40 80 tamme 90. aasta talv oli küllalt karm talv ja külm võttis küllalt palju kartuleid. Nii kuhjades võttis vist ära ja 49 aasta kevadel selgus, et vabariigis on väga palju külmavõetud kartuleid. Est tööstus. Kooperatsioon pöördus Ministrite nõukogu poole taotlusega, et nemad on võimalus osta elanikkond kokku külmavõetud kartuleid, et lubada nältsa kartul elanikkonnalt kokku osta. Ja sellest, et toidan, tööstus, teeks teenustöö korras teeks piiritust, mida nemad kasutaksid siis parfümeeriatoodete tootmiseks minister nõukogus asja arutati. Ja põhimõtteliselt oli sellega nõus ja ministri Log esimehe asetäitja Arnold Kress andiski minule korraldused kartul vastu võtta, teha neile piiritust tööstuslikuks otstarbeks. Seda meie tegime, mitte vist väga suurtes kogustes ei olnud. Vist võib-olla, ma ei tea, kas paar 1000 deka liiter tunnis tegime kuus, see oli väga mõistlik lahendus, oli küll, jah. Aga siis 49. aasta suvel tekkis suur pahaldus liidu toidan töösse ministeeriumil. Piiritusetööstuse pärast selgus, et Nõukogude liidus väga paljudes rajoonides väga paljus oblastis oli kuritarvitatud piiridest oli kõrvaldatud ja spekuleeritud ja müüdud ja varastatud ja väga suure suunas väga suures ulatuses kuritarvitusi. Ja siis otsustati toiduainetööstuse minister, seltsimees fotov talda ühiskondliku võid seltsimeheliku kohtu alla ja peeti siis Moskvas kohtuistungid kus siis olid üle liidu kokku kutsutud kõik toiduainetetööstusele vabariikide aktiiv üle liidu oli kokku kutsutud ja peedi Sootova üle siis avalikku kohut süüdistas teda lühinägelikkus ja korra puudumises ja tema ise võttis sõna, kahetses ja nii edasi ja otsesel siis seda töölt maha võtta, lasele eest muud karistust ei olnud aega seal, mina olin kassal Sootova kohtupidamisel, see oli nii, suvel oli. Aga hakati muial vabariik, kes ka uurima ja siis tuli tuli välja, meil ei olnud ju midagi varjatud, kõik oli paberites täpipealt Raamottides olemas. Teenuste korras tehtud piiritustööstuse operatsioonile seltsimees pressikorraldusele. No võeti see asi ka ülesse ja kanti siin meil keskkomiteele ette, et niisugune asi on. Et siin on ka rikutud piiritusemonopoli. Meie mehed olid ka ehmunu olid ja hakata seda asja arutama siin ja siis 49 novembrikuus otsustati töölt vaba maha võtta, selle piiritusemonopoli seadusrikkumine seisnes Kress, kes oli minule korralduse andnud kui korralduse andja asja pärast, aga see ei olnud Kressi oma korraldusi, oli ministri nõus, teadis aga vist ei olnud vormistatud Ministrite nõukogu protokolliga ei olnud vist vormistatud Vistallides. Töökorraldus ei kooskõlastanud suusale meeste vahel kokkulepe, kirjalikku dokumenti ei olnud. Ja otseste töölt maha võtta Crescu niisuguse ebaseadusliku korralduse andja mind kui selle ebaseadusliku korralduse täitja ja Lartsatsiooni tööstus, kooperatsiooni nõukogu esimees, kuni see kõlvatu ja, ja mitteseadusliku ettepaneku esitaja meid kolmekest otsuti maha võtta, keskkomitee otsesel Kress läks tööle, pandi minu teada, kas ta läks paberivabriku direktoriks, vist läks. Aga mind pandi siis toiduainetetööstuse ministri esimeseks asetäitjaks ministrist võeti maha. Aga siis ministriks määrati minu asetäitja lihatööstuse piimatööstuse asetäitja Lõhmus. Lõbus määrati ministriks ja mind määrati ministri esimeseks aseteel hakkasid siis ühe astme võrra ühe astme võrra alla ja nii siis töötasin ministri asetäitjana kuni veebruarikuuni 1950. Ja siis veebruaris 1950 kutsuti mind keskkomiteesse büroole. Bürood juhatas keskkomitee sekretär, kuusik, arutame, kohal ei olnud. Ja siis öeldi, et vaated lüüs, et siin me oleme arutanud seda asja, et see ei sobi. Ei sobi siiski kliendiminister, ministri asetäitja ja tekivad niisugused vastuolud ja uus minister ei tunne ennast nii, ikka ei saa tunda nii päris ministrina kui endine minister asetäitja ja nii edasi ja edasi ja ei ole sobiv see asi ja vaata, otsus on sind minister täitsa töölt maha võtta. Ja siis viiekümnendat aasta veebruarist mind võeti toiduainetes ministri asetäitja koha pealt võeti vabaks, aga uut töökohta ei pakutud. Üldse ei olnud sellest uuest töökohast jutt. Läksite koju, läksin kodu ja ma mõtlesin, ma tööl ei kipu. Et ootame natukene vaadata, aga ma ise ei olnud mitte, süda ei olnud päris rahul ka. Mõtlesin, et uuest tööst üldse juttu ei tehta. Et see muidugi hea tundemärke ei ole, eriti kui arvestada üldist olukord ja, ja 950. aastal intelligentsile saabunud raske, keeruline ja segane aeg. Ja ma siis olin kodus ja nii oligi, et esimesel märtsil. Tuldi mul koju. Mis kolme öösel see oli nii 12 ühe ümber öösel tuldi, meie olime, magasime juba äratati üles. Tuli siis neli meestest olid üks oli eestlane, see oli selle brigaadijuht. Ja teised olid vene seltsimehed, hüüdsid ainult julgeolekust ja on orter läbiotsimise peale ja arreteerimis peal näidata, order ette. Otsiti siis läbi, peab ütlema, seal kulli kohtad, kull oli ütlemata nisu korrektselt käitus ja, ja ma ütleks inimlikult, ma olen hiljem ka julgeolekut kokku puutunud, aga aga kui oli väga korrektne ja võib inimlik, oli kasvõi see asi, et kui ma kodust hakkasin ära minema ja ma tahtsin. Vaatasin laua peal oli käekell, tahtsin käekella kaasa võtta, käe peal hakkasin panema, ta. Kull ütles, et kuulge ärge võtke seda kella kaasa, seda Teil ei lähe, seda kella vajaga võib olla, abikaasal on seda kella vaja. Nii et ta väga inimlikult suhtus kui põhjalikult läbiotsimine või oli, see otsiti väga põhjalikult, kõike mul oli, Päevaraamatut oli midagi seal kirjutatud, märkusi tehtud. Et võeti ära viimaseni, fotod võeti ära, viimaseni mul palju Fotustelt võeti ära, nendest olete senini ilma ja kõigist ja siis küsiti ka mul kohe kasvul relv Volmas ja mul on relv ja revolvri oli mul, ma andsin selle asja ära veel serveerida roaga loaga olija, no siis raamatuid võeti ära, raamatut võeti ära, võeti kaasa kui süü tõendusmaterjali. Ma mäletan, mul Eesti ajalugu looduse välja antud kolmes köitesse võeti ära siis oli vabadussõja lugu, oli, see võeti ära siis mul oli eesti kirjandus, oli 1913.-st aastast kuni 39-l aastal kõikeid, sealt võeti kaks aastakäiku köidetud, võeti eesti kirjandust ära ühte teist vaid draamat ja muidugi peab ütlema seda, et mul oli Hitleri Mein Kampf, oli ka saksa keel, see leiti üles ja see neile meeldis, eriti meeldis. Kaussi oli nii maiuspala koer. Ja viidi mind siis. Viidi siia pagari tänavale, julgeoleku komitee keldrisse, autotas väljastaja, viidi keldrisse. Koju jäi abikaasa abikaasa ja siis kolm last, oli. Ma elasin sel ajal seal Gonsiori tänaval niinimetatud kindralite maja. Kund selles keldrite maas elas. Viidi siis pagari tänaval alla keldrisse. Seal keldris oli siis väike ruum, oli seal üks, üks, 12 või 15 inimest, oli seal kuus. Seal oli, ma mäletan, nende on Tallinna notar kristluses, teine oli seal sees. Temal ei olnud vist mingit muud süüta, ise arvas, et see tallkodades korralikvitsento klubi liige olla täitsa arvas, et muuta ei ole kaitseliidus, aga kusagil ta pole üheski parteis olnud. Tsentrum, klubisaid liige olnud, arvas, et see asi võib olla, mis klubi see niisugune oli, tsentrum klubi, see oli niisuguste rikkamad Te, jõukate meesteklubi oli sina nüüd töösturid ja pankurid ja, ja niisugused rahameeste klubi oli tsentrum, klubis on 100 liiget, Õist võis olla seal. Aga tai, notari ja mootor oli muidugi väga kasulik seal olla, sellepärast et kuna seal ärimehed seal liikus Salist jõukad mehed, siis need oi kui kliendid, temal, eks ole, sai tuttavaks ja notar oli oma ameti tõttu, seal võis klientuuri koguda, need, temal oli selles mõttes kasu, ta oli nii seltskondlik klubi, oli veel teisi tuttavaid? Jah, ikka olid mõned mehed seal oli, toodi siis Vettik Tuudur, Vettik helilooja toodiga sinna sisse, tema toodi vist päev või kaks pärast mind ja Body veidi kriitika oli väga masendatud. Vettik oli vägam asendatud, siis torkas silmasõda. Seal olid kaks nende 12 mehe hulgas, mulle tundus kohe nii kui oli ka tujust ära, muidu, aga aga mulle tundus, armeest olid nii provokaatori mudi mehedne käitumise järel mul sisetunne ütles, et see Laumis tulid mulle siis minule rääkima, seda nõukogude korda kiruma ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi ja nii edasi kõiki asju väga veriselt. Ja tahtsid, et ma siis, kui järele kiidan, seda. Ena muidugi sain aru. Provokaator märkas seda hiljem ka sellepärast, et et kui näiteks kõndis paar korda, viidi ülekuulamisele. Ennem seda kutsuti need välja nähtavasti informeerist, mida keegi kongis räägib. Ja sellest üks oli Pärnu mees, seda ma tundsin kooliajast peale, mina käisin Pärnus poeglaste gümnaasiumist, tema, kes kaubanduskoolis, seda ma tundsin seda nimepidi tean ma ka, nime ma ei nimeta praegu. Ja teine oli üks üks meestelaulu seltsimees. Ja see pukis väga vetiku külje alla ja väga provotseerivalt jutusest, vetikuga ja nii edasi. Mul hakkas fetikust kahju, sellest vetika oli nii väga Mosendatud ja ja nüüd nist provokaator veel mässib veel rohkem sisse. Mina teda ennem ei tundnud, nägupidi tunnistage mitte. Isiklikult. Ma ütlesin kutsuda kõrvalist nurka, ütlesin, kuule vetikat. Me ei ole küll tuttavad, aga ma pean teist väga, pean lugu ja ma ei tahate oma rohkem halba teete, kujutad juba kaela on tulnud ja hoiatasin, ütlesin, et need mehed on provokaatorid ja kuid mingi liigse sõna nõukogude korra arvel laseb omalt välja provotseerida, siis kantakse keeta. Hiljem läheb Teie arvella kirja, et olge nende juttudega, ärge rääkige või, või ärge tehke nendest välja, ärge laske ennast provotseerida. Vetik sai minu peale väga väga pahaseks, sai väga pahaseks. Et mis ma laiman, ausad eesti mehed, aus eesti mees ei uskunud mind. Hiljem, kui ma nüüd ette lähen, ma muidugi laagrisse oli, elas edasi. Hiljem kui vabaks sain, Vetik vabaks saanud olin ja siis vetikuga sain kokku. Hüüdsin vetikule, et kuidas oli siis, kas hiljem kuist sind karistati, kas olid need seal tunnistati jah, olid küll. Need ikka seal oli, 12 mehe peal oli kaks provokaatorid, kes siis õngitses välja nii oma provotseeriva juttudega ja hiljem siis kanti ette ja kasutati hiljem nende inimeste vastu. Kuu-poolteist olin siin üks, poolteist kuud, olin Tallinnas ja siit viidises Moskusse, kuidas teil riietus ja riietusid sellesse õietus, millega meil arreteerid? Talveriietus märtsikuu või jah, talveriietus oli ja lips võeti muidugi ära. Üks rintsi võeti ka, sellega võib ennast süles puhooli, et need nist asjad võetakse ära. Ja siit viidi Moskvasse mind, Moskvas viidi sisse Liidu Julgeolekukomitee sisevangla, see on Bianka ja siis vanglasse viidi. Ja seal kambris seal üks mees oli enne mind ees vanem mees, saime tuttavaks, ta nimi oli puunin, Leningradist pärit ajaloo professor ja kunstiajaloo professor. Ja tema oli siis anna mattuva. Ma ei mäleta, kas teine abikaasa, mis ta ütles olevat, aga ta oli alla matos juba lahku läinud, oli tal teine naine. Ja siis ta arvas ise, nii et ju ikka sellepärast, et kinni on pandud, et Ahmatu abielus olnud väga tore mees oli, rääkis oma eluloost, et tema isa oli olnud kroonlinnas, oli olnud sõjaväearst küllap teavad majanduslikult kindlustatud, nii et nemad on pidanud vaste hoia, on olnud neile Nänkad, keegi eestlannale Saaremaa tüdrukult, temal Nänka ja kujutate ette, see oli enne revolutsiooni ja tema laulis mulle seal vangikongis, laulis Eesti lastelaulu, mida see Saaremaa tüdruk nätka oli temale ette lauldud, kui tema väike, nii nelja viie aastane poisikene oli ja siis ma mäletan, vaata üks laulu Kiiškiis, kuhu lähed sa kiiskismida, teed sa eesti keelt, ta ei osanud, aga need Nänka laule, mida te väikses Saaremaa tüdrukul etalon, need laule ta mäletas veel eesti keel eesti keeles ja viisi mäletas ka veel need, tal haruldane mälu oli. No mina seal selle puunini seltskonnas ei saanud kuigi kaua olla sealt. See on äärelinnas, rohkem seal kus ta täpselt on, ma ei tea, sellest, ma ei ole seal kunagi käinud läbi aka ei vaadanud läbi akna ei olnud midagi näha, seepärast trummid, klaasid, mat, klaasid on aga seal lähedal. Seal lähedal pidi olema mingi mootoritehas, ma sellepärast, et tihtipeale seal prooviti, mootorid, pandi käima nähtavasse stendide peal, proovite muutut, tohutult ulgus sagedaste öösel tohutu kõva mootori ulgumine, midagi seal lähedal pidi olema. No kui siin Tallinnas ja seal julgeolekusisevanglas oli nii käitumine kõik nii enam-vähem korrektne olnud ei saa midagi öelda, nii viisakalt oli käitutud siis le Fortupi vanglas. Seal olukord muutus muidugi halvemaks. Esiteks oli psüühiline press, psüühiline surve oli. See seisnes selles, et minuga töötas tavaliselt kaks uurijat, vahel ka üks, aga see seis, nii et ütleme hommiku kella 10, umbes 11 paiku, kuulata ülekuulamisele. Ja see kestis kella üheni kella kaheni päeval päeval ja ja see üle kuulame, tihtipeale. Tundide kaupa mitte sõna rääkinud, uurija võttis, luges lehete. Eks lõhimas isa. Alul ta küsis, mõõdukas on, midagi tunnistada, ei ole. Hakkas lehte lugema, sõimas vahepeal ka. Ja mina istusin nurgas kaheni sviidi kambris, tagasi, seal sassis. Süüa sai. Magama heita ei tohtinud, koiku peal lamada ei tohtinud. Ja siis õhtu. Kell 10 olin magama, heitmine oli vist kell 10 ja siis pidin magama heitma riidest lahti võtma, magama heitma ka, nii kui magama Olissondeitab. Pool 11. Poole 11 paiku oli äratus ülekuulamisele. Pool 11 viidi ülekuulamisele, ülekuulamine kestis kella kolme-neljani hommikul. Siis toodi kambris tagasi, siis oli närv oli muidugi krussi aetud magama heitma, aga kell kuusel uuesti äratus, niiet ei tulnud sellest magamisest tuld absoluutselt välja. Kas nii päevast päeva, nii päevast päeva ka laupäevasel päeval haruharva juhtus nii et pühapäev vastu esmaspäeva ei olnud ülekuulamist. Haruharva üksikud juhud, et pühapäeval vastu esmaspäeva ei olnud, aga muidu laupäeval kooli. Nii käis, see oli niisugune psüühiline. Surve oli ja mälu võttis nõrgaks, võttis Ma hakkasin unustama oma, tundsin üksinda kambris ka, magamata. Ka, ma isegi tütre nime unustasin ära tuletusel pärast meelt oma tütre nimi ära, nii niisugune asi oli laksaks, siis ma hakkasin, vaatasin, et asi läheb hulluks ja hakkasin igasugused mäluharjutustega matemaatikaülesandeid lahendama ja kalendri, et kuupäevi nii välja arvestama, mis aastal, mis kuupäev, mis nädalapäev, son ja igasugused mälu meeleheitlikult tegin, igasugused mäluharjutused, mitte lolliks minna. Aga sa nähtavasti inimeseks? Läks siiski väga palju läks inimesi segaseks. Eriti naisi, sellepärast see fortuuna vangla on nii ka tähe kujuline k-tähe kujuline neljakorruseline. Galeriid on mööda seinakäigu, galeriist läheb uks kambrisse, teisel pool seljas on, samas on galerii vahepeal võrk, terasvõrk seal nende kahe kalleri vahel, et vahistatu isa ennast alla hüpata, ennast ära tappa. Ja need on seest on tühi, kõik see vangla ja siis. Öösel oli mitmel korral oli kuulda, et naisterahvas hakkas karjuma Noonisuse hullumeelse kisaga, nähtavasti läks segada, kus ja inimesed läksid hulluks, seal räägitakse, et tal on rohkem jõudu, on, nähtavasti olid neist juhustad, siis rebis ennast nendest valvur sellest lahti pani, jooks oli kuuta jooksva müdid mööda koridori aksest, ta püüti kinni ja pandi käsi, suu põled, karjudes siis natuke aega läbi sumbutud häält oli. No ja siis tuli, muidugi, tuli seal velsker või kohale, tegi süsti ja siis jäi vaikseks. Nii et seal inimesi läks, eriti naised läksid ka seal peast segaseks. Aga mina sain ennast siiski kuidagi nii, pikkamööda sain enam-vähem nii korras hoida, päris segaseks läinud. Udupeksmisi tuli kätte, mitmel korral peksti ka teid ja mind tekstiga. Mitmel korral peksmine käis põhiliselt kaikaga. Aga ikas nuud siis jah, kumminuut minu põhiline kuulajal üks kapten del lohma tema kohta peaks ütlema, et tema ei olnud julm inimene, ta oli nii südamlik inimene, aga ta oli sinna organtides tööle sattunud ja muidu kui ta teistmoodi oleks käitunud, siis oleks teha ise järgmine päev sealsamas kongis olnud kusagil need, tal ei olnud nähtavast väljapääsu mingisugust. Ta oli nii südamlik inimene sellepärast, et käitus minuga korrektselt ja mindi sõimanud kunagi Jani viisakalt rääkis. Ainult kui tema ülemus oli üks elu, Sorov, oli seal vist osakonna või sektori juhatajaks polkovnik. Kui see sisse tuli, siis ta näitas muidugi aktiivsust ja ja hakkas sõimama ka mattidega ka. Kui kui see ülemus toast ära läks, siis ta oli jälle vait ja teinekord punastas natuke nähtavas endal piinlik oli ennast nii ülal pidada. Pakkus mulle vahel kompvekiga salaja karamellikompvekke andis. Ta õppis kaugõppes, siis kusagil õppis ta õhtul tuli sisse ja küsis siis kas on midagi uut rääkida, ma ütlesin, et ei ole. Sorts seda või. Ja seista luges, ta luges liigugi nelja-viieni, kui kaugelt ja temast oli, mina olin üle, laupäeval ei olnud, temal oli niisugune kirjutuslaud laua taga, mina olin nurgas ja nurgas oli niisugune tuul oli ja tuul oli põrandakülgi kruvitud, nii et see vahialune ei saa mitte Satooli võtta ja uurijal pähe lüüa, seal olid, mina istus nurgas ja tema luges, siis hommikul luges ja nii rahulikult. Ükskord oli niisugune asi. Istusime rahulikult tema lugejamilais nurgas ja sepilosoorov tuli sisse ja, ja, ja del Nov kargas laua tagant püsti ja ja Seppelosoof küsib, et no kuidas on, kas tunnistab ennast töid või tunnistab. Ja ta ütles, et ei, et mitte midagi ei ole rääkinud. See hakkas mind väga toorelt sõimama ja, ja siis tahtis mind, mina istusin nurgas ja tahtis mind rusikaga näkku lüüa. Mina vist tõusin püsti, kaolinistmisti tõuseb, tema tahtis mind rusikaga näkku lüüa. Täie jõuga lõi aga mina intsitiivsed, tõmbasin pea eest ära ja dalai üle minu peale läbi õhu ja rusikaga vastu seina krohvitud sein ja siit sõrmenukkide pealt lõi naha maha ja veriseks läks koheselt. Need, ta sai ka käe, lõi ikka katki vastu seina, kõva hooga lõi vastu krohvitud seina ohta sai mu peale väga tigedaks ja vaatas toas ringi, mida võtta, millega mulle pähe anda. Del Novi Maltal rippus seal nagis ja seal riidepuu peal, ta siis võttis selle riide puusalt ja tahtis riidepuuga mind peksma hakata. Aga muidugi kaunis jämereiside puu oli see konks ka jäse teraskonks seal sees. Del Nov nähtavast arvas, et see andest võib halba mulle palju teha ja ta oli väga kärmelt kõigi oma lauasahtel ja võttis selle kumminuudi, võttis lauasahtlis ja ütlesid, et ta ei võta, see ulatas sellel Delosoorovil selle riidepuu asemel kumminuudi seemnences laksuta seal kummi nuudiga õlgade pihta pähe ka mõned laksud ja nii edasi edasi. Aga no see, ma usun, oli ikka kergem karistus, kui nüüd riidepuuga oleks pekstud. Ja ma nüüd ette rutates pean ütlema et kui hiljem mind rehabiliteeriti ja üle kuulata, siis ülekuulamisel põhiliselt küsiti, nüüd algusest peale oli selge, et ma süüd ei ole miljoniks juuri, uus uurija ütles, kohetes millegis süüdi, jälle kuulati, põhiliselt tuli. Kuidas need uurijad olid käitunud, kes oli peksnud ja kes midagi söönud ja mina siis nii ausalt ja puhtsüdamlikult del Novi kaitsesin, ütles, et tema ei ole paha inimene, aga ta oli olukorda sunnitud, kus ta pidi niimoodi käituma ja tal ei olnud teist valikut. Ja siis uuri, oli siis ma tõin talle näiteid sellesamalaga ikka andmist seal riidepuu asemel tika südamlikult suhtus. Fuphia naeris. Siis ma rääkisin peksmises, teinekord oli üks eriti tuba, kus viidid, ma ei mäleta, mis see 216 kabinet või oli üks siis on tuba, kus viidi siis seal oli vist rohkem nii paksemalt isoleeritud seinad, seal siis teksti võeti põrandale nagu kumminootidega peksti. No ja siis oli see üks peksja ja siis Sitel Nov pidiga peksma. Aga mulle isiklikult tundus, et need lohvlai nõrgemine lõik võisid teised mehed, nii et tema siiski talle tundus, et tal südamesse asi oli vastumeelt Aidandlil, mina, uurijal seal rääkisin ka, et, et see ei olnud mitte Paamis. No vaat millest mind siis seal süüdised kõigepealt pandi mulle süüks, seda taheti, et ma tunnistaksin omaks, et ma kodanluse korreg kodanliku korra kolin, Kaitsepolitsei agent. Esiteks. Teiseks, et ma nõukogude korra aeg oli inglise salaluuri intellisenseeris agent intellessenševis agent. Vaatamata sellele, ma ütlen mälu, nii psüühiline surve tugev magada ei saanud, aga mul siiski pea töötas selgelt ja ja ma ütlesin, et kuulge et ma saan aru nii palju küll, et kui ma tunnistan ennast süüdi Aga ma tahan veel elada ja, ja võib-olla õnnestub mul seda kunagi näha, kuna minuteid maha lastakse. Kas te julgete öelda, aga sellest ma sain peksa kaks korda kõvasti? Igatahes ma ennast süüdi tunnistanud. No ma olin juba siis 19 kuud, olin seal Portugal üksikkambris, kuulati üle, aeg-ajalt ühe teise kohta kuulati üle, aga midagi erilist. Minul neid küsimusi ei olnud. Ja näidati, sain seal toimikut näha Reapeteeringul, siis selgus, et keda on üle kuulatud, oli siin Tallinnas üle kuulatud minu endise ministeeriumi töötajad ja need olid kõik, ütlesid Aus. Inimene ei tea ta kohta midagi halba, midagi peale tunnistada ei olnud. Ainult üks üks tunnistaja oli minu vastu, tunnistaja oli Leo Aisenstadt. Ta oli 40. aastal rahandusrahvakomissari asetäitjad olid partei liige pärast sõda 46. aastal siin enne 50. aasta eesti kommunistid, toimetaja. Aga tema pandi kinni mingisuguse niisuguse majandusliku asja pärast, mingisugused rahaasjad olid, mille pärast ta kinni pandi. Tema oli siis tunnistanud. Vatkumisid Tallinnast, sõitsime Leningradi, Leningradis olime 1941 41 jakkumi siit evakueeris Tallinnast Leningradi. Et mina olevat teinud temal nišiettepaneku et me sõidaksime lõunasse Kesk-Aasiasse ja sealt siis püüaksime, kes gaasi sealt läheksime Indiasse, inglastega ühineda. Niisuguse ettepaneku mina temal teinud. See oli ainukene tunnistus minu vastu. Mina muidugi seda eitas, on lihtsalt asju näidata, seda telemustvalgel või ainult ei, mina ütlesin, et mina seda asja ei tunnista ja ma ütlesin, et madal silm silma vastu alisestatiga ja läks mõni aeg mööda, seda mulle tehtigi. Toodi Kaisest, toodi ka sinna ülekuulamise juurde, Aisenstadt peab ütlema seda, et ta väga paha välja, mina ei tea, mis sul mina väljalegi moni ka viletsaks jäänud. Aga ise nägi väga paha välja, luu ja nahk oli nii äranälginud, oli. Ja siis küsib Taisestati käest, et kas oli jutuajamine asjast natuke Vaidia asjad, jahu oli, ma ütlesin naisestatile, Taisetatud nad vaata mulle silmaga, tai, vaatad mulle silma, vaatas põrandale kogu aeg maha. Üldse minu peale ei vaatanud põrandale vahetis maha, naeratas talle omalt piinlika. Aga läbipekstud inimene, mis tema käest nõuad, tsitaadis kinnitas jah, et ma olen niisuguse ettepaneku temal teinud. Ette rutates ma võin nii palju öelda, et kui hiljem rehabiliteerimise korral mind üle kuulati siis muidu aisestati suhtelist kuulati kamin, tüli kuulati ka üle ja siis tema rehabiliteerimise eel oldi ema andnud niisuguse seletuse. Nähtavasti oli meelest ära läinud kemist oli sel puhul korral rääkinud minu suhtes ja vale ununeb, keeras ja ta oli ära unustanud ja siis ta oli rääkinud 55. suurest perest, festivali oli rääkinud niimoodi, et lüüsi oli selle Indiasse mineku ettepanekud teinud. Et seda hoopis Andresen teinud, aga lüüs on pealt kuulanud. Kuulge Agan, treesemis EDP kihkulist Pealt, vaat vintsis küsiti nii et et kas oli nii jutuajamine Aisenstadt ja Andresen vahenditega Saldwelisel tegi ettepaneku teinud ja kas te olete kuulnud seda nistutavale, mina hakkasin naerma ja ütlesin, et mina ei ole ilmas jutleviast, kumb ja ütlesin, kuidas mullad 50. alas saad, tunnistas, et mina olen seda juttu rääkinud, mitte allreisil, aga nüüd oli meelest ära läinud ja ütles, et et Andresen, räägi lüüs kuulis pealt. Nii et see oli ainukene tunnista, minu meelest rohkem ei oldud tunnistajad. Nonii, ma sain siis vist 19 kuud, olin juba seal üksikkambris istunud ja ma tundsin, et et mälu hakkab väga nõrgaks jääma. Ma tegin igasugu meil leidlik mälu harjunud, see üks niisugune kõige armsam mällu harjutus on see minul mul rutsial oli niisugune väike suvemaja oli jõe kaldal ja ma vabal ajal siin pühapäeviti ja armas ja puhkuse ajal armastasin kala püüda ja püüdsin siis oma maja juurest üles. Jõge pidi ülesminek kaks kilomeetrit ja mul olid nii mitu aastat olid juba püüdnud mulle kõikide karud ja põõsad ja kivid ja need olid kõik, oli, oli nii meeles, oli kodad, SM mäng, kestiski, see kalapüük kestis mälus nii et ma hakkan siis oma maa juurest minema, siis ülesjõge, püüdsin kõik need kärestikud ja kivi tagusid ja põõsaalused ja püüdsin siis läbi kolm miljonit üles, tulid tagasi. Teine kord läksin jälle alla mere poole, Sagritsa maja on seal mere ääres kunstnik, Reatraažidzema saagitsem, ajane püüdsin. Ja nii ma siis iga päev ma tegin kalapüügiülespidi ei alla pidi see mind hoidis nii kuidagimoodi ikkagi mõistus hoidis enam-vähem korras. Ja vaata 19 kuud ma olin üksik kambris olnud. Ja siis ma tundsin, et ma nüüd rohkem vastu ei pea ja päris lolliks minna ka ei ole mõtet. Ma ütlesin Loovile vatt Siin pikalt olnud ja on mul aega järele mõelda olnud ja ma olen arusaamisele jõudnud, et ma olen masinasse sattunud ja kuna ma ainult inimene olen, siis masina vastu ma ei saa. Ja kõik minu edasi võitlus oleks nii agu. Tolgi Hoti võitlus tuuleveskiga, et ma tean sellest midagi välja ei tule ja ma olen sellest ära tüdinenud väga ja vot hakkame seda asja siis vormistama. Ja ütlesin, et minu poolt on kaks tingimust. Esiteks inglise salaluure agendiks ma end ei tunnista, ükskõik mis te minuga teete. Kodanluse poliitilise politsei agendiks Ennast ei tunnista, ükskõik mis te minuga teete. Need kaks tingimust, aga teistes asjades õitsev võime, võime arutada teisi küsimusi. Siis lasti mind kaks või kolm päeva rahulikult olla, heid, kumbsused, üldse vallaseid, magada puhataja. Ja siis kutsuti välja, hakkasime vormistama. Küsiti kõigepealt panen oma suhtes. Milles ma süüdi olen, ma ise ütlen siis mössosiidi, las tahan tunnistada, petendavad. Esiteks, et, et ma ei viitsinud vene keelt, ei tahtnud väga õppida, et ma vene keel pahaste oskan vene keelt pahasti ja ei ole see vene keelt õppinud. Nii pandikirjad ei tahtnud, vastumeelt on vene keele õppimise pandi kirja, lodilist, kõiki neid asju. Siis pandi mulle ette kodanik Blaczundist, kuidas selle peale vaatab kodanlik natsionalism kodanliku natsionalismi kakas õieti pihta, see asi pandi mulle, kas või kuidas ma selle peale vaatan? No mina ise mõtlesin, kodanlik natsionalism, et see on niisugune. Kui tal sisu mingit taga ei ole, see ei ole ju mingisugune süüdistus, ei ole, kui tal konkreetset sisu taga ei ole. No ja mina ütlesin, et hea küll, nõus banki kirja kodanitatsionist, vat siis nõuti, nõuti mu käest, et et milles avaldus, kodanlik natsionalism. Vaat siis ma rääkisin, et ma ei, loid olin loiult, õppisin vene keelt. No siis veel mõned asjad, nii et kaadripoliitikas armastasin, eelistasin rohkem eestlasi tööle võtta, eks ole, siis kes tuli meile liidust saadeti ka mitmesse spetsialisti venelasi, tõud tulid siin Eestisse meile tööle, saadeti väga kenad spetsialisti. Ja ütles, et vaat neid panin eesti keelt õppima ja mõned õpist eesti keele ära ka ja üks läks eestlasel mehelega. Vaata nii. Vot lihtsalt jama, ajasin seal kokku ja see pandi kõik kirja. Ja sellega jäetigi siis veel ühte testilised naljakat juurde sinna ja vot sulle jama oli ühesõnaga, ja siis jäeti mind rahule, kuu-poolteist oli vahet. Siis kutsuti, kutsuti mind tribunali istungil. Sealsamas vanglas oli suurem kabinet, oli, sa oled kolm ohvitseri siis vormis vormis ja kolm ohvitser oli. Ja loeti mul otsus ette. Sealt neid enam üle ei kuule, ei, ei, ei, ei, ära ei kuula, ei lihtsalt loeti kohtuotsus ette. Ma ei mäleta nuugasti küsitud K2 vallas, tunnistan süüdi või mitte, lihtsalt loeti kohtuotsus ette. 25 aastat kaitsjatel ei olnud ei midagi. Sealsamas vanglas seal 25 aastat pluss viis aastat õiguse kaotust. Olin seal veel paar päeva, mõned päevad olin virtsakambris 25 aastat käes. Seal Kamoskavad vanglad, etapi vanglad seal nähtavad, sel ajal koguti teistest vanglatest Ei moodustajaid, etapid, saadetis, siis keda keda siis Siberisse ja keda keda siis kaugpõhjaetappidega või eželoniga saadet, vange laiali, ega ta selle ajani ei olnud puutunud teiste eestlastega seal oma elu ei, mitte mitte kellelegi, ka välja arvatud välja aisa stati kellelegi oli nii vastaste Vassostamine oli teisi vai teadnud nendest mitte midagi teatritest. Samal ajal arreteeriti ju ka vabariigi teisi juhtivaid töötajaid. Kahtlemata te esitasite endale küsimuse, miks? No minul oli juba selge varemalt ennem efekteerimist oli selge see et liidu keskvalitsus ei usaldanud ei meie rahvast, ei ka meie valitsust ega keskkomiteesse, oli paljudest asjaoludest, see olid nafta ja selge. Ja see tekitas kodugi meie juhtivate seltsimeeste hulgas palju nördimust. Muidugi lidu organitel olid siin oma esindajad mitmesuguste konsultantide nõuandjate näol, aga tegelikult nemad selle kõrval olid ka ühtlasi moskvasilmadeks, kes meie meeleoludest ette kandsid ja selle tõttu Moskvas oli enam-vähem ülevaade, missugused meeleolud meil valitsevat rahva hulgas, missugused meeleolud juhtkonnas. Ja see usaldamatus aina süvenes, siin olid mitmed põhjused, mis nördimust esile kutsunud. Kas või võtame see 1941. aasta küüditamine, mida teostati või siis Eestist mobiliseeritud saadet tööpataljonidest metsatööstus sai selle tõttu, et ei olnud usaldust. 1945. aastal, kohe pärast Eesti vabastamist eraldati meie vabariigi küljest osa Setumaast. See endine Petseri maakond ja ladva taguna ala kogusummas ei olnud nüüd väga suur, umbes 2300 ruutkilomeetrit. Aga ikkagi peaaegu Saaremaa-suurusel saarel on 2600 ruutkilomeetrit. See iseenesest, nii ma ei ütle, et meie seltsimehed oleks seda nii taga nutnud, kuigi jah, Narva linn aeti sellega pooleks, Jaaniline eraldati Vene Föderatsiooni alla, see oli Narva linnale kunstnik lõhkumine. Ja täiesti sobimatu asi. Aga nördimust tekitas see nende maade liitmine vene föderatsiooniga. See teostati ilma Meie valitsuselt nõu küsimata arvamist küsimata, ilma meiega kooskõlastamata täiesti meie selja taga, nii et see oli kõige karjuvam konstitutsioonilise Meie suveräänsuse rikkumine, Te siis väidate, et Eesti NSV piiride muutmise küsimust vabariigi valitsusega üldse? Ei, ei, ei, seda tehti ilma meie teadmata, me saime seda teada siis, kui oli juba ära otsustatud. Petseri ja ja Petseri ja siis Narva-tagused maad üle halda Vene föderatsioonile. Hiljem Narva juures ei olnud see piiriajamine nii keeruline, seepärast piir läheb mööda jõge, seal ei olnud midagi piir ajada. Aga siis Setumaal seal Petserimaa eraldamisel seal siiski töötas üks komisjon, mis seal ei meie esindajaks oli vist nii palju, kui mina mäletan, Nigol Andresen, kes siiski vaatas võimalikult, kuidas see piir sealt ajada, aga muidugi palju Eesti külasi läks ka Vene Föderatsiooni alla, sellega ja Petseri linn ei olnud ju ka mitte nii puht vene linn, vaid Petseris oli ikkagi üle 50 protsendi. Kindlasti oli Eesti elanikkond ennem sõda. Huvitav, kas otsus langetati enne ja siis asus tööle komisjon või vastupidi, komisjon asus, otsus oli tehtud, otsus oli tehtud ja siis asus komisjon tööle. Need meeleolud muidugi kanti Moskvas täpselt ette. Siis teine suurem õnnetus meile oli see, et sõlmis vares 29. novembril 1946 lasi end maha. Möödunud aastal vist esimest korda avalikustati sõda seisnes Päll ajakirjas, keel ja kirjandus sellest kirjutas aga siis. Kitsam ringkond sai sellest teada juba 1946. aastal, mina kuulsin seda. Üks nädalapäevad hiljem sain kokku oma ülikoolikaaslase doktor Arnold Reismaniga kes olid tervishoiuministri asetäitja ja oli selle arstliku komisjoni esimees, kes pidi avaldama kommunike surma põhjuste kohta. Komminike oli koostatud nii, et seal näidatud haiguse tagajärjel surnud ja doktor Reiman rääkis mulle, et oli väga nördinud. Selle pärast teda sunnib ja ka teise arsti sunniti vale kommunik. Keele allakirjutamise oli arstieetika kõige jämedam rikkumine. Ta tunnistas teile täiest jah, ta oli väga-väga-väga-väga-väga nördinud, oli ja väga tujust ära ja ütles, et seda ma surmatunnini seda niisugust asja ei unustada. Ja ütles, et ükski õige arst ei saa niisuguseid asja kunagi unustada. Hiljem Moskvas, kui ma olin refortoski eeluurimisvanglas üle kuulati mind seal siis uurimisosakonna juhataja asetäitja polkovnik Pelosoorov süüdistas meie valitsust ja Keskkomiteed ja ütles seal, et Te olete kõik seal, kõik olite fašistid. Et kui juba ülemnõukogu presiidiumi esimees ennast protestiks Moskva korralduste vastu end maha lasi, siis mis võib teistest tegelastest, ministritest ja teistest arvata. Kui juba ülemnõukogu presiidiumi esimees niisuguse tükiga hakkama sai?