Tere, täna on mul hea meel tervitada helilooja Sven Grünbergi ja minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Tere kõigile. Sven tunneme päris pikalt ja siis on loomulik, et järgneva jutuajamise jooksul ütleme teineteisele sina. No sinu elu teevad eriliseks helilooming ja kirglik pühendumine budismile. Loomulikult jätkub neid elu eriliseks tegevaid asju veel, aga tänases saates räägime siiski eelmainitud kahest, kuna nad on ilmselt teistest kõvasti olulisemad ja arvestades selle sarja omapära, kus pööramegi tähelepanu inimeste hobidele, siis jääpsa, et seekordseks märksõnaks eelkõige budism. Kõigepealt oli ikkagi muusika ja siis sa vist tundsid ühel hetkel, et midagi on siia ellu ikka veel vaja. Jah, eks see on üks huvitav küsimus ja näitab tegelikult ka seda, et kuivõrd ebatäiuslikus maailmas me elame, vot see on nagu ka inimesele ühest jalast ikka ei piisa, teist jalg on ka vaja. Ja eks see on ka loomingulisel inimesel alata üks suur dilemma. Et sa pead olema tasemel, sa pead pidevalt tegelema oma erialaga, kuid kui sa ei anna kütust nii-öelda oma teadvuse arendamisele, siis ainuüksi oma erialastest oskustest ühel hetkel ikka ei piisa, sest sa pead arenema ka inimesena mitte ainult muusikuna läksale. Ma olen näinud, et aeg-ajalt olukordi, kus ütleme, muusikute sünnipäevadel räägitakse ainult streikidest ja kuidas keegi dirigeeris ja kuidas ikka see heli või too heli oli kift ja vägev. Ja inimesed muust ei räägigi. See tähendab seda, et vajutakse nagu ühe jala peale kuidagi väga-väga längu. Tõepoolest ei piisa professionaalsetest oskustest ei piisa käsitööoskusest, vaid sa pead ikkagi vaimutoitu kusagilt mujalt saama, et sul oleks ka muusikasse ja kunsti midagi sisulist panna. Kuidas sa siis budismi ikkagi jõudsid? Eks minus on olnud see nii-öelda alge või seeme lapsest peale. Mind on alati maailm huvitanud. Tervikuna laiemalt muidugi ütleme, muusikuna tekib siin ka see oht, et sa huvitud ja tegeled kõigega, siis sa võid ka oma erialal natukene võib-olla jääda tahaplaanile, sellepärast et sa tegeled paljude muude nähtustega. Aga samal ajal tõepoolest selleks, et saada aru, mis maailmas toimub selleks on vaja ikkagi laiahaardelisemaid nägemust ja nägemist. Ja muidugi, mis selle kõige aluseks peaks olema, aluseks peaks olema mitte emotsionaalne mõtlemine, vaid analüütiline mõtle, olemine, püüd objektiivselt asjadest nähtustest, seisunditest aru saada. Ja vaat see ongi see, mis, mis moodustab budismi nii-öelda selgroo. Ega budism ei ole ka kunagi olnud nii-öelda eesmärk omaette. Ka juba vana buda ise ütles, et, et budism kui õpetus on vahend vahend asjade nähtuste elu üldisemaks mõistmiseks ehk siis budism on selline õpetus, minu käest on ka küsitud, et et, et aga, et miks mitte vanad traditsioonilised õpetused, no minule on sobinud budism lihtsalt rohkem. Ja siinkohal võib-olla üks mõnevõrra isegi niisugune kummaline lugu. Kunagi ma mäletan, ma olin umbes kümneaastane, võib-olla natuke vanem ja minu vanaema, kes oli väga haritud naine, õpetas keeli ja tema kõrges vanuses ütles, et vaata, et sinust ei saa buda preestrit ja tähendab, see jäi mulle väga tugevalt mällu. Ja ma hakkasin mõtlema, mis asi, mis buda, millest ta üldse rääkis. See näitab, et juba väga ammustel aegadel ikkagi inimesed selle nähtusega mõnevõrra kokku puutusid. Aga paraku tuleb öelda, et budismist adekvaatselt või adekvaatse lähedast ettekujutust Eestis ei olnud siiski enne seda, kui kadunud auväärne minu õpetaja Linnart Mäll kellele Uku Masing soovitas minna Moskvasse õppima keeli ja hakkama budismi tõsiselt uurima ja seda ka eesti keelde tõlkima. Mis aastal need siis olid, kui Eestis hakkas budism kui selline teadvustama? No eks eks nad seitsmekümnendad olid ja tõepoolest siin ei saa rääkida mingist suurest läbimurdest või koolkonnast, selle budismi budismi vastu tundis huvi Uku Masing. Aga Uku Masing ise ikkagi väga sügavuti budismist aru ei saanud. Julgen lausa niimoodi öelda. Ta on kirjutanud seda ja teist. Aga ta oli nii tark mees, et ta ütles oma heale õpilasele Linnart Mälli. Mine ja õpi sina keeled ära ja hakka tõlkima ja tegelema budismiga. Ta nägi Linnart Mälli is seda inimest, kes suudab budismiga sõbraks saada. Ja muidugi jah ja mall mulle ise ka tunnistas omal ajal, et kuidas siis hakkas uurima, et kas on ja mis on tehtud budismis Eestis varem seda avastas, et tõepoolest ei olegi midagi adekvaatset, oli arvamusi, aga need arvamused ikkagi lähtusid nii-öelda emotsioonide pinnalt ja ja nad ei, nad ei vastanud kudistlikule olemusele lausa, vaid lähtusid niisugustest emotsionaalsetest hinnangutest. Sa hakkasid omal ajal hoolega algtõdesid õppima ja kindlasti sai väga omaseks teadmine, et budism ei lähtu emotsionaalsetest, impulsid. Sest jah, võib ka niimoodi öelda, et budism on teadvuse muutmiseõpetus, kuidas muuta oma teadvust ja seda teadvust tuleb muuta siis eeskätt ikkagi püüdes kasutada objektiivselt ja analüüsida võimalikult objektiivsuse lähedalt kõiksuguseid nähtused maailmas, seda on üsna palju. Seda, mida inimene tahaks näha, kas nii või naa, aga objektiivne reaalsus ei pruugi inimesele meeldida. No ükskõik, no näiteks näiteks kus inimene ei ole objektiivne, mida on ka räägitud näiteks roppamise puhul, eks ole, inimene läheb poodi ja tehakse emotsionaalseid oste, lähed koju, vaatad, oh pagan, mul ei olnud seda asja üldse vaja, eks ole, mida sa ostsid lihtsalt vot sulle meeldis seda osta. Ja vat budism õpetab ära tundma neid rumalaid käike ja nendest ka hoiduma. Samas on väga oluline budismi mõistmisel lugu, kus ühes väikses kuningriigis sündis kuningapoeg, kellele pandi nimeks siit harta tähendab sihi saavutanud, ta sündis Sis sakkia hõimus ja kautama Klemm is nii-öelda. Vaat sellepärast räägitakse kautama Budast ja muuni Budas sakkia muuni tähendab tegelikult sakkija hõimu, tark aga buda nüüd tähendab lihtsalt virgunu või üles ärganud. Ja mis mõttes siis ärgata saadaksegi, millest ärgatakse, vot kui me magame öösel, siis me näeme und, siis me oleme ühes seisundis, vahel ei näe, või noh, ütleme on inimesi, kes näevad tihti und, on inimesi, kes peaaegu kunagi on teine aga kui nähakse und, siis need uned, tihtilugu on niisugused segased ja ärkad hommikul üles, mõtled, et oh kui hea, et see segadus on lõppenud, nüüd on kuidagi pea selge, tajud maailma paremini. Aga saades Budaks, ärkad üles ka sellest seisundist, mida meie peame ärkvelseisundiks. Ja kui siit harta kunagi siis nii-öelda virgus siis, siis ta nägi ka, et kõik teised olendid magavad tähendab, mitte selles mõttes, et nad peaks pikali olema, silmad kinni, vaid et nende teadvus magab. Mingites vanades asjades kinni painavad vaevavad mingi segadus, vot sellest oli vaja virguda. Jah, inimesed elavad tegelikult niukses rumalast rutiinis enamalt jaolt enamalt jaolt ja, ja sellega on ju väga raske mitte leppida, eks ole. Ja siis ta proovis erinevaid teid muide jah, siis kui ta sündis, siis üks suur tark ennustas, et temast saab kas suur valitseja või suur mõtleja ja siis isa püüdis teda ikka takistada, et temast ei, ei saaks mitte suurt mõtlejat, vaid et saaks suur valitseja. Aga poeg ikka pääses siis sellest niisugusest isa poolt loodud kunstlikust paradiisist välja ja ja nägi, et maailmas on kannatus, maailmas on haigus, et maailmas on suremine, sündimine, eks ole. Aga et sellest on ka võimalik väljuda ja nägi siis munka ehk siis vaimsed, pühendunud ja siis ta liitus askeetidega, kes siis ennast proovisid nii-öelda seda maist keha või maist ihusalatit tehes ja seda lausa isegi piinates nälgides ja muul viisil piinates siis Ta ta nagu ihus eksisteerimise probleemi ja vaat siin siin on lõpuseks väga huvitav lugu. Ta oli juba kuus aastat olnud, siis äärmises askeesis ja, ja ükskord istudes puu all jõe ääres nägita vee peal mööda sõitmas kahte muusikat, kutt, nii et siin on ka üks väga huvitav seos muusika ja budismi vahel. Ja ta kuulis, et õpetaja ütles õpilasele. Kui pillikeel on liiga lõtv, siis ta ei helise. Aga kui pillikeel on liiga pingul, siis ta läheb katki. Ja selle eest olevat siis siit harta nimeline mees püsti tõusnud ja öelnud ka oma kaaslastele ja õpilastele, et me ei pea oma ihu liiga palju piinama. Läks ja võttis küla neiult kohupiima ja hakkas sööma ja vaat sellega seoses on budismi teine nimetus, mida küll kahjuks teenimatult vähe teatakse. Kesktee õpetus, aga ma tõlgiks seda eesti keelde siiski optimaalse tee leidmise õpetus, ehk siis et elus on vaja leida optimaalsed lahendused kõikidele probleemidele ja see on muide väga sarnane sellele, mida meie nimetame talupojatarkuseks. Nüüd kõlab väga lihtsalt täiesti elementaarselt, aga see ongi nii-öelda teoreetilisel pinnal on see väga lihtne, aga mis meid takista, on meie soovid himud head ja, ja see kõik takistab ja pimestab meid maailma adekvaatselt mõistma. Ülilihtne ühest küljest justkui teisest küljest on siin õppida maa ja ilm terve elu, tegelikult sammud seda teed ja ikka veel ei saa öelda, et jah, nüüd ma tean, nüüd ma võin ennast kõrvutada Siddhartha Gautama ka, et nii see ei ole, aga budismis räägitakse ka kaheksa astmelisest teest virgumiseni. Just õige vaade, õige kavatsus, õige jutt ja nii edasi ja nii edasi, nii et eluviis. Mitu aastat nüüd saab sellest, kui sa oled budismi rada käinud, neid kaheksat aastat läbinud ja nõnda edasi ja kuidas sinu virgumisega lood on, et kuidas sa hindad ennast? Vaat sellega on ka niimoodi, et budism kui õpetus jaguneb kaheks. On olemas mahajaana budism, mille pea on siis dalai-laama aga on Catheravada budism ja neid nimetatakse ka suurvang, kärja väike vanker eesti keeles kui tõlkida. Ja nüüd see suur koolkond, mille pean dalai-laama, selle koolkonna sihiks ei olegi saada Budaks üllatav vaid saada kõigepealt ikkagi Body sapakse, tähendab siis kaastundlik olend Bodhisattva 10 arenguastet, seal on teatud parameetrid, mille järgi seda kõike hinnata ja juba teatud astmetelt oleks võimalik saada Budaks. Aga Body sattvad annavad tõot see, et nad ei lahku enne sellest dimensioonist. Kui kõik teised tundlikud olendid on aidatud samale tasemele ehk siis nad jäävad seda maailma aitama. Kõlab ääretult õilsalt. No selge on see, et sa oled selle koolkonna. Ja jah, sest kui kõik targad lahkuvad, kes siis aitab sellel maailmal tõust või nendel olenditel, siis need olendid jäävad siia dimensiooni kannatama, aga kaastunne on ja budismi üks kõige kõige olulisemaid tarkus muidugi ka. Aga, aga kaastunne on üks suuremaid käivitavaid jõude, mille näitaja on ka see, et buda üldse rääkis sellest seisundist. Muide, kui ta oli puu all, mida ladinakeelselt nimetatakse piikus, religioosne, kui ta oli istunud 49 päeva ja saavutanud siis täiusliku virgumisel, siis ta veel viis päeva mõtles, kas seda on võimalik edasi anda teistele inimestele olenditele, sest see on täiesti teistsugune seisund. Et kuidas seda ikkagi siis inimestele edastada, et selline võimalus üldse on. Ja muide, siin on veel üks väga huvitav moment. Muuhulgas on, on buda ka seda öelnud. 1000. aekonnas ilmub Budasus, et keegi üldse saab Budaks ainult neljal korral. See on väga haruldane võimalus ja mida siis aekonna alla ta silmas pidas kogu universumi eksisteerimise ühte tsüklit, milleni on tänapäevane füüsika jõudnud, buda ajaks oli see kõik kaks ja pool 1000 aastat, selg. See on nüüd see, milles sa elad, mida sa mõtled, mida sa tunned ja mida sa jõudumööda püüad edasigi anda. Aga kas vahetevahel tekib ka mingisugune konflikt selle reaalse eluga, mille sees sa ju samuti päevast päeva elada näiteks tulid siia stuudiosse, kirusid meie liiklust ja ja sellised noh, ei ole kerge kohale jõuda või? No hea küll, sina tulid jalgsi, aga et kogu aeg mõeldakse mingeid arusaamatusi, kuid asju välja, mis on liikluse seisukohast plikud ja mingid saarekesed ja mis seal kõik rääkisid, see selleks, et et kuidas sa sobid igapäevaellu oma kõigi nende tõdede Jah, vaat üleüldse ma vaatan, et euroatlantilise kultuuri üks kohutavalt suur puudus tänapäeval on see, mis on budismis elementaarne, mõistetakse, et on olemas tavatasand ja ülim tasand. Ja tavatasand ja ülim tasand võivad olla ka täielikus vastuolus. No näiteks ütleme, ülima tasandi järgi on kõik võrdsed. Nii mõrvar kui ka pühak ülima tasandi järgi on, ongi kõik võrds. Aga see ei tähenda, tavatasandi järgi ei peaks mõrvarit vangi pandud, aga see tähendab seda tavatasandil tuleb loomulikult mõrvar nii-öelda ühiskonnast eristada või eks ole vangi panna päeva? Jaa, pühakut tuleb kiita ja kui te vaatate ja mõtlete, head raadio, kuulajadki sellele, kui paljud vaidlused on selles mõttes jaburad, et et käiakse välja ideid, mis on nii-öelda välja käidud või mõeldud ülimal tasandi skaalas. Ja siis mingi järgmine argument on tavatasandil ja niimoodi paljud vaidlused ei jõuagi kusagile, sest moodustub üks täiesti mittesöödav puder sellest. Ehk siis, et kahjuks meie kultuuriruumis ei ole selgelt eristatud või vähemalt teadvustatud, et on olemas tavatasand ja on olemas ülim tasa. Meil on veel palju asju, mis ei ole, see ei ole selgelt mõtestatud ja arusaadavalt demagoogia. Kui palju kasutatakse poliitikasse, eks ole, ka, räägitakse mingeid asju, et, et on vaja seal inimesi kaitsta ja hoida. Ja samas eks ole, käiakse välja mingit nii-öelda hoopis teisel tasandil idee või populismi on seda väga pall kuulutana. Külas on helilooja Sven Grünberg, kelle elu teeb eriliseks lisaks muusikale ka budism. Budism on mõjutanud sinu heliloomingut. Päris kindlasti sellepärast, et budism ei ole mitte nii-öelda pühapäevaõpetus või usket, käid korra nädalas kirikus, budism on eluviis, budism on mõtlemisviis ja, ja ei ole ühtegi nähtust, mis jääks nii-öelda budismi vaateväljast kõrvale, mitte ühtegi nähtust, nii et selles mõttes on budismi muusika, budism, kunst, budism on, ma ei tea seal poliitika ja nii edasi ja nii edasi. Budism ongi kogu elu. See on ka vastupidi, helide loomine mõjutab sind ka, kui budisti. Kõik kõik, millega sa siin ilmas kokku puutud, mõjutab seda, kelleks me ennast peame, ehk siis, et olend moodustub keelest, kultuurist, ajastust, sõpradest-tuttavatest ja nii edasi. Heliloojast budist on, kuidas ma nüüd küsin, ilus olla. Jaa, muidugi. Et võib-olla kui siin pisut intrigeeriv, siis mida ma olen küll öelnud, ma olen öelnud, et muusika ei olegi kõige tähtsam asi maailmas ka minu jaoks ei ole ja mida ma sel ajal ma tean ka mitmed minu kolleegid on väga imestunud, näoga mulle otsa vaadanud, kuidas nii kõige tähtsam on, on olla inimene ja areneda inimesena olendina. Ja muidugi on muusika on tähtis, kunst on tähtis ka, aga inimeseks olemine on kindlasti palju suurem, palju olulisem teema kui kitsalt muusika või kunst või mõni muu elune. Ja need muud elunähtused kuuluvad nüüd ikkagi noh, ütleme tavamõtlemise ja tavasfääride hulka, sest kui jõuda buda tasemele täieliku virgumise tasemele, siis, siis ei ole enam mitte midagi vaja. Mitte midagi ei ole või? See kõlab muidugi hirmuäratavalt, ma saan aru paljudele, aga muide, see on ka üks oluline tee, mida soovitan käia, et noh, eks sellest on ka räägitud, et, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja nii edasi. Ehk siis, et inimese õnn peitub ikkagi vähem tahtmises, vähem tahtmisest selles mõttes, et vähem himustamises. Et arenedes inimene vajab üha vähem asju. No samas, see ei pruugi ka avalduda nii-öelda välisel vaatlusel niivõrd no näiteks dalai-laama ju, kui ta sündis ja kasvas Sist elasid tohutult suures lossis, eks ole, aga tähtis on see meeleseisundit, tema mure ei olnud mitte see, et loss võeti ära, vaid hoopis see, et inimestele tehti kurje, eks ole, see tähendab seda, et tal kama kõik, ta elab lossis või elab koopasse. Sellise vaimse õpetuse kõrval, mis on nii avar ja tegelikult on hoomamatu, sest seal on kõik ja veel väga palju avastada, juurde õppida, isegi kui inimene on selle aastakümneid tegelenud, selle sees olnud see nii avar, et ta moodustab, nagu siin ka juba vilksamisi öeldud, sai ikka vahetevahel väga terava kontrasti võib-olla niisuguse kitsarinnalisus ega ahtakese silma vaadata, et aga ma kujutan ette, et ütleme, kui sa lõõgastunud mõnes seltskonnas pärast mõnda eriti rasket tööpäeva või noh, sa ei saa olla enam igas seltskonnas, tähendab, et ühel hetkel lihtsalt sul on pea nagu kruustangide vahel. Kui sa näed või kuuled jälle seda, midagi niisugust väga ühe toonilist ja üheplaanilist maailmavaadet, et ilmselt sul siis seltskond ongi teised budistid vä? Oh ei, mul on sõpru mitmelt erialalt. Või sa vaatad mõistvusega kõigi inimolendite peale? Pigem seda aga samas teadvustades ka ohtu, et inimene ei muutuks üleolevaks. Ja, ja vaat kui huvitav, et kunagi maakojusõit võttes mäletan, et kasinus vihastasin aga midagi sinnakanti, et et üks külamees, kes lubas seal ühe, ma ei mäleta, kas oli mingi aknalaud või midagi teha, sai talle ilusti seletatud, kuidas seda sinna panna ja teha ja ja ja vaatasin, et jälle oli kõik valesti tehtud, aga siis mu meel rahunes, ma sain aru, et, et sellepärast ta, see külamees just ongi, et ta ei saa asjadest aru. Kui ta saaks asjadest aru, siis ta oleks keegi teine. Ja selles mõttes jällegi kui vot seda niisugust üldistavat printsiipi mõista, siis siis meel rahuneb ja enam ei teki konflikte ja, ja sa saad aru, miks asjad nii on, nagu nad on. Aga mis su pere arvab, on ka leplikke valgustatud. Nojah, niivõrd-kuivõrd, eks eks tavatasandil on vahel ka emotsionaalseid kuidas öelda, vulkaane, aga muide ka selle kohta väga ilusasti. Santi teema üks budistlik tark öelnud kui ta analüüsib meeleseisundeid ja meeleolusid, et eesti keel on väga-väga ilus just eriti selle tõttu, et meil on mitmed võtmesõnad mille hulka kuulub ka meel, et, et ega kunagi me ei mõtle sellele, et me hakkame vihastuma, eks ole, teatud meeleseisundid tulevad ja vallutavad meid aeg-ajalt, eks ole. Ja see tähendab, et meie meel ei ole meie enda kontrolli all alati. Ja see puudutab ka niisugust igapäevaelu. Ja teisalt jälle ega ei maksa ka elu karta ja probleem tuleb julgeda elada, tuleb julgeda elada, aga kui me julgem elada, siis me teeme igal juhul vigu. Igal juhul teeme vigu, sest palju on selliseid nähtuseid, mille tagajärgi me üldse ette ei tea. No näiteks näiteks kui noormees ja neiu abielluvad, ega nad ei tea, mis asi see abielu üldse, eks ole, ei tohi vigu karta, aga kui vead tulevad, tuleb neid vigu analüüsida ja vigu parandada. Ehk siis, et elu on üks suur vigade parandus järjest kogu aeg, me teeme vigu ja kogu aeg me parandame neid vigu. Aga mis siis saab, kui mõnel inimesel saab sellest ühel hetkel mõõt täis? Et kaua ma teen neid vigu ja muudkui parandan ja tekib elutüdimus, see on suur viga. Parandatud viga küll, aga, aga nii ta on ja vot ongi elutüdimus. Siis tuleb rahuneda, siis tuleb rahuneda kõigepealt, sest, sest ärev veel või, või stressis meel on väga halb õpetaja. Nii nagu öeldakse, ka viha, meie, tegelikult keegi ei suuda meile nii palju halba teha kui meie oma meel. Me ise oleme endale kõige suuremad probleemid. Ja rahunemiseks on ju ka igasuguseid õpetusi, ma arvan, et ma ei tea, neid leiab tänapäeval ka internetist, küll on hingamisharjutused küll. Kõige lihtsam Madore oli väga lihtsa näite siis, kui hakkab maailm liiga kiiresti pöörlema, siis tuleb maha istuda ja kujustada, mõelda, et ma olen üks puudik puudud näiteks. Nii. Ja piisavalt kaua. Sellele mõeldes hakkabki meel tasapisi rahunema, palun. Ühesõnaga male midagi väikest. Ja siis hakkan vaikselt jälle kasvama, aga kasvama juba normaalsemas suunas. Mida ma juba mitukümmend aastat tagasi mõtlesin, et huvitav, kas minu silmad näevad seda, kui maailm hakkab massiliselt hulluks minema ja mis mõttes hulluks minema, tähendab inimesed maailmas selles mõttes, et inimene kui bioloogiline olend. Meie meie füüsis, eks ole, saab üha vähem koormust ja meie aju üha enam koormust. Ja Meie bioloogia ei pea sellisele eluviisile vastu ja seda informatsiooni, kõike, mis meid ümbritseb, eks ole, seda on nii palju, et, et hakkavad massiliselt inimestel lihtsalt juhtmed kokku jooksma, nagu öeldakse, mis siis saab. No siis ongi suured jamad ja, ja suure jamaga, vaat seesama, millest sa just hetk tagasi rääkisid, et et kui ei taha ja ei saa ja ei, või oli siin mõni aeg tagasi, eks mainud full Nessi suur konverents ja ja paluti mind sinna ka esinema ja alustasid oma ettekannet niimoodi. Ütlesin, et sõitke kõik seenel. Jah, ehk siis, et tänapäeva inimestel, mis muutub üha suuremaks defitsiidiks, üha kallimaks, on aeg. Et meil on aeg nii-öelda rahunemiseks, et meil oleks võimalik aeg maha võtta ja seal tormleme kogu aeg ühest kohast teise ja, ja, ja seal see, et me saame üldse aja maha võtta, see nii kallis lõbu. Eks ole, sest rong kimab ja suurema kiiruse Jah, vahepeal tuleb maha minna ja seenel. Just ja küll siis meeled rahunevad, küll siis hakkavad head mõtet olemas. 2002. aasta sügisel nägi ilmavalgust selline tore asi nagu Budismi Instituut. Ja selle sünni taga on ka sinu isik, et siis 17 aastat kõikvõimalikke ettevõtmisi et edendada budismi teemalist haritust Eestis, et see on kõik vilja kandnud ka. Ja vilja on ta kandnud ja ma pean budismi instituudi kõige suuremaks saavutuseks, seda tegelikult sellise Budismi Instituudi loomise mõte. Tekkis mul seoses sellega, et Linnart Mäll oli juba olnud väga pikki aastaid tegev ainult siin esindamata rahvaste organisatsiooniga ja ja niisuguse rahvusvahelise poliitikagagi selle raames, aga ta ei tõlkinud enam mitte midagi üle 10 aasta. Ja oli ikkagi suur soov, et, et eesti keelde. Ta tõlgiks, mitmed asjad, mis ilmtingimata peaksid eesti keeles olema. Ja ma mäletan ta algul ka ise ka punnis nagu vastu, et ei tea, kas ikka on vaja seda instituut ja teised ka, kellega sai asja arutatud, ei võtnud esialgu väga nagu vedu ja siis kui instituut käivitus, siis meil käis seal ikka tihtilugu üle 100 inimese loengut saartel ja lausa kultuuriminister ja nii edasi ja nii edasi, mis oli väga oluline. Aga need peamised noh, kuidas öelda tähised või tõeliselt olulised saavutused olid siis need, et Linnart Mälli tõlkis eesti keelde mitmed budistlikud võtmetekstid ja eesti keeles on siis olemas budismi pühad raamatud üks budismi praad raamatut kaks budismi pühad raamatud, kolm. Kahju. Neljas jäi ainult mõtteks. Aga hea, et meil need kolmgi on olemas. Neile lisaks on veel ida mõtteloo leksikon, mida ma ka väga soojalt soovitan kõigil lugeda ja Needsamad budismi pühad raamatud üks, kaks ja kolm ka soovitan kõigil inimestel, kes tahavad ennast arendada üldiselt. Et saada aru, milline on üldse maailma mõtteloo ajalugu. Sest kogu aeg ma vaatan ikkagi suure kurbusega ka mitmetest rahvusvahelistest telekanalitest, That's, National Geographicut ja ikka räägitakse, et kuidas kõik algas Vanas-Kreekas vanas Kreekas oli ka väga vägev kultuur aga on palju nähtusi, mis on ikkagi alguse saanud just budismist, no näiteks ülikoolid, mis on käivitunud seoses buda ja tema saatjaskonna vihmaperioodi laagritega. Indias nimelt on ju pikad vihmaperioodid, kus siis kuude viisi istuti ja, ja toimus siis õpetus. Ja nendest niisugustest vihma peatuspaikadest kujunesid välja viht haarad, ehk siis ülikoolid. Muide praegu on Indias Gambichaari osariik, mis otseselt tulenebki sõnast vihaara? Jaa, jaa, Naalanda ülikool oli siis omal ajal ka maailma kõige suurem ülikool ja võimsam ülikool ka Indias ka sealsamas pihaari osariigis. Muide null tuleb näiteks budismist ja null tähendab kõige puudumist, vaid kõiget tekkimise võimalust, ükskõik mille tekkimise võimalust. Vaat siis, milline tõlgendus, suurepärane kohtumine dalai-laamaga on vast ühe budisti unistuste tipp ka ütleme sellise õpetuse mitte järgijad tunnevad ennast kuidagi kõrgendatud meeleolus, et pärast seda vast ei ole ikkagi elu enam endine. Kuidas sind mõjutas ja võib-olla ka, et kuidas su heliloomingut mõjutas? No eks ta loomulikult on, on vägagi mõjutanud ja mul on olnud tõesti selles mõttes ka väga erakordne elu, et mul on olnud ainsa inimesena võimalik korraldada kõiki kolme dalai-laama visiiti. Linnart Mälli oli muidugi võtmefiguuriks kesta, esimene kord siia kutsus ja kutsus ka teinekord. Mõlemad korrad olin ma ka tegev ja, ja mul oli au olla pärast Linnart Mälli teine inimene, kes teda esimesel Eesti visiidil Eesti riigipiiril tervitas ja kätt andis. 90 91, nii et kõik ühega lõppevad aastad järgmine oli 2001 ja 2011 ja mul jäi ennist mainimata, et budismi instituudi veel üks väga oluline saavutus oli, olid nimelt budismi instituudi ekspeditsioonid Indiasse väga mitmel korral ja viimasel ekspeditsioonil meil oli seekordne võimalus ja au kohtuda ka järjekordselt dalai-laamaga. Ja selle kohtumise lõppedes. Ma ütlesin Mällile, et võiksid kutsuda ta Eestisse. Ja mällu, ütles, et mine nüüd kutsusina. Olime seal dalai-laamaga koos ja tegime pilti ja rääkisime, arutasime ilma asju ja kloostrisse, Indias on üks väga suur budistlik klooster Lõuna-Indias. Ja siis pärast selle kohtumise lõpp puu, läksingi dalai-laama juurde ja ütlesin talle, et äkki äkki tuleksite nüüd, et meil on niisugune kena traditsioon kujunenud Eestis käimisest, et 91. aastal käisite 2001. aastal ja see ekspeditsioon oli 2008. aastal ehk siis täpselt 10 aastat tagasi, et valmistaks siis ette, et 2011 et tuleksite ja ta ütles Djov koos muidugi, et muide seal ka üldse üks huvitav moment, et dalai-laama on väga mitmel puhul väljendanud oma täiesti erilist suhet Eestiga. Meie saade on lõppemas, millise punkti sa paned? No kõige tähtsam on olla inimene ja see peaks kuuluma kõikide inimeste nii-öelda igapäevamõtlemise ja teadvuse juurde. Ja kunagi oli mul vestlus ühe meie kultuuri heerosega, kes ütles, et see on inimese oma asi, mis keegi teeb. Ja mina vaidlesin vastu ja ma arvan, et siiamaani seda meelt, et see ei ole inimese oma asi, mida inimene teeb. Sest inimene on kohustatud ennast arendama ja arendama just läbi analüütilise mõtlemise. Mida see tähendab ja miks on see lausa kohustus. Sellepärast et teisi inimesi vähem kahjustas. Sest kõik halb siin maailmas tuleb lõppkokkuvõttes ikkagi ainult rumalusest kõik need, kes teistele halba teevad. Nad ei saa aru, et tegelikult me kõik kokku oleme üks organism ja tead halba iseendale ja ja lõppkokkuvõttes on sama rumal kui üks sõrme rakte teisele sõrmerakule halb, mõistmata, et et me ise oleme need rakud ka organismis, mille nimi on inimkond. Nii et olgu meie harrastuseks huvialaks budism või filateelia vanad roostes autod, jäägem inimeseks. Kindlasti suur tänu helilooja ja budist Sven Grünberg saatesse tulemast. Veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja Maris Tombak. Kuulmiseni. Aitäh ka minu poolt.