Minu naine on kõike muud kui täpne. Ja olles kokku leppinud temaga kleritši lõunatada, tulin man kohale 10 minutit varem ega olnud põrmugi üllatunud, et teda veel pole. Tellisin kokteili, oli suvitushooaeg ja saalis oli ainult kaks või kolm vaba lauda. Osa inimesi jõi söögi peale kohvi, osa istus kuiva martiini taga, nagu ma isegi. Naised nägid suvekleitides võluvad välja ja mehed olid armastusväärsed. Aga ma ei näinud kedagi, kellega ma oleksin tahtnud veeta selle pooltunni, mis mul kõigi eelduste kohaselt veel oodata tuli. Neid kõik oli kena ja hea vaadata, nad olid hästi riides ja muretud aga kuidagi üksteisega liiga sarnased. Nii et ma vaatasin neid pigem ükskõiksuse kui huviga. Kell oli juba kahe ringis. Ma hakkasin näljaseks muutuma. Mu naine on alati rääkinud, et ei salli türkiis ehteid ja käekelli, sest Türkeesid tõmbuvad kandes roheliseks ja kellad jäävad seisma. See olevat kohe saatusest nii ette määratud. Türkiside koha pealt mul ei ole ütlemist, aga vahel ma mõtlen, et Kell kuluks talle küll ära, eriti veel, kui ta seda aeg-ajalt üles keeraks. Olin nende mõtetega ametis, kui ilmus tähtsusest pakatav administraator. Nagu hotellide administraatorid tavaliselt on. Võiks arvata, et kõik, mis nad ütlevad, tähendab hoopis enamat, kui sõnad võivad väljendada ja andis teada, et helistas keegi daam ja palus edasi öelda tal tekkinud tähtsaid asjatoimetusi. Ja ta ei saa minuga lõunatada. Kõhklesin veidi pole eriti mõnus rahvarikkas paigas, üksinda süüa. Aga klubisse minna oli juba hilja. Ja ma otsustasin jääda sinna, kus ma olin. Sammusin restorani poole peale. Mulle pole kunagi erilist rahuldust pakkunud, aga paljudele tuntud isikutele näib pakkuvat, kui moodsamate restoranide ülem kelnerid mind nimepidi teavad, aga praegusel juhul oleksin küll meelsasti näinud, et mind vähem kivinenud ilmega oleks vastu võetud. Jäiga ja vaenuliku olekuga administraator teatas, et ühtki vaba lauda ei ole. Vaatasin abitult suurese imposantses ruumis ringi ja oma suurimaks meeleheaks märkasin äkki kedagi, keda ma tundsin. Leedi Elizabeth vöönanud oli minu vana tuttav. Ta naeratas ja märganud, et ta on üksi. Läksin tema juurde. Kas ilmutate veidi kaastunnet näljase mehe vastu ja lubate oma lauda istuda? Küsisin. Oo jaa, palun. Ma ise olen küll peaaegu lõpetanud. Ta istus väikeses lauas massiivse samba taga. Ja kui ma istet võtsin, olime rahva hulgast peaaegu eraldatud. Milline vedamine, ütlesin, ma pidin juba näljast nõrkemas. Tal oli ääretult meeldiv naeratus. See ei ilmunud ta näole, vaid valgustas kuidagi järk-järgult nägu omapärase sarmiga. Naeratus veiklas mõne hetke ta huulte ümber ja liikus siis vaikselt suurte säravate silmade suunas ja jäi sinna mahedana püsima. Keegi ei võinud kindlalt väita, et Elizabeth vähemalt on päris tavaline surelik. Tüdrukust peast ma teda ei tundnud. Aga väidetavasti olevat olnud nii armas, et see võtnud silmad märjaks. Ja ma usun seda täielikult nüüd nii 50 ringis oli ta endiselt võrratu. Seesuguse vapustava ilu kõrval näib nooruse õitsev värskus isegi veidi maotuna. Mulle üldiselt värvitud näod ei meeldi, nad on kõik nii sarnased. Ja minu meelest teevad naised rumalasti ähmastades oma isikupära ja kahandades oma väljendusrikkust, puudri, roosi ja huulepulgaga. Elizabeth vöömend ei värvinud selleks, et loodust imiteerida vaid selleks, et teda täiendada. Milleks pöörata tähelepanuvahenditele, kui tulemus on nii kiiduväärne? See väljakutsuv julgus, millega ta kosmeetikat kasutus pigem rõhutas kui rikkus tema näo täiuslikkust? Ma arvan, et kada juuksed olid värvitud, need olid nii mustad, nii libedad, nii läikivad. Tema rist oli nõnda hea, nagu ei laseks ta end kunagi lõdvaks ja ta oli väga sale. Seljas oli tal must satiin, kleit, mille lõige ja lihtsus olid vaimustavad ja kaelas kandis ta pikka pärlikeed. Sõrmes oli tal lisaks abielusõrmusele hiiglaslik smaragd, mille tuhm sära rõhutas ta käe Valevust. Ometi olid just temal lakitud küüntega käed need, mis kõige selgemini reetsid ta vanust. Neis polnud enam tütarlapselikku pehmust ja ümarust. Õieti tekkis neid vaadates mingi ebamugavustunne, läheb veel mõni aeg ja nad hakkavad meenutama kulliküüniseid. Eliisa vöömanud oli tähelepanu väärne naine kõrge päritoluga nimelt seitsmenda Sandersi hertsogi tütar abiellus ta 18 aastaselt väga rikka mehega. Ja õige pea ümbritses teda ekstravagantsuse, kergemeelsuse ja isegi pahelisuse oreool. Ta oli liiga uhked, olla ettevaatlik, liiga spontaanne, et mõelda tagajärgedele. Ja kahe aasta pärast toimus skandaalne lahutus. Seejärel abiellus ta ühega mainitud skandaali puutuvaist isikulist ja 18 kuud hiljem jooksis tema juurest minema. Järgnes terve protsessioon armukesi. Ta sai pahelisuse poolest lausa kuulsaks. Tema vapustav ilu ja skandaalne käitumine hoidsid teda pidevalt tähelepanu orbiidis ja iga natukese aja tagant andis alust uuteks kuulujuttudeks. Korralikud inimesed ei tahtnud ta nime suhu võtta, oli mängur, pillaja ja põikpea. Ja kuigi nii muutliku meelega armukeste suhtes oli ta väga truu oma sõpradele. Ja alati oli neid, kes arvasid, et mida ta ka ei teeks, on ta väga meeldiv inimene. Ta oli alati heatujuline ja tal oli julgust. Ta ei teeselnud kunagi. Ta oli suuremeelne ja siiras. Just sellel perioodil tutvusin mina temaga. Kuivõrd religioon pole enam moes, tavatsevad suursugused daamid ilmutada liialdatud huvi kunsti vastu, kui nende elus midagi väga viltu läheb. Olles seltskonna poolt hüljatud, hakkavad nad liikuma kirjanike, kunstnike ja muusikute hulgas. Mina pidasin teda meeldivaks kaaslaseks. Ta oli üks neist haruldasest inimestest, kes kartmatult räägivad säästes sellega palju aega ja ta oli kiire taibuga. Ta oli alati valmis rääkima oma sentatsioonilisest minevikust ja tegi seda kaasakiskuva huumoriga. Tema jutt, kuigi võhiklik oli alati hea kuulata, sest ta oli kõigile vaatamata aus naine siis tegi Elizabeth midagi üllatavat. Neljakümneaastaselt abiellus ta 21 aastase poisiga. Ta sõbrad ütlesid, et see on kõige rumalam temp, mis ta elus on teinud ja paljud, kes alati olid tema eest seisnud, ütlesid temaga tutvuse üles, sest poiss oli nii kena ja tundus häbiväärne tema kogenematust ära kasutada. Igal asjal on piir. Kõik arvasid, et sellest ei tule midagi välja, sest Liisades vöönanud pole võimeline ühe ja sama mehega üle kuue kuu koos elama. Samal ajal nad lootsid, et see nii läheb just vaese poisi pärast. Sest naise poolt põhjustatud skandaal annaks võimaluse temast lahutada. Aga nad kõik, eks siis ma ei tea, kas oli aeg muutnud Eliisabeffi või liigutas teda Piiteri süütus ning siiras armastus. Aga fakt jääb faktiks. Elizabethist sai talle suurepärane naine. Nad elasid vaeselt ja kuigi Elizabeth oli ekstravagantne, sai temast kokkuhoidlik perenaine. Ta muutus väga tundlikuks oma reputatsiooni suhtes ja kurjad keeled vaikisid. Ta abieluõnn tundus olevat tema ainsaks mureks. Keegi ei võinud kahelda, et armastas poissi ennastsalgavalt. Kui Elizabeth vöönanud oli siiamaani alaliseks jutuaineks siis nüüd ei räägitud temast enam üldse. Tundus, et tema tembutamised on Pembutatud. Ta oli täiesti teine naine ja ma lõbustasin mõttega, kuidas ta kunagi vanaduses selja taga hulk väärikalt veedetud aastaid mõtleb oma skandaalsele minevikule nagu kuulukse hoopis kellelegi teisele, keda ta kunagi põgusalt tundnud. Sest naistele on antud kadestamisväärt unustamise võime. Aga keegi ei või teada, mis saatusel varuks. Silmapilguga muutus kõik, teiseks. Pärast kümmet ideaalset abieluaastat armus Piiter vermu meeletult kellessegi Paabarakentoni nimelisse tüdrukusse. See oli sama lord Robert käentonid tütar, kes omal ajal oli välisasjade riigisekretäriks ja tüdruk oli kena omal lihtsal ja loomulikul moel. Loomulikult ei saanud teda hetkekski leedi Elizabethiga võrrelda. Paljud teadsid, mis on juhtunud, aga keegi ei osanud öelda, kas Liisabefermoonil on asjast aimu ja kõigi huvitas, kuidas ta käitub olukorras, mis on talle nii võõras. Alati oli ju tema, see, kes kedagi maha jättis. Teda polnud kunagi mahajäetud. Mis minusse puutub, siis ma arvasin, et ta näitab, mis Clintonile kiiresti koha kätte. Ma teadsin tema julgust ja leidlikkust. Niisuguseid mõtteid mõlgutas ilma Kunime koos einestasime ja lobisesime. Ta pidas end ülal nagu alati, oli võluv, lõbus ja avameelne. Näis, nagu ei teeks miski talle muret. Ta jutt polnud just sügavmõtteline. Aga talle on antud tervet mõistust ja võimet tajuda vähematki naeruväärsust, kus see ka ette ei tuleks. Ma nautisin meie vestlust suuresti ja ma jõudsin otsusele, et mingi ime läbi pole ta Piiteri tunnete muutumisest teadlik. Ma seletasin seda nii, et ta enesearmastus on liiga suur ootamaks, teiselt poolt midagi vähemat. Me jõime kohvi ja suitsetasime mõned sigaretid. Ja ta küsis minult, mis kell on. Kolmveerand kolm. Ma pean arve paluma vaest, tohin Diaadile välja, aga palun, naeratas ta, teil on kiire. Ma pidin Piiteriga kell kolm kokku saama, kuidas tal läheb Ovega hästi. Ta naeratas oma võluvalt tasasel viisil. Aga seekord märkasin seal teatavat iroonilist varjundit. Ta kõhkles hetke ja vaatas mulle kaalutlevalt otsa. Teile vist meeldivad kurioossed, olukorrad eksele? Küsis ta. Te ei arva ilmaski ära, mida ma kavatsen? Ma helistasin täna hommikul Peterile ja palusin ta kella kolmeks kohtama. Ma pakun lahutust. Võimatu hüüate siin. Ma tundsin, et punastan ega teadnud, mida öelda. Ma mõtlesin, et te saate kenasti läbi. Kas ma näen sedamoodi välja, et mul on teadmata see, mida kogu maailm teab? Nii rumal ma tõesti pole. Ta on niisugune naine, et tal on võimatu öelda midagi, mida sa ise ei usu. Ja ma ei hakanud teesklema, et ma ei saa aru, millest ta räägib. Ma olin mõned sekundid vait. Tema peaks teist lahutama. Ja seest, Robert Kenton on vintske vana mees. Vaevalt et ta laseks Paabaral biitoriga abielluda, kui mina lahutust algatan. Mulle aga teate, pole sellistel asjadel tähtsust üks lahutuse ees või taga. Ta võbistas oma kauneid õlgu. Kust te teate, et nad tahavad abielluda? Poiss on ülepeakaela temasse armunud. Kas ta on ise öelnud? Ei, ta ei tea üldse, et mina tean. Vaene poiss, mul on temast lausa kahju. Ta püüab nii liigutavalt minu tundeid säästa. Aga võib olla, on see ainult hetkeline kiindumus, püüdsin lohutada ja läheb varsti mööda. Aga miks peaks mööda minema? Ta on õige, meeldiv, nad sobivad teineteisega suurepäraselt. Ja muide, mis sellest kasu oleks, kui see mööda läheks? Nad armastavad teineteist ja armastuse juures on tähtis ainult olevik. Mina olen 19 aastat biitrist vanem. Kui mees lakkab armastamast naist, kes on piisavalt vana, et olla ta ema. Kuidas võib siis loota, et ta temasse kunagi uuesti armub? Te olete kirjanik, te peaksite inimloomust ju nii palju tundma. Mikste seisuguse ohvritoote, kui ta 10 aastat tagasi mulle abieluettepaneku tegi lubasin ma talle, et kui ta kunagi peaks oma vabadust tagasi tahtma siis ta selle ka saab. Meie vanusevahe arvesse võttes oli see minu arvates õiglane ettepanek. Ja nüüd te kavatsete oma lubadust pidada. Kuigi ta pole seda teilt isegi palunud. Elizabeth laiutas kergelt oma kitsaid, peene sõrmelisi käsi. Ja hetkeks oli mul tunne, et suur tume smaragd ta sõrmes sädeleb kuidagi pahaendeliselt. Mul ei jää muud üle, nagu need igas olukorras tuleb inimeseks jääda. Ja teate, miks ma täna üldse siin olen? Ta tegi mulle abieluettepaneku siin selles samas lauas. Me sõime koos ja mina istusin just siin, kus ma praegu istun ja saatuse pilge on selles, et mina armastan teda täna täpselt niisama palju kui tollel päeval. Ta oli minuti vait ja ma nägin, kuidas ta hambad kokku surus. Noh, ma pean nüüd minema hakkama. Pieter ei salli, kui tal oodata lastakse. Ta heitis mulle kuidagi abitu pilgu ja ma nägin, et ta lihtsalt ei suuda end sundida toolist tõusma. Aga järgmisel hetkel ta naeratas ja hüppas järsult püsti. Vahest soovite, et ma tulen kaasa kuni hotelli ukseni, palun, naeratas ta. Me kõndisime läbi restorani ja fuajee ja väljapääsu juures seisev portjee lükkas pöördukse meie jaoks liikuma. Ma küsisin, kas Elizabeth tahaks taksot? Ei, ma lähen parem jala, nii kaunis ilmun. Ta ulatas mulle käe. Mul on hea meel, et ma teid tänan, närin. Homme sõidan ma välismaale, aga kogu sügise loodan veeta Londonis. Palun helistage siis mulle. Ta naeratas veel kord noogutas ja pöördus minekule. Ma vaatasin, kuidas ta mööda Davis Streeti kaugenes. Õhk oli endiselt mahe ja kevadine. Ja sinises taevas sõudsid pisikesed pilved endiselt laisalt üle katuste. Ta kõndis väga sirgelt ja ta peahoiak oli suursugune. Ta oli nii sale ja kena, et talle vaadati järele, kui ta möödus. Siis noogutas ta armastusväärselt kellelegi tuttavale, kes kergitas kaabut. Ja ma mõtlesin, et too ei oskaks küll uneski aimata, et selle naise süda on murtud. Ma kordan, ta oli äärmiselt aus naine.