Meie keskkomitee juhtkonna laialiajamine ja osalt ka geeni paneme kinni, läksid sealt teine sekretär kedrow, siis sekretär, kuusik, pandi kinni. Ministrite nõukogust võeti esimees maha, asetäitjalt maha, töölt osa arreteeriti, selgitas Allik Andresen mind, kaubandusminister Hanson arreteeriti. Nii et põhjus oli see, et kahtlustati meie valitsust ei usaldatud, kahtlustati keskvalitsus avastusvastases vandenõus. Hakati inimesi piinimat seda vandenõud välja selgitada. Hiljem muidugi selgus juurdluse käigus, et, et mingit vandenõud ei olnud. Ja ainuke meie süü seisnes selles, et meie nõukogude korda olime püüdnud siin ehitada kohalikkusi olusid arvestades mitte nii, nagu oli kusagil tehtud Brjanski või Orjoli oblastis vaid arvestades kohalikke olusid ja võimalusi. Lembit Lüüs arreteeriti esimese märtsi ööl 1950. aastal oma kodust Tallinnas. Temale esitatud alusetu süüdistusest oli juttu eelmises saates. Esmakuulegi järgnevat mõistaks kordame episoodi varem räägitust. Lembit Lüüsi ülekuulamised toimusid Moskvas Lefortovo vanglas. Minu põhiline kuule oli üks kapten del Nov, ma tema kohta peaks ütlema, et tema ei olnud julm, ini metali, nii südamlik inimene, aga ta oli sinna organtides tööle sattunud ja muidu kui ta teistmoodi oleks käitunud, siis oleks teha ise järgmine päev sealsamas kongis olnud kusagil need, tal ei olnud naftast väljapääsu mingisugust, käitus minuga korrektselt ja mindi sõimanud kunagi ja nii viisakalt rääkis. Ainult, kui tema ülemus oli üks elu Sorov, oli seal vist osakonna või sektori juhatajaks polkovnik. Kui see sisse tuli, siis ta näitas muidugi aktiivsust ja ja hakkas sõimama ka mattidega ka. Kui kui see ülemus toast ära läks, siis ta oli jälle vait ja teinekord ise punastas natuke nähtavas, endal piinlik oli ennast nii ülal pidada. Ta õppis kaugõppes, siis kusagil õppis ta õhtul tuli sisse, küsis no mis, kas on midagi uut rääkida, ma ütlesin, et ei ole. Sorsdaboy temal oli niisugune kirjutuslaud laua taga, mina olin nurgas ja nurgas oli niisugune tuul oli ja tuul oli põranda külge kinni kruvitud, nii et see vahialune ei saa mitte sa tooli võtta ja uurijal pähe lüüa, seal olid, mina istus nurgas ja tema luges, siis hommikul luges ja nii rahulikult. Ükskord oli niisugune asi. Istusime rahulikult, tema lugesid sealhulgas. Ja sepilos orov tuli sisse ja, ja, ja del Nov kargas laua tagant püsti ja ja küsib, et no kuidas on, kas tunnistab ennast süüdi, ei tunnista. Ja ta ütles, et ei, et mitte midagi ei ole rääkinud. See hakkas mind väga toorelt sõimama ja, ja siis mina vist tõusin püsti, kaolingist missi tõuseb, tema tahtis mind rusikaga näkku lüüa. Täie jõuga lõi aga mina intsitiivsed, tõmbasin pea eest ära ja dalai üle minu peale läbi õhu ja rusikaga vastu seina krohvitud sein ja siit sõrmenukkide pealt lõi naha maha ja veriseks läks koheselt. Tean, et ta sai ka käe, lõi ikka katki vastu seina, kõva hooga lõi vastu krohvitud seina ohta sai mu peale väga tigedaks ja vaatas toas ringi, mida võtta, millega mulle pähe anda. Kell Novi Maltal rippus seal nagis ja seal riidepuu peal, ta siis võttis selle riide puusalt ja tahtis riidepuuga mind peksma hakata. Aga muidugi, mis on kaunis jämereiside puu, oli seal see konks ka jäse teraskonksu sees. Del Nov nähtavast arvas, et see on, sest võib halba mulle palju teha ja ta oli väga kärmelt kõigi oma lauasahtli lahti ja võttis selle kumminuudi võttist lauasahtlisse ja ütlesite, et Ta ei võta, see ulatas sellel Delosoorovil selle riidepuu asemel kumminuudi seemnenzes, laksuta seal kummi nuudiga õlgade pihta pähe ka mõned laksud ja nii edasi edasi. Ja vot 19 kuud ma olin üksikkambris olnud ja siis ma tundsin, et ma nüüd rohkem vastu ei pea ja päris lolliks minna ka ei ole mõtet. Et ma olen siin pikalt olnud ja on mul aega järele mõelda olnud ja ma olen arusaamisele jõudnud, et ma olen masinasse sattunud ja kuna ma ainult inimene olen, siis masina vastu ma ei saa. Ja et kõik minu edasi võitlus oleks nii agu, Tolgi Hoti võitlus tuuleveskiga, et ma tean sellest midagi välja ei tule ja ma olen sellest ära tüdinenud väga ja vot hakkame seda asja siis vormistama. Ja ütlesin, et minu poolt on kaks tingimust. Esiteks inglise salaluure agendiks ma end ei tunnista, ükskõik mis te minuga teete. Kodanluse poliitilisi, politsei agendiks, mina ennast ei tunnista, ükskõik mis te minuga teete need kaks tingimust, aga teistes asjades õitsev võime, võime arutada teisi küsimus. Siis lasti mind kaks või kolm päeva nii rahulikult olla, heid, kumbsused, üldse vallaseid, magada puhataja. Ja siis kutsuti välja, hakkasime vormistama, küsiti kõigepealt, mis ma ette panen? Oba suhtes, milles ma süüdi olen, ma ise ütlen siis mössosiidi, las tahan tunnistada, püttendavad, millest ma tahan ennast süüdi tunnistama. Ma ütlesin, jaak, esiteks, et, et ma ei, ta ei viitsinud vene keelt, ei tahtnud väga õppida ma vene keelt, pahaste oskad vene keelt pahasti ja ei ole see vene keelt õppinud. Nii pandi kirjated ei tahtnud, vastumeelt on vene keele õppimise pandi kirja lodilist, kõiki neid asju pandi mulle ette kodanlik natsionalism. Kuidas selle peale vaatab? Kodanlik natsionalism? Kodanlikud natsionalistid hakkas õieti pihta, see asi pandi mulle, et kas või kuidas ma selle peale vaatan? No mina ise mõtlesin, kodanlik natsionalism, et see on niisugune. Kui tal sisu mingit taga ei ole, see ei ole ju mingisugune süüdistus, ei ole, kui tal konkreetset sisu taga ei ole. No ja mina ütlesin, hea küll, nõus pange kirja koderitatsionist, vaat siis nõuti, nõuti mu käest, et et milles avaldus, kodanlik natsionalism. Vaat siis ma rääkisin, et ma ei, loid, olin loiult, õppisin vene keelt. No siis veel mõned asjad, nii et kaadripoliitikas armastasin, eelistasid rohkem eestlasi tööle võtta, eks ole, siis sest kes tuli meile liidust saadeti ka mitme spetsialisti venelasi. Tulid siin Eestisse meile tööle saadete ja väga kenad spetsialistid. Ja ütles, et vaat neid panin eesti keelt õppima ja mõned õppisid eesti keele ära ka ja üks läks eestlasel mehelega. Vaata nii. Vot nii, jama, ajasin seal kokku ja see pandi kõik kirja. Ja sellega jäetigi siis veel ühte testis naljakat juurde sinna ja vot niisugune jama oli ühesõnaga, ja siis jäeti mind rahule. Kuu-poolteist oli vahet. Siis kutsuti, kutsuti mind tribunali istungile. Sealsamas vanglas oli suurem kabinet, oli, sa oled kolm ohvitseri siis ja loeti mul otsus ette. Sealt enam üle ei kuule, ei, ei, ei, ei, ära ei kuula, ei ja lihtsalt loeti kohtuotsus ette. Ma ei mäleta, nurgast ei küsitud, K2 vallas, tunnistan süüdi või mitte, lihtsalt loeti kohtuotsus ette. 25 aastat pluss viis aastat õiguse kaotust. Olin seal veel paar päeva, mõned päevad olin virtsakambris 25 aastat käes. Üksikkambris kogu aeg ja üksikkambris olid ja siis viidi mind putercas. See oli ka Moskva vanglas etappi, vanglad seal nähtavad, sel ajal koguti teistest vanglatest ei moodustajaid, etapid ja saadetis siis keda, keda siis Siberisse ja keda, keda siis kaugpõhjaetappidega ja puterdas, siis oli mõni aeg olümput tõrkas. Seal oli kriminaalvangidega juba segamine. Läksime edasi järgmisse vanglasse, vaat ma ei mäleta, järsku ei tule meelde, mis etappi vanglas oli? Vahepeal oli veel ennem Vorkuutatuks. Tapivangla, ega teile ei öeldud, kuude lüüakse loomulik ei, ei, ei, ei, ei. Ja vaat seal etapi vanglas ma sain kokku siis aabiniga oli Aleksei Aleksander Aben ja tema oli ka siis sinna kambrisse sattus. Ja ma mäletan, seal oli siis grupp Austria ohvitseri, see oli. Austria ohvitseridel, meil tekkis nendega veel niisugune jutuajamine. Mina sel ajal olin omal ajal koolis saksa keelt õppinud ja lugesin saksa keeles päris vabalt ja sain ikka nii mõningal määral ka rääkida, nendega tekkis jutuajamine siis. Ja seal siis me vedasime siis kihla, nemad, nemad väitsid, et, et sõda läheb lahti lähemate poole aasta jooksul läheb sõjaks lahti. See õieti see Wayulus tekkis mentide austria ohvitseridega, vaid üks Lääne-Berliini suurärimees oli suurärimees, oli temaga tekkis vaielus. Tema oli kuidagi Berliinis Nõukogude sooli Tullutamist, meie meistriga pidali Sarri ühendusi. Ja siis sealt oli kinni võetud ja ta ise rääkis, nii et tema taheti temaga teada saada, mingit raadiotehnika alaliselt Teadmisi pidi temal olema, nende pärast on kas see nii on või mitte? Ma ei tea seda. Nii ta ise rääkis. Aga siis tema ütles, et sõda läheb lahti hiljemalt kuue jooksul platsil näha. Ja siis me vedasime kihla, mille peale 100000 saksa marga peale vedasime kihla. Minu muidugi 100000 Saksa marka ei olnud, aga ei olnudki ette näha, aga ma olin veendunud seal sõdalas, et ei lähe ja vedasin neid Daci meelevilased kihla, tema ütles oma aadressi kõikide edasi ja siis vedasime kihla ja tema poolt oli sekuntandiks vats üks austria ohvitser, austerlane, ohvitser, kihlavihus, minu sekuntandiks oli Aleksander Aben. Nii et seal tapivanglas tegime selle sakslasega 100000 saksa marga peal. Mis kihlavjuu? Vabandage, minu uudishimu, kas te olete võidetud summa kätte saanud? Ma nüüd räägin seda edasi. Hiljem sattusime selle sakslasega, sattusime võrkutas ühte vangilaagrisse. Olime ühes vangilaagris, oli ja mina sain sealt vangilaagrist 55. aastal, aga neid viidi ennem ära juba GAZ 53. aastal, pärast Stalini surma viidi neid minema ja siis ennem, kui saksa etapp viidi sealt minema, läks see mees tuli, otsis mind barakist üles, tuli minu juurde ja ütlesid, et mina lähen nüüd Lafatherland vähem. Aga ma olen aumees. Et ma olen teile kaotanud 100000 Saksa marka ja kui teil õnnestub siit välja saada, siis palun vaat minu aadress on niisugune. Ja 100000 Saksa marka on alati teie käsutuses. Te olete seal ausalt võitnud, kihlveoga tuli lahkuma, minut jumalaga jätma ja täitis oma aadressid ja ütles, et see saksa pakas. Mina muidugi, kui ma hiljem välja tulin, multlema aadress oli peas, aga mina kas seal 100000 Saksa marka taga ajava, mõtlesin, et esiteks, et vangide kihlavedu helistaks, mitte moraal ebamoraalne seal raha tagada, aga teiseks 1000 Saksa marka, talle pannakse uuesti rõngas ninna ja jätsid. Aga põhiliselt muidugi nii moraalselt, kalur. Vaat sealt etappi vanglas, seal oli kriminaalblatnoi olid ka mõned, mõned blatnoi tulid ka seest, need püüdsid meid terroriseerida, aga poliitvang oli rohkem sees ja me neid ei lasknud terroriseerida ja, ja viskan lisati kambrist kõrvalt visati välja. Need olid poliitvangid ja kord oli meil siis nii. Heakord oli omavahel veel seltsimees kord, kuigi seal sakslasi oli aga kõik nii kenasti, käitusime 11, sest ma mäletan seal siis aga need valvur lihtsalt platvoidiku kuidagi hakkama, mäletan ist juhust. Üksused tehti. Uks tehti lahti ja valvurit viskasite blatnoi meie kongi ja palus, et me teda pekstakse. Ma ei tea. Teinud Meie kätte ja mõtlesin, et me oleme, siis peksan ta vaeseomaks, visati kambris üle ukse sisse. Meie teda ei peksnud, see blatnoi värises nurgas ja mõtlesin, et me ta ära tapame, aga meedia ta ei puudutanud keegi käega ja mõnda aega oli seal, koputasid ukse peale valvurile koristava blatnoi ära, viidi ära, nii et kena seltskond oli seal, poliitvangid olid kõik. Sealt viidi meid siis Forgutesse. Ja mina sattusime võrgutas 40.-sse kaevandusse. See oli uus rajatud, kaevatud teda õieti ta ei olnud veel päris lõplikult ta juba toodangut andis, aga teda ehitati veel edasi, maa-aluseid käike rajati. Ja siis sattusin siin, Aabel sattus ka sinnasamasse laagrisse ja ma ütlen, see saksa ärimees gaasi kihla vedada, see oli kasina laagrist üldse laagris, peab ütlema, et seal 3000 meest oli. Aga siis põhimassi moodustasid nendest vangidest lääneukrainlased ja lääne valgevenelased, nende alade elanikud, kes 1939. aastal Poolal Nõukogude Liidu alla sattusid. Ja need olid põhilised need lännu ukrainlased ja peab ütlema, nad olid nii kenad inimesed olid nii kasvu poolest toreda kasuga toreda välimusega aga väga vähese kultuuriga nad olid, suurem osa oli neist kirjaoskamatud. Suurem osa olid kirjaoskamatud ja väga usklikud need õhtu, kui seal barakis naride peal magasime, kahekordsed narid olid siis õhtuti alati enne magamaminekut, siis nad põlvili naribal palvetasid, hommikul palvetasid. Ja naljakas on see, et kui seal midagi juhtus ütelda, ta palvetas nari peal ja keegi keegi seal midagi vahe, mingi vahejuhtum oli siis kestvad palved, ta hakkas mattidega sõimama oma isu täismattidega ja palvetas rahulikult edasi. Need matid käisid seal palve sisse, palvetas edasi. Nii et põhiline kortigent oli sealt siis oli venelasi, ka, venelasi oli seal ka omajagu. Siis leedulasi oli kaunis rohkesti, lätlasi oli. Sakslasi oli siis eestlasi, oli umbes 200 inimese ümber eestlasi eestlaste hulgas, ma ütlen, et nii palju, kui minu nendega tuttavaks sain, olid kõik unisust, kes oli Saksa sõjaväkke mobiliseeritud või või mõni oli siis okupatsiooni aegu, oli seal vallavalitsuses, oli pannud teda kuskil sillal truubi, valva, vot niisugused seal vist kaks-kolm inimest olid sellised, kes võib-olla olid nii, nii südamest nõukogude korra vastased seal 200 hulgas, aga teised olid nii erapooletud või või lihtsalt nii kuuma käe alla sattunud, öeldakse sinna laagros sattunud ukrainlaste kohta peab ütlema seda, et neil oli põhiline asi see, et neid ju hakati kolhoose ajama, aga nad olid nüüd väike, maapidajad olid olnudki ja seal mõni hektar maad ja nad ei tahtnud seda maad käest ära anda. Põhiliselt selle kolhoosivastase meeleolud, kui nad olid sinna sattunud. Nii me siis ja laagris elasime Barakides, elasime, käisime, kaevandus, käisin tööl, 10 tundi oli vist ööpäeva pikkus. Siis laagris oli? Laagris oli, peab ütlemisele, aga õhtukool oli laagrus. Kes tahtis, ma tean, üks eestlane eesti poisi anime nimetab, tema. Rääkis oma elulugu mulle ta. Vanematel oli Tallinnas olnud väike makaron, töös oli olnud ja vanematut usklikud ja teda väiksest poisist pärast sunniti palvetama ja palvemas käima ja väevõimuga tal oli see nii vastumeelt olnud väiksest pärast palvetamine ja siis ta oli, ma ei tea, kas 14 või 15 aastat vana, oli Nõukogude korra Aegis 46. või seitsmendal aastal. Tal oli see palvetame nii vastumeelt, nagu teise rääkis, ta võttis siis kodus, sai ta 100 või paar rubla, sai raha, võttis vanemat tagant. Ja siis ta nad ostsid ühe teise poisi koosluselgilt äikalt, ostsid vana revolvri ja otsustasid siis nõukogude liidust ära minna ja hakkas siis jala minema Lätti, Lätti või kuskohalt nad edasi. Kusagil Lätis peeti kinni ja leiti nende käest, relv toodi Eestis tagasi. Ja sellest mõistsite maginiga. Ja kuna ta alaealine oli, siis ei pandud teda mitte meeste laagrisse, vaid ta ütles, et tal oli pandud naistelaagris, kui alaealine. Ja ta rääkis seda naistelaagrisse õudsus, mis ta rääkis naistelaagris, et see on palju hullem kui meestelaager. Kõike ta rääkis, mis naised temaga seal teinud olid. Õudnemist laenlaste laagris toimus. Hoida salga, siis lagedust vanduma, nii et tema oskas nii hästi vene keeles vanduda, kui seal vahel läks laagris sõimlemiseks kis ükski venelane tema vastu sõimata ei saanud, tema sõimas kõik üle, kõigil jäi suu kinni, seda oli teda laagris õppinud. No mina võtsin tema, vaatasin andekas poiss ja võtsin tema omani ühes brigaadis töötasin, mina võtsin oma šeflus alla ja hakkasime kõik ilma asju arutama ja ja siis ta hakkas õhtukoolis õppima ja, ja, ja pärast ta seal lõpes Veldilt mäe meistrieksami digiära ja Eestis ta abiellus ja lapsed ja oma maja on ja elab korralikult, nii et poiss sai õigel. Nii et seal laagris oli, mitmesuga inimesi oli. Ja siis laagri kohta võib öelda, laagris oli palju. Parteilasi oli seal laagris väga palju Leningradist pärit ja mujalt ja nii parteilast asjad, võib-olla oli nii neid need lihtsalt pingutati, aga siis päris lihtinimesi oli seal nisu. Kui nüüd rääkida, mispärast inimesed seal kinni istusid seal kohe anekdoot, ma võiksin rääkida seal üks, üks vana kodusõjaaegne kodus veteran, partellige muidugi. Aga ilma hariduseta mees, venelane, kirjutan lugeda, oskan aga väga väikse haridusega kodus veteran ja tema oli kusagil Brenskis või ma ei mäleta, mis jaamas oli, oli. Pöörangu mees, Strellusnik, Venegi pöörangu, mees, kes teab, pöörab veel rongi, mõnedel rongidel pööranguid, rööpaseadja, rööpaseadja, nii. Vot tema siis rääkis oma asja ükskord oli nii sonis talvine ilm on hästi külm ja paha ilm ja ja nemad olid siis sinna soojakusse läinud, pluss ka vene keeles kolmekesti, neil oli Vold pudel hiina kolmekesti olnud seal soojakus võtnud seda pudel tiina ja hakanud poliitika põlanud ja arutanud ka Stalinist. Ja tema oli öelnud siis nii, et, et kui see minu teha oleks, et, et ma lööksin sellel staadionil naaskel tagumikku koos käepidemega. Nii, see oli nii, no ja läks, kaks päeva mööda teda arreteeriti sellest üks nendest kolmest käis kaebamas, et see lubas Stahlil tagumikku lüüa ja tema vastu esitati süüdistused terrorikavatsusest terroristlik terrorismi kavatsused. Ja teda oli armetult oli pekstud, ta rääkis seal kõige rohkem oli peksnud teda selle eest missugune, no loomuliku kakos verstu, et, et see naaskel, et see koos käepidemega tahku püüa uurivalt eriti nii solvunud või nördinud sellest, et missugune loomulikus, et, et koos käepidemega tagumikku vot pidemest olnud eraldi siis peksta. Vaat niisuguse lihtsalt niisugust ju anekdoodid on. Või üks Leningradi jurist näiteks tema ei olnud mitte niivõrd poliitika pärast, ta oli rahvuselt juut. Tollist partei liige ka. Ja kui siin 48. üheksandal aastal hakati mõningal määral juute pigistama Ta oli ise vapper sõjamees, oli kuulipildujaroodukomandörina oli eestin kogu sõja läbi teinud kuulipildujaroodu komandör, talled, mitte aumärke. Ja oli ikka, oli seal rindemees ja julge mees oligi. Ja tema oli, kirjutas tallil kirja siis, et tema leiab, et nisu, juutide pigistame, nii et see ei ole mitte õige poliitilistel õigetsed rikub Nõukogude Liidu prestiiži ja ei tuleks seda mitte teha. Kirde Stalini nimekiri ja vot selle Stalini saadud kirja pärast pandi tragini kui nõukogud, vaenulik agitatsioon, tema oli see õlletehase juulis, konsultandid oli hariduselt jurist, oli, ja tema ütles, et vaidles vastu muidugi uurimisel, et et nõukogudevastast agitatsiooni saa olla. Et agitatsiooni puhul peab olema ka vastav objekt, keda saagiteerid nõudva edega Stalini ei saa ju ometi nõukogudevastaselt agiteerida, see ei ole agitatsiooni, objekti ei ole olemas. No selle peale vaatamata antidel 10 aastat. Nonii, ime imeasju, mis seal kuulis, mis aisa pärast üks ehk teine kinni oli pandud. Siis meil oli, laagris oli ka küllalt palju parteilasi oli ja me puutusime omavahel kokku ja peab ütlema, et enamik parteilasi jäid kalaagrossiski parteilasteks. Ja meil oli omavahel niisugune põrandaalune organisatsioon. Meie parteilasteks ennast tunnistada ei tohtinud, see oli keelatud ja selle eest oleks võinud kinni panna ja peksu saada, kõikus väljast parteilasteks nimetada, aga, aga omavahel me nii põrandal olime parteilased. Pidasime omavahel ka niisugused nõu ja jutuajamisi ja meil oli siis omavahel parteiorganite sekretär oli ka kokkuleppel valitud. See oli siis üks kasahh nime, ma ei mäleta praegu enam. Kasahh oli matemaatikadoktor professor ja räägiti, et tema oli esimese kasahhi põhiseaduse koostaja olnud, tema oli ka seal see professor seal siis ja ta oli vanamees ja laagrikaevanduses tööks, ta ei olnud sobi viiekõlbulik. Tema oli pannud siis saunameheks, kes saunas pesu vahetas, meil oli. Kivisöekaevanduses oli ja seal oli laagris saun, töötas kõik päevad töötas ja igal päevil võisid sa minna laagrisse, selle saunavõist ennast pesema minna ja selle juskui tahtsid pesu vahetada, siis andsid sinna seljast võetud pesu, andis, said puhta pesu vastuseid, vot see kasahhi professor. See oli siis selle pesu vastuvõtja väljaandja, vanamees oli kerge töö ja tema juures hea kokku käia, seepärast saunas võis iga päev käia, pärast sahti võisid saunas käia ja kui sa ütleme õhtul ööseks vahetus sahtlis oli vahetustega töö oli, kuis ühes vahetuses käis, võisid päeval käia ja ja see ei puutunud kellelegi silma, kui seal seal pesusaunamehega ajasid seal juttu mõned sõnad, nii et see oli väga hea kokkukäimise koht ja tema oli meil siis sekretär. Ja hiljem hiljem kui, kui, kui nüüd Stalin suri. Ja siis hakkasid inimesed seal arutama, et nüüd on vaja paras aeg sisse anda, avaldused rehabiliteerimise kohta kohtupoisi läbi vaadata. Hoiatati seal sekretäri poolt kui seal Moskva mehi, ka parteilasi, neil oli mingi side siiski väljaspool laagri kooli, side meil laagris töötasid, eraisikuid töötas ka, muidu olid kõik vangid, tegid tööd, aga siis mineerid olid eraisikud. Need olid ka endised vangid olnud, aga kriminaalvangid nähtavasti need olid oma aja ära olnud ja siis hoidnud vabaks astud, elasid samas asulas, elasid ja käisid siis mineerid lõhkamistöid tegemas ka vangi kätel ei usaldatud lõhkainet. Vaat nende eraisikud kaudu siiski mingisugune side välismaailma koli ja Moskva mehed siis parostall surma, siis ta ütles, et, et praegu on vara. Peri on alles, praegu ei tohi, kusagil, ei ole vaja mõtet minagi kõrvetada. Siis läks veel mõni aeg mööda ja, ja siis katkupeeri oli karra võetud, vot siis anti teada, et nüüd võib hakata taotlema selle otsuste muutmist. Nii et nisuorganisatsioon, meil omavaheline organisatsioonil on olemas ja need mehed tulid sealt kõik. Ja teist aastaga see 1955. lapsena tulin ja 1955. aastal mind viidi 1955. aastal märtsikuus, nii palju kui mäletan. Igor Guttast viidi tapiga Moskvasse, Moskvas, paigutad Lublankale julgeoleku komitee sisevanglasse paigutati. Aga siis oli õhkkond seal hoopis teistsugune kui 1950. aastal. Valvur oli äärmiselt äärmiselt korrektne oli. Ja kui ma sinna vangla tsement viidi, Vorkutest tulin, vanglaülem, küsi, kuidas ma tahan olla kas mitmekesi koos või, või, või üksinda. Mina teadsin, et seal väga hea raamatukogu on. Ühest koma 50. aastal puuning koos olin, siis oli vaid väga häid raamatuid, olid seal raamatu, kus me saime lugeda. Ja ma tahtsin pärast laagri natuke puhata ja palusin, et ma hea meelega oleksin üksinda siin olen mõni aeg ja siis vanglaülem oli nõus, sellega paigutas mind üksinda kambrisse, seal alla vist kaks päeva. Kaks päeva sain olla üksinda, seal kambris tuli prokuröri kontroll. Prokurör koos vanglaülemaga ja prokurör köist vangla ma käest mikspärast, vahialune on üksik üksikkambris. Edasi kurjalt kohe küsis vanglaülema käest. Mina ütlesin, koldanud prokurör. Et vanglaülem ei ole selles süüdi, tava tuli minu palvele vastu, mina palusin üksinda, paneks mind. Prokurör ütles, ükskõik, üksikkambris loetakse karistuseks seda olla, tuleb teine inimene juurde anda. Nii et niisugune oli, muudatus oli selles õhkkonnas valvuri poole pöördusid valvuri, väga viisakas palun ja nii edasi. Niisugused sõnad, mis uskumatu sõnad olid. Esimees ülekuulamisel viidi ja siis ülekuulaja väga viisakas oli ja alul ütles kohe, et vaat et me oleme olnud e-toimiku, oleme siin kergelt läbi vaatanud ja meil on selge, et teil siin süüdi ei ole ja meid Teid ei hakkagi üle kuulama, aga siin mõningad asjaolud, mis on vaja välja selgitada meil. No ma vaatasin, ta väga korrektselt käitub ja mina siis Melniku Fol temani major Melnikovi. Ja mina olin siis nii imestunud sellest tema käitumist, diskorrektsest käitumist ja. Ja ja, ja ütlesid, et kodanik, uurija, seal pabisika võis kodaniguuri olla, mitte seltsimeeste vahialune ei tohtinud kasutada seal. 70 kodanik, uurija, et mulle tundub, et, et ei ole mitte kaadrit, töötasin majas. Ta hakkas naerma selle peale, tõsi küll, et ma töötasin tsiviil prokuratuuris, töötas uurina Minni kaade, tugevdas korras, toodi siia üle nii, et ta oli julgeolekukomitees, on nähtavasti suurpuhastus tehtud, vanad uurijad, need olid kõik minema aetud. Hiljem ta muidega rääkis mulle nendest tegelastest, kellega minul tegemist oli, seal vist uurimisosakonna ülem ja mõnega küll tegemist oli neist kaks või kolm olid maha lastud ja muist oli kinni pandud. Aga sellest del Nov, kellest ma rääkisin, seda ei olnud vist kinni pandud. Jõudsid, teised rääkis ka tema kohta on heatahtlikud. Vähemalt tehtud kinni on pandud, aga teised olid kinni pandud ja maha lastud, neid rehabiliteerimine tuli kiiresti, siis märtsikuus viidi mind sinna ja, ja siis viis korda vist üldse kuulati, kuulati põhiliselt ülene uurijatel, mis, kes peksis, mida tegi. Asjastati asjas üks kord ja rohkem mind ei kuulatud ja siis elasin seal toideti hästi viisakalt käituti. Ja nii ma olin kuni 15. septembrini märtsikuus 15. septembrini viis korda sel ajal kuulata üle. Ja 15. septembril Vasandžis vabaks pärast mul sai selgeks, miks mind siis nii pikalt seal hoiti. Nimelt selgus hiljem mulle, et 10. septembril anti välja ülemnõukogu seadus, mille puhul Makstakse rehappelteeriutule viimase kahe kuu palk kompensatsiooniks, aga kuni 10. septembrini kehtis seadus mille järel rehabiliteerimise korral tuli välja maksta töötasu viimase töökoha järele kogu ilma põhjuseta kinnioleku aja eest, nii et mina nii viie aasta ja seitsme kuu eest oleks tulnud, mul oleks rikkaks meheks saanud ja nähtavasti siis nähtavasti vist leiti, et sel ajal rehabiliteeritud ainult mind ja, ja siin neid teisi eesti seltsimehi vaid neid rehabiliteerinud sel ajal tuhandetes 10. 1000. või polnud sadades tuhandetes ülemnõukogu liidu rehabiliteeriti ja mõelge nüüd ise, kui hakata neile kõigile selle kinni oldud aja eest alates seal 38. juba tagantjärele palka välja maksma. Riik ei oleks seda välja kannatanud niisugust suurt väljaminekut ja nähtavasti leiti, et riigil tuleb odavam seal paar-kolm kuud toita. Nii kaua, kui võetakse seadus vastu kahe kuu palk ja vot siis 15. septembril lasti mind sealt öeldi, et kodu EKG ja viidi vintsijaama üksiku ühe kuupalga, seal vesi, ei, seda ma sain Tallinnasse juba vete, seal veidi jaama üksingultriidi vagunis ja oli mul pilet ka. Kupee ja number ja läksin jaama ja jaamas siis selgus, et samas vagunis kupees kõrvalkupees oli Henrik Allik, oli siis Aleksander Aben siis oli Hans Kruus vist oli siis Roode oli ja kes veel olid seal kuus-seitse inimest, oli neid, seal kagunist olime seal sees. Moskva rongis, seal saime kõik kokku, enam-vähem kõik meie kamp, kes messid kinni võeti 50. aastal, välja arvatud Hansel kaubandusminister Hansen ei olnud, et seal mitte meie hulgas. Aga sellega juhtus niisugune asi. Ma lähen nüüd natukene tagasi, võib-olla all selle asja, ma räägin, mis rääkis minul, uurija, nimelt kui mind üle kuulati, nõuti, et ma inglist, salakuula, salaluure agendiks, ent unistan edasi, mina ei tunnistanud. Ja siis näidati mulle ette, loeti Etti Hansseni tunnist ülestunnistust. Ja vaata, augustil. Hansen oli ülekuulamisel tunnistanud nishi seletuse andnud. Seda mulle loeti ette, kaugelt näidati purjelaua, võib-olla ei olnud ka seal kirjas nii, aga mulle loeti ette ja eemalt täidad, ma nii täpselt ei näinud, aga igatahes Jansen tunnistused nisuleib tema odanes Eestis olles poliitvang, astus veendusi Eesti poliitilisse kodanliku poliitilise politseiga. Ja sai ülesandeks demoraliseerida teisi poliitvange sellega, et, et et agiteerida ahvatleda neid, siis saan ma armuandmise palve vabastamiseks. Meil teatas kommunistid, olid niisugust seisukoht, oli neil vastu võetud otsus, et mitte päts, kodanlikud valitsused mitte armu paluda, mitte armuandmispalvet sisse anda, vaat tema oli võtnud omal nišis ülesanne siis demorealiseerida teisi kaasvang poliitvange ja ahvatleda neid armuandmispalvet sisse andma. Nii. No minul tundus asi kohe imelik, naljakas, sellest ma teadsin antsele tervis väga vilets ja muidu kui temal oleks võimalus olnud välja minna. Ta oleks võinud Armons valve sisse vunda ja väljenda, milleks ta pidi need kaasvange auditeerima, nii et see oli lihtsalt välja mõeldud ja võib-olla ka Hanselt nii kaua kõvasti pekstud, et ta selle alla kirjutas. Kuidas ma ütlen veelkord, on tervisele väga vilets, väga vilets oli. No vot ja siis, kui mind hiljem selle ümber juurdluse terefesztee korras üle kuulati, see major Männiku juba 55. aastal, mina tundsin huvi antsele vastu, küsisin, ütlesin temale. Vaata mulle loetise Anseni seletus loeti ette. Et see oli nii naljakas seletus ja, ja minul loetisele ette selleks, et näidata, kui puhta südamliku Tansen elas süüdi, tunnistab ja nagu antsentuudi mulle eeskujuks. Et ma tunnistaksin ennast inglise salaluure agendiks, toodi kuid eeskuju kui puhtalt südamlikult tunnist. Ja ma ütlesin, et vaata, et jah, Anseni seletust loete mulle ette, et mina muidugi eeskuju sellest seletust ei võtnud, aga mis lõpuks Hansen ja sai juuri ja ütles, mulle meeldivad jah, kahju. Hansen lasti maha. See muidugi ei vasta tõele, mis teile ette loetiga, Hansen lasti maha, need on kindlasti maa. No vot siis seal jah, ja tuleb jaama tagasi, jaamas olin puusse terve seltskond, kes meid siis enam-vähem kestsid, kinni, võeti süüa, meil ei olnud midagi erilist rahaga ja raha ka ei olnud. Ja mina ütlesin, et kuulge, et ega Moskva ja me ei saa tõsi olla, et ma lähen välja, vaatan natuke ringi, läksin vagunist välja perrooni peale ja nägin eemalt, tuleb poobus doktor poobus, hobust ma tundsin, et see oli hobuseid, tervishoiuministri asetäitja. Enne arreteerimist tundsin, nägin, fookus tuleb ja ma olin siis riietus oli mul niisugune. Vatjovka oli seljas, vatipüksid, olid jalas, olid ka niisugune kohe sunnitöölise mehietus. Ja läksin Bobus juurt teha. Rõõmustasin lihtsalt tervist, seltsimees poobus, nii hea meelega kohe. Tervist seltsiv hobused. Et kaste ei saaks mulle viis rubla raha laenata, et ma maksan teile Tallinnas tagasi. Apobus lõi näost täiesti valgeks, läks nõust võpsakas kohe. Bobus oli Venemaalt pärit eestlane ja tema muidugi need 37 38 aastat oli kõik üle elanud ja ja muidugi minu välimus oli ka nii et see oli täitsa niisuguse sunnitöölisi välimus ja nähtavasti Bobus arvas, et ma olen kusagilt laagrist ära põgenenud. Ja nüüd, kui see tuleb välja, et tema mulle abi annab, et siis hiljem temal läheb ka halvasti läheb. Need Bobus ehmatas ära, läks valgeks, käed hakkasid võbis, aga ta oli siiski nii. Võttis taskust rahakoti välja, käsi võbis, andis pool viis rubla. Ma tänase ilusti ja, ja selle viie rubla eest ostsime, siis oska jaamas, otsin seal mõned pätsid leiba, veest, midagi veel ja sellega sõitsime Tallinnas. Tallinnas oli juba teada, et me lahti olen saadud ja tuleb, ma ei tea, kes Moskvast oli vist Telegram saadud, kas allik või kes oli sattunud Telegrami siia. Nüüd siin oli, oli teada ja meid olid siis juba siin inimesed juba vastu võtmas. Omaaegset töökaaslased ja perekonnaliikmed ja need olid meil kõik Tallinnas jaamas vastu võtmas. Igatahes Tallinnas teate ette, et me tuleme. Nõiavabu hobused veel tagasi, üks nädalapäev hiljem, kui ma ennast riides olin pannud juba. Siis ma läksin Bobuse üles Toompeale tervishoiuministeeriumisse Bobuse 100 viit rubla tagasi maksma. Läksin Bobus juurde ja sekretär Lees, ütlesin sekretärile, et ma tahaksin selliseid hobuse jutul, paluksin. Küsisin mina mõtlesin, imen lüüsija. Ta läks siis teatas ja lasi mind kohe uksest sisse. Ja kui muuksid sisse tulin, siis Bobus kargas laua tagant püsti. Tuli mul jooksujalu tuli keset kabinetti, tuli vastu ja võttis siis kul ümbert kinni ja kallistas mind ja suudles ja oli ütlemata õnnelik ja ütlesin, et sa ära pane pahaks, et Moskva jaamast maid jalt sellest rehabiliteerimisest mitte midagi, et ma sain seal alles Tallinnas teada. No nähtavasti ja see tuli temal ootamatult ja, ja tõepoolest, kui, kui ikka sa põgened annab abi, siis omal võib pärast halvasti minna, nii et oli väga südamlikult võttis mind Bobus vastu. Nii see asi siis lõppes see epopöa epopea ja viis aastat seitse kuud kokku, see oli küllalt pikk aeg ja võib-olla paremad aastad läksid. Ma sain neljakümneseks, sain, kui kinni pandi. 23. veebruaril 1950 ma sain 40 aastaseks, esimesel märtsil pandi kinni ja need viis aastat seitse kuust elust oli justkui maha kriipsutatud. Ja paneme siin punktis hästi.