksander veening Stefani ta Kalmet, Sergei Strast, kohtuministri asetäitja, oli surnud, hukku, lumet. Kasurnut hoogu Juhvelt on samuti surnud. Manfred Saar kohtuministri asetäitja, sai hävituspataljonis surma. 41. aastal Pärnu all Audru juures. Is Enn Kippel, kirjanik suri Leningradis blokaadi aeg ära. Siis Aleksander looring, sellel tapsid sakslased okupatsioonist garama siis Rein Alasoo. See oli minu akadeemiline poeg. Vaat seltsiastumisi oli nisukord, et seltsi aastal pidi olema kaks soovitajad. Teie muidugi ei tunne, Rein Alason, aga ta oli ütlemata andekas, ütlemata andekas noormees. Ja mis ta oli, kas ta oli 21 aastat või kaks vana? 2012 oli vana 41. aastal. Noortele peatoimetajaks ta jäätis ja põranda alla tööle jäeti põrandaalusele tööle. Syda disreetmist tõttu saadi kätte ja sakslasest tapist ära, vähe on teist jämedad üksikud sõrmede peal lugeda, aga kõik olid teadlikud inimesed. No kasvõi niisugune asi. Hispaania kodusõjaaeg, meil kaks seltsi liiget, Juhan Tamm ja siis Boris konstat Jukk, tal on veel vene nimi küllaga taldrikult, eestlane Boris konstantjuk, need läksid Hispaaniasse, raha meil ei olnud. Reisiraha neile siis. Aga ma ei tea, kust me saime siis neid. Kooja, Hispaania, kus Jugo ja reproduktsioon tema piltidest ja neid pilte oli meil rohkesti. Jäime, hoia reproduktsiooni, müüsime, sai öeldud ka, et see on reisirahaks. Ja nii nende koja piltide müügist Is korjategi reisiraha kokku ja need läksid Hispaaniasse. Kontserdiuks sai, sai surma. No ja vilistlaskond oli meil omapärane selles mõttes, et vilistlaskond võib öelda seda, et oli, üldiselt oli nii progressiivne, Neinud vilistlase oli Anton Hansen, Tammsaar oli meie vilistlane, siis Elene mugastu, professor Valdes siis Johannes mardi advokaat, kes oli esimene nõukogude aegne prokurör meil ja nii edasi, edasi. Aga peab ütlema. Vaatamata sellele, et, et oli vilistlaskond, oli üldiselt nii progressiivne, oli seal ka hästi-hästi, tagurlik mehi, mõned, kes omal ajal kuradi üliõpilased olid, olid olnud nii edumeelsed. Aga hiljem kujukruse jõukus kasvas, muutusid täiesti kapitalistid, eks nendest kõige markantsem kuju või Bolton Joachim puhk, kes oli ühenduses vilistlane, suurärimees, aga doktoritööstur ärimis rikkuse kasvades muidugi vaated puutusid. Kust ruumi tasusid? Meil ühendruumi, toit olid Kompanii tänaval teisel korrusel seal võrdlemise Emajõe lähedal ja kompanii praegu on see hariduse tänav ja hariduse alal Kompanii tänav oli sellel. Ja see maja oli, oli siis ühe mehe vilistlase maja üks advokaat vain. No vot seal võib öelda seda, et selle ühenduses võib-olla seal sai siis nii viimase poliitilisel lihvi, seda seal olid kõik niisugust teoreetiliselt väga tugevat tugevat mehed olid koos. Ja alati vaielusi arutlused ja nendest üheks üheks selgema peaga teoreetikuks ma peaksin ise Arkadi Uibud. Pätsi diktatuuri kritiseerimine oli hästi aktuaalne, sel ajal. Siis. Saksa fašismi üle oli juttu Hispaania kodusõda. No ja siis ka nüüd martsistlikute teooriatest oli juttu, oli hästi-hästi tugevaid tugevaid teoreetikuid, nagu oli, ütleme veel ka Aleksandr renning. Väga tugev mees oli, aga kõige tugevamaks ma peaks Nargaadi Uibud ja huvitav, sellepärast Arkadi Uibu õppisise arstiteadust. Ta oli arstis. Aga tal olid niivõrd laialdast huvid, ta tundis kirjandust põhjalikult ja tunnis marksistliku teooriat hästi põhjalikult ja ja tema teab, mis ulatust näitab, kasvõi see asjaolu. Et ta hiljem viiekümnendatel aastatel kutsuti Moskvasse ühiskond Teaduste Akadeemiasse õppejõuks. Marksismi-leninismi annab nii, et ta oli tugev mees. Seal jah, võib öelda, et seal sai poliitilistes küsimus sai seal enam-vähem põhja alla meeste hulgas. Kui võra vabalt ühenduse ruumides võis siis diskuteerida nendel teemadel, millest jutt oli absoluutselt vabalt. Nii et see, mis me rääkisime, ükskõik missugust juttu me rääkisime, see kusagil see seltsi ruumidest väljas jutt ei läinud mingisugust kaebajad, koputajaid meie hulgas ei oldud, need võist vabalt rääkida, oli oli küll isegi üks või kaks üliõpilaste hulk, kes õppis usuteadust Jabatist omal algatusel me ju omal soovil ei õppinud, aga need vist olid vanemad või sugulastelt sundisid õppima. Aveel võib seda märkida ka üldistavalt ju üliõpilasorganisatsioonid, kas meeste organisatsioonid ehk naisteorganisatsioonid, aga meie selts oli segaselts, tähendab mees üliõpilast ja ka naisüliõpilased. Teine selts oli veel, kus võisid nii mehed kui naised olla, oli Ülipesse Veljesto. Sinna koguneb põhiliselt keeleteadlased. Ja see oli ka, nii, võiks öelda nii vasakpoolse kallakuga selts. Milline võimalus oli juristil pärast ülikooli lõpetamist tööd leida? Tollal ei olnud kuigi kerge saadav. Advokatuuri oleks tahtnud minna siis enamjagu juhtudel. Advokatuuri minekuks pidid kõigepealt töötama kaks või kolm aastat vandeadvokaadi abina patrooni juures vandeadvokaadi juures. Aga sel ajal, kui mina lõpetas 1935. aastal, olid niisugused patrooni väga raske leida, kes oleks võtnud? Tavaliselt on nii, EPatoonil tuli teatav summa maksta. Siis ta võttis omale abiks ja tööta, ei kindlustanud töötleme, teatavaid asju andad nendes teenistunud. Nii et see kestad sadu kultuuriminal, selle pidi teatav kapital olemata. Kaks-kolm aastat vastu peab, nii kaua, kui ta saab vannutatud advokaadi abina iseseisva töötamise õiguse, siis oleks võinud hakata minul niisuguseid majanduslikke võimalusi olnud. Ja selle tõttu siis advokatuuri minekust ei tulnud mul mitte midagi välja ette teada olid sellest midagi välja ei tule. Ja pärast ülikooli lõpetamist ma sõitsin siis Tallinnasse, mõtlesin, et otsin Citoval mingit töökohta. Töökohta Tallinnas muidugi oli väga raske saada. Ja ma ei saanudki teda suve otse elasin tainas ära. Juhuslikku tööd sai tehtud, kord sai puu hoovis tehtud mõni päev tööd nii palju, et toiduraha saada. Kindlat töökohta ei saanud. Ja alles siis, 1935. aasta lõpul. Sain ma ajutise tööjõukoha Valga maksuametisse. Mul oli siis taotlus ka sees ühel ajal töökaitseinspektori tööd saada. Ja vot Valgas olles veebruarikuus 1936 võetigi mind tööle töönspektuuri ja määrati siis saadede tööle Tartusse viienda jaoskonna tööinspektori abiks, mis selle funktsioonid olid? See on umbes samad funktsioonid kui praegusel ajal on ametiühingute töökaitse, ohutustehnikainseneride töökaitseinsenerid, ülesanded, teisteks ohutustehnikanõuetest kinnipidamine, tööaja tingimustest kinnipidamine, kodanluse korra aeg, nimelt oli keelatud, alaealiste töö oli keelatud, naiste öötöö oli keelatud. Neid tuli kontrollida, naisi tööle ei panda. Ja siis igasuguste konfliktide lahendamine, mis tekkisid tööandja ja töölise vahel, kas oli palk saamata või üle, tulin, tasud maksmata või nii edasi, edasi. Tartu said väga tugevaid töölisorganisatsioonil Tartus. Väga tugeval ehitustööliste ametiühing. Seal oli Kristjan Jalak oli esimees. Sellega ma olin väga hea sõber, olin siis oli nahatööliste ametiühingu esimees, oli Oswald Hirus. See okupatsiooni hukati Tartus. Ma ei saanud ka kaua olla Tartus, ma olin veebruaris 1936 kuni augustini 1937 siis mind toodi üle Tallinnasse esimese jaoskonna tööinspektori vanemaks, abiks. Tööinspektor oli Johannes Koppel. Nii hästi intelligentne inimene ja väga aus inimene. Ja kus ta vähe sai, töölised liiga teha ei lasknud õiguse pärast ja sind aias ma siis töötasin tööinspektsioonis. Taias oli, töökonflikt oli hoopis rohkem kui Tartus. Streik toimus ja võib-olla streiki nii palju ei olnud, neid olid, et aga ka põhiliselt olid väga teravad töö tülidelt väga täravat töötülid, töö palganõudmised. Ja nendega oli siis palju tegemist, oli taies veel terve rida väga silmapaistvat töölisvanemaid. Reining, see oli Franz Krulli masinatehases, see oli Erich kadakas siis tihu nova oli Eesti siidi, siis tekkis ka mul hästi tihe koostöö Tallinna ühise haigekassaga esimeheks. Tekkis tihe kontakt nende ametiühingu tegelastega ja ja minu peale vaadati sotsiaalkindlustuse ministeeriumis, kellele see tööinspektsiooni allus. Vaadati, mu pole viltu. ATK nii kui kui, kui punase pea. Ja kui 40. aastal seda riigipööret ei oleks tulnud. Tont seda teab, kaua mind selle koha peal oleks siis peetud, võib-olla ei oleks kaua peetud. Poliitiline olukord, läks ärevaks. Sakslane, 1939. aastal alustas sõda Poola vastu. Ja sakslasi sallitud. Kõige kujukalt ilmnes see 1939. juulikuus siia sõitis Saksa ristleja admiral Hyper. Ristleja madrused, ET liikus tropikondadeviisi, liikus tänavatel ja nad pidasid sagedasti ennast väga ülbelt üleval. No ja siis need teksti sellest kõvasti Kadiat kohvikutest, teksti ja kohvikut visati välja, tänavdal peksti. Nii, et poliitilisel politseil oli hiljem palju tegemist, et neid siis need karistada sakslaste peksjad karistuse ohvriks langes ka minu naise tädipoeg, see oli seitse 18 aastat, vanapoiss on siin tugev poiss oli. Ja Ta oli, ma ei tea, kus koha peal tänaval olid tulnud ka sakslased vastu ja aerdal rusika nina alla. Ja ta oli küll üksinda, aga ta oli vist kaks või kolm sakslast laivi pekstud ja kõvasti neid peksnud olid hästi tugeva kasvuga. Ja teda selle eest, siis saadeti välja Kihnu saarele sisekaitse ülema otsusega sakslase peksi, kes tegelikult tulid tema kallal norima. Ema tuli minu juurde, siis ta töötas sadamas. Sadam aidas, nii luua naisena pühki sadama. Need ladus pühkis. Isa oli veovoorimees. Ja siis tema ema tuli, minu tädi tuli siis minu juurde, palus, et ma siis teen kirjate pojad vabaks ajaks Kihnu saarelt tagasi tulla ja mina siis kirjutasin iga kuu kirjutasin küll Sisekaitse ülemal, küll presidendile avaldusi. Ja muidugi see midagi jahitanud, poiss oli ikkagi niikaua kui Pätsi valitsuse kukutamine oli Kihnu saarel nende sakslaste tekstidesse pärast, kus te olite 21. juunil 1940. Minul hakkas 20.-st juunist. Hakkas puhkus. Ma pidin sõitma abikaasaga ja poeg oli väike, poeg oli ka sünnilt 30 seitsmendad, pidime sõitma Mõisakülla minu vanemate juurde. Puhkuse ajaks. Aga 20. ma sain teada, et ehitustööliste ametiühing korraldab Tõnismäel töölisvõimlas ülelinnalise koosoleku protestikoosolekuga. Ja mina jätsin siis 20. jätsin Mõisakülas minemata. Ja 20. õhtul see oli vist nii umbes kella kaheksa paiku või igatahes õhtune aeg oli. Läksin Tõnismäele tülli sõilose praegune Kalevi võimla ja praegune Kalev võima. Läksin sa koosolekule, see oli võimeline rahvast täis. Ja seal siis kõnelised, keda ma kõike tundsin. Neeme Ruus, Neeme Ruus peab ütlema, et sellel ajal oli Neeme Ruus kõige populaarsem kõnemees. Ja kõige armastatum kõne, mis me olime Neeme Ruusiga koolivennad, ka Pärnust on pärit. Tema oli minust mõni klass, kaks kolm klassi minust tagapool, aga mäletan teda, mina olin lõpuklassi, tema oli Albol minust Tarbois talija ja kõnelane. Ja siis rääkis seal veel jõe, rääkis mäletan advokaat Alexander Alexander Aleksander Jõeäär. Tema oli sel ajal riigivolikogu liigega tööliste ühtlusrühma liige. Tema rääkis seal. Ja siis rääkis veel seal. Voldemar Jaanus. Ta oli börs artellis asja ajal sadamas tõrsartellis asja ajama. Voldemar Jaanus valiti alles 1939. aastal valiti riigivolikogu liikmeks. Toimusid täiendavat valimised. Ja Voldemar Jaanus kandideeris. Ja tema vastaskandidaadiks oli üks üks väga nimekas väga nimekas Isamaaliidu tegelane Pätsi Isamaaliidu tegelane. Anime praegu järsku isa ei tule meelde. Ja poolte Jaanus tema vastu kandideeris siis. Ja vat Voldemar Jaanuse see ja agitatsioonibrigaadijuht oli siis. Minu akadeemiline poeg ja siis Jaanus võitis, võitis suur suure ülekaaluga vaatamata selle peale, et, et selle Isamaaliidu tegelase selja taga riigivõim ja talled piiramatult rahad käes. Jaanusel ei olnud mingisugust raha, jalas oli ka täiesti paljas, tal ei olnud ka mingeid kopikatki, need täiesti tühiste vahenditega. Nad tegid siiski nii sure, agitatsioonitööd viisid läbi, et janus suure ülekaaluga võitis, ta muidugi rahva meel oli, peab ütlema, et rahva vele oli, oli üldist ju Isamaaliidu vastu oli nii, et seal ei olnud. Selles mõttes oli, võit, oli päris oodatav, võit oli, Jaanus rääkis seal ja siis väetis, minut mäletan seal Kuusalu rääkis veel Oskar Seprega, seal võeti siis resolutsioon vastu ka veel, kus nõuti siis uue valitsuse moodustamist, kes nüüd ausalt täidaks kokkuleppeid Nõukogude Liidu-ga sõlmitud kokkuleppeid. Isolatsioon võeti vastu, kuigi puhkus oli, oli plaan, mõisa viina järgnev ei sõitnud ka mõisakülla, vaid läksin võidu väljakule miitingut miitingul, et mul oli väike informatsioon ka, mis ala suu kaudu ja, ja, ja ala sul oli jälle Neeme Roosi kaudu need enam-vähem Neeme rusiga, kuigi meie isiklikud oli väga head tuttavad, ühe koolipoisid edasi. Nii palavad päevad, neeme roosiga ei olnud mul lihtsalt võimalus kokku saada, ta oli iga minut allkirjast aga Alasoo küll ja seda ma teadsin, et mis seal tulemus on ja selle tõttu ma siis 21. juunil läksin jah, võidu väljakul, miiting, võtsin osa. No ja siis ta hakkas rongikäik, hakkas demonstratsioon, hakkas liikuma Kadrioru poole. Aga mina demonstratsioonid kaasa läinud, ma teadsin, miks demonstratsioon, mis otstarbega läheb ja kuhu ta vähemalt seda ma teadsin kõik, aga mina kaasa ei läinud. Ei läinud kaasa sellepärast et mul abikaasa väga närveeris, kodused oli ju vaja lubatud, et Mõisaküla, eks ole. Mina vaatasin ärad, kui need demonstratsioonid hakkas liikuma. Ja vaatasin, et mul paras aeg, et jõuan koju asjad kokku panna ja saanud õhtus sõiduga sõita Mõisakülla. Ja nii ma tahaksin, läksin koju, panin asjad kokku. Abikaasa väikse pojaga sõitsid Mõisakülla ja jõudsin siis 21. mõisa, küll aga Mõisakülas ma ei saanud. Kui kaua olla? 20, teine mai mõisus 23. hommikul tuli Telegram Tallinnast Neeme Ruusi Telegram sõita kohe Tallinnasse oled määratud sotsiaalministri asetäitjaks, Telegrami tekst. Telegrami tekst oli, oli nii? Sõitke kohe Tallinnasse. Punkt. Olete määratud sotsiaalministri asetäitjaks? Ruus, muud midagi. Samal päeval sõitsin Tallinnasse. Õhtuks jõudsin Tallinnasse ja järgmine päev, 24. ma läksin sotsiaalministeeriumisse Sims uusi juurde.