Keegi ei teadnud temast paremini kui tähtis isik. Ta on. Ja nimelt esimene mees ühes olulisemas Hiinas tegutsevatest inglisefirmadest. Ta oli end üles töötanud tänu omaenesevõimekusele ja mõeldes sellele noorele rohelisele ametnikukesele, kellena ta 30 aastat tagasi Hiinasse olid tulnud, naeratas ta kergelt kui ta mõtles tagasihoidlikule kodule, kust ta pärines väikesele punasele majale teiste samasuguste pikas reas Paancis äärelinnas, mis kõigest hingest tahtis olla peen, oli aga tegelikult vaid haledalt melanhoolne. Ja kui ta võrdles seda imposantsema kivihoonega, kus leidus ruumikaid, tube ja avaraid randasid ja mis oli ühtlasi nii firma büroo kui ta oma residents pidi ta rahulolevalt naerma. Ta mõtles heale teele, mida nad koos isa ema ja kahe õega jõid, kui tema koolist tuli. Ta käis sant poolis külma lihalõikudele rohketele võileibade leiab piimale, mida ta ohtralt teesse kallas. Ja ta mõtles sellele, kuidas tema õhtusöögid nüüd välja nägid. Selleks puhuks riietus ta alati ümber, ükskõik, kas ta sõi üksi või mitte, seisis laua juures kolm teenrit. Esimene neist teadis täpselt, mis talle meeldib. Ja tal endal ei tulnud kunagi omapead majapidamisküsimustega vaevata. Ta sõi alati mitmekäigulise lõuna, mis koosnes pistkalast, praest, magustoidust ja lõpetavast suubistest. Nii et ta võis iga hetk lõunaks külalise kutsuda, kui tahtis. Talle meeldis süüa ja ta ei näinud põhjust, miks ta üksi peaks sööma viletsama lõuna kui külalisega. Ta oli tõesti kaugele jõudnud ja tal ei olnud mingit tahtmist koju minna. Ta polnud 10 aastat Inglismaal käinud. Ja kui ta tahtis vanade sõpradega kokku saada, kellega ta muide olid tutvunud Hiinas sõitis ta Jaapanisse või Vancouverisse. Kodus ei tundnud ta kedagi. Õed olid abiellunud seisusekohaselt, nende mehed olid ametnikud ja nende pojad olid ametnikud. Ja temal polnud midagi ühist. Nad ei pakkunud talle mingit huvi. Sõprusavaldusena saatis ta neile jõuluks tükki peensiidi, mõned hoolikalt teostatud tikandid või karbi teed. Ta polnud halb inimene ja kuni ema elas saatis ta talle pidevalt raha. Kui saabub aeg pensionile minna, ei tuleks talle pähegi Inglismaale tagasi pöörduda. Ta oli küllalt näinud mehi seda tegemas ja tihti oli see lõppenud nurjumisega. Ta mõtles osta maja Shanghaisse hipodroomi lähedale ja ta kavatses bridži oma ponide ja golfi abil ülejäänud elupäevad õige mõnusalt lõpetada. Aga pensionile oli veel vara mõelda. Viie või kuue aasta pärast sõidab Higgins koju ja tema võtab üle Shanghai kontorijuhtimise. Kuid sinnamaani oli ta rahul sellega, mis tal oli. Ta sai raha kõrvale panna, mis Shanghais ilmselt ei õnnestu ja pealegi veel elust mõnu tunda. Sellel kohal olid Shanghai ees veel üks eelis. Ta oli siinses ühiskonnas kõige väljapaistvam tegelane ja tema sõna maksis. Isegi konsul arvestas temaga. Kord olid nad konsuliga tülli läinud ja mitte tema polnud see, kes järele andis. Teipen lükkas lõua jonnakalt ette, kui talle see intsident meenus. Aga peatselt ta naeratas, sest tal oli huumorimeelt. Ta läks jala oma kontori poole peale pidulikku söömaaega Hongkongi ja Shanghai pangategelastega. Seal oli hästi toidetud. Kõik road olid esmaklassilised ja alkoholi oli palju. Ta oli alustanud baarikokteiliga, jätkanud prantsuse veiniga ja lõpetanud mõne klaasi portveini ja suurepärase vana brändiga. Ta tundis end tõepoolest hästi ja kui ta lahkus, sai ta hakkama millegi enneolematuga. Talleks jala kandjad koos kandetooliga hoidsid paar sammu tahapoole juhuks, kui tal peaks tulema tahtmine siiski tooli ronida. Aga talle meeldis jalgu sirutada. Tal polnud viimasel ajal kehalist tegevust. Nüüd, mil ta oli ratsutamiseks liiga raske, ei leidnud ta enam endale füüsilist rakendust. Hobuseid pidas ta sellegipoolest edasi ja niiviisi jalutades lõhnavat õhku nautides mõtles ta kevadistele. Võiduajamistel olid mõned mehed, kelle peale ta pani suuri lootusi ja ühest nende büroo poisist oli päris head šoki saanud. Ja tuleb peale passida, et nad teda ära ei meelita. Vana higis Shanghaist annaks tubli pataka raha, et teda üle lüüa. Nii et ta peaks kaks või kolm jooksu võitma. Deeppenali arvamisel, et just temal on parimad tallid kogu linnas. Sellele mõeldes ajas ta oma laia rinna kummi nagu tuubil. Missugune suurepärane päev. Ja kui tore oli elada. Kui ta kalmistule jõudis, seisatas ta hetkeks. Seal see oli kena ja korrastatud nagu ühiskonna rikkuse sümbol tai möödunud kunagi surnuaiast ilmad poleks veidi uhkust tundnud. Talle meeldis, et ta oli inglane. Kalmistu seisis paigas, mis oli algselt täiesti väärtusetu, aga linn kasvas ja nüüd maksis see paik ja hulga raha oli isegi arutatud, kas mitte surnuid ümber matta ja krunt täis ehitada. Aga üldsus oli selle vastu. Täittonile pakkus rahuldust, ent nende surnud puhkavad linna kõige väärtuslikuma soo osas. See näitas, et on asju, millest nad hoolivad rohkem, hoopis rohkem kui rahast. Tühja sellest rahast. Kõneldes olulisematest asjadest, see oli Talibani lemmikväljendeid. Tuleb enesele aru anda, et raha pole sugugi peamine siin ilmas. Ta otsustas kalmistul natuke ringi kõndida. Ta vaatles haudu. Need olid kenasti hoolitsetud ja teed olid umbrohust puhastatud. Kõik jättis meeldiva mulje. Jalutades luges ta hauakividelt nimesid. Siin nad olid kolmekesi kõrvuti meri, Mäksteri kapten, kapteni esimene abi ja teine abi, kes kõik said taifuuni läbihuka. Ta mäletas neid hästi. Seal jälle olid kaks misjonäri, nende naised ja lapsed, kes tapeti bokserid ülestõusu ajal. Siin oli igasuguseid asju juhtunud, mitte oleksin misjonäre eriliselt armastanud, aga tont võtaks, ei saa ju ometi lasta pagana hiinlastele neid maha tappa. Nüüd jõudis ta ristini, mida hästi tundis. Siin puhkas Edward Malcock. Tore poiss. Aga läks viina nahka. Jõi ennast, vaene kurat, 20 viieselt surnuks. Taipan teadis paljusid, kes nii olid lõpetanud. Seal oli veel hulk riste, meeste nimede ja aasta numbritega 25 26 27. Ja alati oli selle taga ühesugune lugu. Nad tulid Hiinasse. Nad polnud kunagi varem niisugust hulka raha näinud. Nad olid toredad poisid ja tahtsid koos teistega juua. Aga nad ei pidanud sellele vastu ja nüüd olid nad siin kalmistul. Sul peab olema tugev kere ja tarkpea, et Hiinas juua. See kõik oli muidugi kurb, aga taipan, suutis vaevu naeratust tagasi hoida. Kui ta meenutas, keda neist ta laua alla oli joonud siis oli seal ka üks kasulikuks osutunud kadunute enesekindel ja tark mees temast vanem. Kui see poiss oleks veel elus, siis poleks tema taipan. Tõepoolest saatuse teed on ettearvamatud. Oo ja seal on väike proua tööner, violett, tööner. Ta oli olnud väga kena. Ja neil oli olnud vapustav romaan. Kui naine suri, olid olnud väga endast väljas. Ta vaatas hauakivilt aasta arve. Kui ta veel elaks, poleks ta vist enam kuigi võluv. Ja kui teil need kõigile neile kadunukesele mõtles, tundis ta rahuldust. Ta oli neid üle kavandanud, nemad olid surnud tema elus tõesti, ta oli võitnud. Ta silmitses kõiki neid haudu ja naeratas põlglikult. Ta oleks peaaegu hakanud käsi hõõruma. Keegi pole kunagi võinud väita, nagu oleksin mad tolvan, pomises ta. Ta tundis mingite leebete põlgust surma ebamäärasuse vastu. Edasi minnes sattus ta kahekuli peale, kes hauda kaevasid. Ta oli hämmastunud, sest ei teadnud kedagi surnud olevat. Kelle kuradi jaoks see on, küsis ta valjusti. Kulid ei vaadanud tema poolegi, jätkasid sügavas hauas seistes oma tööd ja tõstsid labidaga suuri mullahunnikuid välja. Kuigi ta oli nii kaua Hiinas olnud, ei osanud ta hiina keelt. Omal ajal ei peetud vajalikuks seda neetud hiina keelt õppida ja seepärast küsis ta kulidelt inglise keeles, kellele nad hauda kaevavad. Nad ei saanud aru, vastasid hiina keeles ja taipan, sõimas neid neetud lollpeadeks. Ta teadis, et proua pruumi, laps oli haige ja võis ju põhimõtteliselt surra. Aga sellest oleks ta ilmselt juba kuulnud. Ja pealegi polnud lapse haud. See oli täiskasvanu, võiks isegi öelda suurt kasvu mehe haud. Täiesti veider. Taipan hakkas juba kahetsema, et ta oli üldse surnuaeda tulnud. Ta kiirustas välja ja hüppas oma kandetooli. Hea tuju oli läinud. Ja ta nägu võttis sünge ilme. Büroosse jõudnud, hüüdis ta teenijat. Kuule, Pieter, kas sa oled kuulnud, ega keegi surnud pole. Aga Pieter ei teadnud midagi. Taipan oli kimbatuses. Ta helistas ühele kohalikest ametnikest ja saatis selle surnuaiale kulisid otsima. Ise hakkas ta paberitele alla kirjutama. Ametnik tuli tagasi ja ütles, et kulid on kuhugi kadunud ning küsida pole kelleltki. Täitlen hakkas tasapisi ärrituma. Talle ei meeldinud, et tema ei tea, mis ümberringi juhtub. Ta oma toapoiss teadis alati kõike. Lootuses, et ka seekord on see nii, saatis ta poisi järele. Poiss polnud mingites surmajuhtumitest midagi kuulnud. Minu teada ei ole keegi surnud. Aga mis haud see siis on, küsis ta pahaselt. Ta kamandas poisi surnuaia vahi juurde välja selgitama, kellele kuradile seal hauda kaevatakse, kui keegi ei ole surnud. Ja enne pane mulle veel viski ja sooda lauale, lisas ta, kui poiss minema asutas. Ta ei saanud aru, miks selle hauanägemine temas niisuguse ebamugavustunde tekitas. Ta üritas seda unustada. Kui ta veski oli ära joonud, tundis ta end paremini ja lõpetas oma töö. Siis läks ta ülakorrusele ja lehitses Panši läbi. Mõne minuti pärast läheb ta klubisse ja mängib enne lõunasööki veidi printsi. Aga tal oleks tuju parem, kui ta kuulda saaks, mis uudised toapoisil on. Ja ta ootas poisi ära. See tuligi mõne aja pärast ja tõi surnuaia vahi endaga kaasa. Milleks te olete lasknud haua kaevata? Küsis ta surnuaia vahile kategooriliselt, keegi pole surnud? Ei, mina põle miskit hauda kaevanud, ütles mees. Mis kurat see siis tähendab? Täna pärastlõunal kaevasid seal kaks kuli hauda. Hiinlased vaatasid teineteisele otsa, siis ütles toapoiss, et nad olid koos surnuaias käinud, seal polevat ühtki lahtist hauda. Sai sõnasabast kinni. Kurat võtaks, ma nägin seda oma silmaga olid tal sõnad keelel, aga ta ei öelnud neid välja. Ainult et ta nägu tõmbus punaseks. Kaks hiinlast vaatasid teda oma ilmetute silmadega. Hetkeks tuli tal õhust puudu. Hästi, võite minna, sai ta üle huulde. Aga kohe, kui nad ära olid läinud, hüüdis ta poisi tagasi. Ja kui too ilmus ise ärritavalt rahulik, käskis ta enesele miskit tuua. Ta hõõrus oma higist nägu taskurätikuga. Kui ta klaasi huultele tõstis, värises ta käsi. Nad võivad rääkida, mis tahavad, aga hauda Tanneri? Jumaluke, ta võis praegugi veel kuulda mulla potsatusi, kui Kulitseda labidatega hauast välja tõstsid. Mis ometi tähendab? Ta tundis, kuidas süda peksab. Ta tundis ennast kummaliselt sandisti. Aga ta võttis end kokku. See kõik olin nonsens. Kui mingit hauda pole, siis pidi see olema hallutsinatsioon. Kõige paremini seda teha võis, oli minna klubisse ja kui doktor talle vastu peaks juhtuma, paluta ennast millalgi läbi vaadata. Klubis oli kõik nii nagu alati. Ta ei teadnudki, miks ta oli arvanud, et midagi peab teisiti olema. Seal oli mõnus. Need need olid elanud paljude aastate vältel üksteise kõrval üksikasjadeni korraldatud elu ja olid omandanud hulga väikesi iseärasusi. Üks neist nohises bridži mängides pidevalt teine tahtilised õlut joodaks tingimata läbi kõrre. Ja kui tihtipeale olid sellised veidrused teipani ärritanud, siis nüüd mõjusid nad kummalisel kombel turvaliselt. Talle oli seda kõike vaja, sest ta ei saanud toda kummalist haual lugu peast välja. Pritsi mängistasel päeval halvasti. Tema partner suhtus asjasse kriitiliselt ja taipan, kaotas kannatuse. Talle hakkas tunduma, et mehed vaatavad teda kuidagi imelikult. Ta ei saanud aru, mis temas ebaharilikku oli. Äkki ta tundis, et ta ei saa enam kauemaks klubisse jääda. Väljudes märkas ta doktorit lugemistoas Timesile lugemas kuid ei suutnud end sundida temaga juttu alustama. Ta pidi veenduma, kas haud on omal kohal või mitte. Seepärast hüppas ta kandetooli ja käskis end kalmistule viia. Pole võimalik näha üht ja sama hallutsinatsioone kaks korda, eks ole ju. Ja pealegi võtab ta surnuaia vahi endaga kaasa. Ja kui hauda seal pole, siis ei saa seda ka näha. Aga kui see on seal, annab ta mehele niisuguse keretäie, nagu see enne pole saanud. Aga surnuaiavahti ei olnud kusagil näha. Ta oli kuhugi läinud ja ta võtmed kaasa võtnud. Kui taipan, nägi ta sisse ei pääse, tundis ta end äkitselt väsinuna. Ta läks tagasi oma kandetooli juurde ja laskis end koju viia. Ta läheb ja viskab enne sööki pooleks tunniks pikali. Ta oli täiesti kurnatud. Kui toapoiss tulija talle riidetei, ajas ta end suure tahtepingutusega püsti. Tal oli vastupandamatu kiusatus täna õhtul mitte ümber riietuda. Aga ta ei andnud sellele järele. Tali endale põhimõtteks võtnud, õhtusöögiks ümber riietuda. Ta oli seda teinud 20 aastat igal õhtul ja ta kavatses seda ka edaspidi teha. Aga toidu kõrvale tellis ta pudeli šampanjat ja see tegi ta olemise paremaks. Pärastpoole laskis ta toapoisil tuua parimat brändit, mis tal leidus. Kui ta oli seda mõned klaasid ära joonud, tundis ta ennast juba päris normaalselt. Kurradile hallutsinatsioonid, Te ei pandaks piljardiruumi ja sooritas mõned keerulised löögid. Midagi väga hullu ei saanud temaga lahti olla, kui ta silm on veel nii terav ja käsi nii kindel. Seejärel läks ta voodisse ja vajus otsekohe sügavasse, on. Aga peatselt tärkas. Ta oli unes näinud lahtist hauda ja laisalt kaeva vaid kulisid. Nüüd oli ta kindel, et ta oli neid eile tõepoolest näinud. On rumal rääkida hallutsinatsioon idest, kui ta neid oma silmaga nägi. Seejärelkuulistel linnavahi öist kolistamist, kui too oma ringkäiku tegi. See lõikas nii teravalt vaikusse. Et tal käisid värinad üle ihu. Teda haaras hirm. Temas tekitasid õudust selle hiinalinna arvukad käänulised tänavad nende templite ülespoole väänduvates, katuse servades ja grimassitavates kurradites oli midagi kummitusliku ja hirmsat. Ta jälestus äkki neid lõhnu, mis talle ninasõõr mõttesse tükkisid ja neid inimesi müriaadid, sinisesse riietatud, kulisid ja kerjused oma räpaste kaltsudes ja kaupmehed ja kohtunikud, libedad naeratavad, tabamatud oma pikkades mustades kuubedes. Talle tundus, et nad kõik tunglevad ähvardavalt tema ümber. Ta vihkas seda maad. Hiina. Mis ta õieti siin tegi? Ta oli täielikult paanikas. Peaksid minema pääsema. Ta ei jää siia enam aastakski. Isegi mitte üheks kuuks. Mis on temal pistmist žongaaiga? Oh jumal, hüüdis ta. Oleksin ma ometigi õnnelikult tagasi Inglismaal? Ta tahtis koju. Kui ta peab surema, siis tahtis ta seda teha Inglismaal. Ta ei talunud mõtet, teda maetakse maha. Nende kollanäoliste inimeste sekka ei kannatanud nende küüritavaid silmi, irvitavaid, lõustu. Ta tahtis saada maetud koju ja mitte sellesse hauda, mida ta eile nägi. Ta ei saaks seal iialgi rahu, mitte iial. Mis tähtsust on sellel, mida inimesed arvavad arvaku, mis tahavad? Nüüd on oluline siit minema pääseda, kuni on veel võimalust. Ta tuli voodist välja ja kirjutas firma juhile, et on raskesti haigestunud. Neil tuleb talle asendaja leida. Ta ei saa enam jääda kauemaks kui just hädapärast vaja. Ta peab kohe koju sõitma. Kiri leiti hommikul kokku Kärdatuna tema teost. Ta oli laua ja tooli vahele põrandale vajunud. Eitan oli surnud.