Võib-olla ma paar sõna räägin rahvakomissaride nõukogu töös ka see oli ka sel ajal küllalt omapärane. Teie võtsite valitsuse istungitest. Sel ajal oli üldse nii, et kõik küsimused olid nad väga tähtsad või keskmist tähtsusega. Vähe vähema tähtsusega kõiku otsustas rahvakomissaride nõukogu. Rahvakomissaride nõukogu. Koosolekud toimusid tavaliselt kaks korda nädalas. Kui oli vajadus ka kolm korda nädalas, algastab tavaliselt pärast lõunat kella kahe-kolme paiku. Ja kestsid nii kella kuueni, seitsme vahel ka poole kaheksani õhtul. Päevakorras oli 20 kuni 30 küsimust ja kõik küsimust arutad läbi. Mõõdo lühemalt mõnda pikemalt ja otsustati kõik küsimust häälteenamusega Toompeal, Toompeal ja, ja selle juures peab ütlema, et märkima seda et oli kaadilist arvamusi, lahkarvamus tekkis ja isegi niisuguseid asju, kus rahvakomissaride nõukogu esimehe ettepanek jäi vähemusse. Rahvakomissar arvas, teistpoolt hääletas tagasi ja see küsimus sünd läbi laureus selle kohta peaks üldse märkimata moli. Nii suurepärane inimene. Suurepärane inimene nii rahvakomissaride nõukogu esimehena kui kui ka inimesena ja temal ei olnud nii isiklikku solvumist, kui tema ettepanek jäigi vähemusse ja tagasi lükati siis ta kunagi selle üle ei ole solvunud ja leid rahvakomissar, kes tema vastu hääletest teinekord ka teda kritiseerisid, neid ta ei hakanud kuhugi põlgama või nende peale viltu vaatama, vaid suhtlus, nii nagu tõeline seltsimees. Mul on üks niisugune juhus meeles. Kas oli oktoobri või novembrikuu sees. Koosolek alud Lauristini palus päevakorda täiendada restoran Gloria küsimusega, tema asus seal, kus keldris, kus vene teataval keldris sel ajal üleval oli. Ülemise korruse oli kino. Gloria palas oli kino all, keldris oli klubi Dancing, Gloria. Vaat Lauris tegi ettepaneku anda see Dancing glooria lendurite kasiinuks lendurite klubiks. Sõjaväe juhtkond on tema juures käinud, palunud. Et anda lenduritel lenduril on klubi on tarvis ja Lauristin oli andnud sõjaväe juhtkond nõusoleku anda see glooria klubiks. Nii esimesena selle kohta võttis sõna seltsimees Hendrik Allik, tema oli kaubanzorov komissar ja ütles, et. Meil on Tallinnas niigi restorani, see on vähe. Ja neid nüüd sõjaväele Montarandad, see ei saa kõne alla tulla sellest, kuhu meid viimist lähevad. Mis inimesed selle kohta ütlevad, esiteks, ja teiseks ei ole ka ilus see, kui, kui nüüd Lendurid siin südalinnas, teinekord nii lubis tulles lõbusas tujus, torkab inimeste silma ja ei ole õige niisugune asi. Mitmed seltsimehed võtsid sõna ja leidsid ka, et see ei ole õigesti tagasi lükata, siis ma mäletan, Lauristini võttis sõna ja sõna-sõnalt ütles, et kallid seltsimehed, saage minust aru, kui te selle ettepaneku tagasi lükkate, saage minust aru, kui piinlikus olukordade panete. Ma olen sõjaväe juhtkonna oma sõna andnud ja nüüd mul ei ole võimalus oma lubadust täita, ma satun väga piinlikus olukorda. Palun arvestage sellega ja otsustatakse küsimus jaatavalt. Siis võttis veel filmis Hendrik Allik võttis sõna ja ütles, et nii, et olgu see sulle õpetuseks. Teinekord, kui on vaja Eestis küsimusi otsustada, tuleb alati seltsimees, tegelen nõu pidada ja läks hääletusele ja muidugi Lauristin oli selle poolt. Kaks häält oli terapolud, teised olid selle poolt, et mitte anda. Eks muidugi, valitsuse koosolekutel oli ju päevakorras palju tähtsamaid küsimusi kui ja muide seda küll üldse peab ütlema, seda. Septembrikuu oli küllalt põnev ja oktoober oli samuti kõige esimene asi, millele tuli muret tunda. Maalt tulid signaalid, et suuromanikud Ta oli teada, et maal tsiviliseeritud tulid signaalid, suur maaomanikud ei korista põldusi, ei võta kartuli üles edasi. Viljapeksumasinad, need olid ka põhiliselt suurtalunikud käes, mõnel pool olid ka nüüd Masinaühingud olid aga väga palju suurt talunikud, viljapeksumasinaid neid ei saetud, korda oli kartad, et saak jääb koristamata, vilja peksmata ja nii edasi ja nii edasi. Siis neid küsimusi arutati, seal võeti vastu otsused. Kohustati täitevkomitee usaldusmehed saatma kohtadele ja vaatama, et viljapeksumasinad kõik saaks korda saetud ja kes neid korda ei paned, sunniviisilelt pannakse masinad käima juba selle omaniku arvel, et saak saaks koristatud, siis sügisküünis saaksid tehtud, siis oli ka signaale tuli, et mõnel pole, hakatakse suurtalunikud, hakkavad karja likvideerima. Rahvakomissaride nõukogus arutati, võeti vastu otsus, mille järel kariloomi võis vähendada ainult nii loomuliku loomulik Kuu karja välja vahetades. Korras, nii nagu tavaliselt, mitte ei tuleks karjäägitamist. Linnas olid jälle teised mured. Linnas kütteküsimus näiteks põhiline kütte oli linnas, oli sel ajal siiski puugrite, kes kütet oli ka, aga, aga suurem osa linna oli ikka puukütte peal. Ja küttevarustus või turustus oli kõik ära omanikud käest, küttelaod, kuulust, eraomanikele, nimetatud Buovideks. Vot need kütteladude või puuhoovide omanikud, need ei hakanud enam omal talveks kütte tagavarasse sisse tooma, huvid olid tühjad. Sa oled kreissaed meelega saeti, saed olid ära viidud juba ja oli kartate, Buovid jäävad tühjaks. Neid asju tuli arutada, siis võeti vastu otsus, et sunniviisil Buowit tööle rakendada, talveks kütte sisse tuua, saed kõik tagasi viia, et lilli jääks talveks ilmakut. Majad ei olnud natsionaliseeritud sel ajal veel septembris. Aga samuti oli siis tundemärke, majad jäävad talveks ette valmistamata, suuremad majad, kus keskküttega kütet ei muretseda. Remonti tehtav talveks ettevalmistustöid ei tehta, seda sedasi oli kartad nende majadega niimoodi talvel vastu minna ei saa. Vaat ei ta küsimusi arutada jälle. Ja kui peremees oma maja korda ei pannud, siis tehti teda sunniviisil, tehti ja nõuti peremehe käest see tasu sisse, mis remont maksis või, või kütte paksist. No siis läks, hakkas juba tasapisi ühed ja teised määrusid, ain hakkasid tulema, mis juba viisid nii juba üle kodanik korral nõukogude korrale, üks esimese määruse mäletan, see oli septembri keskel oli, millega kehtestati naistele meestega võrdne töötasu võrdse töö eest. Varemalt oli nii, et et kui kuigi mees ja naine tegid ühte sama tööd, siis naise töötas oli tavaliselt seal 25 protsenti, kolm protsenti aga sagedasti rohkem odavam kui vähem maksta nagu meestel. Septembri keskel oli see esimene tõsisem fakt, kehtestati võrdne. Ja siis hakkas peale, tasapisi hakkas ratsionaliseerimine hakkas ta peale kõigepealt suur kaubandusettevõtted, nii hulgikaubandusette, võtku jaekaubanduse suurettevõtted, suur kauplused, tuli, vabariigis pole 400 ümber või palju neid oli. Neid hakati siis latsioniseerima sele kauplust järel tulid siis hotellid võõrastemajad, restoranid ja suured kohvikuid, neid väikseid kohvikuid ja pisikesi, kus omanik seal töötas üksinda või ühe, kahe abilisega, neid ei puuduta ainult suured. Kas natsionaliseerimist toimus valutult? Jah, üldiselt valutut, ma ei tea, et oleks kusagil nisust kokkupõrkeid olnud. Varemalt oli nendesse kaubandusettevõttesse, kuna oli karta, karta seda, et need omanikud on hakanud kaupasid välja viima ja peitma ja nii edasi edasi. Varemalt oli sinna saadetud juba usaldusmehed kaubandusministeeriumi poolt, kes kutsuti, nimetad neid komissariks, aga komissaride rahvas nimetas neist aga nelja nad ametlikult nende usaldusmehed olid, kes hoidsid silma peal, hoidsid silma peal, et vara ei tassitakse laiali. Aga teestlasenatsionaliseerimine, tööstur, latsioniseerimine hakkas ka septembris juba käis tööstuse ratsionaliseerimine juba kõvasti käis oktoobris ka, käis, otseselt tööstus oli vanemal sajud ka usaldusmehed kõigis tööstus saevad usaldusmehed ja need vaatasid ka järele, et tööstus ei tehtaks sabotaaži ja ei rikutaks tööstusseadmeid. Kuna söömine käis, Haiba käis ja ühed ootasid natsionaliseerimist veel, majaomanikud teadsid, seda tuleb. See oli muidugi vaenlasi palju, kellelt midagi, kellelt natsionaliseeriti, ega see meie sõbraks jäänud ikka vaatas viltu. Ja selle tõttu olid nii juhigas jutul levitada, et linnas oli palju linnas palju, igasugu kuulujutus liikus linnas. Ja muidugi kõige rohkem kuulujutud tekitas, tõstsid ostupalavikku, inimesed hakkasid ostma, käisid jutud, et kaubad kaotarra üldse kaubeldavad, kalliks ja nii edasi ja edasi. Ja inimesed hakkasid Costa küllalt suurtes kogustes hakkasid kokku ostma põhiliselt toiduained ja siis osteti ka nüüd rõivad, riideid ja jalanõusid ja nii edasi. Edasi. Muidugi seda ostuvõimet või ostusoovi. Kahtlemata tõstis ka see asjaolu, et septembrikuu lõpul tõsteti üldiselt palkasi 30 kuni 45 protsenti põhjade palkasid. Tähendab, inimesed hakkasid rohkem raha saama, neil vaba raha rohkem käes. Kuulujutud käisid ka ja muidugi raha lasti käiku ja tõesti tekkis ostupalavik. Ja et seda ostupalavikku maha rahustada siis kehtestati ostulimiidid nisu enam defitsiidis, uuematel kaupadel näiteks nisupüüli, sellel kehtestati kaks kilogrammi, mida inimene korraga võis poest osta. Kui ta käis mitu korda poes, siis iga kord ta võis kaks kilogrammise saada, aga sa pead kaarte mingisugust ei olnud, aga korraga inimesi anti kätte kaks kilogrammi. Nisupüüli. Makaronid oli 500 grammi võid, 500 grammi. Quo kohvi, 200 grammi. Teed oli vist hästi vähe, üks paks, viis grammi õli vist teed. Ja kakaod oli käiste vähe, kuna sisseveetav Kaupolise kakaod oli 100 grammi inimese kohta. Ma mäletan oktoobripühadel. Kaubandusministeerium kehtestas suhkrul niidi igale inimesele. Poolteist kilogrammi kuni esimese detsembrini. Esimeseks detsembriks oli juba inimesed enam-vähem, olid rahunenud, ostupalavik oli vaibunud ja juba detsembrikuus. Neid limiiti enam ei kasutatud, kõik toidu ainult vabal müügil. Igaüks võis, nii pole osta, kui ta soovis, ka suhkrut võis osta, aga muidugi spekulandid töötasid ikka edasi, sest need olid juba mitte tööinimest, aga nii elukutse, spekulandid ja osteti siis kokku. Põhiline osteti spekulantidel, ostsid villast ja puuvillast riiet, kangaste koostate riiet. Siis kuld, hõbeasju, kust need veel müügil olid, neid osteti toiduained põhiliselt suhkrut. Aga jalanõusid osteti. Septembri lõpus või oktoobri alul moodustati siseasjade rahvakomissariaadi juures spekulatsiooni vastu võitlemise osakond. Varemalt ei olnud niisugust osakonda siseasjade rahvakomissariaadis, varem ei olnud ka spekulatsiooni, võistlen seal, oli lihtsalt kaupmees mees, kallima lõpul või oktoobri alul moodustati siseasjade rahvakomissariaadis spekulatsiooni vastu võitlemises osakond. Ja siis siseasjade rahvakomissar. Ma mäletan seal mõningatel rahvakomissari lõugu, koosolek rahvakombest lõugu, saiu, formatsiooni korras, informeeris spekulatsioonist. Mäletan, et ühes spekule andi juures ta oli vist võetud leitud, tema kordasid üle 2000 paari saapaid saapaid ja kingi. Üle 2000 paari. Ühe spekulandi juurde seal kõik kraami muud, aga neid ei ole meeles, mis tal oli kõik, aga talle üle 2000 tuubi, hambapastat ja teised, nii palju hambaharju siis. Ühel mehel oli kaabusi mitmesugustes sadades kaabusid kokku ostetud, vat nii niisugust hoida spetsialiseerunud, kes Eestis hambapastad kest ostis, kaabusid, kes soosis kulda, asju. Ja siis asjade spekulatsiooni vastu võitleme, osakond muidugi. Neid otsis üles ja võeti nende käes kokku. Ostetud kraam konfiskeeriti, aga muidugi kõiki muidugi kätte ei saadud. Pärast oktoobripühi hakkas ostupalavik, hakkas justkui vaibuma, juskui normaalsema ilme võttis ja pärast oktoobripühi kohe mõned päevad pärast oktoobripühi juba kehtestati siis uued määrused juba mis viisid nii jälle edasi sammu Nõukogude süsteemi poole. Ehteks kehtestati uued korter, röörid hästi madalad oli, samal ajal toimus töötasude üldine tõstmine ja siis ka töötasude reguleerimine, tähendab ametkohtadel reguleeriti neid ja tõsteti töötasusid. Ja siis kehtestati ka riiklik sotsiaalkindlustustasuta arstiabi nobe ennem kehtestatud. Ja kõige lõpuks novembrikuu lõpul mind üle Nõukogude valuuta peal. Tähendab kroon asendati rublaga, kurss oli, kurss oli üks kroon, võrdus ühe rubla 25 kopikale. Rahvakomissar õu oli kõiksugu probleeme sel ajal arutada. Aga üks asi on mul veel, tuleb meelde, millega meil tuli mitmel korral tegemist teha, aga mida ikka edasi lükkasime ja et sellega on aega, see ei põle. See küsimus. Nimelt meil oli siin. Sel ajal oli teistest liiduvabariikidest, oli siia sõitnud, seltsimehed olid asjatundjad omal alal konsultantide nad andsid nõus, sest meil ei olnud ju nõukogude korrale üleminekul ei olnud kogemusi, aga praktikat ja ei teadnud. Aga need olid väga teadlikud, väga toredat seltsimehed andsid meile ühes teises asjas nõu ja võis nendega konsulteerida ja nendest oli väga palju abi. Aga oli mõningaid küsimusi, kus nemad meie olusid tundnud joolit täiesti eluvõõrad. Üks vot niisugune küsimus, mida nemad ei tulnud ja meie oludes ei saanud aru, oli see kirjaoskamatuse likvideerimise küsimus. Neil on ise ettekujutus, et see kirjaoskamatu, see likvideerimine, et see on nüüd üks esimese järgu kõige tähtsam küsimus ja see tuleb suur kampaania üles tõsta ja see suure kampaaniaga läbi viia. Aga meie rahvakomissaride nõukogu leidis, et, et see ei ole mitte Eesti oludes ei ole see tõsine küsimus ja me kohe ei tahtnud sellest asjast kampaaniat teha. Sellest arvasid nii, et et kui me selle kampaania olite, et siis me lihtsalt hakatakse meid naerma, sel ajal arvati, ma mäletan, arvestati need Eestis võib-olla võis olla võib-olla mitte üle 5000 inimese kirjaoskamatud ja need olid kõik eranditult peaaegu vanad inimesed, nii haiged, vanad inimesed. Ja kõige rohkem keri oskamatult arvestati Petserimaal, seal arvestati umbes 3000 keri oskamatult vanad inimesed. Tartumaal umbes 300, Virumaal umbes 200 ümber aga teistes maakondades. Alla 100 mõnel pool ei olnudki viis registreeritud kirjaoskamatuid ja selle tõttu me ei tahtnud sellest asjast kampaaniat teha. Lihtsalt arvasime, et see ei kuku ilusti välja. Detsembris oli juba märksa rahulikumaks muutunud. Põhilised muudatused olid toimunud ja inimeste meeled rahunemas. Ja kui siis rahvakomissaride nõukogu lõpetas selle rahutu aasta oma määrusega, millega 25. ja 26. detsember kuulutati puhkepäevaks. Siis rahustas see neidki, kes senini olid kõhkleval seisukohal olnud. Ma ei mõtle nende all muidugi vapri kante suurtöösturid ja suur maaomanikke, kelle ettevõtted ja majad olid natsionaliseeritud. See kiht inimesi olid ja jäid meie vaenlasteks ja näitasid oma õiget nägu juba saksa fašistliku okupatsiooni all. No järgmine, 1940 41. aasta algas kõva pingelise tööga minule isiklikult sotsiaalkindlustuses rahvakomissariaadis oli väga palju tegemist sellest endised pensionid, need tulid kõik ümber arvutada, me siiski saime hakkama ja, ja, ja, ja nurinat ja eriti kaebusi ma ei mäleta, et oleks olnud. No rahvakomissar uus oli, oli palju tegemist tööstuse korraldamisega, tööstusettevõtte olid põhiliselt selleks ajaks juba natsionaliseeritud ja nüüd käis juba tööstuse korraldamine, kes juhtis natsionaliseeritud tööstusettevõtet. Kui natsionaliseeriti tööstus, siis missuguse rahvakomissariaadi alaettevõte kuulus vastav rahvakomissar juba määras, siis uue direktoriga? Väga paljudel juhtudel määrati direktoriks sama usaldusmees, kes selle usaldusmehena olin töötanud ja väga-väga paljudel juhtudel oli uueks direktoriks oli sama ettevõte töötajatest kastav tööline, insener. Väga paljudel juhtudel oli direktor samast ettevõttest. Aga siis tööstuse korraldamisega oli palju tegemist, esiteks tuli see tööstus oma süsteemi viia. Nimelt, kui moodustati, et kergetööstuse ja kohaliku tööstuse rahvakomissariaadi ja nende vahel tööstusest ära jaotati siis ei olnud seal vist kindlat põhimõtet, ei ole, üks põhimõte oli, et rohkem suuremad ettevõtted käisid kergetööstuse rahvakomissari ja peaaegu samalaadsed ettevõtted. Aga vähemad kohaliku tööstuse rahvakomissariaadi alla. Ja nii tuli, et kergetööstuse, rahvakomissariaadi, tekstiilitööstusi, kohaliku tööstusliku tekstiiltööstusi, kergetööstuse rahvakomissar oli või toiduainetööstuse tööstuseks õlletehased, piiritustehased ja kompvekivabrikuid ja edasi. Aga toiduainetööstus oli ka kohaliku tööstuse rahvakomissar, andis ja nii kõigil kõigilt aladel metallitööstuse ettevõtjad, nii ühes kui teises. Ja siis hakati nüüd süsteemi viima. Ühest rahvakomissari teise üle andma. Muidugi niisugused väiksed tööstused nagu maal. Ja mis jahuveskit, soid, villa, Kraasi, villatööstused ja villa ketramine jahuveskite juures ja see on iseenesest mõistuse peab kohaliku tööstuse juurde olid ka veel artellid ja neid artell hakati siis moodustama, neid artelle hakati moodustama ja kuus, kuus, 7000 käsitöölist oli artellidesse juba koondunud. Nii 41. aasta, ütleme esimese kvartali jooksul. Aga neid ei olnud mitte kõik need kuus või 7000 oli artellid, sage arvestad, 10000. Käsitöölist on veel artellise võtma. Kuni sõja puhkemisel käis artellide moodustamine. Aga kui palju te lõpuks need käsitöölisartellidesse saadi, seda ma ei tea öelda, küllap jäi ikka mõni arktilist väljaga veel sõja puhkemise ajaks. No vot siis tooraine varustamisega, sõjaaeg toorainega oli küllalt raskuseid, maailmasõda käis, sõda käis meie tööstus, see oli baseerunud põhiliselt nüüd mitte Nõukogude Liidu tooraine, vaid Lääne-Euroopa ja sisseveetavat tooraine, seda toorainet meil siis sadam ei tulnud. Me jäime täielikult Nõukogude Liidu toorainel ja toorainestruktuuris. Mõningaid muudatusi tuli. Nat, see mõningal määral tekitas raskust, aga siiski ka tooraine küsimus saadi üle. Ja siis tõstad, töötas sellel kõva hooga, võib-olla isegi nomenklatuur läks mõningal määral suuremaks, kuna esiteks 1940. aasta neljandas kvartalis pandi käima palju niisugusi tööstusi, mis kodanluse korra koju seisma jäänud, seisvat tööstused, kõik seisvat tööstust, mida sai töökorda sättida ja käima panna, need pandi kõik käima. Näiteks tõsi, tikuvabrikud olid näiteks müüdud, konserveeritud tikuvabrikud omalal mediku tööstusest läksid rootsi tuletiku monopoli alla ja tali on siis kasulik pidada mitut tulevikuvabrikut, ta ostis ära ja pani seisma, ostis ära, pani seisma, sellepärast toidab monopolina tikumal. No see on üks näide tikuvabrikud, aga meil olid ka teised niisugused tööstus, mis ei töötanud. Kas mõned olid sõja puhul on seiskunud iial Santuurone dalam. Torelit ei olnud saada selle mitmel põhjusel seisis tööstusi ja oli üks põhjus. Ja teine asi oli see, et kus vähegi võimalik, oli tööstust, panni käima kahes kuni kolmes vahetuses kõik tööstused. Ja selle tõttu peab ütlema, et juba 40. aasta lõpuks tööpuudust peaaegu meil Eestis enam ei esinenud. Vist. Esiteks oli väga palju, ehitati sõjaväe, kehitas omal baasist ehitas ja kindlustusi, siin oli väga palju ehitustöölise läinud. Aga siis tööstustööliste arv suurenes ka 1940. aasta neljandas kvartalis. Võrreldes 1939. aastaga tööstustööliste arv, May, arvasin ehitustöölisi. Puhttööstustööliste arv suurenes umbes 63 protsenti. Nii et tööpuudust justkui enam ei paistnud olevat. Ja ka tööstustoodang. Kasvas 1940. aasta neljanda kvartali toodang arvestati umbes 45 50 protsenti suurem, kui oli 1939. aasta neljanda kvartali toodang on eriti kõvasti arendati põlevkivi kaevandamist ja põlevkivi töötlemist, seal see tõusis. Midagi nelja 50 protsendi. Tõusis, aga plaanis räägiti, sel ajal taheti põlevkivitööstus kahe-kolmekordseks viia, ta, ma võin siis üldse ehitusmaterjalitööstustoodang tõusis kõvasti, lubjatoodang, tsemendi toodang, Bideni toodang, killustiku toodang, klaasitoodang eriti kõvasti, ehitusmaterjalid töötaks samuti elektrienergia toodang tõusis nii, tööstus läks kõvasti ülesmäge. Kaupa oli kõigi olemas, millegist ei olnud puudu. Mingisugust kaarti ei olnud, kõik oli vabalt saada. Ja kõik paistis, oli nagu korras selle all. Ja samal ajal käis muidugi paralleelselt käis maareformi ellu ime. 1940. aasta lõpuks oli uusmaasaaja vist midagi 26000 Kuusmaasaaja ümber täiesti uut majapidamist rajatud ja neil oli antud maad midagi 300000 hektari ulatuses samal ajal ja umbes 25 6000. Juurdelõikesaajad, kellel oli summad vähe, vähe antidal juurde neid juurde lõikesaajad jah, oli umbes 25 26000 ja neile oli ka midagi nii kahe-kolmesaja 1000 hektari ulatuses maad juurde antud. Liig kallis muidugi, uus maasaajatele jura, lõika sajate raadist tublist abi. Esiteks avati neil krediit, aenu anti hoonete ehitamiseks, inventari soetamiseks. See laen oli ilma protsendita nii palju, kui mina mäletan, seitsme aasta peale anti laenu. Siis eraldati vist midagi 200000 tihumeetrit metsaehituste jaoks. Maasaajatele asutati 25 masintraktorijaama. Ja siis iga masintraktorijaama juurde teatav hulk keskeltläbi 10 hobumasinriistade laenutuspunkti tõid oli 250 komplekteerite ja et juba kevadkülviks saeti need korda ja mis eriti talurahva meeleolu tõstis, oli see mineraalväetist tuli meil suures hulgal siis superfosfaadi kaalid, lämmastiku ja mineraalväetised olid hästi odavad, kodanluse korraga olid need väga kallid, need häbemata kallid mineraalväetised, aga nüüd võrreldes selle kodanluse korra aegsed väsinud, aga need uued hinnad olid talumeestel põllumeestele hästi vastu võetud ja nad kõik kiitsid, et küll oodanud mineraalväetis peed, kõigil Avelgi ja siis oli muidugi väga palju rahvakomisjon, nõu, tegemist hariduse kultuuriküsimustega, nendega oli väga palju tegemist, teisteks hulk uusi kooli tehti juurde nii üldhariduskoole kui ka käsitöö kutsekoole siis väga paljudel koolidel padi täiendava klassikomplektide arvu suurendada, kuna õpilaste arv palju tõusis samuti ka üliõpilaste arv tõusis palju tähelepanu pöörati muuseumite rajamise peale ja tihti täiesti uusi muuseumisi. Vaat üks liisul võiks siin rääkida Kreutzwaldi muuseumist orus Kreutzwaldi maja, kus ta oma arstiametit pidas, kus ta kalevipoega kirjutas, selles majas oli kodanluse korra kõrts. Ja kuigi kodalase korra aeg korduvalt räägiti selle Kreutzwaldi muuseumi tegemisest siiski nad kodanluse jõudnud nii kaugele, et, et seda kristlased maja kõrtsi alt vabastada seal käsitööliste selts, mina täpselt ei mäleta, aga ma tean, et seal kõrts oli, võib-olla oli ka, võib-olla oli tõesti käsi lööstesse, aga igatahes ta, kui ta oli mingisugune einelaud, siis ta oli alkoholi laulteetada võru rahvast, nimetas rikka kõrtsiks ja selle üle on ajakirjandus kodaniku korraga oli poleemikat, ma mäletan ja seal pooli poleemika skulptuuri tegelased nimetasid ikka seda ja ütles, et see on meie rahvuslik häbi. Et see on meie rahvuslik häbi, et ei suuda Kreutzwaldi maja kõrtsist vabastada. Vot see Kreutzwaldi maja, siis tehti ta vabaks vaja ja hakati maja restaureerima tähendab anda talle samasugune ilme tagasi, nagu ta oli Kreutzwald aeg. Ja mäletan veel oli juttu sellest, et et seal ärklikorrus oleks väike tuba, kus Kreutzwald oli Kalevipoja kirjutanud ja vaata Charpi tuba samas seisukorda säilida. Kui ta Kreutzwald oli ja seda hakati jah restaureerima. Ja saadi see muuseum ka käiku just sõja puhkemise eel just sõja puhkemisel, või oli sõda puhkenud juba, igatahes juunikuu lõpul, nelikümmendüks läks sõda, sõda läks lahti ja siis selleks ajaks ennem seda muuseum, avati, eksponaadid ja kõik sisse pandud. Aga nüüd ma tulen 44. aasta talle, kui me 44. aasta eestis tagasi jõudsin evakuatsioonist alul ja siis Leningradis sõitsin Võrru. Ja ma olin siis sel ajal juba toiduainetes rahvakomissar ja neil oli operatiivgrupp umbes 20 inimest. Võrru jõudsime kuuorus elama asuda, vat seal Kreutzwaldi tänaval sedasama Kreutzwaldi maja, see maja oli tühi. Seal oli olnud üks saksa, saksa sõjaväeosa, oli sees olnud igatahes saksa igasugus. Staabipaberisse vedeles põrandal ja õlgi ja koti ja prügi ja rämpsu. Need täiesti nii kui loomalaudad välimuselt väga, väga ära mustatud ja veosalt oli see maja. Muuseumieksponaat ei olnud seal sees, sel ajal, kui veed sisse tulime, nähtavasti need muuseumi eksponaadid olid varemalt välja viidud, enne kui Saksa sõjaväeosa selle oma valdusse maja võttis. Teeb Me koristasime kraamise, puhastasime, meil olid mõned naised kani poole oskasime ja ja olime siis seal nüüd nii kaua sees, kui me sealt tartu edasi läksime ja tegime vähemalt puhtaks selle majad. Nii läks kõva töötempo läks elu edasi, peab ütlema, rahvas oli väga nii heas tujus, rahvas, inimest, teatud rahva, meil on head tööd, tehti hästi. Aga õhus oli juba elektrit, oli, oli juba. Kaart, oli sõja puhkemist kartulis puhkemist, väga paljud kartsi meiega rahvakomissarid, väga mitmed rahvakomissarid arvasid, et seda võib lahti minna. Siiski läks rahulikult edasi, ma mäletan, 20. juuni 1941 minul oli abikaasaga 20. juuni on abiellumisaastapäev ja vot 20. juunil 1941, mil abikaasale ütlesin. Õhtune aeg, mis me ette võtame, et lähme kord õhtu restorani õhtust kuulab muusikat natukene ja võtsin siis abikaasa kätte. Läksin õhtul, läksime tüdord, restoran, dünordi, tü noorte sellepärast, et Mul on seal nii. Vanast ajast koolipoisipõlvest on seal üks tuttav, kelner oli Ants Albert, oli tema nimi tutta Valdar Pasleme Alberti juurde ja läksime restorani kuulettidel muusike, istusime paar tundi seal ja hiljem me läksime sinna, võib-olla üks 90 vahel läksime ja pärast kahteteist kümnend tulin tagasi, elasin Kadriorus, sellal need kaduvust jala. Läksime nordi jalad tulimete Nordist tagasi koju Kadriorgu. Ja sain magama heita. No natuke ikka seal magada, nelja-viie vahel helises telefon. Ja helistada keskkomiteest ja öeldi, et otsekohe tulla keskkomitees otsekohe. Ja siis ma ise arvasid soo, nüüd on sõda lahti, muidu keskkomitees ei kutsuta nelja-viie vahel öös. Panin riidesse, läksin keskkomiteesse ja seal oligi nii, siis Essedelt saksale, teostab provokatsioone ja jänesel sõjahõng on. Ja kõigil kapo komisjonil, mina rahva komis raatide asuda rahvakomissariaadis kutsuda, vastutavad töötajad välja jääda, ootame ära korraldusi, täiendavat korraldusi. Nii ma läksingi rahvakomissariaat hiljem muidugi juba siis andi raadilist ainult edasi Molotovi kõne sõja puhkemise kohta, see oli päeval juba päeval. Nii sõda siis. Nii seda lahti läks see pühapäevane päev ja seal pühapäevane päev ja pühapäeva hommikul rahvas oli muidugi üldiselt rahulik, oli, ei olnud midagi paanikat, ei olnud inimeste hulgas märgata. Et te läksite rahvakomissariaat, teie kutsusite siis mitte kõik, aga kutsusid nii lähemalt lähemad abilised, kutsusin seal paar-kolm inimest. No ma ei kutsunud neid ennem kama, sain keskkomiteest välja, seal võib-olla kuue-seitsme vahel sain välja ja ma siis kani teadsin, kellel telefon kodus on, helistasin siis kella kaheksa helisse ennem helistanud ka, olin üksinda niga rahvakomissariaadis toitsid sõda ikka niipea ei tule ja nad tulid siis sinna, arutasime läbi, seal jätsime siis rahvakomissariaadi valve vastutava töötaja siin valvesse ja teised, siis olid kodused telefon teada, et kui vaja läheb, saab iga minut kodust kätte, need ei olnud ju mõtet pühapäevast päeva seal istuda. Mis teie rahvakomissariaadi töös muutes sellest päevast alates? Muutus midagi v? Ei, ma ei ütle, et seal töös oleks eriti eriti töös oleks muutunud, Simutud töö läks endistviisi ikkagi edasi, niikaua kuni sõda lähedal uni, sõda, kuni sõda päris lähedal tuli, siis me hakkasime inimesi evakueeruma, sotsiaalkindlus, rahvakomissariaadist, ka mitmed inimesed, Evokueerusid sõitsid Nõukogude Liidu tagalasse, Teile anti siis evakueerimistunnistuse sai ja maksti. Palk maksti välja ja peale selle maksti vist evakueerimise puhul maksti vist ühe kuu, palk maksti evakueerimise kulu uludeks hõlvel. Need mitmed inimesed läksid, Evoko jõusid, osa võeti armeesse, ohvitserid võeti armees reservohvitserideks. Kaua teie ees ja Tallinnas olite? Mina olin Tallinnas. Kuni 27. augusti ööni tähendab sel ajal muidugi rahvakomissariaat töötas sõjaväega ka, mul oli omal sel ajal oli väga palju, anti igasugused lisaülesandeid. No vot, kaitsekomitee ülesandel sai mitmesuguseid muid asju aetud, põhiliselt kaitsetööde peal käidud ja vaatasin killusteid jõe Lehtmest merearvest arvates kuni siia jõel lähtmine välja veel edasi ka tegin, sinna tankitõrjekraavis tegime, aga inimesi on meil palju, seal ja mehhanismi mingisugust ei olnud, kõik tegi, käis labidatega küllalt raske töö pärast tankitõrje kraavid on küllalt laiad ja küllalt sügavad ja seal on ka paest põhjal tuli kirkaga raiuda, need vaeva nägime kõvasti, aga ütleb, et inimesed töötasid väga hoolega.